Jutlused ja mõtisklused

Jumal on meiega (Mt 1:18–25). Neljanda advendi jutlus

Armas kogudus, kallid õed ja vennad Kristuses! Me oleme jõudnud advendiaja viimasesse, neljandasse pühapäeva. Advendiajas võib eristada mitmeid tähenduskihte. Kristliku usu ja kiriku vaatepunktist on kõige olulisem tähendusmõõde advendiaja juures tulemine. Sõna „advent“ pärinebki ju ladinakeelsest sõnast adventus ehk tulemine. Usu ja kiriku perspektiivist on advendiaeg nii ennekõike ja esmajoones just tulemisaeg. Tulemisajaga, milles keskmes on Jeesus Kristus ja tema tulemine, saab alguse uus kirikuaasta. Advendiaja peamise tähendusega põimuvad ja sellest sõltuvad sekundaarsed, ehkki sageli populaarsemad tähenduskihid, näiteks advendiaja mõistmine ja kirjeldamine ootuseajana, ettevalmistusajana, paastuajana. Millises võtmes mõistame meie advendiaega? Millised tähenduskihid on Sinu jaoks olulised ja kõnekad?

Kirikukalendrit sirvides võime näha, kuidas kirikuaasta alguse, st advendiaja pühapäevade teemaks on erinevast vaatenurgast just Kristus ja tema tulemine. Advendiaja tähenduse tõlgendamine sellisel moel on kõike muud kui paratamatu. See ei ole ka kuidagi kohustuslik. Pigem on jõulueelse aja – aga ka jõulude – tõlgendamine Kristuse tulemise kaudu üks võimalikkus. Samamoodi ei ole jõulude tähistamine Kristuse sünni pühana midagi paratamatut või kohustuslikku. See tähenduskiht võib paista ebaolulisena ja nihkuda tahaplaanile. Kirikukalendris tänase päeva jutluse aluseks seatud tekst aitab paremini näha, kuidas advendiaja tähistamine Kristuse tulemise ajana ning jõulude tähistamine Kristuse tulemise pühana ei ole ei inimese paratamatus ega võime, vaid inimese tegelikkust vabastavalt katkestav rahu ja lepituse võimalikkus. Jutluse tekst aitab näha, et ja kuidas jõulud usu- ja kirikupühana on usu võimalikkuse ja nõnda Jumala tegelikkuse tähistamine!

Kuulakem evangeeliumi Matteuse järgi 1. peatükist, salmidest 28–25:

„Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last.  Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata.  Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust.  Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.”

Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega.

Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.“ Aamen.

* * *

Matteuse evangeelium on Uue Testamendi esimene raamat. Kuuldud tekstilõiku nimetatakse traditsiooniliselt Jeesuse sünnilooks. Palju tuntum on muidugi Luuka evangeeliumis kirja pandud Jeesuse sünnilugu, kuna toda loetakse jõuluõhtu jumalateenistustel. Nii nagu advendi- ja jõuluaeg on tähenduselt mitmekihilised, nii kätkeb ka see kuuldud Matteuse evangeeliumi lugu mitmeid tähendusmõõtmeid, millest üks on põhjapaneva tähendusega, teised aga sekundaarsed.  Eelkõige on kuuldud lugu nime andmise lugu. Loo puändiks on nimi. Nime kaudu tehakse avalikuks Matteuse evangeeliumi ja lõppkokkuvõttes ka kogu Uue Testamendi teema. Kuuldud lugu on niisiis eelkõige lugu sellest, kes sünnib – lugu sellest, kellest ja miks jutustab Matteuse evangeelium tervikuna. Esmalt kuuleme nime Jeesus, mis asetub juudi rahva traditsioonilisse messia-ootuse või päästja-lootuse konteksti, kuid eristub selles, millest toimub pääste – nimelt pattudest. Matteuse loo kõrgpunktiks on aga nimi Immanuel – „Jumal on meiega“. Just siin 1. peatükis Jeesuse sünniloos sõnastatud „Jumal on meiega“ motiiv läbib kogu Matteuse evangeeliumi ning viimane, 28. peatükk, kus Jeesus ilmub jüngritele ja läkitab nad kuulutama rõõmusõnumit kõigile rahvastele, lõpeb tõotusega: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu otsani“ (Mt 28:20).

See „Jeesuse sünnilugu“ on niisiis ennekõike lugu sellest, et sünnib „Jumal on meiega“. See on loo põhiline ja otsustav tähendus. Teiseste tähenduskihtide tõttu võib seda lugu lugeda aga ka näiteks neitsist sündimise loona või eetilise puändiga loona õiglasest Joosepist või siis prohveti ettekuulutuse täitumise loona või selgitava loona, kuidas neitsist sündinud Jeesus on ikkagi Taaveti soost. Probleemid tekivad, kui teisejärgulist pidada otsustavaks!

Kui võtta vaid üks uusajal palju elevust ja ärevust tekitanud näide, siis võib juhtuda, et seda lugu käsitletakse sisaldavana meditsiinilist raportit – arstlikku diagnoosi – Maarja kohta. Ja siis võib näida, et tegu on näiteks tõestusega, suisa võtme tähtsusega informatsiooniga selle kohta, et Jeesuse puhul polnud ju tegemist tavalise inimesega. Tõsiasi on, et neitsist sünni lood on vanaaja hellenistlikes ja egiptuse traditsioonides ühenduses erakordsete isikutega küllaltki sagedased. Kas või filosoof Platoniga ühenduses kohtab seda motiivi. Samas näiteks apostel Paulus jällegi ei tunne ega rõhuta Jeesuse neitsist sündi. Et Matteuse evangeeliumis sellest kõneldakse, on selge. Otsustav aga on, et sellega püütakse väljendada usutõde – seda, et Jeesus on Immanuel; seda, et Päästja tulemine ja sündimine ei ole taandatav inimeste tegutsemisele; et see ei ole midagi, mis on inimeste endi võimete ja võimaluste meelevallas.

Niisiis, neitsist sünd ei ole mitte usu eelduseks, aluseks ja tõestuseks usu kehtivusele, vaid vastupidi: usk Jeesusesse, Jumalasse koos meiega, on see, mida väljendatakse, kui kõneldakse Jeesuse neitsist sündimisest. Nii ületab see lugu tähenduselt pelga informatsiooni edastamise minevikus toimunu kohta, vaid on ühtlasi ja eelkõige usuloo ja usutõe jutustamine – Tema algusest jutustamine, kes ei ole üksnes minevikutegelane, vaid iga inimese ja kogu inimkonna – tõesti kogu kosmose – päästja, pattudest vabastaja ja uueks looja. Just seda imelist ja rõõmust veendumust, et Jeesuses on Jumal meiega – et Jeesus on päästja – jutustab meie tänane jutlustekst.

* * *

Kui Matteuse evangeeliumis on Jeesuse sünniloo peamiseks sõnumiks, et „Jumal on meiega“ ja „Jumal on Päästja“, siis tähendab see, et sellesse sõnumisse on algusest peale kätketud ka usu ja kiriku tegelikkus. Lugesime, et „Teda hüütakse nimega Immanuel“. Kes hüüavad? Just need kõik rahvad, kes kuulevad rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest ja usuvad tema ligiolu aegade otsani. Nii on Matteuse evangeeliumis Jeesusest Kristusest algusest peale, Jeesuse sünniloost peale kätketud viide kiriku tegelikkusele – nende osadusele, kes tunnistavad Jeesuse ligiolus Jumala enda ligiolu – ning evangeeliumi rõõmusõnumi kuulutamisele kogu inimkonnale.

Jeesuse neitsist sünd, nagu ütlesin, osutab sellele, kuidas Jumala ja Päästja ligiolu ei sõltu ega tulene mingil moel inimese võimalustest ja võimetest, vaid ainuüksi Jumala tegelikkusest – sellest, mis on temale võimalik. Just neitsist sünniga võib seetõttu aga võrrelda ka inimese usku ja usu algusesaamist. Veendumuse sünd, et Jeesus on tõesti Kristus – et temas on Jumal meiega –, ei ole inimese võimuses, ei ole tema võime ega saavutus. See, et inimene hakkab uskuma, on samasugune ime nagu lapse sündimine neitsile. See sünnib – usu silmade jaoks – üksnes selle meie jaoks võimatu võimalikkuse tõttu, et Kristus ise tõesti tuleb meie juurde, on meie ligi ja – nagu ütleb kirikulaul – sünnib meie südamesse.  See inimesele võõras usu võimalikkus ei ole aga midagi muud kui Jumala enda ligiolu tegelikkus.

Matteuse evangeeliumi jutustatud lapsukese sünnilukku on niisiis nimede Jeesus ja Immanuel abil võetud kokku kogu Jeesuse Kristuse lugu kui rõõmusõnum. Kui me kuuleme seda tõesti kui rõõmusõnumit, siis ei ole see mitte mingi fakti omandamine mineviku kohta – see ei ole mitte teadmise kasvamine meie maailma kohta, vaid see on iseenda ja kõige avastamine Jumala maailmas. Nii osutub Jeesuse sünnilugu armulooks. Jumala armulooks. Laps Jeesus ja Immanuel sünnib Jumala kirglikust armastusest inimkonna ja kogu loodu vastu. Temas on päästja, st see, kes teeb meid terviklikuks, laseb meil avastada end ja oma maailma Jumala armu, lepituse ja rahu tõelisuses.

Jeesuse tulemise ja sünni tähistamine on seetõttu igal juhul ka tõelise inimlikkuse tulemise tähistamine – inimlikkuse, mille signatuuriks on armastus, halastus, hoolimine ja õiglus. Keset ilmsemaid ja varjatumaid ebainimlikkuse kogemusi kõlab jõulupühade kirikutes armastuse ja lepituse sõnum. Sõnum, mis kasvab välja Jumala ligioleku tõotusest Kristuses ning heidab elule ja maailmale jõuluvalgust – armastuse, lepituse ja rahu valgust, inimlikkuse valgust. See valgus rõõmustab ja julgustab, aitab keskenduda ja märgata olulist.

Kristliku usu ja kiriku jaoks on peatselt saabuvad jõulud väga tähendusrikkad pühad. Kristlastel ei ole mingit põhjust eitada, et jõulude tähistamise juures on ka tähenduskihte, mis ei ole seotud usu ja kirikuga. Paljudest tähenduskihtidest keskendub usu ja kiriku tähelepanu jõulude ajal aga armastusele ja lepitusele nii inimeste hingedes kui ka inimeste vahel, ka rahvaste ja riikide vahel ning inimkonnas ja õigupoolest looduses tervikuna. Jõulude sõnum kristlikkus mõttes on seega radikaalne ja hõlmav: meie ligimesed – need, keda märgata ja kellest hoolida – on kõik, kes on Jumala ligimesed. Aga kes on Jumala ligimene? Iga inimene. Jõulusõnum kõneleb Jumalast, kes tuleb maailma ja inimese juurde, et olla „Jumal meiega“. See ongi jõuluime ja rõõmusõnum: meie elu on elu Jumala ligiolus, Jumala tegelikkuses. Jumala kohalolu tegelikkus loob usu võimalikkuse. Kui jõulude rõõmusõnumist puudutatud inimeses sünnib veendumus – tõesti, Jumal on meiega –, siis on see „neitsist sünd“. See ei tunnista mitte uskuja ega rõõmusõnumi kuulutaja omadustest ja võimekusest, vaid Kristuse endas ligiolust. Immanuel – Jumal on meiega! Aamen.

 

Jutlus on peetud EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse neljanda advendipühapäeva jumalateenistusel, 18.12.2016.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja ning Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige, ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English