Arvamused

Piibli tõlkimisest ja tõlkedünaamikast

Piibli tõlkimine ei kaota kunagi oma aktuaalsust. Käsikäes emakeele arenguga tekib igal ajastul vajadus oma piiblitõlke järele. Umbes iga 20 aasta järel revideeritakse tavaliselt olemasolevat Piibli tõlget. Mõnel pool maailmas tehakse seda koguni iga 5 aasta tagant. Kuigi mõnele vanema generatsiooni esindajale meeldib näiteks 1968. aasta Piibel rohkem kui 1997. aasta oma, tuleb arvestada, et ka eesti Piibli tõlkeloos ei ole trükiversioonid identsed. Näiteks www.piibel.net’is olev 1968. aasta tõlge on tegelikult 1988. aasta parandatud trükk, mis erineb mõnevõrra 1968. aastal paberkandjal välja antud Piiblist. 

Tuleneb see siis teadmatusest või ignorantsusest – ikka on inimesi, kes väljendavad oma nördimust sääraste tekstimuutuste suhtes. Tõlke erinevused olevat otseselt Jumala Sõna ja vastava konkreetse trükiversiooni lugejaid mitte austavad ja valelikud. Tuleb siiski arvestada tõsiasja, et ühe tõlke raames on tehtud tekstiparandusi 1739. aasta Piiblist alates. Nii on juba ka 1999. aastal väljaantud Piiblis koos apokrüüfidega tekstiparandused võrreldes 1997. aastal trükituga. Nimetatud parandused ei ole aga markeeritud ja seetõttu võib jääda mulje, et tegemist on igal juhul konstantse tekstiga. Paranduste tegemisel on tõenäoliselt arvestatud peamiselt kahte asja: et Piibli keel oleks kergemini mõistetav, eriti lauseehituse mõttes, ning et tekst säilitaks tõlketäpsuse. Neid kaht printsiipi pole aga võimalik alati teineteisega lepitada. 

Üldistades võibki öelda, et esineb kaks peamist tõlkeliiki: üks põhineb vormil, teine tähendusel. Vormil põhinev tõlge püüab järgida allikakeele vormi ja seda nimetatakse sõnasõnaliseks tõlkeks. Tähendusel põhinev tõlge on orienteeritud allikakeele tähenduse edasiandmisele sihtkeeles (objektikeel). Sel juhul on tegemist idiomaatilise tõlkega. 

Tõlkeprotsessi käigus kontrollitakse pidevalt, et allikateksti tähendus ja dünaamika saab tõepoolest idiomaatilise tõlke kaudu edastatud. Nii Vanas kui Uues Testamendis on palju püsiühendeid ehk idioome, mida pole võimalik sõna-sõnaliselt teise keelde tõlkida. Kalle Kasemaa doktoridissertatsiooni järgi moodustavad ligi veerandi Vana Testamendi sõnavarast haruldased sõnad, mille tähendus konteksti järgi kindel ei ole. Samuti on Peeter Roosimaa selgitanud 1997. aasta Piibli toimetamisel esile kerkinud probleeme: sõnade tähendusväljad eri keeltes ei kattu ja keelte grammatilised struktuurid on erinevad, kreeka keele kõrvallausetes kasutatakse sõnaühendeid, millel puudub eesti keeles otsene vaste. Selliste probleemidega silmitsi olles selgub, et ainsaks lahenduseks jääb öeldu sisu ümberjutustamine ja idioomide kasutamine. 

Randar Tasmuth selgitas, et just 1997. aasta Uue Testamendi puhul sai kasutatud dünaamilist printsiipi: eesmärgiks sai lausete, isegi tervete lõikude tervikmõju ja tähenduse võimalikult õige tähenduse edasiandmine. Taolise dünaamiliselt idiomaatilise tõlke puhul on kasutatud ka väljendit „tähenduslikult kokkusulanud tõlge“ (Kristiina Ross), mis väljendab tõlke eesmärki paremini. 

Tõlkeprotsessi võib vaadelda kui kommunikatsiooni ja see kulgeb järgmiselt: tõlgitav tekst – tähenduse avastamine – tähendus – tähenduse uuesti sõnastamine – tõlge. Selles kommunikatsioonis võib tinglikult eristada interkeelelist ja intrakeelelist kommunikatsiooni. Neist esimene arvestab konkreetselt allikakeele tähenduse ülekandmist objektikeelde. Teine, olles ühe keele keskne, arvestab sihtkeele arengute ja muutustega põlvkondade jooksul ning tegeleb keele traditsiooni ja uuenduslikkuse küsimustega. Esimese eesmärk on tõlge, teise ülesandeks redaktsioon. Selles mõttes ei ole 1997. aasta eestikeelset Piiblit käsitletud mitte niivõrd uue tõlkena, kuivõrd just väljaandena, sest Vana Testament ei ole seal eksplitsiitselt mitte uuesti tõlgitud, vaid keeleliselt toimetatud 1968. aasta tõlge. 

Intrakeelelisest aspektist on oluline rõhutada 1739. aasta Thor Helle tõlke tähtsust. Kuigi seda parandati ja kohendati 19. sajandi jooksul, on ilmne et see pani aluse teatavale eesti piiblikeele traditsioonile. Seda nn piiblikeele tähtsust on lahanud Jaan Kaplinski oma Koguja raamatu tõlke eessõnas. Kaplinski arvates on ainult kaks võimalust Piibli ja teiste vanade tekstide tõlkimisel. Üks võimalus on jääda esimese tõlke juurde, seda ainult pisut vastavalt piibliteaduse arengule ja teksti mõistmise kasvule kohendades ja parandades, nagu seda tehakse katoliku ja ortodoksi kirikutes. Teine, Kaplinski arvates äärmuslikum lähenemine, on püüe tõlkida Piiblit kõige tavalisemasse tänapäeva keelde, mida püüavad teha protestandid ja neile lähedased voolud. Kaplinski on seepärast kriitiline mitmete omaaegsete Endel Kõpu ja Johannes Aaviku keeleuuenduslike joonte suhtes. 

Iga tõlke või redaktsiooni eesmärk peaks olema ka stiililine ühtsus, kuid on selge, et piiblikeele traditsiooni ja uuenduslikkuse vahelises pinges on seda raske saavutada. See nõuab väga kõrgel tasemel keeletunnetuslikku vaistu. Just stiiliühtsuse puudumist heidab Kaplinski ette ka hiljuti ilmunud „uue maailma“ tõlkele, kus näiteks poeetilistes osades lähtutakse pigem terminoloogiast ja teaduskeelest kui luulekeelest. Kaplinski mõnevõrra eenduvate seisukohtadega võib nõustuda või mitte, kuid kindlasti on asjakohane keele arengu seisukohalt tasakaalu leidmine rahva mälus juurdunud traditsioonilisemate ja uudissõnade kasutamise osas. Ehk on tõesti parem jääda näiteks traditsioonilise „tähendamissõna“ juurde kui kasutada laialivalguvat sõna „mõistujutt“ või koguni „võrdum“ (viimast olla kasutatud ebaadekvaatselt, ilma igasuguse keeletunnetusliku kompetentsita). 

Omaette tõlkeprobleemiks osutuvad aga Piibli nimed. Enamasti on Piibli isikunimedel ka tähendus, kuid sõnasõnalist tõlkimist siin ei eeldata. Nime tähendus on esitatud joonealuse kommentaarina. Probleem on just transkribeerimises, sest kui järgida nimekujude reeglite kohast ümberkirjutust võõrtähestikku kasutavatest keeltest, tuleks näiteks enamiku heebrea nimede puhul kasutada eesti keele jaoks võõrast „š” ja/või „z” tähte. See aga tähendaks eesti kultuuris väljakujunenud ja armsaks saanud nimede asemel võõrnimede kasutamist ja annaks piiblitekstile eesti keele suhtes tugevalt võõrapärase kõla. Ermo Jürma on juhtinud tähelepanu ka tõsiasjale, et meil on juba välja antud Piibli nimede leksikon, piiblikommentaar ja piibliatlas, mis kõik järgivad väljakujunenud nimetraditsiooni, mille muutmine oleks liiga ulatuslik ja ka ebavajalik. 

Seega, parafraseerides Martin Lutherit, dünaamilise tõlke idee rajajat, „püüdkem teha Moosesest sedavõrd eestlase, et keegi ei kahtleks, et ta juut on“. On oluline, et eestikeelses piiblitekstis oleks omavahelises tasakaalus ühelt poolt algkeelte ja Piibli kujunemise ajastu kultuuridele vastavuse tõetruudus ning teiselt poolt tänane eesti keel ja 21. sajandil eestlaste poolt suhtlemises kasutatavad tähenduslikud väljendid. See põhiprintsiip kehtib eriti just eestikeelse rahvapiibli suhtes. 

Samas võib igaüks teha tõlke just vastavalt enda äranägemise ja tõekspidamise järgi. Kuigi sellised „igamehe tõlked“ (Kaplinski) ei ole alati sobivad ja väärtuslikud teiste inimeste jaoks, asetuvad säärased tõlked kuhugi lineaartõlke ehk lihttasandi ja dünaamilise tõlke kui kõrgtasandi vahelisele skaalale. Küllap on see ka kultuuriliselt rikastav, mida rohkem on erinevaid tõlkeid. Kas poleks see omanäoline, kui mõni selline kohaliku inimese tõlge saaks erilise staatuse või mõnesuguse kasutuse samas kohalikus kirikus ja liturgias?  

 

Ergo Naab (1971), PhD, Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English