Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 6: tuhkapäev ja palvepäev (2Pt 1:1–11)

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

 

1. Perikoobi tekst

Tekst, nagu kogu Teine Peetruse kiri, on kirjutatud haritlastele iseloomulikus kõrgstiilis ning sisaldab mõisteid, mida kohtab juudi-hellenistlikus kirjanduses (Aleksandria Philonil, Josephus Flaviusel) ja hellenistlikus populaarfilosoofias. Perikoop sisaldab sõnu, mis on hapax legomenon’id (vaid üks kord esinevad sõnad) kas Uues Testamendis või terves Piiblis. Katoliku teoloogi Karl Hermann Schelkle arvestuse järgi on esimesi 23 ja teisi lausa 33. Kirja keel ja stiil erinevad oluliselt Esimese Peetruse kirja keelest ja stiilist ning ei ole usutav, et mõlemad kirjad pärinevad ühelt ja samalt autorilt.

1:1 Kiri algab tavapäraselt saatja ja adressaadi nimetamisega. Kirja saatjana nimetatakse Symeon Peetrust, kes peab olema üks Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist. Tema tiitlid on „Jeesuse Kristuse apostel“ (kr apostolos) ja „ori“ (kr doulos). Tiitlit „apostel“ kasutab oma kirjade praescriptio’tes ka Paulus (vt nt Rm 1:1; 1Kr 1:1; 2Kr 1:1; Gl 1:1), kusjuures Rm 1:1 kannab ta sellele lisaks ka tiitlit „ori“. „Ori“ ja „apostel“ esinevad kirja kirjutaja tiitlitena koos ka deuteropauluslikus Tt 1:1, „ori“ üksinda Jk 1:1 ja Jd 1. Apostli kaksiknime esimene komponent on antud 2Pt 1:1 käsikirjades kahes erinevas transkriptsioonis – Symeōn ja Simōn. Kuigi viimast nimevormi toetavad nii vanim säilinud papüüruskäsikiri Papyrus Bodmer VII (P 72) kui ka kaalukas pärgamentkoodeks Codex Vaticanus, on tõenäoline, et algne lugemisviis on olnud Symeōn, mida esindavad olulised pärgamentkoodeksid Codex Sinaiticus ja Codex Alexandrinus. Simon on sel juhul kreekapäraseks korrigeeritud nimevorm. Korrigeerimise eesmärk on olnud ilmselt soov nimekuju teistes Uue Testamendi tekstides leiduva nimekujuga harmoniseerida. Symeōn leidub kogu Uues Testamendis veel vaid Ap 15:14. Tegemist on semiidipärase nimekujuga, mida osade eksegeetide arvates kasutatakse selleks, et süvendada muljet, et kirja autoriks on Palestiina juudikristlane Peetrus. Siiski on tänapäeval protestantlike ja katoliiklike eksegeetide valdav enamus seisukohal, et Teine Peetruse kiri on pseudonüümne teos, mille autoriks on keegi meile tundmatu 2. sajandi hellenistlik juudikristlane, kes kirjutab Peetruse nime all, et anda kirjutatule suuremat kaalu. Selliseid pseudonüümseid teoseid leidub Uues Testamendis rohkesti. Sealjuures ei ole asjakohane lugeda nad lihtsalt võltsinguteks. On siiski tähelepanuväärne, et Teine Peetruse kiri puudub vanimas teadaolevas Uue Testamendi teoste loetelus (nn Muratori kaanon u a-st 200) ning et ka varases kristluses oli neid, kes kahtlesid teose apostlikus päritolus (nii Eusebios, h.e. 3, 3, 4). Kirja hilise päritolu poolt ja Peetruse autorsuse vastu kõnelevad nii teose keel ja stiil (nagu ülal nimetatud), kirjanduslik sõltuvus Juuda kirjast, mis on kirjutatud pärast Peetruse surma (1. saj lõpus või 2. saj alguses), kui ka kirjas kajastuv koguduste situatsioon (ei arvestata peatselt eesseisva Kristuse taastulekuga). Adressaadina ei ole mainitud ühtegi konkreetset kogudust, vaid „need, kelle osaks on saanud meie omaga sama kallis usk meie Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse õiguse läbi“. See on ka põhjus, miks Teine Peetruse kiri liigitatakse „katoolsete kirjade“ (kr katholikos – „üldine“) hulka. „Usk“ (kr pistis) ei tähenda siin hoiakut, vaid teatud usutõdede tunnistamist, nii et seda võiks anda sisuliselt parafraseerides edasi mõistega „kristlik õpetus“. Et „Jumal“ ja „Päästja (kr sōtēr) Jeesus Kristus“ ei tähista siin eraldi Isa ja Poega, vaid käivad mõlemad Jeesuse Kristuse kohta, tuleneb nende tiitlite ühisest artiklist ning paralleelsetest väljendustest 1:11 ja 3:11. Seega on 2Pt 1:1 üks neid kohti Uues Testamendis, kus Kristust nimetatakse otsesõnu Jumalaks (vrd Tooma tunnistusega Jh 20:28; mõnel juhul, nagu nt Rm 9:5, on Kristuse ja Jumala seos ebaselge ning sõltub interpunktsioonist).

1:2. Tervituse / õnnistussoovi esimene osa on kujundatud 1Pt 1:2 järgi. Tähelepanuväärne on, et arm ja rahu on saavutatavad „tunnetuse“ (siin epignosis) kaudu. Ka selles on nähtud poleemilist vihjet eksiõpetusele, millega kirjas polemiseeritakse, kuid seda seost ei pruugi ilmtingimata olla. Mõiste „tunnetus“ esineb kirjas veelgi (nt 1:3; 2:20; 3:18 koguni vormis gnōsis) ning tähistab sisuliselt õiget kristlikku usku („õpetuse“ tähenduses) ja õiget kristlikku eluviisi. Tervitusvormel on sarnane Pauluse kirjade alguses leiduva tervitusvormeliga (vrd nt 1Kr 1:3; 2Kr 1:2), milles tavapärane kreekakeelne tervitus chairein (nii Jk 1:1 ja Ap 15:23) on muudetud „armuks“ (kr charis). „Rahu“ soovimise taust on semiitlik (vrd Jh 20:19; kr eirēnē = hbr šalom).

1:3. Salm asub avama teemat, millele vihjasid juba eelmistes salmides leiduvad märksõnad „usk“ (kr pistis) ja „tunnetus“ (kr epignōsis). Lugejatele selgitatakse, milles seisneb „usu“ ja „tunnetuse“ sisu. Seejuures kasutatakse mõisteid, millele leidub paralleele autori kaasaegses filosoofias ja religioonimaailmas. Esimene neist on adjektiiv theios („jumalik“), mis on oluline kreeka religioonis ja filosoofias, ent leidub Uues Testamendis vaid siin ja järgnevas salmis (Pauluse Areopaagi kõnes, kus apostel kasutab kreeka filosoofia keelt [Ap 17:29] esineb see nimisõnana to theion – „jumalus“). Mõiste on aga üle võetud Septuagintasse ja seda kohtab juudi-hellenistlikel autoritel (Philonil, Josephusel, 4. Makkabite raamatus). Siin salmis kasutatav „jumalik vägi“ (kr theia dynamis) on kreeka filosoofilises traditsioonis väljakujunenud mõiste, mida kohtab juba Platonil (Nomoi, 3, 691) ning mida hiljem kasutavad ka näiteks Justinus Märter ja Aleksandria Klemens. Kreeka religioonimaailmast pärineb ka mõiste eusebeia („vagadus“), mis tähistas algselt sündsat ehk kohast käitumist jumalate suhtes. Uue Testamendi hilised tekstid võtavad hellenistliku judaismi vahendusel mõiste üle (eriti sagedane on see pastoraalkirjades) ja iseloomustavad selle kaudu õiget ehk kohast hoiakut Jumala suhtes. Hellenistlikust moraalifilosoofiast on laenatud ka mõiste „voorus“ (kr aretē). Kuigi suur osa käsikirju (sh P 72) toetab lugemisviisi dia doxēs kai aretēs („kirkuse ja vooruse kaudu“), pakuvad paljud kaalukad pärgamentkoodeksid (nt Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus, Codex Ephraemi rescriptus) alternatiivset lugemisviisi „omaenese kirkuse ja vooruse kaudu“ (kr idia doxē kai aretē). On tõenäoline, et õigem on teine lugemisviis. Selle kasuks kõneleb nii seda esindavate käsikirjade kaalukus, tõsiasi, et paljudes kohtades, kus sõna dia esineb, sunnib kontekst oletama, et palju tõenäolisemalt peaks seal olema idia (st sõna on eksikombel ära vahetatud) ning ka tõsiasi, et idios on Teise Peetruse kirja autori üks lemmiksõnu. Autor tuletab lugejatele meelde, et jumalik vägi on kinkinud „meile“ (ta kasutab siin ja järgnevas salmis oma kaasatuse rõhutamiseks „meie“-vormi, hiljem, manitsevas osas „teie“-vormi) kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks. „Elu“ (kr zōē) ei tähenda siin siiski bioloogilist elu (selle kohta kasutab Uus Testament mõistet bios), vaid eshatoloogilist, st igavest elu. Autor rõhutab ka, et kõik see, mis Jumal on eluks ja vagaduseks andnud, on Tema kink.

1:4. Salmis jätkub „usu“ ja „tunnetuse“ sisu avamine. Tõotused, millest siin räägitakse, on kirja kesksest teemast ehk Kristuse taastulekust lähtudes kindlasti eshatoloogilised tõotused – Jumala riigi tuleku ja lunastuse tõotused. Kuigi need puudutavad tulevikku, annavad need juba praegu usklikele võimaluse põgeneda kaduvusest (kr phthora) ja saada jumaliku loomuse (kr physis) osaliseks. Kaduvus on tingitud maailmas valitsevatest „himudest“ (kr epithymiai). Viimases väites näeb Uku Masing paralleeli budismiga, kus tuntakse sansaarat (sünni ja surma ringkäiku), mille iseloomulik tunnus on kaduvus ning inimese himud on sellega põhjuslikus seoses (himud hoiavad inimest sansaaras ja seega kaduvuse küljes). Kadumatu jumaliku loomuse ja kaduva maailma vastandamine ning mõte, et jumaluseni jõudmiseks tuleb kaduv maailm ja himud hüljata, on oluline ka platonistlikus filosoofias, mis on ilmselt ka 4. salmi mõtte taustaks. Juba Platon räägib sellest, et Jumalaga sarnastumine on pagemine surelikust loomusest (Theaitetos 176 a.b). Ka platonismist mõjutatud hermetistlikus filosoofias on „jumalikustumise“ eeltingimus „maailmale võõraks muutumine“ (Corpus Hermeticum XIII, 1). Jumalikust loomusest osasaamise ideel põhineb ka idakiriku õpetus, mille on sõnastanud kirikuisa Athanasios: „Ta (st Jumal) sai inimeseks, et me võiksime jumalikustuda“ (De incarnatione 54). Järgnevatest salmidest ilmneb, et Teise Peetruse kirja autorgi näeb osana teest, mis viib välja kaduvusest, askeesi.

1:5–11. Salmid on pareneetilised ja kirjeldavad õiget kristlikku elu ehk teed, mis viib kaduvusest välja. Viimast mõistetakse „vooruste arendamisena“. Salmid 5–7 kirjeldavad seda teed kui voorustest moodustatud ketti, mille iga järgnev lüli sisaldub eelnevas. Kokku nimetatakse kaheksat voorust: usk (kr pistis); voorus (kr aretē); tunnetus (kr gnōsis); enesevalitsemine (kr enkrateia); kannatlikkus (kr hypomonē); vagadus (kr eusebeia); vennalikkus (kr philadelphia); armastus (kr agapē). Üksikute liikmete järjekord ketis ei ole loogiline, välja arvatud algus ja lõpp – usk ja armastus seisavad loetelu alguses ja lõpus kui kõige olulisemad voorused. „Usk“ tähendab nimetatud loetelus ilmselt taas mitte hoiakut, vaid teatud pärandatud usutõdede tunnistamist, „tunnetus“ tõenäoliselt eetilist eristamisvõimet, st oskust vahet teha heal ja halval, õigel ja ebaõigel, „enesevalitsus“ võib tähendada enesekontrolli üldises mõttes, ent nii perikoobi kui ka kirja kontekstis (põgenemine kaduvusest, mida valitsevad himud; vastandumine eksiõpetajate seksuaalsele ohjeldamatusele) on enkrateia’l kindlasti ka seksuaalsed konnotatsioonid (enkrateia kui seksuaalne askees; sellises tähenduses kasutatakse mõistet ka antiikses askeetlikus kirjanduses). Loetelule on paralleeliks Uue Testamendi arvukad nn vooruste kataloogid (vt punkt 6), millele leidub rohkesti paralleele ka Uue Testamendi kaasajast pärinevas populaarfilosoofilises kirjanduses. Ka mõiste „voorus“ (kr aretē) ise on Uues Testamendis haruldane, keskne aga antiikses filosoofilises eetikas. See annab tunnistust antiikse vooruste-eetika ülevõtmisest 2. sajandi kristluses. Salm 8 kinnitab, et perikoobis käsitletud tunnetus (siin epignōsis) ei tähenda üldist asjade olemuse mõistmist, nagu see tähendab kreeka filosoofias, kuid see ei tähenda ka ilmutatud tõdesid maailma ja inimese päritolust, nagu gnoosises, vaid tunnetuse objekt on Kristus. „Kristuse tunnetus“ avaldub eelpool nimetatud vooruste järgimises. Salmis 11 nimetatakse voorusliku elu eesmärgina „sissepääsu meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki“. Erinevalt Pauluse kirjadest ei toonita aga Teise Peetruse kirja autor, et see on Jumala kingitus üksnes armust, vaid usub, et usklikud saavad ka ise voorusi arendades kindlustada oma pääsemist. See näitab, et Uues Testamendis eksisteerib kõrvuti mitu erinevat teoloogilist mõtteviisi.

 

 2. Struktuur

Perikoop koosneb kahest osast: praescriptio’st 1:1–2 ja prooemium’ist 1:3–11. Esimene koosneb autori nime ja tema tiitlite ning adressaadi nimetamisest (s 1) ja rahusoovist ehk tervitusest (s 2), teine juhatab sisse kirjas käsitletavad teemad. Kuna terve kiri on oma suunitluselt pareneetiline, siis pole juhuslik, et õhutust vooruslikuks eluks kohtab juba prooemium’is.

 

 3. Kontekst

Perikoop paikneb kirja alguses, olles sissejuhatuseks kirja korpusele 1:12–3:13. On silmatorkav, et armu ja „meie Issanda Jeesuse tundmist“ mainitakse nii 1:2 kui ka lõpumanitsuses 3:18. Sel kombel moodustavad 1:1–2 ja 3:18 raamistuse tervele kirjale.

 

 4. Kirjanduslooline kontekst

Teine Peetruse kiri on koostatud apostel Peetruse testamendina. Tegemist on kirjandusliku stiilivõttega, mille eesmärk on suurendada kirjas öeldu mõjukust. Uues Testamendis kasutatakse samasugust stiilivõtet Teises kirjas Timoteusele, mis tahab olla Pauluse viimane kiri oma lähedasele kaastöölisele (vt 4:6 jj, kus vihjatakse ettevaatavalt apostli surmale). Sellisena kuulub Teine Peetruse kiri nn testamendikirjanduse žanrisse, mida esindavad ka judaistlikku päritolu kaheteistkümne patriarhi testamendid, Iiobi testament, Nag Hammadist leitud koptikeelne „Aadama ilmutus“, mis on vormistatud kui Aadama testament tema pojale Setile ning Slaavi Eenoki raamat, mis tahab olla Eenoki testament. Nagu Teine Peetruse kiri, nii on ka kõik nimetatud teosed pseudonüümsed, st nende autoritena figureerivad kuulsad muistse aja tegelased.

 

 5. Ajalooline kontekst

Teine Peetruse kiri on kirjutatud 2. sajandil, mil Kristuse peatse taastuleku ootus oli kogudustes vaibunud. Kogudustes olid esile kerkinud eksiõpetajad, kes seadsid kahtluse alla Kristuse taastuleku üldse (3:1 jj). Nende tulekut esitatakse kui prohvetliku ettekuulutuse täitumist (eksiõpetajate ülesastumine kui viimse päeva lähedusele viitav sündmus 3:3). Siiski ei selgu eksiõpetajate eest hoiatavast 2:1 jj tekstist, mis õpetusega on tegemist, sest tekstis kasutatud märksõnad (liiderlikkus jms) on tüüpilised ketseritevastase poleemika stereotüübid, mis ei ütle midagi eksiõpetuse sisu kohta. Kuigi osa eksegeete on oletanud, et tegemist on libertinistlike gnostikutega, on viimaste ajalooline olemasolu kaheldav (vt Jaan Lahe, „Gnostikute seksuaalriitused – ketseritevastase poleemika stereotüüp või ajalooline tegelikkus?“ – Kirik ja Teoloogia, nr 320 (26. jaanuar 2018): http://kjt.ee/2018/01/gnostikute-seksuaalriitused-ketseritevastase-poleemika-stereotuup-voi-ajalooline-tegelikkus/). Eksiõpetuse iseloomustuses ei leia midagi spetsiifiliselt gnoosisele viitavat (Looja ja loodu halvustamine; usk jumalikku algesse, mis on vangistatud ihusse jms), kuigi 2:11 mainitud inglite teotamine võib olla viide gnostilisele õpetusele, mille järgi maailma on loonud halvad inglid. Kristuse tulemise tõotuse kahtluse alla panek 3:3 jj ei pruugi tähendada igasugust kahtlemist tulevases elus, vaid võib olla mõistetav ka tulevikule orienteeritud apokalüptilise eshatoloogia asendamisena individuaalse-olevikulise eshatoloogiaga (sama võib tähendada ka 2Tm 2:18 leiduv eksiõpetajate väide, et surnute ülestõusmine on juba toimunud). Kirja autori eesmärk on igal juhul eksiõpetuse tõrjumine, koguduse õhutamine Kristuse tulemise ootamisele ning selle õpetamine, milline peaks olema õige kristlik elu selle päevani.

 

 6. Paralleeltekstid

Preascriptio’ga 1:1–2 on paralleelsed teiste Uue Testamendi kirjade preascriptio’d (vt näiteid punktis 1). Vooruste loetelule 1:5–7 on paralleeliks arvukad Uue Testamendi nn vooruste kataloogid (vt nt Gl 5:22; Fl 4:8; Ef 4:2; Kl 3:12; 1Tm 4:12; 6:11; 2Tm 2:22; 3:10; 1Pt 3:8).

 

 7. Tõlgendusloolised märkused

Palvepäevadega on ajalooliselt olnud seotud erinevad protsessioonid ja ristikäigud. Evangelist Markuse päeval ning enne Kristuse taevaminemispüha on protsessioonidega käidud põldudel, et paluda Jumala õnnistust külvitööle. Protsessioonid on tuttavad meiegi kultuurist, võib-olla kõige enam õigeusu traditsioonist. Küllap on väga paljudele tuttav öine protsessioon ümber kiriku ülestõusmisööl, kuid ka muudel eesmärkidel korraldatud ristikäigud.

Ristikäik Kurski kubermangus (Ilja Repin, 1883)

Allikas: commons.wikimedia.org

Ilja Repin (1844–1930) on maalinud tuntud teose „Ristikäik Kurski kubermangus“ (1880–1883). See kujutab iga-aastast ristikäiku kuulsa Kurski Jumalaema ikooniga. Kurski Jumalaema ikoon on Tunnustähe Jumalaema tüüpi kuuluv tõenäoliselt 13. sajandil maalitud ikoon, mis leiti Kurski lähedalt metsast 1300. aasta paiku. Ikooni leidmise kohta rajati klooster, kust korraldati igal aastal ristikäik ikooniga Kurski linna.

Maalil kujutatud protsessiooni juhivad vaimulikud, kellele järgnevas rahvahulgas võib ära tunda kõiki ühiskonnakihte alates talupoegadest, kerjustest ja vigastest ning lõpetades politsei- ja sõjaväeohvitseride ning provintsieliidiga. Teos on osa Repini ühiskonnakriitilisest seeriast, juhtides tähelepanu kiriku ja riigi ebakohtadele. Repin on kirjutanud: „Ma püüan rakendada kogu oma tähtsusetut jõudu, et mu mõtted saaksid teoks; elu mu ümber häirib mind väga ja ei anna mulle rahu. See nõuab lõuendile jäädvustamist …“

Maal oli omal ajal väga populaarne, kuid tekitas vastuolulisi reaktsioone. Kui Lev Tolstoi pidas maali ühiskondliku süsteemi neutraalseks kujutiseks, olid teised seisukohal, et maal oli kehtiva ühiskonnakorralduse suhtes kriitiline või vaenulik. Richard Brettelli sõnul on maal „omalaadne summa Vene ühiskonnast, mille erinevad liikmed liiguvad rahutult edasi mööda tolmust teed läbi lageda looduse tuleviku suunas, mida isegi kunstnik ei näe.

Kollektsionäär Pavel Tretjakov ostis maali 10000 rubla eest, mis oli erakordne hind. Tretjakov soovis, et Repin maaliks ikoonikappi kandvate teenijatüdrukute asemele ilusa noore tüdruku, kes on haaratud usulisest ekstaasist, kuid Repin keeldus.

Peetruse teise kirja alguses (1:5–7) on kirja autor kujutanud otsekui astmelist arenemist ühelt vooruselt või loomuomaduselt teisele. Pidev arenemine „sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses“ on ka Pauluse sõnul üks kristlaste elu suunav põhimõte (Fl 3:13–16).

Seitsmendal sajandil elanud Johannes Redelikirjutaja (Johannes Klimakus) on kirjutanud idakirikus kõrgelt hinnatud teose „Vooruste redel“. Metropoliit Stefanus ütles Johannes Redelikirjutaja pühapäeva (10.04.2012) jutluses: „Kirik kutsub meid täna tähelepanu pöörama püha Johannes Redelikirjutajale, sest see 7. sajandil elanud kirikuisa tegi oma elus teoks meeleparanduse ideaali, mis meilgi suure paastu ajal peaks silme ees olema.  Püha Johannes Redelikirjutaja on jätnud meile kauni raamatu „Vooruste redel“, mida mööda Jeesus meid oma Isa poole tõmbab. Kogu meie ristiinimese elu seisneb selles ülespoole liikumises.“ (http://www.eoc.ee/nadala-jutlus/puha-johannes-redelikirjutaja-puhapaeval/)

“Vooruste redel” 12. saj ikoon.

Allikas: commons.wikimedia.org

Pildil on Siinai Katariina kloostris asuv 12. sajandi ikoon, mis kujutab Johannes Redelikirjutaja õpetust. Sellel näeme munki, kes tõusevad redelit mööda Kristuse poole taevas, nende eesotsas redeli tipus on Johannes ise. Redeli 30 pulka kujutavad askeetliku elu 30 astet. Munkade tõusu aitavad oma palvetega inglid, pühakud ja kogudus, samas kui deemonid ründavad ja püüavad munki redelilt alla tõugata või tõmmata või nooltega lasta. Ikoonil on kujutatud ka laialt avatud suud. See on saatan, kes neelab redelilt kukkunud munga.

Ikoon kujutab muuhulgas munki, kes on peaaegu jõudnud redeli tippu, kuid keda deemonid ahvatlevad ja kukutavad alla. See on, mis Johannest ikka ja jälle üllatab: kuidas küll mõni munk annab alla maailma ahvatlustele, samas kui inglid ja pühakud julgustavad neid tõusma vooruste poole?

 

 8. Liturgilised soovitused

Tuhka- ja palvepäevaga algab kirikuaastas paastuaeg. Kuigi paljud vaimulikud on harjunud kõnelema kannatusajast, on kohasem kogu ülestõusmispühadele eelnevat ettevalmistusperioodi nimetada paastuajaks, sest kannatusaeg eristub eraldiseisva perioodina paastuaja sees (kannatusaja moodustavad paastuaja kaks viimast pühapäeva – Iudica-pühapäev ning järgnev palmipuudepüha, mis omakorda juhatab sisse kannatusnädala. Sellest eristub omakorda paasatriduum ehk Kristuse kannatuse ja ülestõusmise kolm suurt päeva).

Liturgiliselt iseloomustab paastuaega loobumine inglite kiituslaulust („Au olgu Jumalale kõrges“ koos järgneva kolmainsuslauluga) ning halleluujast nii lauluna enne evangeeliumi kui ka versiculum’i lõpus enne tänupalvet pärast armulauda.

Agenda järgi teenides asendab inglite kiituslaulu („Au olgu Jumalale kõrges“) Ilmutusraamatu aklamatsioon „Tall, kes on tapetud…“ koos Nikolaus Deciuse koraaliga „Oh süüta Tall, oh Jeesus“. Märkuseks niipalju, et Deciuse koraal ei ole algselt mõeldud asendama inglite kiituslaulu jumalateenistuse selles osas, vaid on loodud Agnus Dei parafraasina lauluks armulaua jagamise ajal.

Liturgiline värv on paastuajal violett, palvepäeval võib kasutada ka musta.

EELK Kirikuseadustiku praegu kehtiv redaktsioon ei tunne korralisi palvepäevi. § 26 sätestab lakooniliselt: „Palvepäevad ja nendel kasutatavad lektsioonid kuulutab välja peapiiskop.“ Siiski on viimastel aastatel kujunenud välja tava pidada palvepäeva tuhkapäeval. Ka ei ole lektsioone eraldi välja kuulutatud, vaid kasutusel on olnud tuhkapäeva lektsioonid.

Jumalateenistuste Käsiraamatus leidub „eriliste päevade ja juhtumite“ hulgas eraldi proprium „Patukahetsus ja palve. Palvepäev.“ Siiski juhib Käsiraamat tähelepanu sellele, et kui palvepäeva peetakse tuhkapäeval, peetakse jumalateenistus tuhkapäeva korra alusel.

Seega on järgmiseks antud tuhkapäeva jumalateenistuse kord. Võib pidada nii armulauaga jumalateenistuse kui ka sõnajumalateenistuse. Tuhkapäeva jumalateenistuse kord on leitav Käsiraamatust, lk 502–505.

Enne jumalateenistuse algust pannakse altarile valmis nõu tuhaga, mida võib niisutada vee või oliiviõliga. Tuha saamiseks võib põletada eelmise aasta palmipuudepüha protsessioonis kasutatud oksi.

Jumalateenistuse sissejuhatuses jääb patutunnistus ja armukuulutus ära. Jutluse järel toimub ühispiht ja tuhamärgi tegemine: pihimeditatsioon (variante vt Talituste Käsiraamat, lk 96–100; kuna palvepäeval on loetud kümmet käsku, sobib eriti variant A. Pihimeditatsioon jääb ära, kui lauldi Kyrie-litaaniat), süümejuurdlus, patutunnistus, tuhamärgi tegemine.

Jumalateenistus jätkus kirikupalvega, milleks sobib litaania (KLPR 474 või Käsiraamat, lk 581–584). Jumalateenistuse lõpus võib harjumuspäraste õnnistamissõnade asemel kasutada tuhkapäeva jumalateenistuse korras tooduid (Käsiraamat, lk 505).

Alguslaul: 77 (NB! Koraali 2. salmi 3. rea esimene sõna „ja“ on üleliigne; värsimõõdu seisukohalt on õige laulda: „meid ostnud verega“).

Päeva laul: 65.

Jutluselaul: 66.

Pihilaul: 71.

Kirikupalve: litaania KLPR 474 või Käsiraamat, lk 581–584.

Ettevalmistuslaul: 74.

Lõpulaul: 76.

Päeva palve: Käsiraamat, lk 100, nr 3.

Kiituspalve: Paastuaeg (I või II), Käsiraamat, lk 349–350.

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 101, nr 2.

Agenda tuhkapäeva ei tunne, üksnes palvepäeva. Jumalateenistuse kord annab selleks puhuks napid juhised. Algussalmide järel loeb vaimulik kogudusele ette kümme käsku 2Ms 20:2–14 sõnastuses, millele kogudus vastab koraaliga „Keset selle elu sees“ (KLPR 473:1). Jumalateenistus jätkub patutunnistuse ja armukuulutusega.

Kirikupalveks on litaania (KLPR 474 või 475).

Alguslaul: 77.

Kümne käsu lugemise järel: 473:1.

Päeva laul: 65.

Jutluselaul: 66.

Kirikupalve: litaania KLPR 474 või KLPR 475.

Lõpulaul: 76.

 

 9. Muud soovitused

Palvepäevade pidamise lähtekohad on leitavad Vanas Testamendis. Prohvet Joeli raamatus kõlab üleskutse kogu rahvale tulla kotiriidesse riietatuna Jumala ette (Jl 2:12–18); Nehemja raamat (9:1–2) räägib Paabelist naasnute üldrahvalikust patukahetsusest.

Kristlik traditsioon eristab kvatembri- ja rogatio-päevi. Kvatembripäevad on seotud aastaaegade alguse pühitsemisega palve, patukahetsuse ja paastuga. Sellest tuleneb ka aastaaja vahetumise paiku kolmapäeval, reedel ja laupäeval pühitsetud päevade nimi Quatember (Quatuor [anni] tempora = neli [aasta]aega). Tava on alguse saanud 5. sajandil Roomast, kust see levis 8. sajandiks üle õhtumaa. Piibellikuks aluseks on Sk 8:19 ja Jl 2:12–19. 1078. aastal kinnitas paavst Gregorius VII kvatember-päevade korra: kolmapäev pärast esimest paastupühapäeva, pärast nelipüha, pärast ristiülendamist (14.09.) ja pärast Lucia päeva (13.12.).

Rogatio-päevadeks (ehk lihtsalt palvepäevadeks) nimetati kolme päeva enne taevaminemispüha ja evangelist Markuse päeva. Roomas peeti põldudel palveprot­sessioone 25. aprillil, markusepäeval, Gallias kolmel päe­val enne taevaminemispüha. Need päevad kandsid nime feriae in rogationibus ’argipäevad [, mida peetakse] palvetes’. Need on palveks inimese mitmesuguste vajaduste ja eelkõige maa viljakuse ning inimese tööde ja tegemiste pärast. Siit on tulnud ka 6. ülestõusmisaja püha­päeva nimi rogate ’paluge’, samas kui teised ülestõusmisaja pühapäevad on saanud nime introituse antifoni esimese sõna järgi (siiski on luterlikke kirikukordi ja muid tekste, mis tunnevad nimetatud pühapäeva introituse antifonist pärit nimega vocem iucunditatis ’rõõmuhäälega’).

Protestantlikes kirikutes on kvatembripäevade tava algsel kujul hävinud. Skandinaavias kadusid kvatembripäevad 17. sajandil. Teisalt tunneb anglikaani kirik nelja kva­temb­rinädalat (the Ember weeks), mille teemad on suunatud ametisse pühitsemisele.

Protestantlikus traditsioonis asendusid kvatembri­päevad riiklike palvepäevadega. Ametlikud palvepäevad määras valitsus igal aastal oma otsusega. Selle korra taustaks on keskajast pärit valitsejate õigus määrata ikalduste, sõdade, loodusõnnetuste jms puhul erilisi patukahetsus- ja palvepäevi. Riiklike palvepäevade arvuks määrati 1676. aastal neli. Enamasti püüti neid pidada suvel ja nädalapäevana kasutati reedet. Hiljem on palvepäevi tööpäe­vade säästmiseks nihutatud laupäevale või püha­päevale või hoopis ära jäetud (Eestis). 1779. aastal Tallinnas trükitud „Jutlusse Ramat, mis sees Pühhapäwade, Pühhade ja Palwepäwade Jutlussed Ma rahwa öppetusseks kokkupandud“ trükib eraldi seeriana jutlused neljal „Palwe-Laupäwal“.

Nagu eelnevalt juba mainitud, ei tunne EELK Kirikuseadustik korralisi palvepäevi, mistõttu on ka harjumuspäraselt tuhkapäeval pühitsetav palvepäev seadusetähe mõistes erakorraline ja peaks olema peapiiskopi poolt spetsiaalselt välja kuulutatud.

 

(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
English