Artiklid

Armulauaõpetusest ja -praktikast, 1. osa

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus

 

Sisukord
Saateks eestikeelsele väljaandele (Thomas-Andreas Põder)
Täiskogu otsus
Armulauaõpetusest ja -praktikast [Eessõna]
Esimene osa: Armulauaõpetusest
I. Armulaua seadmine ja alus
II. Armulaua tähendus
A. Armulaua tõotusest ja annist
B. Armulaua vastuvõtmisest
C. Armulauale kutsumisest
Teine osa: Praktika küsimused
I. Põhiküsimused
II. Liturgia põhielemendid
III. Kujundusvormid – koguduse osalus
Lõppmärkus
Lõuna-Euroopa regionaalrühma liikmed ajavahemikus 1988–1990

 

Saateks eestikeelsele väljaandele

Leuenbergi kirikuosaduses – tänase nimega Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) – toimus õpetuskõnelus armulauaõpetuse ja -praktika üle 1980. aastate lõpul ja 1990ndate algul. Viinis toimunud kirikuosaduse 4. täiskogul 1994. aastal vastu võetud dokumendi lõppkuju tekkelugu ja eesmärki tutvustab dokumendi enda sissejuhatav osa (eessõna). Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku delegaadiks oli Viini täiskogul õp assessor Jaan Kiivit, kes valiti toona ühtlasi selle kirikuosaduse kaaspresidendiks.

Õpetuskõnelused on olnud algusest peale EKOE elu üheks põhiliseks elemendiks. Liikmeskirikute ühine, pidevalt jätkuv arutelu teoloogiliste põhiküsimuste üle on vältimatu osa sellest, mida tähendab elada kirikuosaduses – sellest, mida tähendab elada üksteist vastastikku täielikult kirikutena tunnustavate kirikute osadusena.

Armulaua kui kristliku elu keskse sündmuse teema kujunes reformatsiooniajal üheks tõsiseks komistuskiviks ja oluliseks ajendiks, mis viis luterlike ja reformeeritud kirikute vahel sajandeid väldanud lõheni. Leuenbergi konkordias armulaua kohta ühiselt üteldu (vt dokumendi sissejuhatav osa), tuginedes eelnevalt aastakümneid väldanud teoloogilistele kõnelustele, aitas otsustavalt kaasa vastandumise ületamisele, luterlike ja reformeeritud kirikute äratundmisele, et ühiselt ollakse osa Jeesuse Kristuse kirikust. Samas oli konkordias armulaua kohta sõnastatu loomulikult napp ning võimaldas ja vajas jätkuvat edasist lähemat avamist. Selle näiteks ongi dokument „Armulauaõpetusest ja -praktikast“.

1980. aastatel tegeles Euroopa evangeelsete kirikute osadus ka põhjalikumalt küsimustega, mis puudutasid ristimist, ametit ja ordinatsiooni. Viinis toimunud täiskogul võeti ühtlasi vastu õpetuskõneluse tulemus teemal „Ristimise õpetusest ja praktikast“. Ametiga seotud arutelud olid teemaks nii Driebergenis 1981. aastal toimunud 2. täiskogul kui Strasbourg’is 1987. aastal toimunud 3. täiskogul. Toonased tekstid on leitavad „Leuenbergi tekstide“ 2. köitest (1995), mis on kirikuosaduse väljaannete ametlik kakskeelne (saksa- ja ingliskeelne) sari.

Nimetatud kõnelustel oli oluline roll 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses toimunud õpetuskõneluse jaoks, mis käsitles hõlmavamalt kirikumõistmist ning mille tulemus – samuti vastu võetud Viini täiskogul aastal 1994 – on ilmselt tänaseni Leuenbergi konkordia kõrval selle kirikuosaduse kõige kaalukam, mõjukam ja tuntum dokument. Hiljuti ilmus see ka eesti keeles („Jeesuse Kristuse kirik. Reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest“, Kirik & Teoloogia 233–234, 27.05–03.06.2016). Samuti on ilmunud eesti keeles 2012. aastal Firenzes toimunud 7. täiskogul vastu võetud õpetuskõneluse tulemus, mis käsitles uuesti ja põhjalikumalt ametiga seotud küsimusi („Amet – ordinatsioon – episkope“, Kirik & Teoloogia 142–144, 29.08, 05.09, 12.09.2014).

Dokument „Armulauaõpetuses ja -praktikast“ on Euroopa evangeelsete kirikute osaduse seni kõige põhjalikum käsitlus armulaua teemal. Mainimist väärib, et alates 2012. aastast on EKOE kontekstis toimunud üksainus kõige kaalukama – õpetuskõneluse – staatusega teoloogilise töö protsess, mille teemaks on kirikuosadus ning mille tulemust arutatakse ja mille üle otsustatakse 2018. aasta sügisel Baselis toimuval EKOE 8. täiskogul.

Dokumendi „Armulauaõpetusest ja -praktikast“ on tõlkinud Thomas-Andreas Põder saksakeelsest algtekstist „Zur Lehre und Praxis des Abendmahl“ (1994), mis on ilmunud väljaandes: Sakramente, Amt, Ordination / Sacraments, Ministry, Ordination, Leuenberger Texte, Heft 2, Im Auftrag des Executivausschusses für die Leuenberger Kirchengemeinschaft herausgegeben von Wilhelm Hüffmeier / On behalf of the Executive Commitee for the Leuenberg Church Fellowship, Verlag Otto Lembeck: Frankfurt am Main, 1995, 47–65. Tõlge ilmub koostöös Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku välissuhete komisjoniga.

Thomas-Andreas Põder
EKOE nõukogu liige 

***

Leuenbergi kirikuosaduse
4. täiskogu nõupidamise tulemus,
Viin-Lainz, 9. mai 1994

 

Täiskogu otsus 4. maist 1994:
Täiskogu võtab Leuenbergi kirikuosaduse nõupidamise tulemuse „Armulauaõpetusest ja -praktikast“ 9. mai 1994. a kujus omaks ning palub Leuenbergi kirikuosaduse kirikutelt õpetuskõneluse tulemuse vastuvõtmist.

 

Armulauaõpetusest ja -praktikast [Eessõna]

Leuenbergi konkordias (LK) kirjeldavad osalevad kirikud ühist arusaamist kuulutusest, ristimisest ja armulauast järgmiste sõnadega:

„Evangeeliumi tunnistatakse meile põhjapanevalt apostlite ja prohvetite sõna kaudu Vana ja Uue Testamendi pühades kirjades. Kiriku ülesandeks on seda evangeeliumi edasi anda jutluse suulise sõna, üksikisikutele suunatud tõotuse ning ristimise ja armulaua kaudu. Kuulutuses, ristimises ja armulauas on Jeesus Kristus Püha Vaimu kaudu kohalolev. Nii saab inimesele osaks õigeksmõist Kristuses ning nii kogub Issand oma kogudust. Ta tegutseb seejuures mitmesuguste ametite ja teenimisviiside ning oma koguduse kõigi liikmete tunnistuse kaudu.” (LK 13)

„Armulauas kingib ülestõusnud Jeesus Kristus end oma kõigi eest ära antud ihus ja veres oma tõotusesõna kaudu leiva ja veiniga. Seeläbi annab ta meile patud andeks ning vabastab meid uuele, usust lähtuvale elule. Ta laseb meil uuesti kogeda, et oleme tema ihu liikmed. Ta annab meile jõudu inimeste teenimiseks.

Armulauda pühitsedes me kuulutame Kristuse surma, mille kaudu Jumal on maailma enesega lepitanud. Me tunnistame ülestõusnud Issanda kohalolu meie keskel. Rõõmustades selle üle, et Issand on tulnud meie juurde, ootame tema tulemist kirkuses.“ (LK 15, 16)

Pidades silmas luterlike ja reformeeritud kirikute traditsioonilisi erinevusi armulauaõpetuses andsid kirikud teada:

„Armulauas kingib ülestõusnud Jeesus Kristus end oma kõigi eest ära antud ihus ja veres oma tõotusesõna kaudu leiva ja veiniga. Nii annab ta ennast tingimusteta kõigile, kes võtavad vastu leiba ja veini; usk võtab söömaaja vastu päästeks, uskmatus kohtuks.

Osadust Jeesuse Kristusega tema ihus ja veres ei saa me lahutada söömise ja joomise toimingust. Huvi Kristuse kohalolu viisi vastu armulauas, mis ei arvesta selle toiminguga, võib põhjustada armulaua tähenduse ähmastumise.

Kui kirikute vahel valitseb selles osas üksmeel, ei puuduta reformatsiooniaja usutunnistuste taunimised nende kirikute õpetuse praegust kuju.“ (LK 18–20)

Vastavalt Leuenbergi konkordias võetud kohustusele „jätka[t]a … õpetuskõnelusi“ (LK 37), selleks et ühist arusaamist evangeeliumist süvendada ja üha aktualiseerida, tegeles Lõuna-Euroopa regionaalrühm armulauaõpetuse ja -praktika küsimustega. Teema- ja ülesandepüstitus valiti neljal põhjusel:

1. Uuemad eksegeetilised arusaamad ja nii kahe- kui mitmepoolsed oikumeenilised kõnelused (vrd „Issanda söömaaeg“[1], lähendavad avaldused „Ristimise, armulaua ja ameti“ kohta[2]) on viinud armulauamõistmise süvenemise ja rikastumiseni. Armulaua erilaadi mõõtmeid (nt oikumeenilist, diakoonilist, sotsiaaleetilist ja misjonaarset mõõdet) on uuesti läbimõeldud ja lahti mõtestatud. Neid teoloogiliste diskussioonide käigus omandatud arusaamu peaks kriitiliselt vastu võtma ja ühenduses ühise evangeelse armulauamõistmisega viljakaks muutma.

2. Armulauapraktikas on kirikutes toimunud erineval viisil muudatused. Need puudutavad armulauapühitsemise ja armulaual osalemise kasvavat sagedust, armulauda pühapäevasel jumalateenistusel, armulauapühitsemise uusi vorme. Armulauamõistmisel on omandanud uut kaalu sellised tahud nagu armulaud osaduse nähtava märgina, armulaud eshatoloogilise rõõmu ja lootuse söömaajana. See ajendab küsima, kuidas suhestuvad uued rõhuasetused armulauamõistmisel traditsiooniliselt domineerinud tahkudega (nt armulaud kui pattude andeksandmise kinnitus[3], armulaua seotus pihiga). See ajendab ka küsima armulauapühitsemise kohase kuju, selle võimaliku mitmekesisuse ja tarviliku ühtsuse kohta.

3. Erinevates ühiskondlikes kontekstides kerkivad oikumeenilises kokkupuutes ning elukonteksti muutumise ja sekulariseerumise käigus üles uued küsimused või siis tõstatuvad uuesti vanad – näiteks armulauale pääsu küsimus (teiste kirikute liikmete kutsumine armulauale, armulaud lastega, armulaud ja ristimine). See ajendab küsima, millises seoses on armulaud ja kirikuliikmelisus, armulaud ja [usu]tunnistus, armulaua misjonaarne tahk ning olukorrakohane ja evangeeliumile vastav praktika.

4. Erilisel moel sai regionaalrühmas – luterlikke ja reformeeritud erinevusi kaugelt ületavalt –nähtavaks, kuidas armulauaõpetust ja -praktikat tingivad kaasa kirikute ja nende vagaduspraktika erinevad kuju(nemise)d [Prägungen] ning erinevad väljakutsed, mis on seotud mitmesuguste olukordade ja ühiskondlike tingimustega. Seetõttu paistis just selles regionaalrühmas armulauaõpetuse ja -praktika küsimustega tegelemine oluline ja rikastav.

Käesolev nõupidamise tulemus ei saa ega taha olla armulauaõpetuse ja -praktika küsimuste hõlmav käsitlus. Pigem on taotluseks praeguse olukorra jaoks esitada mõned põhiseisukohad armulauamõistmise osas ning teha ettepanek ühiseks lähenemiseks eesseisvatele praktikaküsimustele. Uutele küsimustele avatult ja olemasolevate vagaduspraktikatega arvestades tuleb teha nähtavaks nii mitmekesisus armulauamõistmises ja -kujundamises kui rõhutada seda ühist, mis on antud ja ülesandeks seatud meile kõigile.

Nõupidamise tulemus kujunes mitmeaastase protsessi käigus. Lõuna-Euroopa regionaalrühm kohtus Budapestis (1989) ja Gallneukirchenis Austrias (1988 ja 1990) kolm korda, et pidada õpetuskõnelusi teemal „Armulauaõpetuse, armulauapraktika ja armulauaosaduse suhe“. Nende õpetuskõneluste raames tutvustas iga osalev kirik oma armulauapraktikat ning aktuaalseid arenguid ja küsimusi. Arutleti armulauaõpetuse ja -praktika ühisosade ja erisuguste rõhuasetuste üle erinevates kirikutes ja ühiskondlikes olukordades – neid vaadeldi traditsiooni ja kaasaja teoloogiliste põhiarusaamade, iseäranis uute eksegeetiliste arusaamade ning kahe- ja mitmepoolsete oikumeeniliste kõneluste tulemuste valguses. Seejuures oli oluline, viljakas ja julgustav, et õpetuskõnelusi raamistas osalejate kogunemine armulauaosadusse.

Saksakeelsest terminoloogiast: käesolevas tekstis, nii nagu ka Leuenbergi konkordias, kasutatakse sõna „õhtusöömaaeg“ (Abendmahl). See mõiste on protestantlikes kirikutes levinud. See viitab Jeesuse viimasele söömaajale oma jüngritega, armulaua tähtsaimale juurele. Kindlasti on selle tähistusega seotud oht seda historiseerivalt vääriti mõista või et see on tänaste inimeste jaoks väheütlev. Seetõttu peaks saama selgeks, et õhtusöömaaja puhul on tegemist meie Issanda Jeesuse Kristusega. Tema on läte ja kese. Seda soovib tuua keelde tähistus „Issanda söömaaeg“ (1Kor 11:20). Mõiste „euharistia“ (= tänuütlemine; 1Kor 11:23) osutab sellele, et Jumala pöördumisele meie poole on meie esimene vastus tänu. Seetõttu on abiks, kui kogudustele tutvustatakse neid teisi keelekasutusi ja selgitatakse nende tähendust.

Samuti on õpetlik teadvustada keelepruuki teistes reformatoorsetes kirikutes. Nii kasutatakse Böömi vendade evangeelses kirikus väljendit „Issanda söömaaeg“. Slovaki ja ungari keeleruumis on tarvitusel sõna „Issanda õhtusöömaaeg“ ning valdeslaste juures ka „püha söömaaeg“. Sileesia Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik kõneleb armulauast üksnes üheskoos pihiga, kasutades väljendit „piht ja püha õhtusöömaaeg“.

Nõupidamise tulemuse võttis vastu eksekutiivkomitee[4] 2. veebruaril 1991 ning see saadeti Leuenbergi konkordias osalevatele kirikutele palvega anda sellele ametlik tagasiside. Saabunud seisukohtade põhjal töödeldi Lõuna-Euroopa regionaalrühma nõupidamise tulemust, eksekutiivkomitee fikseeris teksti 29. oktoobril 1993 ning esitas selle Leuenbergi kirikuosaduse täiskogule, kes otsustas teksti käesolevas kujus vastu võtta.

Õpetuskõnelused on nõnda viinud armulaua teoloogilise mõistmise ja kirikliku praktika osas järgmise ühise seisukohani.

 

Esimene osa: Armulauaõpetusest

I. Armulaua seadmine ja alus

1, Meie kirikud pühitsevad armulauda Jeesuse Kristuse käsu ja tõotuse peale. Armulaual tegutseb Jeesus Kristus, kutsudes oma laua juurde ja kinkides iseennast. Reformatoorsete kirikute arusaama kohaselt on armulaud Jeesuse Kristuse „seadmine“ [Stiftung].

Traditsiooniline arusaam lähtub sellest, et armulaua seadmine toimus Jeesuse Kristuse poolt „ööl, mil tema ära anti“. Lähtudes Uue Testamendi seadmislugude erinevusest (1Kr 11:23–26; Mt 26:26–29; Mk 14:22–25; Lk 22:19–20), on uuem teaduslik uurimine tõstatanud kaugeleulatuvaid küsimusi (nt küsimused seadmissõnade täpsest kujust, seadmise ajast, seosest paasasöömaajaga). Milliste tulemusteni ajalooline uurimine neist igaühe puhul ka jõuda võib, on ometi armulaud ajalooliselt vaieldamatult rajanev Jeesuse kuulutusel ja elupraktikal ning tema teel ristile.

Seadmise ajalooliseks keskmeks on Jeesuse viimane söömaaeg oma jüngritega. Kuid armulaua päästeloolise rajamise ja tõlgendamise pingekaar haarab endasse Jumala päästva toimimise Iisraeliga (paasasöömaaeg), Jeesuse lauaosaduse patustega, ülestõusnu kohalolu kogemuse jüngrite ja tema tänase koguduse juures ning söömaajaosaduse eshatoloogilises täiuses.

2. Lähtudes seadmise sellisest mõistmisest, on armulauapühitsemisel kolmekordne alus:

Jeesuse Kristuse tulemine [Zuwendung], tema teiste teenimine kuni surmani ja ülestõusnud Issanda kohalolu kogemus.

Jumala Isa ajalugu inimestega, milles Jumal vabastab patust inimest hädast ja süüst, kohtub temaga oma andestuses ja armastuses, kingib osadust ja avab Sõnast lähtuva tuleviku.

Püha Vaimu kohalolu, milles Püha Vaim kingib meile usku, juhib meid osadusse Jeesuse Kristusega ja üksteisega ning vabastab ja võimestab tunnistama ja teenima maailmas Jeesuse Kristuse järgijatena.

 

II. Armulaua tähendus

 A. Armulaua tõotusest ja annist

Kirik elab tõotuse all ja veendumuses, et Sõnas ja sakramendis tegutseb Püha Vaimu kaudu Jeesus Kristus olevikuliselt Issandana. Seetõttu palub kirik üha uuesti Kristuse kohalolu pärast. Jeesus Kristus avab oma söömaajas piireületava osaduse ning kinnitab meid teelolijatena Jumala riigi ootuses.

1. Armulaua tähendus ei ole väljendatav ühe mõistega. Tähendusrikkusest on meile eriti olulised [järgmised tahud]:
a) Armulauas kingib Jeesus Kristus end ise meile oma ihus ja veres leiva ja veini kaudu. Ta kohtub meiega pattude andeksandmise ja lepituse kinnituses [Zuspruch][5]. Ta tahab olla meiega osaduses. Nõnda võtame me usus vastu teda ennast (kristoloogiline tahk).
b) Kuulutuse ja kiitusülistuse kaudu leiab armulauas aset Jeesuse elus, surmas ja ülestõusmises toimunud Jumala lepitustegevuse meenutamine ja osaksandmine [Zueignung]. Süües leiba ja juues veini saame osalisteks Jeesuse Kristuse ühekordsest ohvrist, meie kõigi eest ära antud ihust ja verest. Nõnda antakse meile osa lepitussündmusest (soterioloogiline tahk).
c) Lootuses loodu lõplikule uuenemisele pühitseme me armulauas Jumala tulevase riigi saabumist [Anbruch]. Nii on armulaud uue lepingu sündmus ja prohvetlik märk Jumala universaalsest päästetahtest ja tulevasest valitsusest, kus Jumal on kõik kõiges. Nii saab armulaud rõõmupeoks keset kurbust, andestuse peoks keset kõike süüd, osaduse peoks keset kõigi lahknemisi (eshatoloogiline tahk).
d) Kirik kui osadus saab armulauas nähtavaks. Ühtlasi on iga armulauapühitsemine märk ja meenutus asjaolust ning selle proovilepanek, et vastuvõetud and asetab kõigi usklike osadusse ja solidaarsusse maailmaga, millega ühenduses kehtib Jumala lunastustahe (eklesioloogiline tahk).

2. Armulaual ei kingita meile midagi muud kui suulises kuulutuses: meile kingitakse kogu evangeelium. Kuid me võtame seda vastu teisel viisil: Jeesuses Kristuses toimunud lepitussündmust kinnitatakse ja antakse Püha Vaimu väes osaks igale inimesele isiklikult. Pääste kinnitamine ja andmine toimub jagamise ja vastuvõtmise esmastes vormides ja toimingutes, söömise ja joomisena. Leiva ja veini jagamisest ning osadusest Issanda laua ümber saavad märgid ühtsusest Kristuse ja üksteisega.

Armulaua pühitsemises kuuluvad kokku sõna ja usk, kuulutus ja toiming. Vajalik on sõna, mis selgelt tähistab sündmust, kinnitab tõotust, äratab usku, hoiab vabadust ja võimaldab õigeksmõistmist. Ühtlasi on vajalikud nähtavate märkidena and, toiming, sündmus osaduses. Sakramentide jagamine on kõige lähedasemalt seotud sõnakuulutusega.

3. Avaliku sõnakuulutamise ja armulaua erilise iseloomu kui kiriku nähtava ühtsuse märgi tõttu on armulauapühitsemise korrakohane juhatamine seotud kirikupoolse selge volitamisega (vrd Augsburgi Usutunnistus, art 14).

 

B. Armulaua vastuvõtmisest

1. Armulaua vana – ka protestantlikes kirikutes tarvitatud – tähistus „euharistia“ (tänuütlemine) osutab sellele, et vastusena annile, mida me vastu võtame, kuulub armulaua juurde tänu ja kiitus Kolmainu Jumalale. Sellest kiitusest ja tänust kasvab uus elu ja hoiak [Verhalten], millesse Jeesus Kristus on meid vabastanud.

2. Armulauas kinnitab[6] Jeesus Kristus meile pattude andeksandmist. Nõnda vabastab ja kohustab ta meid armulauas elama tema andestuse väest lähtuvalt, andma üksteisele andeks ja laskma teistel saada osa andestatud süü rõõmust.

3. Armulauas teenib meid Issand ja annab meile meie teel jõudu. Kuna ta lohutab meid meie hirmudes ja kahtlustes, annab meile uut julgust ja uut jõudu, siis saame ja peame me – läkitatuna maailma teenima (diakonia) – teisi toetama, trööstima, julgustama, neid aitama ja nende eest välja astuma.

4. Armulaual võtab õige vastu mitteõigeid, vaba mittevabasid, kõrge madalaid. Nõnda peame ka meie kõigile, kel on meid vaja, andma osa kõigest, mida oleme vastu võtnud.

5. Armulauas kinnitab Jeesus Kristus meile lepitust ja osadust. Sellega seab ta meile ülesande taotleda lakkamatult kohaseid elusuhteid sotsiaalses, poliitilises ja majanduslikus vallas. Kristuse osaduses on kõik päritolu, rassi, soo, klasside ja rahvuste lõhestavad erinevused ületatud. Seetõttu ei saa me leppida ei erinevate ebaõiglaste suhetega meie ühiskonnas ja maailmas ega ka mitmesuguste lõhestatustega.

6.  Armulaua laud on ühe ja ainsa Issanda laud ning armulaud on ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku tunnusmärk. Seetõttu on armulauaosadusest keeldumine valus meenutus kristlike kirikute lõhestatusest ning ühtlasi ülesanne see lõhestatus ületada. Euharistiline külalislahkus on üheks esimeseks sammuks selles suunas.

 

C. Armulauale kutsumisest

Armulauas vabastab meid Jeesus Kristus uuele elule. Ta on usu alus, kuna kohtudes temaga võime me saada usalduse, vabaduse ja üha uue alguse inimesteks. Ta on armastuse alus, kuna Jumala armastuse tõotus [Zusage] laseb igaühel omal viisil muutuda armastusväärseks ja nii armastusvõimeliseks. Ta on aluseks lootusele, mis meid katsumustes ja kannatustes kannab, mis kannatlikkuses ei hülga kedagi ning mis pühas rahutuses ei rahuldu ühegi ebaõiglusega. Seetõttu kutsub Kristus armulauas üha uuesti kogu kogudust osadusse endaga ja üksteisega.

1. Vastavalt meie kirikute korrale on ristimine armulaual osalemise eelduseks. See põhimõte tuleneb enamike meie kirikute traditsioonist ning selles kätketud arusaamisest ristimise, armulaua ja koguduse suhtest. Ehkki Uus Testament ei tõsta ristimise ja armulaua suhet teemaks otsesõnu, on ometigi selge, et kui igatsus saada ristitud on esimene vastus sellele, et jutlustatakse evangeeliumi Jeesusest Kristusest (Ap 2:4; 8:36), siis armulaua pühitsemine toimub ristimise kaudu rajatud koguduses (Ap 2:42). Kui ristimise kaudu toimub liitmine „Kristuse ihusse“ (1Kr 12:13), toimub kutsumine uude ellu, mis on osasaamine Jeesuse Kristuse surmast ja ülestõusmisest (Rm 6:3j), siis armulauas leiab kogudus ikka ja jälle uuesti tuge osadusele oma Issandaga ning seda hoitakse ja säilitatakse usus (1Kr 10:14jj). Seetõttu ongi armulaud erinevalt ristimisest mõeldud kordamiseks (1Kr 11:26).

2. Nii linnastumise kui sekulariseerumise tõttu, aga ka seetõttu, et armulauale tulekust etteteatamise praktika on enamalt jaolt lakanud, tõstatuvad tänapäeval kaks probleemi. Esiteks, enam ei ole võimalik omada ülevaadet, kes armulaual osalejatest on ristitud. Selleks puhuks leiduvad järgmised võimalused: etteteatamise praktika taas sisseviimine või armulauale kutsudes viitamine ristimisele ja kiriku liikmelisusele kui eeldusele – seega toimub armulauale minek inimese enda vastutusel. See teine võimalus paistab kohasem.

3. Teiseks, inimestel, kes otsivad teed kirikusse, võib tekkida soov olla lubatud osaleda armulaual ka eelneva ristimiseta. Sellisel juhul lähtume me põhimõtteliselt sellest, et ristimise kaudu toimuv vastuvõtmine Jeesuse Kristuse kogudusse on see, mis avab ligipääsu [Zugang] Issanda lauale. Siiski ei peaks seda soovi lihtsalt tagasi lükkama. Eriliste juhtumite ja olukordade puhul tuleb langetada pastoraalselt vastutustundlik otsus. Seejuures jääb Uue Testamendi ilmselgeks tunnistuseks, et Jeesuse kutse [Einladung] kõikidele on kutse [Ruf], mis kohustab tema järgimisele ja konkreetsele tunnistamisele. Seetõttu kuuluvad ristimine ja armulaud kõige tihedamalt kokku.

4. Reformatsiooni algusaegadel oli ligipääs armulauale seotud sakramendi mõistmisega ([katekismuse] põhiosade äraõppimisega). Konfirmatsiooni sisseviimise järel seoti armulauale pääsemine, esimene armulauapühitsemine leeriõpetuse lõpuga (läbikatsumise ja leeripühaga). Võrreldes selle osaliselt ka veel tänapäeval meie kirikutes levinud praktikaga, on toimunud muutused: esimest armulauda pühitsetakse mitte vähestes kogudustes juba leeriõpetuse vältel; armulauapühitsemise sagedus ja ka perejumalateenistused koos armulaua pühitsemisega tõstavad üles küsimuse kaasa toodud laste osalemise kohta. Mitmetes kirikutes on viidud sisse laste osalemine armulaual.

5. Üha sagedamini esitatakse meie kirikutes kutse armulaual osalemiseks ka selliste kirikute liikmetele, millega ei ole armulauaosadust; seda eelkõige seoses erinevatest konfessioonidest abielupaaride ja perekondade hingehoiuga. Meie kirikud mõistavad seda kutset ühe sammuna lõhestatuse ületamise suunas.

6. Kes astub kiriku osadusest välja, välistab sellega enda jaoks armulaual osalemise. Uuesti liitudes pöörduvad väljaastunud tagasi nende osadusse, kes on Issanda laua osalised.

 

[1] Roomakatoliku ja evangeelse-luterliku ühiskomisjoni armulauda käsitlev dokument aastast 1978. – Tlk.

[2] Kirikute Maailmanõukogu  usu ja kirikukorra komisjoni dokument aastast 1982 (vt ee kogumikus Documenta Oecumenica lk 46–85). – Tlk.

[3] Algtekstis „Zuspruch der Vergebung der Sünden“, mis sõna-sõnalt tähendab ’pattude andeksandmise kinnitus’ (e väega kuulutus, tõotus). Väljendis „Zuspruch“ sisaldub evangeelses armulauakäsituses kandev arusaam, et Jumala sõna loob tegelikkust – annab, mida ütleb. Armulauas kuulutatakse igale armulauast osasaajale osasaamist armust. – Tlk.

[4] Nõnda nimetati toona Leuenbergi kirikuosaduse täiskogudevahelist juhtorganit. Praegu kannab see nime Evangeelsete Kirikute Osaduse nõukogu. – Tlk.

[5] Vt allmärkus 3. – Tlk.

[6] Vt allmärkus 3. – Tlk.

 

Dokumendi teine pool ilmub järgmisel nädalal.

 

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email
English