Esiletõstetud lood

Orienteerumismängud eluväljadel

Leida end keset elu, vaevu märgatavat või märatsevat, keset pingul linnamaastikku, sosistavat metsa või värelevat merd, otsin märki, midagi tuttavat, mis juhataks mind õigele teele. Otsin peeglit, mis ütleks, milline elusolend olen mina. Väikeloom, inimloom, metsloom või loomutu? Vaatan järve peegeldusse ja arvan, et olen valge hõljuv udukogu. Mets kajab vastu, kostab, et väike ja värisev olen. Ja linn, linnas tunnen, et kurt ja pime olen; linn kisendab nii kõvasti, et matab minu maha. Hiigelsuure tähtsust täis linna peegelduses ei paista mind, ja ehk ei paista seal üldse kedagi. Vaid üks vihasest elektrist tulvil elu ähvardav pingeväli.

Milliseid märke otsida? Kust võiks leida suuna? Eluväli on täis tähiseid, kuid milline neist on mulle? Kui palju on maailmas teid, mis kõik viivad kuhugi, kas või eikuskile. Ja ka kõik, mis jääb teest kõrvale, nõuab avastamist. Ehk on just teest kõrval minu elupaik.

Eluväljal on lõpmatult mõõtmeid. Kaasloodut otsitakse horisontaalselt, Jumalat vertikaalselt väljalt. Nende kahe vahele jääb aga kogu ülejäänud ruum, kogu maailmaruum, kuhu on ilmatu kerge ära eksida ja kust on lõpmatult raske tugipunkti leida. Kui ma leian midagi, siis milleks oskan ma seda pidada? Kas puhub tuul mu paati edasi või puhub keegi tuult mu purjedesse?

Lihtsam on oma mõtlemisel minna lasta. Mitte otsida märke, mitte püüda neid tõlgendada. Mis vahet sel on, kas tuul puhub või tuult puhutakse, tuul vihub ikka edasi liikuda. See, mis on enne iga inimese sündi tema ellu kirjutatud, see, mis on maailma kulgu sisse kirjutatud, selle tulekus võib kindel olla. Mitte, et me seda teaks, võiks või peakski teadma, ent kindel on see, et eluväljad liiguvad, muutuvad, jäätuvad, sulavad, kõrbestuvad ka siis, kui me seda ette ei oska näha ega sellele kaasa ei aita. Kui mitte midagi rohkemat, siis usaldus vähemalt maailma paratamatu kulgemise vastu annab julgust ja jaksu orienteerumismängu huviga jälgida. Jah, jälgida, kuidas kõik väljad – põlluväljad, lille- ja mereväljad, inimväljad ja suhtlusväljad – mu ümber muutuvad, kartmata, et ma oma olematu orienteerumisvõime tõttu võiks ära eksida. Ma püüan püsida paigal, vaadata ja kuulata. Ning on suur lohutus teada, et ükskord võin ka mina põrmu ja tolmuna kergelt tuule käes ringi lennelda, lootuses, et tuult puhutakse ja ma võin leida ühes tähetolmuga oma jäise koduvälja.

Print Friendly, PDF & Email
English