Esiletõstetud lood

Vaimulikud teemehed

Suvekuudel autoga mööda Eestimaad sõites on päris tavaline iga natukese aja tagant mõne teeremondi peale sattuda. Vaikselt taaskord täiesti ootamatutesse kohtadesse kerkinud valgusfooride taga aja kaotuse üle nurisedes ei ole enamasti muud teha kui oranžides vestides, oranžide masinate ja oranžide kiivritega varustatud, suvepäikese ja teetolmu käes tumepruuniks muutunud teemeeste askeldamisi jälgida. Ja vahel, kui konditsioneeritud autosalong tagab vaimu ärksuse, mõelda selle peale, millise tähenduse saavad piibellikud üleskutsed „valmistage kõrbes Issanda teed“ (Js 40:3) või „tehke tasaseks Issanda tee“ (Jh 1:23) buldooserite, teerullide ja teehöövlite ajastul.

Vaimulikeks teemeesteks piiblis on prohvetid. Nemad on need jumalarahva oranžide kiivrite ja vestidega, tolmused ja päikesepõlenud mustatöö tegijad. Nii nagu Ristija Johannes, kellele kolmandal advendipühapäeval meie kirikuis eriliselt mõeldakse. Prohvetid, ka Johannes, ei kuulu iialgi halli massi hulka. Neid märgatakse. Rohkem kui sageli ajavad nad oma toimetamistega muul rahval harja punaseks. Nad rajavad valgusfoore sinna, kus sinu teada on alati kiire otsetee kulgenud ja võtavad asfaldi üles seal, kus veel hiljuti oli alles täiesti korralik ja viisakalt sõidetav teekate.

Tänapäeval on meil taoline prohvetite tunnetus kadunud. Aeg-ajalt saabub e-kirjakasti mõni nn prohvetlik sõnum või tiirleb sotsiaalmeedias mõni eriti värskeks ja aktuaalseks tituleeritud, otse Jumalalt saadud sõnum jumalarahvale. Enamasti on need tänapäevased prohvetid aga ülikonventsionaalsed, eriti tavaliste ja eriti mitte midagi uut ütlevate sõnumite edastajad. Parimal juhul üritatakse jäljendada Karl Reitsi, enamasti aga ei ole neis muud leida kui hulga piiblitsitaate koos mõningase hüüatusega „nüüd hästi tähele panna“. Enamikes kuulajates põhjustab taoline hall prohvetlus õlakehitusi, sest see on info, millega peale hakata ei ole midagi.

Kuhu on kadunud ärritavalt silmatorkavad prohvetid oma kõike senist tarkust pea peale pööravate kuulutustega? Kuhu on kadunud ebakonventsionaalsete tegudega üles astuvad julged ekstsentrikud, kes kõnelesid nii, et kuulajal ei jäänud muud võimalust kui võtta see sõnum vastu või lükata otsustavalt tagasi? Jumala prohveteid armastatakse ja vihatakse. Nende kuulajaskonnas ei ole õlakehitajaid.

Igal advendiajal meenutatav Ristija Johannes oli üks sellistest. Laenates kaputsiinimungast vaimuliku juhendaja Richard Rohri sõnu: „Veider kombinatsioon veendumusest ja alandlikkusest, moraalist ja müstitsismist, radikaalsest prohvetlusest ja hetkes elamisest.“ Johannes oli prohvet, keda armastati ja kes jäi ilma oma peast. Ise templipreestrite järeltulija, ajab ta oma asja ometi kusagil jõe ääres. Ta on saanud sündides kaasa hulga privileege, kuid käitub ja riietub nagu hipi. Ta on superstaar, kes ei karda häbi. Ta alustab omapärase veega ristimisega, rääkides samal ajal, et tõeline ristimine on „Püha Vaimu ja tulega“ (Mt 3:11). Ristija Johannes on elav paradoks, nagu isegi Jeesus seda sedastab, öeldes oma mentori kohta, et „naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast“ (Mt 11:11). Evangeeliumid ei ilusta Johannest. Ristija saab küll Jeesusest justkui aru, aga lõpuni siiski veel mitte.

Prohvetiks ei hakata, prohvetiks kutsutakse. Vahel kutsutakse prohvet vaid mõnda konkreetsesse paika ja aega. Ärgem arvakem, et meie jääme sest kutsest kõrvale. Nii mõnigi meist pannakse sellesse paika, kus on vaja tuua esile mingi muutus, transformatsioon, uueks saamine. Kuid teiste jaoks on tähtis prohvetit toetada ja mitte temast pahanduda. Sest viimselt ei tähenda prohvetiks olemine peenhäälestamist. See ei ole olemasolevate pärlikeste ühest sahtlist teise tõstmine. Prohvet toob uue taipamise ja võimaldab uueks sündimist. „Püha Vaim ja tuli“ on selle vormi sisuks, mis on antud meile, et suudaksime Jumalat vastu võtta. Olgu selleks vormiks siis kuulutatud sõna, ristimise vesi või armulaua annid. Vaimulikud teemehed ei riisu teele langenud prügi. Nad võtavad vana tee üles ja panevad uue asemele.

Ristija Johannese tähtsaim õppetund tänastele teemeestele on aga alandlikkus. Üle kõige muu tegi Johannese suureks tema võime teha ruumi Jeesusele. Tema ego, või nagu maakeeli öeldakse „minu ise“ oli vaid vorm. Sisu tuli kusagilt mujalt. Nii nagu ristimisel vesi on vaid astja, tõeliselt saadab muutuse korda „Püha Vaim ja tuli“.  Oma poolikuses on Johannes ometi lõpmata täiuslik, sest ta oskab teha ruumi sellele, kes on suurem kui ta ise: „Tema [Jeesus] peab kasvama, aga mina pean kahanema“ (Jh 3:30). Ses mõttes peame olema Johannese õpilased, olgu meie kutsumus saada prohvetiks või olla see, kes prohvetit toetab.

Juhan Liivil, mehel, keda isa Vello Salo on nimetatud ka Eestimaa prohvetiks, on muude tekstide seas luuletus „Kirves ja mets“.

Kirves:

Mis aga maksab sinu koha,

mina aga raiun sinu maha.

Mets:

Siis aga jääd sa varreta, –

siis aga hakkan kasvama!

 

Prohvet, see vaimulik teemees, peab raiuma kirvena. Ja olema alati valmis murdumiseks, et tõelisem temast saaks asemele tulla.

Aamen.

 

Tauno Toompuu (1979) on EELK Rakvere Kolmainu ja Tamsalu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email
English