Arvamused

Mu hing nutab. Hospiitsravist

Ettekanne konverentsil „25 aastat hingehoidjate koolitamist Eestis“, 2. detsembril 2017 Tallinnas.

 

„Issand, anna mulle teada
mu elu ots ja mu päevade mõõt,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
Vaata, sa oled mu elupäevad
pannud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees;
tühi õhk on iga inimene,
kes seisab püsti. Sela.
Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene;
nad teevad kära tühja pärast,
nad kuhjavad kokku ega tea,
kes selle saab.
Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama?
Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!“
(Psalm 39:5–8)

Ajalehe Helsingin Sanomat ajakirjanik Ilkka Malmberg suri kiiresti kulgenud kõhunäärmevähki täpselt aasta tagasi, 2. detsembril 2016. Ta oli 62-aastane. Lühike tsitaat talle pühendatud järelehüüdest: „Siseelundite vähk on tihtipeale armutu. Haigus areneb vargsi ja annab endast märku alles siis, kui on juba hilja. See on justkui kivi, mis langeb taevast ja valib ühe meist oma märklauaks. See kivi oleks võinud mööda kukkuda. Me ei oleks tahtnud veel Ilkkast loobuda.“

Vaid mõni nädal enne oma surma rääkis Ilkka Malmberg hospiitsravist nii: „Kõlab ehk lootusetult, kuid minu arvates see nii ei ole. Võid keskenduda sellele, mis on sulle tähtis ja tead, et sinu eest kantakse hästi hoolt. Helsingi hospiits Terhokoti on kiidusõnad auga ära teeninud. Igaühel peaks olema õigus surra sellist rahulikku surma.“

Malmberg võttis kokku hospiitsravi eesmärgi: „Õigus rahulikult surra. Rahu lahkuda. Hospiitsravi on ravimatult haige ravi siis, kui on teada, et patsient enam ei parane. Siis on selge, et oleme peagi surmaga silmitsi, kuid kui palju elada on jäänud, ei tea. Võib olla nädalaid, kuid, vahel aastaid.

HOSPIITSRAVI SURIJA VAJADUSED

Hospiitsravi tagab inimesele õiguse väärikalt surra, kui aeg on käes, ning elada täisväärtuslikku elu kuni surmani, kui meditsiin enam haigust ravida ei suuda. Surijal on füüsilisi, psüühilisi, sotsiaalseid ja hingelisi vajadusi. Nende vajaduste arvestamine ning nende vajaduste rahuldamine eeldab professionaalse hospiitsravi pakkumist. Ravis osalevad alati mitme valdkonna esindajad, ka surija lähedased ja vabatahtlikud.

Palliatiivmeditsiini professor Tiina Saarto defineerib hospiitsravi kui haigusnähte leevendavat ravi ning kui terviklikku lähenemisviisi, mille eesmärgiks on parandamatult haige ja tema lähedaste elukvaliteedi parandamine. Ravi põhineb vaevuste vähendamisel valu ja teiste füüsiliste, psühhosotsiaalsete ja eksistentsiaalsete probleemide varajases faasis tuvastamise, ennetamise ja leevendamise teel. Ravi eesmärk on, et patsient saaks elada oma jõuvarudele ja soovidele vastavat aktiivset elu võimalikult minimaalsete haigusnähtudega kuni surmani. Surija ravis on oluline roll ka lähedastel. Kui üks pereliige haigestub, vajab toetamist kogu pere, et nad suudaksid patsiendi kõrvale jääda ning tema surma järel oma eluga edasi minna.

Palliatiivse ravi lõppfaasi nimetatakse hospiitsraviks. See tähendab surmale läheneva inimese terviklikku hooldamist ja ravi tema elu viimastel nädalatel või päevadel. Hospiitsravi võib koos hospiitsosakonna või koduhaiglaga toimuda ka kodus või näiteks vanadekodus või toetatud elamisega korteris. Hospiitsravis on põhirõhk inimväärikust austaval ravil ja hooldusel ning surija lähedaste lähedal olekul ja toetamisel. Keskne põhimõte on „Kui ei saa enam midagi ei teha, on veel palju teha.“

Psühhoanalüütik Pirkko Siltala räägib sellest, et surm on alati mitmete meeltega seotud sündmus: „Mõtted ja keha, kogu elukäik, aeg, kogukonna elu, põlvkondade pärand ja kultuur on üksteisega tihedalt põimunud. Keha kannab meie meeleolusid ja on sageli targem kui teadvus. Surma hetkel naaseb inimene oma olemuse keskmesse, oma füüsilise olemuse keskmesse. Mitmete meelte aistingud hõlmavad puudutuse-, tunnetuse-, liikumis-, rütmi-, ruumi-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja nägemisaistinguid. Kehaosades säilib iseolemise kogemus – hingamise, nahatunnetuse, lõhnataju, nägemistaju ja maitsetajuna kuni surma hetkeni ja keha on kuni viimse hingetõmbeni elav, toimiv ja suhtlev.“

 

Mu hing nutab – leinaaeg

„Muremõtte mõlgutaja kuuldes räägi tasa sellest, mis talle haiget teeb.“ Nii kirjutas Soome poetess Helena Anhava oma 1971. aastal ilmunud luuleraamatus. Need sõnad annavad hästi edasi seda, kuidas leinaja lähedal käituda. Mitte teadlikult ja oskuslikult, vaid peenetundeliselt, vaikse häälega, andes loa tunda leina ja valada pisaraid.

Kui leinajalt paar aastat pärast kaotust küsida, mis talle leinas kõige enam tuge pakkus, on vastus sageli selline: „Aeg, ainult aeg on aidanud.“ Ehk ta veel lisab: „Lähedased, kes jaksasid jääda mu kõrvale ka siis, kui aina uuesti ja uuesti rääkisin oma leinast, nutsin ja karjusin.“

Leina läbielamist mõistetakse protsessina, erinevate ülesannete jadana, mida leinaja peab läbi tegema, et edasi elada. Vähehaaval muutuvad mälestused jõudu andvaks ning ellu tekib ruumi millegi uue jaoks. Lahkunud lähedase kujutis on alati kaasas, sõna otseses mõttes ja piltlikult.

Leinast ülesaamiseks ei ole kiireid lahendusi, selleks peab julgust koguma. Teekond on pikk ning keegi kõrvalseisja ei saa leinajale tema leina kestust ennustada. Lähedane võib oma kaastunde, soojuse ja küsimustega leinajat toetada ja edasi aidata. Õige ajastamine nõuab meilt peenetundelisust ja tundlikkust. Hospiitsravis ulatab leinaaeg kahte suunda, minevikku ja tulevikku. Lein on haaranud mitu inimest ‒ esmalt tema, kes on saanud teada, et põeb ravimatut haigust. Tema leina kannavad ja jagavad talle lähedased inimesed: tema perekond, sõbrad ja teda ravivad inimesed.

Surija lähedaste seisukohalt võib rääkida ennetavast leinast. See tähendab eesseisvaks valmistumist, valmistumist selleks, mida ei saa vältida. See tähendab mitmes mõttes loobumist: loobumist oma keha kontrollimisest, armsatest inimestest, tulevikuplaanidest. Ennetav lein hõlmab ka oma elu mitmete ajajärkude analüüsi ning ellu kuulunud rasketes või pooleliolevates asjades lepituse otsimist.

Surmahetke ja matuste vaheline aeg on Soomes enamasti paar nädalat. See on lähedaste jaoks ebareaalne periood, mille käigus tuleb toime tulle mitmete praktiliste toimingutega. Tuleb valmistuda matusteks ja peieteks, paljude inimestega kohtumiseks. Tõeline lein algab sageli alles pärast matuseid, kaotus muutub tasapisi tõelisuseks, mõistetavaks.

Hospiitsravi ulatub kahte suunda: surma ja elu suunda. Hingehoidja ülesanne on saata surija tema elu viimase hetke, surmani. Kuid sellega töö ei lõpe. Teine etapp on leinavate omaste ja lähedaste ellu saatmine. Leina kestust ja selle etappe kirjeldab alljärgnev joonis.

 

 

Hospiitsravi aeg

Leina kestust ei saa määratleda. Leina eest ei pea põgenema ega seda kõrvale tõrjuma. Lein tekitab vahel tardumuse, kui inimene püüab talle valusat kogemust maha suruda. Kuid lein leevendub alles siis, kui endale leinamiseks aega anname ja leina välja elame. Nuttu on nimetatud hinge puhastajaks. Tuleb uskuda sellesse, et ühel päeval on juba teine tunne. Paljude inimeste kogemuste kohaselt on esimene leina-aasta kõige raskem: selle aasta jooksul elatakse läbi ja üle kõik need aastasse mahtuvad tähtpäevad ja peod, millega seostuvad armsad mälestused. Norra luuletaja Jan-Erik Vold on öelnud oma luuletuses „Kui linnud ei laula“: „See must vari, mida me nimetame leinaks. See kestab harva kauem kui seitse aastat.“

Lein ja leinamine võib sundida kõike muutumatult hoidma ja sellisena säilitama. Miski ei muutu ja midagi ei saa muuta. Surija lähedane püüab hoida kodu, kõik esemed, riided täpselt sellisena veel aastaid pärast surma. Leinaja ei oska ega julge lahti lasta.

Leinajaga lähedase kontakti saamine ei ole lihtne ja mitmed püüavad seda nii kaua kui võimalik vältida. On lihtsam minna teisele poole tänavat, kui leinajaga vastamisi sattuda. Mida selles olukorras öelda? Mida peaks tegema? Aga kui teine märkab mu kimbatust ja seda, et ma ei oskagi lohutada?

Pärast pikka ja rasket abielu lesestunud naine rääkis, et võõrastas varem kaastundeavaldusena öeldud sõnu „Tunnen kaasa“. Kuid kui ta leinas oma lahkunud abikaasat, tajus ta neis sõnades soojust ja hoolimist. Ta mõistis, et see väike, formaalne viisakus läks talle südamesse ja lohutas. See oli parem kui vaikimine või möödahiilimine. Mitmed leinajad on olnud tänulikud sõbrale või naabrile, kes perele sooja toitu tõi või koristama tuli. Argine, praktiline abi on hoolitsus, mis väljendab hoolimist.

 

Lootust ei tohi lasta kustuda

„Lootus on võime soovida, et näeksime homset.“ Nii on lootuse sõnastanud teoloog ja eetik Martti Lindqvist. Ta ütles sageli, et ilma lootuseta elada ei saa. Kui kustub lootus, kustub ka eluküünal. On lihtne öelda, et lootusel ei tohi lasta kustuda. Kuid mida tähendab see siis, kui inimene on oma elutee lõppu jõudnud? Kas olukord on lootusetu? Seda küsimust arutati paari nädala eest Tamperes, kus tähistati haiglahingehoiu 70. aastapäeva.

Pirkanmaa hooldekodu pastor kirjeldas hospiitsravi etappi lootusrikkust sõnadega: „Lootus on pidevas muutumises: alguses võib lootus väljenduda paranemislootuses, seejärel võib see olla lootus ühele valuvabale päevale või sellele, et saad veel korra käia kodus või suvilas. Lõpuhetkedel võib olla lootust, et elu lõpeb rahulikult. Lootus muutub, kuid ei kao kunagi.“

Haigus mõjutab kõiki lähedasi, omakseid, sõpru ja tuttavaid. Osa sõpradest tõmbub eemale, kui haigus ei taandu, osa sõpru muutub lähedasemaks. Oluline on see, kuidas sõber suudab haigestunu olukorda sisse elada. Mitmed haiged leiavad oma ellu uusi inimesi, kaashaigeid, kellega jagavad sarnaseid kogemusi ja seeläbi ka võimet haiguse koormat kanda. Mõned mõistavad paremini kui teised haigusega seotud tundeid, teised pakuvad abi argistes toimetustes. Ligimesearmastus annab lootust.

Paljud leiavad pärast aastaid kestnud valu lootuse märke, habrast usku sellesse, et elu ei kao. Mõnd aitab usk, teine peab oluliseks sama kogenute toetust, mõne jaoks hakkavad ununenud harrastused jälle huvi pakkuma.  

Surija lähedal on vaikne ootus, sõnatu lein ja lohutusesoov. Kuid kuidas lohutada siis, kui pööret paremusele lubada ei saa? Lohutust võib tuua pigem vaikne ligiolek, kui asjatud lubadused või selgituste jagamine. Lohutust toob rahu, mitte tühjad, tarbetud sõnad.

Kristlase lootus on lootus igavesele elule, oma juba surnud lähedaste jällenägemisele. Oma abikaasa eest surmani hoolitsenud vana mees sai teada, et on ravimatult haige. Ta ootas rahuliku meelega ravi alustamist ning ütles enne operatsiooni kirurgile: „Läheb nagu läheb, ikka läheb hästi. Ma ei karda surma.“

Usk igavesse ellu annab inimesele lootust. Igavene elu on Jumala and, mille ta valmistas meile Kristuse surma ja ülestõusmise läbi. Tühi haud on võidu märk. Kristlane teab: „Ta kandis meie valud“. Ta võttis need enda kanda ja viis endaga hauda, kust ülestõusmise valgus pühkis ära nii kannatuse kui ka valu ja surma.

„… ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“ (Ilm 21:3-4).

 

Kirjandus

Inimese kõrval. Hingehoiu õpik. Toimetanud Kirsti Aalto & Raili Gothóni. Tlk Urmas Oras. 2010, e-raamat 2017.

Hospiitsteenus surija toetajana. Toimetanud Kirsti Aalto. Toimetanud Kaiu Suija. Tlk Muupel OÜ. 2014.

Paavo Kettunen, Aitav kohtumine. Hingehoiu alused ja teoloogia. Tõlkija Urmas Oras. EELK Usuteaduse Instituut 2016.

Saattohoito kuolevan tukena. Toimetanud Kirsti Aalto. Kirjapaja 2013.

Pirkko Siltala, Elämän päättyessä. Matka kohti kuolemaa. Kirjapaja 2017.

 

Soome keelest tõlkinud Ann Tamme.

 

Kirsti Aalto (1947) on Soome Luterliku Kiriku vaimulik ja psühhoterapeut, Soome Luterliku Kiriku Haiglahingehoiu Keskuse peasekretär emeeritus.

Print Friendly, PDF & Email
English