Artiklid

Kirik avalikus ruumis, 1. osa

Sisukord

Eessõna. Martin Junge
[1.] Sissejuhatus
Ülemaailmne arutelu religiooni avalikust rollist
Kiriku roll avalikus ruumis põhineb Jumala tegevusel maailmas
Dokumendi eesmärk ja ülesehitus
[2.] Avalik ruum kui õiglane koht kõigile
Õiglane koht kõigile
Avalik ruum – tegelikkus
Ujuvad piirid
Kirikuhooned kui avalik ruum
[3.] Kirik avalikus ruumis – luterlik perspektiiv
Jumala armu poolt vabastatud – meie ristimiskutsumus
Vaimuliku ja ilmaliku valdkonna eristus
Eristusega seotud probleemid
[4.] Luterliku avaliku tegevuse tunnused
Julgus ja selgus: luterlik avalik tunnistamine usus
Kannatlikkus ja järjekindlus: luterlik avalik tunnistamine lootuses
Solidaarsus ja võimestamine: luterlik avalik tunnistamine armastuses
[5.] Kiriku võimalused avalikus ruumis tegutsemiseks
Ühiskondliku tegevuse näiteid
Avaliku tegevuse kolm mõõdet
[6.] Avalikus ruumis tegutsemise lühijuhised kirikule
Hinnata ühiskondlikke probleeme osaluspõhiselt
Luua usaldussuhteid
Võidelda ebaõigluse vastu
Avastada lootuse märke
Võimestada hädasolijaid

 

Eessõna

Martin Junge

Olles „Jumala armu poolt vabastatud”, me jaatame ja tähistame seda eluandvat ja rõõmsat usukogemust seoses läheneva reformatsiooni aastapäevaga 2017. aastal. Selle kogemuse järelkaja ulatub kiriku müüridest kaugele väljapoole: sellel on käegakatsutav mõju avalikule ruumile. Reformatsiooni mõjul käivitusid muutused nii kirikus kui ühiskonnas. Martin Lutheri hingehoidlik ja diakooniline mure inimeste pärast sundis teda avalikult välja astuma – protestima, kritiseerima ja nõustama vastavalt sellele, mida ta oli evangeeliumi tõena ära tundnud. Inimeste kannatused valmistasid talle muret ning tema prohvetlik pahameel kiriku ja ühiskonna võimukandjate vastu kannustas teda sõnastama oma teoloogilisi seisukohti, mis olid küpsenud palveelu ja akadeemilise uurimistöö tulemusena.

„Jumala armu poolt vabastatud” kirikud ehitavad osadust ja teevad avalikus ruumis aktiivselt tööd õigluse, rahu ja lepituse nimel. Mõnikord on see tegevus selgelt nähtav ja äratuntav, teinekord annavad kirikud julgelt tunnistust hädas oleva ligimese teenimisega, olles vaikselt ja järjekindlalt diakooniliselt kohal. Oma liikmeskirikute, programmide ja projektide kaudu on Luterlik Maailmaliit (LML) olnud aktiivselt kaasatud kogukonnapõhisesse tegevusse rahu, õigluse ja inimõiguste tagamise nimel.

Samal ajal on LML tegelenud teoloogilise mõttetööga, et süvendada meie arusaama sellest, mida tähendab tänapäeval avalikus ruumis kirikuks olemine. LMLi konverentsil „Reformatsiooni globaalsed perspektiivid: teoloogia, poliitika ja majanduse vahelisi seoseid”, mis toimus 2015. aasta usupuhastuspühal Namiibias Windhoekis, esitati tabavaid analüüse ja innustavaid vaatenurki tänapäeva ühiskonnaelu põletavate küsimuste teoloogiliseks lahkamiseks. Lisaks on LML kutsunud oikumeenilisi partnereid ja teiste religioonide esindajaid ühiselt uurima, kuidas usuosadused saaksid sisuliselt kaasa aidata avaliku ruumi tugevdamisele. Selleks on peetud konsultatsioone 2014. aasta jaanuaris Saksamaal Münsteris, 2014. aasta mais Tansaanias Dar es Salaamis ja 2015. aasta septembris Hiinas Hongkongis.

Käesoleva dokumendi koostas 2014. aasta novembris toimunud LMLi juhtkogu koosolekul määratud luterlike teoloogide rahvusvaheline uurimisrühm: juhataja peapiiskop dr Antje Jackelén (Rootsi), piiskop emeritus dr Suneel Bhanu Busi (India), õp dr Eva Harasta (Austria), dr Eneida Jacobsen (Brasiilia), Kathryn Lohre (Ameerika Ühendriigid), dr Jerzy Sojka (Poola). Kuna piiskop emeritus Zephania Kameeta määrati Namiibia vaesuse kaotamise ja sotsiaalhoolekande ministriks ja oli seetõttu sunnitud enda liikmelisuse peatama, nimetati tema asemele õp Lusungu Mbilinyi (Tansaania). Uurimisrühma koosolekud toimusid 2015. aasta jaanuaris Saksamaal Bad Bolli Evangeelses Akadeemias, 2015. aasta oktoobris Namiibias Windhoeki konverentsi raames ning 2016. aasta veebruaris Rootsis Sigtuna keskuses. Käesolevaga soovin avaldada tänu rühma liikmetele nende pühendunud panuse eest sellesse uurimisprotsessi.

LMLi nõukogu võttis käesoleva uurimisdokumendi vastu 2016. aasta juunis Wittenbergis toimunud koosolekul ning edastas selle liikmeskirikutele edasiseks uurimiseks ja rakendamiseks. Ma kutsun kõiki liikmeskirikuid, LMLi programmides ja projektides osalejaid, teoloogilisi õppeasutusi, oikumeenilisi partnereid ja teiste religioonide esindajaid üles selle dokumendiga tutvuma ning otsima vastuseid selles tõstatatud küsimustele. See tekst on oluline teabedokument nii reformatsiooni aastapäeva kui ka sellega mitte otseselt seotud tegevuste kontekstis. Andku käesolev dokument luterlikule osadusele ja selle partneritele jõudu tegutseda avalikus ruumis nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil eesmärgiga muuta see ruum õiglaseks kohaks kõigile.

 

Sissejuhatus

Ülemaailmne arutelu religiooni avalikust rollist

Viimastel aastatel on inimkonna igiammune küsimus religiooni ühiskondlikust rollist taas avalikkuse tähelepanu pälvinud. Religioonil on tohutu jõud, kuna ta mõjutab inimeste tundeid, mõtteid ja tegusid. Leidub muljet avaldavaid näiteid sellest, kuidas religioossed ideed ja tegevused on suurendanud inimeste heaolu, kaitstes nende väärikust ning vähendades vaesust ja kannatusi. Kõikjal maailmas räägivad inimesed lugusid sellest, kuidas nende usk neid üksikisikuna või kogukonna tasandil juhatab, vabastab, lohutab, võimestab, nende elu muudab või tervendab. Selle jõu tõttu on religiooni ülistatud ja kiidetud, aga mõnikord ka kardetud ja kahtlustatud. Kritiseeritud on usutegelasi, kes on inimestega manipuleerinud, neid endale allutanud või nende kallal vägivalda tarvitanud; mõnikord on nad kogenud ka vastupanu. Suurt muret põhjustab see hävitav ja lahutav mõju, mis tekib alati, kui religioossed osapooled hakkavad omavahel tugevalt konkureerima.

Usk ja religioosne kuuluvus annavad küll inimestele jõudu ja julgust, kuid neil on ka potentsiaal tekitada haavatavust. Mõnikord süvendab religioon varjatud võimuvahekordi, kuid samas on sellel ka võime tuua päevavalgele varjatud võimusuhteid, rõhumist ja haavatavust.

Küsimus religiooni rollist ühiskonnas puudutab inimeste eksistentsiaalseid kogemusi ja tõstatab süsteemseid probleeme. Väideldud on selle üle, kas religioon on avalik või isiklik asi ja kuidas tuleks ühiskonnas ilmalikku ja religioosset sfääri eristada. Ülemaailmses plaanis hõlmab see arutelu vähemalt viit olulist teemavaldkonda.

  • Religioon ja poliitika. Kuidas peaksid usuosadused ning poliitikas aktiivsed isikud ja institutsioonid üksteisega suhestuma? Milline on usuelu põhiseaduslik ja õiguslik raamistik ühiskonnas ning kuidas täidavad usklikud oma riigis kodanikukohuseid? Kas usutegelaste hoiak rahvusvaheliste inimõigusnormide suhtes on pooldav või tõrjuv?
  • Religioon ja majandus. Milline on usklike ettekujutus ühiskondlikust õiglusest? Kuidas käituvad usklikud tootjad, tarbijad ja kauplejad uusliberaalse turumajanduse tingimustes? Kuidas suhtuvad usuosadused tõsiasja, et turuloogika on muutunud valitsevaks mõtteviisiks pea kõigis eluvaldkondades?
  • Religioon ja kultuur. Milline on usuosaduste hinnang sellele, kuidas inimesed kultuuri mõjul tegelikkust tajuvad, tõlgendavad ja analüüsivad? Kuidas kasutavad usuosadused kultuurilisi väljendusvahendeid, näiteks meediat, ja kuidas kasutatakse nendes religiooni? Kas toimub kriitiline ja enesekriitiline refleksioon meedia kasutamise ja väärkasutamise üle? Kuidas soodustavad või takistavad erinevad meedialiigid ja muud kultuurilised väljendusvahendid ühiskonnas avaliku ruumi loomist?
  • Religioon ja vägivald. Kuidas reageerivad usuosadused kodus, asutustes ja tänaval toime pandavale vägivallale? Kuidas kasutatakse religioosseid õpetusi ja praktikat vägivallategude õigustamiseks või esile kutsumiseks ning kuidas vägivalla ületamiseks ja leppimise soodustamiseks? Kuidas saavad usuosadused avalikus ruumis usutavalt ja käegakatsutavalt oma rahunägemust teostada?
  • Religioon ja teadus. Milline on religioosse ja teadusliku maailmavaate vahekord? Millised teaduslikud teadmised võivad tõhustada kiriku tööd avalikus ruumis? Kuidas panna meie usk teadmistesse (teadus) ja usuteadmised (teoloogia ja usupraktika) koos tööle maailma üldise hüvangu nimel?

Ajal, kui poliitilised debatid on paljudes riikides muutunud väga äärmuslikuks, on oluline, et usuosadused kaasaksid naisi, mehi ja noori nende küsimuste arutamisse nii sees- kui väljaspool osadust, näiteks organisatsiooni juhtide koosolekutel, teoloogilistes õppeasutustes, osadusesisestel kokkusaamistel ja pühakodades. Kõik viis ülalnimetatud teemavaldkonda mõjutavad avaliku ruumi laiust ja sügavust ühiskonnas.

Usuosadused kirjeldavad ühist avalikku ruumi läbi oma usuliste arusaamade, samal ajal tähelepanelikult kuulates ja teadmiseks võttes teiste usklike ja mitteusklike seisukohti. Seda tehes otsivad osadused ühisosa ning õpivad omavahel suheldes austama üksteise erinevusi.

 

Kiriku roll avalikus ruumis põhineb Jumala tegevusel maailmas

Jumal armastab maailma ja ei lakka kunagi selles tegutsemast: see sügav usuveendumus ajendab kirikuid avalikus ruumis tegutsema. Jumal lõi maailma Sõna läbi ja muutis selle elavaks Vaimu läbi. Jeesus Kristuse inkarnatsioonis sisenes Jumal maailma kõige tähenduslikumal moel, võttes endaga kaasa sügava osavõtlikkuse selle maailma rõõmude ja kannatuste, lootuse ja valu suhtes. Jeesus Kristuses tähistas Jumal rõõmuga Kaana pulma, tagades, et kõigile jagus piisavalt veini. Jeesus Kristuses talus Jumal piina ja alandavat ristisurma, tagades, et Jumala kohalolu tõotus ulatub inimelu kõigi tahkudeni, ka kõige julmemate ja valusamate kogemusteni. Jumal otsustas ilmutada oma olemust inimkonnale ja kogu loodule Jeesus Kristuse inkarnatsiooni abil. Jumala tegevus maailmas sunnib ka kiriku teoloogiat ja praktikat suunduma maailma – avalikku ruumi.

Kirikute ja kristlastena kujundab meid evangeeliumi sõnum, selle vabastav jõud, mis loob meid uueks ja võimaldab elada evangeeliumi järgi. Kui reformatsiooni ajal taasavastati õpetus õigeksmõistust usu läbi, siis kaasnes sellega ka uus nägemus ühiskondlikust õiglusest ning uueks loodud inimestest, kirikust ja muudest institutsioonidest. Evangeeliumi sõnumi sügavamast mõistmisest tekkinud vaimulik selgus vabastas hämmastava energia ühiskonna ümberkujundamiseks. Üks konkreetne näide on strateegiline tegevus vaesuse vähendamiseks ühiskassa abil, mis võimaldas kogudusel täita vaeste eest hoolitsemise kohustust. Lisaks inimeste esmaste vajaduste rahuldamisele kutsusid reformaatorid otsustajaid ja majanduskeskusi üles kõrvaldama ka vaesuse, majandusliku tõrjutuse ja harimatuse algpõhjusi.

Kõigile kättesaadav haridus, mis oli üks reformatsiooniaja põhiteemasid, on tänaseni kiriku ühiskondliku tegevuse keskmes. Eesmärk on anda inimestele võimalus tegutseda küpsete indiviididena, kes suudavad ise oma elu korraldada ja panustada ühise hüve loomisse. Haridust peeti tervikprotsessiks, millega kaasnes mõistuse ja tunnete, keha ja hinge vabastamine ja arendamine, et anda kõigile inimestele täielik võimalus teostada oma kodanikukutsumust.

Luterlaste jaoks on alati tähtis olnud kiriku ja ühiskonna õiglane ja vastutustundlik valitsemine. Kui varasematel sajanditel on luterlased keskendunud pigem riigivõimule, siis tänapäeva demokraatlikes ja mitmekesistes ühiskondades on hakatud rohkem tähtsustama kodanikuühiskonna ja avalikus ruumis aktiivselt tegutsevate kodanike rolli.

Luterlased tegutsevad avalikus ruumis nii üksikisikutena kui ka usuosadusena. Luteri kirikud on alati ühiskonnas sõna ja teoga aktiivsed olnud. Luterliku Maailmaliidu (LML) valitsemisorganid on alates LMLi asutamisest 1947. aastal andnud välja avaldusi ja resolutsioone ühiskondlikult aktuaalsetel teemadel. Lundis toimunud LMLi esimese täiskogu esimeses resolutsioonis keskenduti kodutute, ümberasustatud isikute ja pagulaste huvide kaitsmisele, hoolimata nende päritolust, emakeelest, rahvusest või seisundist.[1] Selles kutsuti riikide valitsusi ja ÜROd toetama usuvabadust. Sellest ajast peale on LML pidevalt teinud avaldusi kindlate teemade ja probleemide kohta, andes sealjuures soovitusi liikmeskirikutele ja eri tasandite poliitikutele.

Kiriku aktiivne kohalolu avalikus ruumis hõlmab nii religioosset suhtlust (nt jutlustamine ja palvetamine) kui ka ilmalikke kommunikatsioonivorme kasutavat suhtlust (nt avalikud deklaratsioonid ja erinevad huvikaitse vormid). Kiriku tegevus ulatub kohapealsest diakoonilisest sekkumisest ja kogukonnapõhistest rahu ja õigluse tagamise meetmetest kuni püüdlusteni saavutada institutsioonilisi muutusi kohalikul ja üldisel tasandil.

Iga kiriku tegevusel avalikus ruumis on oma ajalooline teekond. Kirikute tegevust avalikus ruumis mõjutavad mitmed välised tegurid: põhiseadus ja õigusnormid loovad raamistiku, mille järgi usuosadused saavad organiseeruda ja avalikus ruumis teistega suhelda. Usuosaduste tegevuse ulatust ühiskonnas mõjutab ka enamus- ja vähemusrühmade olukord. Samuti sõltuvad kirikute tegevusvõimalused avalikus ruumis sellest, kui lähedased või kauged on nende suhted muude ühiskonnaelu valdkondade, näiteks kultuuri, majanduse, poliitika, meedia, kõrgkoolide esindajatega. On selge, et kirikute mõju ühiskonnas ei sõltu ainult suurusest, sest võib leida arvukalt näiteid loovalt tegutsenud usuvähemustest, mis on avaldanud oma ühiskonnale olulist mõju.

Mõnes olukorras on kirikud juhindunud prohvet Jeremija üleskutsest: „Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli” (Jr 29:7). Selle tõttu on kirikud aktiivselt otsinud kootöövõimalusi teiste kogukondadega kõigi heaolu saavutamiseks. Pauluse hoiatus mugandumise eest on olnud kirikute tunnistuse jaoks oluline meeldetuletus seal, kus kirikud on muutunud üsna tugevaks või on sügavalt juurdunud: „Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik” (Rm 12:2).

 

Dokumendi eesmärk ja ülesehitus

Seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga tahetakse selles dokumendis rõhutada, et ühiskondlik tegevus peaks olema kiriku pidev vastus meile Kristuses antud vabadusele armastada ja teenida ligimest. Sellises tegevuses teostuvad reformatsiooniaegsed arusaamad evangeeliumist, kirikust ja ühiskonnast. Kui me vaatame rahvusvahelise osadusena ühiselt tulevikku, siis selles dokumendis kutsutakse LMLi ja selle liikmeskirikuid rohkem avalikus elus osalema.

Dokumendi esimeses osas kirjeldatakse avaliku ruumi tunnuseid ning esitatakse mõte, et avalikku ruumi tuleks käsitada kui „õiglast kohta kõigile”. See aitab mõista, kuidas kirik saab oma kohalolu ja tegevusega soodustada kaasava, õiglase ja rahumeelse avaliku ruumi loomist.

Teises osas kirjeldatakse kiriku ühiskondliku tegevuse teoloogilist põhjendust luterlikust perspektiivist. Kiriku avaliku tegevuse alusena nähakse ristimiskutsumust. Meie usukogemus ütleb, et Jumal vabastab meid armu läbi. See usk annab meile tausta, mis võimaldab meil kujutleda kõigi heaolu Jumala tahtena selle maailma jaoks ning annab meile vabaduse abi vajava ligimese eest isetult hoolitseda. Dokumendis analüüsitakse teoloogilise kahe riigi (või valdkonna) õpetusega seotud järeldusi ja probleeme.

Kolmandas osas kirjeldatakse kiriku ühiskondliku töö tunnuseid seoses 1 Kr 13 esitatud triaadiga usk-lootus-armastus. Kirikud on kutsutud analüüsimise, läbikatsumise ja tegude abil kindlaks tegema, millises kohas neil tuleb sõna võtta ja tegutseda, kellega koostööd teha ja keda kritiseerida.

Neljandas osas selgitatakse näidete abil, kuidas LML seda  seoses viie ühiskondliku probleemiga praktikas teostab. Lisaks kirjeldatakse, kuidas rakendada kolme põhimõõdet (praktika, ideed ja struktuurid), et kirikud saaksid aidata muuta avalikku ruumi õiglaseks kohaks kõigile.

Viimases osas võetakse dokumendi põhiideed kokku avalikus ruumis tegutsemise lühijuhistena.

Iga osa saab kasutada töövahendina, mille abil analüüsida kiriku ja avaliku ruumi vahekorda lugeja enda ümbruskonnas. Sellise refleksiooni hõlbustamiseks on iga osa lõpus esitatud kolm küsimust.

 

Avalik ruum kui õiglane koht kõigile

Õiglane koht kõigile

Meie eesmärk kristlastena on muuta avalik ruum kõigile vabalt kättesaadavaks, tegemata mingeid erisusi nahavärvi, kasti, usutunnistuse, soo või muu taolise tunnuse alusel. Sellel on nii füüsiline kui ka ühiskondlik tähendus: erinevalt eravaldustest on avalik ruum üldkasutatav koht ning võiks sellisena olla ruum, kus toimub ühiskondlik suhtlus, ideede ja ressursside vahetamine, kritiseerimine ja erinevaid teemasid puudutava teabe vahetamine. Füüsilises mõttes on näiteks avalik park esmajoones avalik koht. See võib olla ka inimeste kokkusaamise ja poliitiliste demonstratsioonide koht, omandades nõnda ühiskondliku teabevahetusliku funktsiooni.

Avalik ruum võib olla sotsiaalselt võimestav koht, kus tavaliselt ühiskonnaelust, poliitikast ja majandusprotsessidest kõrvale tõrjutud rühmad saavad oma häält kuuldavaks teha, küsida oma nõudmistele avalikult vastuseid ning aidata seeläbi kaasa avaliku poliitika arengule ja kultuuri ümberkujundamisele. Näiteks viimastel aastakümnetel on uued ühiskondlikud osapooled suurendanud teadlikkust feministlikest, majanduslikest, keskkonnaalastest ning kasti ja rassiga seotud probleemidest.

Kaasav ja terviklik avalik ruum sünnib siis, kui ühise omandi- ja kuuluvustunde alusel ühendatakse mitu varem eraldatud avalikku ruumi. Erinevaid huve ja probleeme esindavate avalike ruumide läbikäimisel tekkiv sotsiaalne suhtlus mängib olulist rolli avaliku arvamuse ja ühiste õigluspüüdluste kujundamisel. Kokkupuude erinevate seisukohtade, nõudmiste ja püüdlustega ning nende olemasolu teadvustamine annab ühiskonnale paremad võimalused kõigi liikmete heaolu nimel töötamiseks. Avalikul ruumil kui õiglasel kohal kõigile on kolm kandvat elementi:

  • võrdne juurdepääs ühistele hüvedele ja poliitilistele otsustusprotsessidele;
  • turvalisus, eriti kaitsetus olukorras olijate jaoks;
  • mõtestatud osalus ning läbikäimine kõigi ühiskonnagruppide vahel.

 

Avalik ruum – tegelikkus

Kaasav avalik ruum võimaldab võrdset ligipääsu ja osalemist ning peaks tekitama kõigis sinna sisenejates oodatud ja ohutu tunde. Paraku on inimeste tegelik avaliku ruumi kogemus sellest ideaalist sageli väga kaugel.

  • Paljudes riikides võitlevad põlisrahvaste kogukonnad õigluse ja väärikuse pärast. Nad kaitsevad oma õigust maale ja elatusvahenditele, püüavad väljuda vaesusest ning saada juurdepääsu avalikele teenustele.
  • Füüsilise puudega inimestel on avalikus ruumis endiselt raskusi, kuna hoonetel ja ühistranspordil puuduvad sageli sobivad juurdepääsuteed, mis vähendab nende inimeste võimalust teostada oma põhilisi poliitilisi ja majanduslikke õigusi.
  • Rassism ja kastidesse lahterdamine on laialt levinud nähtused, mille tõttu kogeb suur hulk inimesi kõigis eluvaldkondades diskrimineerimist ning mis põhjustavad vägivalda, hävingut ja isegi surma.
  • Paljudel inimestel, eriti naistel ja nn peavoolust erineva väljanägemisega inimestel ei ole sageli turvaline tänaval liikuda.
  • Viimasel ajal on hakatud rohkem teadvustama avalikus ruumis toimuvaid rünnakuid geide, lesbide ja transsooliste inimeste vastu.
  • Paljusid ühiskondi painavad mitmesugused usulise sallimatuse vormid ning usu- või südametunnistusvabaduse praktiseerimise piiramine takistab võrdset juurdepääsu avalikule ruumile.
  • Nõrgematel rühmadel ja vähemustel on puudulikum juurdepääs ühistele hüvedele ning sageli kujutatakse neid meedias ebaadekvaatsel moel.
  • Avalikkust pommitatakse reklaamidega, milles ülistatakse ebarealistlikke kehavorme ja jätkusuutmatut tarbimisideoloogiat.

Manipuleerimine, domineerimine ja ekspluateerimine põhjustavad ühiskonnas segregatsiooni, ebavõrdset esindatust ning ohtu ja vägivalda. Avalikust ruumist surutakse välja rühmad, keda ignoreeritakse või lausa tõrjutakse nii, et nad ei saa avalikus arutelus osaleda ja nende nõudmisi ei kaasata isegi diskussiooni. Tõrjumine on tihedalt seotud teatud rühmade domineerimisega, mis on saavutatud poliitilise, majandusliku, kultuurilise või religioosse võimu või meedia abil. Mõnikord võib tõrjumine toimuda ka ahistamise vormis. Sellisel juhul saavad tõrjutud küll avalikus ruumis viibida, kuid peavad samal ajal taluma survet ja ähvardusi.

Vägivallal, manipuleerimisel ja ähvardustel põhinevad suhtlusvormid juhivad meie tähelepanu vajadusele töötada pidevalt selle nimel, et avalik ruum oleks selline, kus kõik on teretulnud, kus erineva taustaga inimesed saavad võrdsete isikutena rahumeelselt ja sisukalt üksteisega suhelda. Avalikus ruumis tegutsemisega kaasneb kohustus hoida ja suurendada selle ruumi avatud, kaasavat ja suhtlemist soodustavat iseloomu.

Väga oluline on leida sobivaid meetodeid avalikus ruumis tekkivate konfliktide lahendamiseks. Ühist avalikku ruumi nõrgestavad selle vihkajad ja vaenukõnelejad. Nende tõttu on vaja õigusraamistikku, mis võimaldab ja kaitseb vaba, sisukat ja vägivallatut mõttevahetust avalikus ruumis. Seda peab edendama ja toetama vastav avaliku suhtluse eetos.

 

Ujuvad piirid

Avaliku ruumi ja erasfääri vahele ei saa tõmmata ranget piirjoont. Ühiskonna avalikus ruumis toimub sujuv üleminek isiklikult ühisele. Me võime suhelda avalikes internetifoorumites, pidada vestlusi väikeses rühmas ja osaleda erinevatel religioossetel sündmustel nii kodus kui ka kirikus viibides. Me mõtleme oma elu mõjutavate probleemide üle nii kollektiivselt kui ka väga isiklikult. Meie igapäevaelu mõjutavad otseselt need ühiskonnaelu korralduse aspektid, mille ülesanne on rahuldada meie esmaseid vajadusi toidu, peavarju ja rõivastuse järele, tagada tööõiguste kaitse, tervishoid ja haridus. Nendest sõltub, mitu tundi me saame veeta koos perega, kui turvaliselt me ennast tunneme haiguse või vigastuse korral ning milliseid väljavaateid me pakume tulevastele põlvedele.

Avaliku ruumi piirid on ujuvad ja nendes saab alati uuesti kokku leppida. Kui me määratleme avalikku ruumi kui ruumi, mis erinevalt eraomandis olevast ruumist on üldiselt ligipääsetav, siis tuleb meeles pidada, et omandiõigus ei teki iseenesest, vaid saab püsida ainult ühiskonna toel. Samuti kui me kirjeldame avalikku ruumi kui suhtlusruumi, kus ühiskond vahetab mõtteid ja teavet, tuleb meeles pidada, et enamik avalikult arutatavaid probleeme ei puuduta rangelt üksnes ühiselu, vaid ka üksikisikute, väikeste rühmade ja ühingute elu.

Näiteks keskkonnakaitse ja kliimamuutused on sellised avaliku sfääri probleemid, mis kõnetavad meid kõiki ning vajavad sobivat tegutsemist nii üksikisiku, organisatsioonide kui ka valitsuste tasandil. Avalikus ruumis me saame suurendada teadlikkust ja võtta vastu uut teavet saaste, veega kindlustatuse ning inim- ja loodusvarade ekspluateerimise probleemide kohta, samuti otsida ühiseid lahendusi, mida peaksid ellu viima üksikisikud, asutused ja valitsused.

Naiste ja meeste soorollide aluseks on perekonna, era- ja intiimelu struktuurid. Neid rolle täidetakse nii avalikus kui ka eraelus ning neid ei saa piirata vaid ühe sfääriga. Varasemal ajal on ranget erasfääri piiritlust kasutatud selleks, et sundida naisi olema kodused ning takistada nende asumist juhtpositsioonidele ülikoolides, poliitikas ja usuorganisatsioonides. Avaliku ja eraelu piiride käsitlemine ujuvana, rõhutades samas nende omavahelisi seoseid, võimaldab hinnata kriitiliselt soolise identiteedi taga olevaid võimuvahekordi, millega on ajaloos naisi avaliku elu protsessidest kõrvale tõrjutud ja sunnitud neid piirduma üksnes eraelu sfääriga.

 

Kirikuhooned kui avalik ruum

Kirikutel on avalik mõõde, kuna nad on kutsutud ja läkitatud kaasa aitama maailma uueksloomisele. Kirikud panustavad avalikku ellu oma nägemusega ühisest hüvest. Lisaks väljas toimuvale kõnelemisele ja tegutsemisele väljendab seda ka ruumi kujundamine kirikuhoonete sees. Koguduste liikmed on sageli väga erineva taustaga: vanus, sugu, haridus, ühiskonnaklass, rass, kast, seksuaalne sättumus, rahvus. Selle haruldase mitmekesisuse keskel on kirikuhoone koguduseliikmete jaoks oluline ruum, kus arutleda ka ühiskonda tervikuna mõjutavate probleemide üle. Mõtteid ei pea esitama ainult kantslist, vaid koonduda võib ka väiksematesse rühmadesse, kus on võimalik rääkida endi kogemustest seoses selliste probleemidega nagu kirikus ja ühiskonnas üldiselt esinev usuline sallimatus ning mitmesugused soolise, rassilise, kastilise ja majandusliku ebavõrdsuse vormid.

Peale selle, et kirikuhooned pakuvad ruume, kus rääkida ühistest probleemidest, on nad ka ühiskonnas nähtava füüsilise kohalolu märgiks. Pühakojad aitavad kujundada avalikku maastikku, kirikute rituaalid on nähtavad ja möödakäijad kuulevad kirikukellade kõla. Kirikuhooned võivad pakkuda kohta neile, kes otsivad rahu ja vaikust, ning võimaldavad pelgupaika ja peavarju avalikus ruumis viibijatele.

Kui kirikute liikmed avalikus ruumis aktiivselt tegutsevad, puutuvad nad kokku ka teisi uske ja maailmavaateid esindavate inimeste ja rühmadega. Nad püüavad lahendada ühiseid probleeme eesmärgiga suurendada ühist hüve. Õiglus ja rahu kui Jumala annid ei kuulu ainult ühte kirikusse kogunejatele, vaid kogu loodule. Kristlased on kutsutud osalema Jumala missioonis, mis toob ülirohket elu kõigile, mitte ainult kiriku liikmetele. Kui kirikud hoiduvad ühiskonna üldisemate probleemidega tegelemast, kaotavad nad võimaluse olla maa sool ja maailma valgus (Mt 5:13–16). Kristuses võtab Jumal omaks meie nõrkuse ja kannatused ning juhib inimese uuele elule. Jumal inspireerib kirikuid oma müüride vahelt välja astuma ning tegutsema prohvetlikult nii kohalikus kui ülemaailmses kontekstis kõlavate appikarjete ja lootusepuhangute keskel.

 

Küsimused avalikus ruumis toimuva kohta

  • Millised on teie kodukohas põhilised avalikud ruumid ja peamised avaliku elu probleemid?
  • Kes on avalikus ruumis mõjukad tegijad ja kelle häält peaks praegusest rohkem kuulda olema?
  • Kuidas parandada avalike mõttevahetuste kvaliteeti?

 

 

Kirik avalikus ruumis – luterlik perspektiiv

Jumala armu poolt vabastatud – meie ristimiskutsumus

Kirikuna me tegutseme avalikus ruumis mitte oma usu kiuste, vaid pigem sellest tiivustatuna. Ristimise ja armulaua annid juhivad ja tugevdavad kiriku tunnistust avalikus ruumis. Ristimise and loob kiriku kui osaduse; see tekitab kristlaste ja kirikute vahele erilise sideme.

Ristimine annab tunnistust Jumala kui kõige Looja tingimusteta armust. Tema töötab selles maailmas uue loodu nimel ning soovib, et inimesed talle teed rajaksid. Kolmainus Jumal väljendab oma kindlat armastust sageli üllataval kombel. Jeesuse Kristuse inkarnatsiooni lugu räägib sellest, kuidas Kristus sisenes sellesse maailma ja loobus iseenese olust (Fl 2). Ristitee pöörab meie inimlikud kombed pahupidi, seades kahtluse alla maine, võimu ja staatuse ning andes võimaluse elada selles maailmas uutmoodi.

Ristimine õpetab kirikut vaatlema kõiki inimesi kui Jumala näo järgi loodud võrdse väärikusega olendeid. Kindel teadmine, et Jumal on meid endaga lepitanud, annab meile vabaduse teiste eest hoolitseda. Traktaadis „Kristlase vabadusest” ütles Luther seda tabavalt järgmiste sõnadega:

Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam.

Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.[2]

Luterlik traditsioon kuulutab rõõmsalt, et igaüks, kes on vastu võtnud ristimise,[3] on Jumalaga vahetus osaduses ning iga ristitu on kutsutud ja võimestatud osalema kiriku elu kõigis aspektides (1 Pt 2). Jumala Püha Vaim valab Jumala annid välja kogu kirikule (Ef 4:11–13; 1 Kr 12:4–11) ning leiab mehi ja naisi, kes toetavad osaduse ehitamist. Seega osaleb kiriku avalikus tunnistuses nii kirik tervikuna kui ka iga liige eraldi. Kiriku ülesanne on tutvustada Jumala visiooni, mis tal on selle maailma jaoks ja võtta sõna ebaõigluse vastu. Selleks tööks on vaja kõiki südameid, mõistusi ja käsi. Ristimine tähendab kutsumust elada usus, lootuses ja armastuses, olla valmis teenima ligimest ja hoolitsema kõigi heaolu eest. Seega on ristimine alus, millel rajaneb kristlaste tegevus nii kirikus kui ka avalikus ruumis.

Püha armulaua and hoiab ja tugevdab kiriku osadust. See on pidev meenutus lepitusest, mille Kristus tõi kogu maailmale, ning see kutsub kristlasi olema lepitatud maailma saadikud (vrd 2 Kr 5:20).

Ristimise ja armulaua annid loovad ja tugevdavad kirikut kui Jumala Sõna osadust. Mõlemad osutavad kiriku peamisele kutsumusele: missioonile, mis hõlmab sõnakuulutust, prohvetlikku diakooniatööd ja nõrkade kaitsmist. Kiriku sõnavõtud avalikus ruumis on selle missiooni lahutamatu osa. Avaliku kõnelemise ja tegutsemise erinevaid kontekste – kirikus ja laiema avalikkuse ees – tuleb hoolikalt üksteisest eristada ja omavahel seostada. Siinkohal on abiks luterlikus traditsioonis välja töötatud kahe riigi ehk valdkonna õpetus.

 

Vaimuliku ja ilmaliku valdkonna eristus

Ilmaliku ja vaimuliku valdkonna eristus on olnud luterlikus teoloogias tähtsal kohal. Luther kritiseeris tugevalt ilmaliku võimu kohatut sekkumist vaimulikesse asjadesse ning usutegelaste kohatut tegelemist ilmalike asjadega. Oma arutlustes ajaliku võimu üle selgitas Luther mõlema valdkonna tähendust ja ulatust ning tõi välja nende mõlema piirid.[4]

Viimasel ajal on varasema väljendi „kaks riiki” asemel hakatud rohkem kasutama väljendit „kaks valdkonda”. See terminoloogiline muudatus aitab paremini esile tuua kahte erinevat viisi, mille kaudu Jumal maailma valitseb ehk maailma eest hoolitseb: vaimuliku valdkonna keskmes on kogemus õigeksmõistmisest, mille aluseks on Jumala rõõmusõnumi kuulutamine loodule. Ilmaliku valdkonna keskmes on püüd saavutada õiglust ja püsivat korda, mis tagaks ühiskonnas rahu.

Luther nimetab esimest valdkonda Jumala tõeliseks tööks (opus proprium), sest evangeeliumi kuulutamine väljendab Jumala põhiolemust, milleks on armastus. Teine valdkond on Jumala väline töö (opus alienum), sest see on vajalik üksnes välistel põhjustel – ühiskonnas korratust põhjustava inimliku patu tagajärjel.

Ilmalikus valdkonnas kasutatakse ühiskonna korraldamiseks seadusi, mis peaksid võimaldama kõigil inimestel omavahelises rahus elada. Seaduste täitmist tagavad kohtud, mis on vajalikud patu ja süü tõttu. Samas on see valdkond ajendatud ka Jumala armastusest, sest sellegi kaudu hoiab Jumal maailma alal (conservatio mundi): Jumal ei jäta inimesi nende tekitatud segaduses omapäi. See ei ole siiski Jumala armastuse otsene väljendus, sest ilmalikul võimul on vaja pädevust ja volitusi, et sundida inimesi reeglitele alluma ja kasutada jõudu vägivalla mahasurumiseks.

Vaimulik valdkond tähendab Jumala valitsust lepitatud uue loodu üle, mille esimesed märgid on juba nähtavad usklike osaduses. Kohtud peaksid olema siin tarbetud, sest see oleks otseses vastuolus vaimuliku valdkonna iseloomuga. Seega tähendab kahe valdkonna eristamine ühtlasi kaudset kriitikat evangeeliumi vägivaldse levitamise katsete suhtes. Augsburgi usutunnistuse artiklis 28 rõhutatakse, et piiskopid peavad evangeeliumi kuulutama inimlikku „jõudu kasutamata, ainult Jumala sõna kaudu”[5] (sine vi humana, sed verbo). See kirjeldab kiriku õiget tegutsemisviisi: veenmine, mitte sund.

Samas tuleb arvestada, et vaatamata kahe valdkonna eristamisel esitatud olulistele teoloogilistele järeldustele ei olnud usuvabaduse ja sallivuse põhimõtted 16. sajandil veel täielikult omaks võetud. Ka luterlikud reformaatorid tegutsesid sallimatult ja rakendasid usulist sundi radikaalsemate reformaatorite suhtes. See väljendus näiteks anabaptistide tagakiusamises ja juudivastastes sõnavõttudes, mille järelmõjud ulatuvad üle sajandite – need on teod, millest viimastel aastakümnetel on püütud kahetsuse ja lepituse kaudu lahti ütelda.[6] Taoliste sündmuste tõttu oleme muutunud tähelepanelikumaks meie õpetuse ja tegude võimalike vastuolude suhtes. Me kinnitame, et põhimõtte sine vi humana sed verbo täielik teostamine on pidevalt kestev oluline ülesanne.

 

[1] The Lutheran World Federation, Proceedings of the Lutheran World Federation Assembly. Lund, Sweden, June 30 – July 6, 1947 (Philadelphia, PA: The United Lutheran Publication House, 1948), 92.

[2] Martin Luther „Kristlase vabadusest”, tõlkinud Meelis Friedenthal, avaldatud: Martin Luther, Valitud tööd, koostanud Urmas Petti  (Tartu: Ilmamaa, 2012), 310.

[3] Martin Luther „Saksa rahva kristlikule aadlile”, tõlkinud Anne Burghardt, avaldatud: Martin Luther, Valitud tööd, koostanud Urmas Petti  (Tartu: Ilmamaa, 2012), 88.

[4] Martin Luther, „Ilmalikust valitsusest” [1523], tõlkinud Urmas Petti, avaldatud: Martin Luther, Valitud tööd, koostanud Urmas Petti  (Tartu: Ilmamaa, 2012), 386–432.

[5] „Augsburgi usutunnistus” [1530], avaldatud: Luterlikud usutunnistuskirjad (Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2014), 44.

[6] Aastal 1984 võttis LMLi täiskogu Budapestis vastu avalduse „Luther, luterlus ja juudid”. Luterlased tunnistasid Lutheri juutidevastased märkused ja nende vägivaldsuse patuks ning kohustusid eemaldama oma kirikutest nüüd ja tulevikus kõik selle patu avaldumisvormid. Vt lisatud dokumendid väljaandes: Wolfgang Greive and Peter Prove (eds.), A Shift in Jewish-Lutheran Relations? A Lutheran Contribution to Christian-Jewish Dialogue with a Focus on Anti-Semitism and Anti-Judaism Today, LWF Documentation 48 (Geneva: LWF, 2003), 196, aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/dts-doc48-jewish-full.pdf.

Seoses anabaptistide tagakiusamisega, mida luterlikud reformaatorid teoloogiliselt toetasid, palus 2010. a LMLi täiskogu andestust nii Jumalalt kui ka „mennoniidi õdedelt ja vendadelt”. The Lutheran World Federation, Give us Today our Daily Bread. Official Report. LWF Eleventh Assembly, Stuttgart, Germany, 20-27 July 2010 (Geneva: The Lutheran World Federation, 2010), 47f, http://assembly2010.lutheranworld.org/uploads/media/Mennonite_Statement-EN_04.pdf. Mennoniitide esindajad võtsid luterlased avasüli vastu ning ütlesid: „Oleme rõõmsad ja alandlikud, ühinedes Jumalaga tema andeksandmises” (ibid., 50). Mõlemad pooled võtsid eesmärgiks tugevdada omavahelisi suhteid.

 

Originaal: „The Church in the Public Space“, toimetamine: Teoloogia ja avaliku tunnistuse osakond, Luterlik Maailmaliit, 2016. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Anne Burghardt. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Dokumendi teine pool ilmub järgmisel nädalal.

 

Martin Junge (1961), dr theol h c, Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.

Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.

Print Friendly, PDF & Email
English