Arvamused

5. jaanuar 1918. Hingekarjase uusaasta läkitus eesti rahvale

Täpselt 100 aastat tagasi, 5. jaanuaril 1918 Ristirahwa Pühhapäewalehes kirjutab pseudonüümi Hingekarjane all üks eesti vaimulik läkituse eesti rahvale. Ta ütleb: „Et kogu meie Eesti sugu, Eesti omavalitsus ja ta rahvusline ehitus, Eesti seltskond ja ajakirjandus, nende kihid ja sihid, tervenemise teele pöördes selles sõnas ühineksid: Usk on rahva kalju! Rahvas ei jäksa ilma usuta püsida!”

Mis oli selle päeva ajalooline hetk? Esimene maailmasõda kestis, 2. detsembril 1917 oli Nõukogude Venemaa valitsus sõlminud vaherahu Saksamaa ja Austria-Ungariga. 31. detsembril olid Estonia teatrisse kogunenud Maanõukogu liikmed ja kõigi eesti poliitiliste parteide esindajad (v.a enamlased) arutama Eesti riikluse ja tuleviku probleeme võimaliku Saksa okupatsiooni korral, sest Saksa väed olid alustanud tugevat pealetungi. Maapäeva otsus kõlas: „Tarvilikuks tunnistada Saksa okupatsiooni ärahoidmiseks Eesti iseseisvus kõige lähemal ajal välja kuulutada.“ Nii nagu Euroopa jaoks, nii ka Eesti jaoks oli see pöördeline aeg, mis tingis erinevate kogude, sealhulgas ka vaimulike kokkutulemist. Kevadel, 1917. aasta mais oli Tartus toimunud Eesti koguduste saadikute I Kirikukongress.

Kes oli see eesti vaimulik, kes pseudonüümi taga peitus? Ja miks kasutas kirjutaja pseudonüümi?  Sellele küsimusele ei ole praegu vastust. Võib ka mõelda, et sellise Eesti iseseisvusele üleskutsuva läkitusega avalikult väljaastumine võis olla toona kaunis riskantne tegu. Saksa okupatsioon ukse ees, ida poolt ohustamas enamlaste võimu all olev Venemaa.

Nõnda kui selles saja aastases uusaasta pöördumises rõhutatakse: „Rohkem Kristust meie kirikliku ja ilmaliku, poliitika ja majanduslise elu keskele, rahvarikkast suurlinnast väiksema kui vallani!” – seesama üleskutse kõlab ka täna, 5. jaanuaril 2018. aastal.

Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi

 

Uut aastat ja uut äratust kirikule ja rahvale! 5. jaanuar 1918.

Uus aasta veereb teele. Missugune? Oh et see oleks igapidi üks paranduse ja ravitsemise, korralduse ja ülesehitamise aasta! Et segiaetud riigiasjad, hävitatud kodukolded, mahajäetud põllupeenrad uuele, armsale järjele jõuaksid! Küll terve inimkonnaga ühiselt sooviksime laulusõna troostirikast täideminekut, et

Haavad, mida sõjad löövad

rahu ajal paranevad.

Jah, uus aasta on alganud. Meie, evangeliumi usu lapsed, jätsime maha usupuhastuse 400 juubeliaasta! Siis mõtleme ka nääripäevil palju oma vaimuliku elu peale.

Lähema mineviku marude all jäi meie kiriku kiriklik-usuline ilm äraootavale seisukohale. Suurte hulkade tähelepanek oli mujale tõmmatud. Tähtsate kiriklikkude küsimuste tarvis oli see napivõitu ja katkendiline. Ainult möödaminevalt katsus Tartusse kogunud kongress oma häält tõsta ja „kõik asjad uueks teha“. Kuid seegi katse ei läinud korda, mida meil ka sugugi tarvis pole kahetseda. Sest nimetatud korraldus oli liig juhusliselt kokkuseatud ega võinud siis ka kirikut ei mingil kombel õieti esitada. Jumala mõtted olid meie omadest jälle kord kõrgemad. Nad manitsesid meid alatasa ootamisele ja vaikimisele! Vaikides ja palvetades surusime üksteise kätt ja püüdsime Jumala tunnikella mõista.

Wartburgi varju alt lahkudes hüüdis meie usuisa Luther: „Vaikimise aeg on möödas, aeg on tulnud kõneleda.“ Seekord on Issand Jumal ise see, kes meile meie ajaloos kõneles ja veelgi kõneleb. Kiriku kohus on selle Tema kõne peale kosta: Jah, Issand! Aga kosta mitte ainult sõnaga, vaid kõigepealt teoga! See ongi, mida Jumal nüüd oma kirikult ootab! Missugune on see tegelik vastus? Et meie Evangeliumi kirik uuesti kõiki usklikke üheks, tugevaks, tunnistajaks kirikuks ühendaks! Et ta, Siioni müüridel vahi peal seistes, „linna“ rahvale Jehoova Jumala nimel väsimata märki annaks. Et ta uuel ajajärgul uue korralduse saaks, mis Jumalariigi edenemist mõjuvalt toetab ja hingesid Kristuse külge kinnitada aitab. Et tema jumalateenistuslik ilm saaks silmale ja südamele ikka enam armsaks ja kauniks, elavaks ja vägevaks. Et kõik tema hingekarjased kui tõsised preestrid püha telgi juures talitades Jumala suremata austust tema rahva keskel kuulutavad ja evangeliumi allika segamata eluvett janunejatele kätte muretsevad. Et kiriklikud nõukogud, mis ju tärganud ja veelgi tõusvad, apostlises väes ja vaimus kokku tulevad ja seda Ühte, mis tarvis, taga nõuavad. Et kogudused tegelikult tööle tõttaksivad sisemist misjoni laial rinnal rajama. Et iga üksik jünger mehisel meelel üles astuks ja rõõmsalt-julgelt hüüaks: Olen evangeliumi lutherlane! Et kogu meie Eesti sugu, Eesti omavalitsus ja ta rahvusline ehitus, Eesti seltskond ja ajakirjandus, nende kihid ja sihid, tervenemise teele pöördes selles sõnas ühineksid: Usk on rahva kalju! Rahvas ei jäksa ilma usuta püsida!

Tõesti, need on kaljurasked soovid, paljusisaldavad palved. Kas saame seda sihti kätte? Kas tahame? Kas suudame?

Kõik meie nõu on tühine,

Ei aita meie mõte.

Kohus algab Jumala kojast, ütleb apostel. Meie kiriku süda ise tarvitab kõigepealt sisemist uuestisündimist ja ümberloomist! Selle uuestiloomise põhijoon seisab tungimises edasi Kristuse juurde!

Meie ei pea mitte küsima: kas oleme veel kristlased? Ei, vaid küsigem: kas oleme juba kristlased? Meie kirik, meie „ristirahvas“, peab ikka jälle uuesti tunnistama, et kristlik eesmärk alles kaugel meie ees hõljub. Rohkem Kristust meie kirikliku ja ilmaliku, poliitika ja majanduslise elu keskele, rahvarikkast suurlinnast väiksema kui vallani! Ja kui Isa meid Poja juurde tõmbab, siis kerkib sealsamas teine tähtis eesmärk meie silmade ette. Meie senine õnnetus ja häda oli suurelt osalt see, et meie seda kallist varandust, mis Jumal meile 400 aasta eest kinkis, mitte küllalt ei hoidnud ja hinnanud. Viimastel aegadel said mitmed kristlikust vabadusest sel viisil aru, et tarvis olla pühakirja lühendada, usuisa vaimu meie keskel kohandada, usutunnistuse „nõelasilma” laiemaks viilida. Kuid see oli eksitus ja mitme vaeva juur. Nüüd läheme tagasi Lutheri juurde!

Toogem valgesse tema kirjad, uurigem ta tähtsaid töid, tungigem ta väe ja võidu saladuse sügavusesse. Lutheri usuvend ja õde, palu põlvedel ja kisenda kartmata Selle poole, kes meie kirikut Oma käte peale märkinud, sest meile on tarvis uut usupuhastust!

Kui see igatsus meie kogudustes lainetama hakkab ja meie hingekarjaste eneste hingesid vägevast õhutab, siis ei jää me kiriku Isand mitte kurdiks, vaid teeb oma käed meile lahti ja valab kevadelist õnnistust meie jäätanud jõgedele ning laastatud laantele. Siis saab Tema püha Nimi meie rahva keskel veel kord suureks ja auliseks, et paljud äraeksinute hulgad isamajasse tagasi tulevad. Selles mõttes ja sihis tervitame uut aastat ja tarvitame uut äratust!

Hingekarjane

Artikkel ilmus esmakordselt 5. jaanuaril 1918. aastal Ristirahwa Pühhapäewalehes.

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.

Tõnu Tepandi (1948) on EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English