Esiletõstetud lood

Uue olemise vägi (Jh 4:39–42)

Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.” Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.”” (Jh 4:39–42)

Tänase jutluse aluseks antud evangeeliumilõik on järg loole Jeesuse ja Samaaria naise kohtumisest (Jh 4:1 jj), millest jutlustati möödunud pühapäeval. Minagi jutlustasin sellele tekstile ega tahaks seepärast lugu ennast kordama hakata. Ütlen vaid nii palju, et see, millest too lugu jutustab, oli oluline nii loos mainitud naise jaoks, kelle nimegi me ei tea, aga samal ajal oli see ka kirikulooline sündmus, sest sellest sündis kristlik kogudus Samaarias. Apostlite tegude raamatu järgi, mis kirjeldab ristiusu esimesi aastakümneid, oli Samaaria kristlastel oluline roll noore kiriku ajaloos. Siin tegutses kuulus imetegija Siimon Maag, kellest sai kristlane (Ap 8:9–13); siin kuulutasid apostlid Peetrus ja Johannes (Ap 8:14 jj) ning evangelist Filippus (Ap 8:4 jj). Ka Uue Testamendi järgsest ajast teame me mitmeid Samaarias tegutsenud kristlikke õpetajaid, kellest tuntuim on Flavia Neapolises (tänapäeva Nablus) sündinud Justinus Märter. Kuid meie tänane lugu ei räägi meile mitte ainult Samaaria koguduse tekkimisest, vaid eeskätt usust ja uskumisest, mis on ka tänase jutluse teemaks.

Esmalt öeldakse loo alguses: „Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõna tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle, mida kõike ma olen teinud.““ Samaaria naise pöördumise üheks ajendiks sai see, et Jeesus teadis tema elust asju, mida ta teadma ei oleks pidanud. Tollal usuti, et vaid erilised jumaliku väega varustatud isikud, keda antiikmaailmas nimetati „jumalikeks meesteks“ (aga naisigi teab pärimus mainida, kellel oli selline võime), võisid näha inimese sisemusse ning teada inimese minevikku ja tulevikku. Sellistest inimestest räägivad erinevad allikad ka hilisemast ajast. Enamasti ei saa me nende lugude tõesust tõestada, aga kummutadagi mitte. Nende lugude põhisisu on aga alati sarnane – üks või teine inimene tunnistab, et keegi mees või naine, prohvet või pühak, teadis talle rääkida tema elusündmustest, inimest isiklikult tundmata ja see muutis inimese elu.

Ka Samaaria naise elu muutus. Evangelist nimetab seda muutust „uskumiseks“. Samaarlased hakkasid uskuma Jeesusesse naise sõna tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle, mida kõike ma olen teinud.“ Ent kui loeme natuke edasi, siis näeme, et usk, millest siin räägitakse, ei ole usk paranähtuste võimalikkusesse, vaid usk selle sõna spetsiifilises kristlikus mõttes, sest naine ütleb: „Ehk seesinane viimaks ongi Messias?“ (Jh 4:29). Tõsi, ta ütleb seda kõhklevalt, küsimuse vormis, kuid nagu ütleb teoloog Johan Arndt: „Ka kõige nõrgem usk on usk.“ Kui inimene on kohtunud Jeesusega ja see kohtumine on muutnud tema elu, siis on too inimene usklik ka siis, kui tal pole veel selge, kelleks Jeesust nimetada. Ta on usklik selle sõna kristlikus või kui soovite, teoloogilises mõttes, sest eeskätt on usk kogemus ja sellest sündinud usaldus Jeesuses ilmunud Jumala vastu, mitte paketi tõdede omaksvõtmine ja nende vajaduse korral „dogmaatiliselt korrektses sõnastuses“ esitamine. Paul Tillich on öelnud, et teoloogi määratleb tema usk. Võiks öelda, et ka kristlast määratleb usk. Usk Jeesuses ilmunud Jumalasse, mitte see, kuidas ta mõistab Kolmainsust, sakramentide olemust või millised on tema vaated abielule ja seksuaalsusele. Igaüks, kes on Jeesuses kogenud Jumala pakutavat uut olemist, mis on võrreldes argitõelusega täiesti teistsugune; keda on Jeesusega kohtudes puudutanud uue olemise vägi, on kristlane sõltumata sellest, kuidas ta oma kogemust väljendada ja mõtestada suudab. Nii võib öelda ka Samaaria naise kohta, et temast sai kõneluse ajal Jeesusega kristlane – esimene kristlane Samaarias.

Me ei tea, mis sellest naisest edasi sai. Küllap ta liitus hiljem Samaaria kristliku kogudusega, kuid evangelist ütleb, et Samaarias hakkas Jeesusesse uskuma palju inimesi. Neist inimestest saigi kogudus, sest mis on kogudus muud, kui ühes paigas olevad inimesed, kes usuvad Jeesusesse. Ja kuidas olekski Samaaria kogudus võinud jääda tekkimata? Uue olemise vägi ehk „elu“, nagu Jeesus nimetab seda Johannese evangeeliumis, on miski, millega kohtumine muudab inimesi ja mõnikord muudab isegi see, kui kohtutakse inimesega, kes on kogenud uut olemist. Evangelist ütleb, et paljud hakkasid uskuma Jeesusesse selle põhjal, mida naine oli neile jutustanud (Jh 4:39). Nad hakkasid temasse uskuma küllap mitte seetõttu, et too naine oli oma külas suur autoriteet, vaid seetõttu, et tema kogemus ja viis kuidas ta sellest rääkis, oli nii võimas, et see lihtsalt puudutas. Küllap oli samaarlaste hulgas ka selliseid, kes hakkasid uskuma, et nende juurde on tulnud üks imevõimetega jumalamees, ent naise arglik tunnistus: „Ehk seesinane viimaks ongi Messias (st Kristus)?“ lubab aimata, et see, mida koges kohtumisel Jeesusega too naine, oli midagi, mis ulatus tavapärasest imemeeste-usust kaugemale. On ju tunnistus, et Jeesus on Isa läkitatud Päästja ja Kristus Uue Testamendi keskne sõnum. Sellest sõnumist lähtudes peaks Lutheri meelest hindama ka kõike muud nii Piiblis kui kristlikus usus.

Jeesuse ja Samaaria naise kohtumine oli ootamatu. Jumala ja inimese kohtumine on peaaegu alati ootamatu. Meiegi kohtumine Jeesuses ilmunud uue olemise ehk Jumala riigiga on tavaliselt ootamatu – me ei oska iial aimata, kus ja millal see meile osaks saab. Aga kui see on sündinud, ei ole meie elu enam endine, sest meis on tärganud üks uus võime, mis on uinuvas olekus küllap olemas igas inimeses, ent mida saab äratada vaid Jumal – võime uskuda. See avab meie vaimusilmad nii, et me suudame näha kaugemale argitõelisusest, oma poolikusest ja piiratusest ning hoomata juba siin ja praegu uue olemise, uue maailma kontuure, mis on sisenenud meie aegruumi koos Jeesusega ja tema isikus. Hetked, mil me seda kogeme ja taipame muudavad meid ja need on suurim kingitus, mille Jumal on meile andnud. Palugem Teda, et ta annaks meile ikka selliseid hetki. Aamen.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly
English