Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 8: Suur Reede (Hb 5:7–10)

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

 

1. Perikoobi tekst

Perikoop käsitleb Kristuse preestriameti üleolekut Vana Testamendi preesterlusest. Kirja meile tundmatu autor toob esile iisraeli ülempreestriameti olulised jooned, otsib neile pidepunkte Jeesuse elust ning näitab Jeesuse preestriametit ja iisraeli ülempreestriametit võrreldes, et Jeesus on tõeline ülempreester, kelle preestriamet ületab iisraeli preesterluse. Nii nagu salmide 1–4 järgi on iga ülempreester ametisse seatud inimeste jaoks, jagab inimestega nende nõtrust, peab esmalt ohverdama iseenese pattude eest ja võib toimida ülempreestrina vaid Jumala korraldusel, nii on ka Kristuse seadnud ülempreestriks Jumal (ss 4–5); ta ohverdas, nagu ohverdavad ülempreestrid (s 7), koges oma nõtruses solidaarsust inimestega (ss 7–8) ja on nüüd tehtud igavese pääsemise põhjustajaks (s 9). Paralleelselt sarnasustega tulevad aga tekstis esile ka Kristuse erinevused iisraeli ülempreestritest, mis näitavadki tema üleolekut viimastest: ta ei pea esmalt ohverdama iseenda pattude eest; ta ei ohverda mitte loomi, vaid anumisi ja halamisi (palves) ning erinevalt iisraeli ülempreestritest on ta seatud ülempreestriks Melkisedeki korra järgi, kes oli erinevalt Aaroni soost preestritest salapärane ja ainulaadne tegelane Vanas Testamendis.

Tekstikriitilised probleemid lõigus Hb 5:7–10 peaaegu puuduvad (erandiks on A. von Harnacki tehtud parandusettepanek salmis 7; selle kohta vt allpool, 5:7 juures).

5:7 Kui Hb 4:14, kus esmakordselt tuuakse sisse mõiste „ülempreester“ (kr archiereus) kasutatakse nimekuju „Jeesus“. Tema ülempreestri ametisse seadmise puhul kasutatakse Hb 5:5 Kristuse nimevormi ning salmis 7 Jeesuse oma. Nimekasutus ei ole juhuslik, sest salmis 7 räägitakse Lunastaja maisest elust. Jeesuse maise elu kohta kasutatakse siin väljendit „oma liha päevil“ (kr en tais hēmerais tēs sarkos autou), mis on Piiblis hapax legomenon (vaid ühe korra esinev väljend), mille semiitlik, st heebrea-aramea keeletaust on aga ilmne – „liha“ (hbr baśar) väljendab siin Jeesuse eksistentsi inimesena (semiitliku väljendusviisi järgi ei ole inimesel liha, vaid inimene on liha; vrd ka Pauluse tsiteeritud usutunnistusliku vormeliga Rm 1:3–4, kus Jeesuse kohta öeldakse, et ta on oma „liha järgi“ (kr kata sarka) pärit Taaveti seemnest). Taolise mõistekasutuse on Heebrea kirja autor omandanud Septuaginta vahendusel, millest tema keel ja stiil on tugevasti mõjutatud.

Et palvetamine, anumine ja kisendamine Jumala poole on võrreldavad ohverdamisega, oli varases judaismis laialt levinud arusaam, mida kohtab juba psalmides. Ka mõte, et Jumal on see, kes võib päästa surmast, on Vanas Testamendis sagedane (vt Ps 32:19 Septuaginta järgi: Jumal päästab surmaohust; Ho 13:14: Jumal toob inimese tagasi juba saabunud surmast). Salmis 7 kirjeldatu võib olla viide Jeesuse palvevõitlusele Ketsemani aias (Mt 26:36 jj par), kuigi rabiinlikud piiblikommentaarid kirjeldavad sarnaselt palvetamas ka mitmeid Vana Testamendi vagasid. Raskusi on valmistanud vaid salmis esinev väide, et Jeesuse palveid võeti kuulda. Adolf von Harnack oletab, et siin on tegemist eksitusega, sest Jeesust ei päästetud surmast ning lisab sõnade „võeti kuulda“ ette eituspartikli ouk ’ei’. Sellist parandust ei toeta aga ükski käsikiri ja ka tekst sisuliselt, sest just kannatustee läbikäimine on Heebrea kirja autori meelest see, mis tegi Jeesusest kaastundliku ülempreestri. Ka Jeesuse palve sõnastus Mt 26:28 par („Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu Sina“) ei anna põhjust väita, et ta palve ei täitunud – see täitus nii, nagu Isa seda tahtis. See on kooskõlas ka salmis 7 Jeesuse kohta öelduga – teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Lisaks Jeesuse surmale (vt 9:26; 12:2) on kirja autor teadlik ka Kristuse ülestõusmisest (vt 13:20) ja tema ülendamisest taevasse (vt 1:3; 9:24; 12:2 on Jeesuse surm ja ülendamine ühendatud), mistõttu ta ei pea Jeesuse surma tema hülgamiseks Jumala poolt, vaid hoopis tema ülendamise eeldust.

5:8 Salm algab kirja autorile väga iseloomuliku sõnaga kaiper ’kuigi, ehkki’. Kreeka keeles on salmis sõnamäng (emathen aph’ ōn epathen), millele sarnanevaid sõnamänge kohtab paljudel antiikautoritel; see annab tunnistust teksti kõrgstiilist. „Poeg“ (kr hyios) on siin kristoloogiline tiitel, mis viitab Jeesuse erilisele suhtele Jumala kui Isaga (esineb juba kirja alguses 1:2). Salmis leiduv väide, et Jeesus „õppis“ (kr emathen), on ainukordne terves Uues Testamendis – muidu õpitakse ikka temalt (vt Mt 11:29). Mõiste „kuulekus“ (kr hypakoē) väljendab Heebrea kirjas nii Kristuse suhet Isaga (5:7) kui ka kristlase suhet Kristusega (5:9). Salmis 8 väljendab kirja autor paradoksi, et kuigi Jeesus oli Jumala Poeg (Hb 1:2 järgi koguni preeksistentselt), kannatas ta ometi nagu inimene. Ainulaadne kogu Uues Testamendis on aga mõte, et ta kannatas, et õppida kuulekust.

5:9 Salmis väljendab kirja autor Kristuse kannatustele ja surmale järgnenud seisundit sõnadega „ta tehti täiuslikuks“ (kr teleiōtheis egeneto). Verbi „täiuslikuks tegema“ (kr teleioō) kasutatakse Septuagintas terminus technicus’ena preestriks pühitsemise kohta (vt 2Ms 29:9, 29, 33, 35; 3Ms 4:5; 8:33; 16:32; 4Ms 3:3). Öeldu mõtet võib aga seoses Jeesusega mõista erinevalt: 1) pärast kannatusi muutis Jumal Jeesuse täiuslikuks, s.t ülendas ta taevasesse kirkusse; 2) seeläbi, et Jeesus läbis kannatused ja õppis kuulekust, sai ta (moraalselt) täiuslikuks. Kirja kontekst ning tähendus, milles autor kasutab mõistet „täiuslikuks saama“ (see mõiste ning sellega seotud sõnad ’täiuslik olema’ jt on kirjas sagedased), toetab esimest tõlgendust, s.t täiuslikkus on ülendatud Kristuse kirgastatud seisund, tema „kroonimine kirkuse ja auga“ (Hb 2:9). Koos täiuslikuks saamisega saab temast ka „igavese pääsemise põhjustaja“ (kr aitios sōtērias aiōniou), s.t Lunastaja, millele leidub paralleel Aleksandria Philonil (Spec. leg. I 252). Mõiste sōtēria aiōnios meenutab aga Js 45:17 öeldut (Septuaginta tõlkes): „Israēl sōzetai hypo kyriou sōtērian aiōnion „Iisrael saab Issandalt igavese pääste“. Paralleeliks väljendile on Hb 2:10 Kristuse kohta kasutatav tiitel „pääsemise algataja, rajaja“ (kr archēgos tēs sōtērias). Mõlemad väljendid on Uues Testamendis hapax legomenon’id.

5:10 Tekst pöördub tagasi salmis 6 käsitletud Melkisedeki teema juurde. Kui salmis 6 oli Kristuse ülempreestriametit põhjendatud tsitaadiga Ps 110:4, põhjendatakse siin eelmises salmis öeldut viitega Kristuse seadmisele ülempreestriametisse Melkisedeki korra järgi. On ka ilmne, miks võrreldakse Kristuse preesterlust Melkisedeki preesterlusega. Kirja autor tahab rõhutada Kristuse erakordsust ja ainulaadsust ning Melkideseki salapärane kuju (1Ms 14:18–24) sobis selleks hästi. Ilmselt ei ole juhus seegi, et Melkisedek esineb salapärase Jumala saadikuna ka varases juudi müstikas ja gnoosises.

 

 2. Struktuur

Perikoop on osa suuremast tervikust Hb 5:1–10 ning selle mõistmiseks on oluline lugeda ka sellele eelnevaid salme (Hb 5:1–6). Sisuliselt ja vormiliselt on tekst terviklik ning nagu Heebrea kirja tervikuna, iseloomustab ka nimetatud tervikut kõrgstiil: haruldaste väljendite kasutamine (s 7), sõnamäng (s 8) ning sümmeetriline kompositsioon, mida Ameerika eksegeet William E. Lane iseloomustab kui „kontsentrilist sümmeetriat“ (ingl concentric symmetry) ning esitab seda järgmise skeemina:

A Ülempreestri vana teenimistöö (5:1).
B Ülempreestri solidaarsus rahvaga (5:2–3).
C Ülempreestri alandlikkus (5:4).
C’ Kristuse alandlikkus (5:5–6).
B’ Kristuse solidaarsus rahvaga (5:7–8).
A’ Ülempreestri uus teenimistöö (5:9–10).

 

 3. Kontekst

Kirja põhiosa jagab kolmeks osaks enamus eksegeete. Perikoop kuulub kirja teise ossa, mis hõlmab Hb 4:14–10:31 ning käsitleb eeskätt kahte teemat – Kristuse ülempreestriametit ja tema surma kui ohvri tähendust ja tagajärgi.

 

 4. Kirjanduslooline kontekst

Heebrea kirjal puudub traditsiooniline kirja algus (praescriptio), kuid on olemas Pauluse kirju meenutav lõpp, mis sisaldab manitsusi, isiklikke teateid ja tervitust. Pauluse kirjana mainib seda esmakordselt Aleksandria Klemens (vt Eusebios, h.e. VI 14,4) ja Egiptuses ning Süürias loeti Heebrea kiri Pauluse kirjade hulka. Rooma riigi lääneosas oldi seevastu Pauluse autorsuse suhtes skeptilised. Nii ei leidu Heebrea kirja näiteks vanimas Rooma koguduse kanooniliste raamatute loendis, nn Muratori kaanonis (u 200). Tertullianus pidas kirja autoriks Barnabat, Luther Apollost ja A. von Harnack Priskillat. Praeguse uurijate konsensuse järgi on kirja autor teadmata, kuid Pauluse kirjade hulka seda enam ei loeta. Seega on veel ikka aktuaalne Origenese seisukoht, et üksnes Jumal teab, kes on kirja autor (vt Eusebios, h.e. VI 25,14). Kirja tekkeajaks peetakse 1. sajandi viimaseid kümnendeid ja ka tekkekoha küsimuses puudub selgus.

Kirja žanrilist kuuluvust on raske määratleda. Enamus eksegeete peab isiklikke teateid ja tervitusi sisaldavat kirja lõppu kirjanduslikuks stiilivõtteks (et jätta muljet, et tegemist on ehtsa kirjaga) ning näeb teoses pigem jutlust, traktaati või teoloogilist meditatsiooni, millele on püütud alles sekundaarselt anda kirja vormi. Autor ise on iseloomustanud oma teost kui logos tēs paraklēseōs’t, „manitsussõna“ (13:22), mis on kirja pareneetilise tooniga hästi kooskõlas.

 

 5. Ajalooline kontekst

Tekstis puuduvad igasugused konkreetsed vihjed ajaloole, mis teeb raskeks nii kirja täpsema dateerimise kui ka ajaloolise konteksti määratlemise. Templikultuse kirjeldamine ei eelda, et teose kirjutamise ajal Jeruusalemma tempel veel eksisteeris, sest templikultust ei kirjeldata mitte isiklike kogemuste, vaid Vana Testamendi põhjal. Paljudest detailidest on ka ilmne, et teose autoril ei olnudki silme ees mitte Jeruusalemma templikultus, vaid kõrberännaku aegne kogudusetelk ja selles toimunud kultus. Loomulikult ei ole see aga tõend kirja pärinemise kohta tollest muistsest ajast. Kirjas mainitud kristlaste tagakiusamine (10:32–36) võib olla Nero aegne tagakiusamine, mis leidis aset seoses Rooma linna põlemisega 64. aastal, ent seegi pole päris kindel. Kirjas kirjeldatud koguduse „väsimusilmingud“ (ükskõiksus, vt 5:11; 12:2, jumalateenistusliku elu unarusse jätmine, vt 10:25) on aga tüüpilised teise ja kolmanda põlvkonna kristlastele. Kirja autor näeb oma ülesandena adressaate manitseda, et nad ei loiduks, ja õhutab neid olema kannatlikud (10:36 jm).

 

 6. Paralleeltekstid

Kuna Heebrea kiri on kogu Uues Testamendis omanäoline, siis puuduvad perikoobil otsesed paralleeltekstid. Paralleele võib leida vaid üksikutele tekstis esinevatele motiividele, kusjuures neistki on suur osa kirjasisesed (vt punkti 1).

 

 7. Tõlgendusloolised märkused

Jeesuse Kristuse kannatuste ja surma mälestuseks on läbi kristliku ajaloo loodud loendamatu hulk kunstiteoseid ning vokaal- ja instrumentaalmuusikat, millest ka lühikese ülevaate andmine on sisuliselt võimatu. Et Suur Reede ei jääks üksnes ühe minevikusündmuse tähistamiseks, on vaieldamatult oluline leida side minevikusündmuse ja kaasaja vahel. Järgnevalt mõned viited tekstidele ja kunstiteostele, mis võiksid aidata seda sidet luua.

Friedrich Nietzsche kogumikus „Lõbus teadus“ (Die fröhliche Wissenschaft) leidub lugu „Pöörane inimene“ (Der tolle Mensch): „Kas te pole kuulnud sellest pöörasest inimesest, kes keset päeva laterna süütas, turuplatsile jooksis ja lakkamatult hüüdis: „Ma otsin Jumalat! Ma otsin Jumalat!“ Kuna seal oli koos palju neid, kes Jumalasse ei uskunud, tegi see palju nalja. „Kas on ta siis kaduma läinud,“ ütles üks. „Kas ta on nagu laps ära jooksnud,“ ütles teine. „Või peidab ta ennast? Kas ta kardab meid? Kas ta on laevale läinud? Ära reisinud?“ Nii hüüdsid ja naersid nad läbisegi. Pöörane inimene hüples nende keskel ja puuris neid oma pilguga. „Kuhu on Jumal saanud,“ hüüdis ta. „Ma ütlen teile! Me oleme ta tapnud – teie ja mina! Meie kõik oleme tema mõrvarid! Aga kuidas me oleme seda teinud? Kuidas oleme suutnud mere tühjaks juua? Kes andis meile käsna, et terve silmapiir ära pühkida? Mida me tegime, kui aheldasime selle maakera lahti tema päikese küljest? Kuhu see nüüd liigub? Kuhu meie liigume? Eemale kõikide päikeste juurest? Kas ei tormle me lakkamatult? Tagasi ja kõrvale, edasi – igasse suunda? Kas on veel olemas ülemine ja alumine? Kas ei eksle me otsekui lõpmatus olematuses? Kas ei hinga meile tühi ruum näkku? Kas ei ole külmemaks läinud? Kas ei tule ikka vaid öö ja selle järel taas öö? Kas ei tule keset päeva laternaid süüdata? Kas me juba ei kuule nende hauakaevajate lärmi, kes Jumalat matavad? Kas ei tunne me juba jumaliku kõdunemise lehka? Ka jumalad kõdunevad! Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme tema tapnud! Kuidas me trööstime endid? Kõikide mõrvarite mõrvarid? See kõige püham ja kõige vägevam, mis maailmal siiani oli, ta on meie nugade läbi verest tühjaks jooksnud. Kes peseb meilt selle vere maha? Millise veega saame ennast puhastada? Milliseid kahetsuspäevi, milliseid pühi mänge peame leiutama? Kas ei ole selle teo suurus meie jaoks liiga suur? Kas ei peaks me ise jumalateks saama, et nende väärilistena välja paista? Kunagi ei ole olnud suuremat tegu – ja kes iganes peale meid sünnib, kuulub selle teo tõttu kõrgemasse ajalukku kui kõik senine ajalugu!“ Siin jäi pöörane inimene vait ja vaatas oma kuulajatele otsa. Ka nemad vaikisid ja vaatasid talle võõra näoga otsa. Lõpuks viskas ta oma laterna maha, see läks puruks ja kustus. „Ma tulen liiga vara,“ ütles ta. „Minu aeg ei ole veel käes. See hiiglaslik sündmus on alles teel, see ei ole veel inimeste kõrvadesse tunginud. Välgul ja müristamisel kulub aega, tähtede valgusel kulub aega, et peale nende sündimist oleks neid näha ja kuulda. See tegu on teist alles nii kaugel nagu kõige kaugemad tähed, ja siiski olete seda juba teinud!“ Veel räägitakse, et see pöörane inimene tungis samal päeval mitmesse kirikusse ja laulis seal Requiem aeternam deo. Kui ta välja aeti ja üle kuulati, vastas ta alati vaid seda: „Kas pole need kirikud siis muud kui Jumala hauakambrid ja hauakivid?““

Maximilian Maria Kolbe (8.1.1894–14.8.1941) oli frantsiskaani munk, kes läks Auschwitzis ühe pereisa eest vabatahtlikult surma. 1919. aastal asutas ta Varssavi lähedale Niepokalanówi evangeliseerimiskeskuse (kloostri), kus elas 1939. aastal 650 venda. Nad avaldasid katehheetilist ja harduskirjandust, päevalehte tiraažiga 230000 ja üle miljonilise tiraažiga kuukirja. Kolbe rajas lühilaineraadiojaama ning kavatses asutada filmistuudio. 1930. aastal rajas ta Nagasakisse Jaapani Niepokalanówi ning plaanis rajada misjonikeskusi üle maailma. 1939. aastal pakkus Kolbe klooster varjupaika Poole pagulastele, ka juutidele. 1941. aasta mais Kolbe vahistati. Juulis 1941 oli üks mees plokist nr 14 kadunud. Selle eest otsustati kümme meest samast plokist surnuks näljutada, et hoida hirmutamisega ära uusi põgenemiskatseid (hiljem leiti kadunud mees uppununa laagri välikäimlast). Franciszek Gajowniczek hakkas ahastama oma perekonna pärast. Kolbe palus, et ta saaks surma minna tolle mehe asemel, ja tema soov rahuldati. Pärast kahenädalast nälgimist oli neli meest veel elus. Et kongidest oli puudus, hukati Kolbe ja teised kolm meest fenoolisüstiga. Kolbe kuulutati õndsaks 1971. aastal ning pühakuks 1982. aastal. Kanoniseerimismissal osales ka F. Gajowniczek.

Vana legendi kohaselt oli Pilaatuse poolt Jeesuse asemel vabaks antud röövel Barabbas möödunud ristilöömise päeval Kolgatast ning näinud seal ristilööduna Jeesust, kellega koos oli ta Pilaatuse ees seisnud. Ta seisatas risti ees, nii et rist jäi ta seljataha ning silme ees avanes kogu Jeruusalemma ümbrus. Ta mõtles: „Ma olen saanud vabaks vaid tänu sellele, et see mees sureb siin minu asemel. Kui asi on nii, siis pean mina tema asemel elama.“ Tähelepanuväärne on nimetatud loos see, et röövli nimi Barabbas tuleneb arameakeelsest väljendist, mis tähendab „isa poega“. Ka Jeesus identifitseerib end korduvalt (taevase) Isa Pojana. Üks isa poeg sureb teise asemel.

Erich Maria Remarque’i romaan „Läänerindel muutuseta“ lõpeb kirjeldusega, kuidas peategelane langeb päeval, mil sõjateated võeti kokku kahe sõnaga: „Läänerindel muutuseta“. Peategelase surm jäi üldises sõjaolukorras tähelepanuta, nagu ka Jeesuse surm jäi paljudele omal ajal tähelepanuta. Remarque’i kangelase surm oli aga ühe maailma hukkumine, mis mõjutas paljusid. Nagu ka Jeesuse surm ei olnud tähenduseta.

Suur Ülempreester. Ikoon Chersonissose (Kreeta) püha Paraskevi kiriku ikonostaasi kuninglikul uksel (foto: Joel Siim)

 

Kiri heebrealastele nimetab Jeesust korduvalt ülempreestriks. Nii lääne- kui idakristluses on tuntud selleteemaline pühapilt.

Ristilöömine on praegusel hetkel EELK kirikutes kõige levinum altarimaali teema. Lisaks otsestele altarimaalidele on säilinud ka mõned samateemalised altarireljeefid. Erinevalt näiteks Soomest ei ole Eestis peale ühe erandi (Risti kirikust pärinev Kolgata grupp) säilinud suuri keskaegseid triumfiriste.

 

Foto: Joel Siim.

Ainulaadne on Karja kiriku lõunaeeskoja fassaadil paiknev keskaegne Kolgata reljeef, mis kujutab Luuka evangeeliumis leiduvat stseeni „mõistlikust“ röövlist, kes surma eel meelt parandas. Mõistliku röövli hinge võtab hellalt enda kätele ingel, samas kui paadunud röövli hinge tirib kurat käsipidi röövli suust välja.

Mõistliku röövli motiiv esineb õigeusu kiriku liturgias armulauaks valmistumise palvete hulgas. „Võta mind täna vastu Sinu püha õhtusöömaaja osalisena, oh Jumala Poeg, sest ma ei taha Sinu vaenlaste ees seda saladust avaldada ega suud Sulle anda nagu Juudas, vaid ma tunnistan Sind nagu röövel: Issand, mõtle minu peale oma kuningriigis!“ (Apostlik-õigeusu lauluraamat I, lk 65–66).

 

 8. Liturgilised soovitused

Suur Reede on kogu kirikuaastas ainulaadne päev, mil meenutatakse Jeesuse Kristuse kannatusi ja lepitussurma patuse inimese eest. Aegade jooksul on välja kujunenud terve rida erinevaid jumalateenistusi ja vagadusharjutusi, mida sel päeval järgitakse. Juba päeva enda nimetus SUUR Reede eristab seda ühte reedet aasta ülejäänud reedetest. Suurel Reedel meenutatakse ühelt poolt sündmust, mida ei oleks tohtinud aset leida – Jumala äravalitud Messiaks peetud inimene hukatakse teeröövli kombel –, kuid Suurt Reedet nelipüha järel sündinud Kristuse kirikus pühitsedes valitseb seda päeva rõõmus teadmine, et ülehomme on ülestõusmispüha ning Naatsaretlane Jeesus ei ole Messias mitte ristilöömise kiuste, vaid nimelt tänu ristilöömisele. Sellega on ta saanud „igavese pääste toojaks kõigile, kes on Talle kuulekad“ (Hb 5:9).

Ammuse traditsiooni kohaselt on Suur Reede olnud aastas ainus päev, mil ei ole pühitsetud armulauda, jagatud on Suure Neljapäeva õhtul pühitsetud armulauaande (ennepühitsetud andide liturgia). Siiski elab paljudes EELK kogudustes mälestus sellest, et Suur Reede on olnud üks kõige suurema armulaualiste arvuga päev kogu aastas. Siiski tasub täna, mil enamikus EELK kogudustes on armulaud kaetud sagedamini kui mõned korrad aastas, kaaluda tagasipöördumist selle juurde, et Suurel Reedel pidada sõnajumalateenistus.

Selleks on Jumalateenistuste Käsiraamatus toodud Suure Reede jumalateenistuse kord (lk 512–520), mis järgib põhijoontes sajandeid läänekristlikus kirikus kasutusel olnud jumalateenistuse korda. Siiski võimaldab sellegi korra kasutamine pühitseda armulauda. Olenevalt koguduse vagaduslaadist võib jagada Suure Neljapäeva õhtul pühitsetud ande või liita kirikupalve ja läkitamise vahele armulauaosa igapühapäevasest jumalateenistusest (punktid 18–24). Suure Reede jumalateenistuse muusika kohta vt Käsiraamatust lk 669–681.

Agendas leidub kaks Suure Reede liturgilise jumalateenistuse varianti, lk 183–189 ja lk 190–198. Neist viimane sisaldab ka kaebesalmide (improperia) lugemist. Nende jumalateenistuste põhiosa moodustab Kristuse kannatusloo lugemine vaheldumisi koguduselauludega. Huvitaval kombel ei näe Agenda liturgilisel jumalateenistusel ette jutlust. Kuna Agenda kasutab Uues Lauluraamatus leiduvaid koraale, tuleb igas Agendat kasutavas koguduses kindlasti koraalide valik üle vaadata ja, nagu on juba soovitatud jõuluõhtu juures, on kohane lektsioonid viia kooskõlla piibliseltsi viimase piibliväljaandega.

Liturgiline värv on punane või must, altaril ja kantslil võivad liturgilised tekstiilid sootuks puududa (need on maha võetud juba Suure Neljapäeva jumalateenistuse lõpus). Kirikukelli ei helistata, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks.

Järgnevalt on toodud koraalivalik Suure Reede sõnajumalateenistuse jaoks, arvestades seda, et jumalateenistus peetakse sõnajumalateenistuse korra alusel (kui loetakse Kristuse kannatuslugu Johannese evangeeliumist 18:1–19:42, võib selle jagada mitmeks osaks ning liigendada koguduselauludega). Käsiraamatu Suure Reede jumalateenistuse kord võimaldab algus-, palve- ja lõpulaulu ära jätta, mistõttu need on paigutatud nurksulgudesse.

[Alguslaul: 78].

Päeva laul: 94.

Jutluselaul: 75.

[Palvelaul: 92].

[Lõpulaul: 93].

Päeva palve: Käsiraamat, lk 134, nr 4 / Agenda, lk 99, nr 1.

Kirikupalve: Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 18, või Käsiraamat, lk 516–519 / Agenda, lk 99–101. Kirikupalve asemel võib laulda ka litaaniat KLPR 474 või KLPR 475.

Lisaks Suure Reede sõnajumalateenistusele võib eraldi jumalateenistuse või palvusega ära märkida Jeesuse surmahetke (Käsiraamat, lk 135) ning Jeesuse matmist õhtul (Käsiraamat, lk 136).

 

 9. Muud soovitused

Suure Reede juurde on kuulunud ristitee palvus, mis püüab jäljendada Jeesuse teekonda Kolgatale (Via Dolorosa) ning traditsiooniliselt 14 peatuse abil õhutada kristlase vaimset palverännakut pühadesse paikadesse. Peale Püha Maa langemist moslemite kätte said frantsiskaanid õiguse hoolitseda pühade paikade eest ning 15.–16. sajandil hakkasid nad Euroopasse ehitama väikeseid kabeleid imiteerimaks nende eeskujusid Pühal Maal. Peatuste arv kõikus algselt 7 ja 30 vahel. 1686. aastal said frantsiskaanid õiguse rajada ristitee peatusi oma kirikutesse ning 1731. aastal andis paavst Clemens XII õiguse rajada ristitee peatusi igale kirikule. Samal ajal määrati kindlaks peatuste arv 14. Esialgu oli ristitee peatuste rajamine antud üksnes frantsiskaanidele, kuid alates 1862. aastast võivad peatusi rajada kõik. Kaasajal on ristitee palvus levinud katoliiklaste seast anglikaanide, luterlaste, metodistide ja teiste konfessioonide hulka ning sageli korraldatakse Suurel Reedel ristitee palvus ristikäiguna läbi linna. Palvus võib omandada oikumeenilised mõõtmed.

 

(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
English