Arvamused

Jumal armastab sind, aga…

Kirikul on kolm varianti suhtlemiseks seksuaalvähemusse kuuluva kristlasega:

Sa oled jäledus Jumala silmis. Kui sa ei pöördu, siis on sul otsetee põrgusse.

Jumal armastab sind, aga ta tahab, et sa pöörduksid homoseksuaalsusest.

Oled teretulnud, armas vend/õde.

Õnneks jääb esimest varianti üha vähemaks, ka Eestimaal. Viimane variant on siinkandis veel haruldane, kuigi mitte olematu. See vahepealne, tingimustega armastamine, näib enamikule kõige vastuvõetavam olevat. Ühest küljest viitab see siiski Jumala armastusele, teisalt ei astuta üle kiriku seisukohast patu küsimuses.

Me ei anna endale mõnikord aru, mida võib tähendada mõni väike sõnake, näiteks aga. Selle väikse sõnaga võib purustada kõik, mille lause esimene pool üles ehitanud. Ülestõstetud maaslamaja lüüakse uuesti põrmu. Ninapidi veelgi sügavamale. Sest… Mida tähendab pöördumine homoseksuaalsusest? Kuidas sellest pöörduda?

Kuidas saada mustanahalisest valgenahaliseks? Vasakukäelisest paremakäeliseks? Veel minu lapsepõlves sunniti vasakukäelisi ümber õppima. Pisarad silmis, püüdsid nad omandada parema käega kirjutamist, heegeldamist, lusika käes hoidmist. No ei ole ju normaalne kirjutada vasaku käega, kui enamik inimesi kirjutab paremaga! Ja kui juba enamik on paremakäelisi, siis on selge, et ainult nii peabki olema. Nii oleme me loodud, muu variant on kurjast vaimust ja seda tuleb karistada või vähemasti ravida. Vasakukäeliste elu on aegade jooksul saatnud eelarvamused, ebausk, tõrjumine, vägivald vasaku käe kinni sidumisest kuni lausa inimese hukkamiseni.

Paremakäelisuse normatiivsuse toetamiseks on otsitud ja leitud Piiblistki lauseid, mida hea tahtmise korral võib sel moel lugeda. Alles viimastel aastakümnetel lastakse inimesel käelisuse mõttes olla see, kes ta sünnipäraselt on ja (loodetavasti) keegi enam seoseid kurjuse või patuga ei loo. Käelisuse määrab lihtsalt bioloogia ja geneetika.

Samuti ei ole seksuaalne orientatsioon inimese vaba valik. Teadus ja psühholoogia on juba aastakümneid tagasi tõestanud selle, mida seksuaalvähemused ise on alati teadnud – heteroseksuaalsusest erinev seksuaalsus on mittepatoloogiline, regulaarselt esinev vähemusvariant. Sama normaalne kui valdavalt esinev heteroseksuaalsus. See ei ole valitud elustiil, „trendi“ küsimus ega moraalse allakäigu tagajärg. See on inimese seisukord, mis ei sõltu kultuurist, religioonist, elukohast, haridusest.

Homoseksuaal ei ole defektiga heteroseksuaal, kes tuleb „normaalsetest“ eraldada või terveks ravida, vaid osa inimeseks olemise mitmekesisusest. Nad ei ole teab-kust meie sekka kurja agendaga saabunud tulnukad, nad on osa meist, inimestest, kes on olnud siin kogu aeg, kogu inimkonna ajaloo vältel. Homoseksuaalsete paaride elu ei erine heteroseksuaalide omast: nad keedavad hommikuputru, viivad prügiämbrit välja, sõidavad tööle ja tagasi, tülitsevad ja lepivad,  vaatavad telekat ja loomulikult lähevad ööseks koos voodisse, nii nagu heteroseksuaalsedki paarid.  On ju seksuaalsus  elu loomulik osa, armastuse loomulik osa.

Kes võtab endale õiguse keelata teistele seda, milleta ise elada ei taha? Seksuaalsus on Jumala and, mida on võimalik kasutada ka patu teenimiseks. Piir hea ja halva seksuaalse käitumise vahel ei lähe aga läbi partneri soo, vaid läbi suhtumise ja suhtlemise. Tsölibaadi jaoks on kutsumus ja võimekus väga vähestel inimestel, sundabielu vastassooga võib hävitada nii enda kui lähedased.

Paljud kirikud üle maailma on arvestanud teaduse ja psühholoogia avastuste ning inimkogemusega, teinud sellest oma järeldused ning muutnud käitumist. Paljud kirikud peavad dialoogi inimese seksuaalsuse ja selle eripärade teemal. Paljud kirikud, kahjuks ka EELK, keelduvad isegi dialoogist.

Senikaua aga kui tähtsad kirikuisad arutavad tarkade sõnadega, kas ja kuidas teemat käsitleda, kannatavad reaalsed inimesed. Jumala loodud ja armastatud inimesed. Need, kelle eest on kirik pandud hoolt kandma. Senikaua teevad seksuaalvähemustesse kuuluvad noored endiselt mitu korda rohkem enesetappe kui nende heteroseksuaalsed eakaaslased, kannatavad enam depressiooni ja ärevushäirete all, kalduvad kergemini riskikäitumisele ja – mis peaks kirikut ehk enim huvitama – ütlevad: „Ära räägi mulle Jumalast, ma tean küll, mis minust kirikus arvatakse.“ Selgitada, et kirik ja Jumal ei ole sünonüümid, on mõnikord keeruline.

Kirikut võrreldakse sageli emaga. Kas hea ema viskab välja osa oma lastest? Kas ta vaatab oma lapsed üle ja teeb valiku: sina sobid mulle, tule minuga lõunat sööma, aga teie seal, teie mulle ei sobi, teie minuga ühte lauda ei istu? Kes vastutab nende tõrjutud laste hingede eest?

Kunagi tahtis üks apostel, Peetruse-nimeline, olla väga vaga ja püha. Nii vaga, et hoolimata näljast keeldus ta söömast lausa taevast saadetud „igasuguseid ilmamaa neljajalgseid ja roomajaid ja taeva linde“. Sest see on „keelatud ja rüve“. Hääl taevast aga ütles talle sõnad, mille vastu on kirik aegade jooksul korduvalt eksinud: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!“ Peetrus sai õppetunni. Jumal võtab vastu iga inimese, kes Teda otsib. Ilma aga-ta. Ja keegi ega miski ei saa inimest lahutada Tema armastusest.

Senikaua kui tehakse valikuid, tuleb kristlastel, kes on loo alguses väljapakutud kolmest suhtumise variandist valinud kolmanda, seda häälekamalt ja nähtavamalt välja näidata.

Oled teretulnud, armas vend/õde. Punkt. Ei mingit aga.

Oli aeg, mil usuti, et Maa on maailma keskpunkt ja kõik teised taevakehad tiirlevad selle ümber. Nii ütles tolleaegne teadus ja muidugi leidus ka Piiblis kirjakohti, millele sai soovi korral toetuda. Teadus siiski arenes ning tänapäeval teab iga laps, et Maa keerleb ümber Päikese. Vähe sellest, on veel palju teisi päikeseid ning kõik taevakehad liiguvad ja arenevad, sünnivad ja surevad. Ilmnes, et see ei olnudki Jumala plaan ‒ asetada Maa universumi keskpunktiks. Ja ka Piiblit saab lugeda mitmel moel.

Enamik kirikuid tunnistab tänapäeval sugude, rahvuste ja rasside võrdsust, kuid selle selge piibelliku põhimõtte  (Gl 3:27-28) tunnustamise ja rakendamiseni on olnud konarlik tee. Mainitud kirjakoha 27. salm kõlab nii: „sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud.“ Kõik, välja arvatud teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga ristitu?

Geikristlane ei ole oksüümoron. Ma loodan, et ükskord saab sellest sõnast arhaism, sest kellelegi ei tule enam pähe eristada Kristuse juurde tulevaid inimesi nende loomupärase seksuaalsuse järgi. Tark on olla see ehitaja, kes ei pillu hoolimatult temale antud ehituskive!

 

Imbi Arro (1953) on seitsme lapse ema, kristliku kultuuriloo magister ja EELK diakon.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English