Arvamused

Ülesvõtmisest (The Rapture) ja selle idee mõjudest

Hiljuti sattusin pooljuhtumisi lugema Ameerika luterliku teoloogi Barbara Rossingi 2004.a. ilmunud raamatut „The Rapture Exposed“ (eestikeelne tõlge võiks olla umbes midagi sellist nagu „Ülesvõtmise paljastus“). See teos pani taaskord järele mõtlema omavolilise piiblitõlgenduse hävitavate tagajärgede üle mitte üksnes üksikisikutele, vaid ka geopoliitilistele arengutele.

Esmalt paar sõna abiks neile, kes ei ole juhtumisi midagi kuulnud eriti Ameerika mõnedes evangelikaalsetes ringkondades laialt tuntud ja levinud ideest „The Rapture“, „ülesvõtmine“. Mõiste „rapture“ ise sellisel kujul ingliskeelses piiblis ei esine, seda seostatakse aga 1Ts 4:17-ga, milles seisab: „[P]ärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga“.

Nn ülesvõtmise ideed esindavad eeskätt dispensatsionalistid, kuid samad ideed on ühel või teisel moel avaldanud suurt mõju paljudele evangelikaalsetele ringkondadele. Vastavalt dispensatsionalistide arusaamale haaratakse lõpuajal kõik uuestisündinud kristlased üles taevasse, kus nad vaatavad ohutust kaugusest, otsekui taevastelt tribüünidelt, seitsme aasta jooksul maa peal aset leidvat lõpuaja heitlust, mille oluliseks osaks on Armageddon, mille jooksul saavutatakse viimaks võit kurja üle ning rajatakse tuhande-aastane rahuriik. Ehk siis Kristus tuleb dispensatsionalistide arvates lõpuajal justkui kaks korda – esmalt uuestisündinuid üles võtma ja teisel korral rahuriiki looma. Enda seisukohtade toetamiseks viidatakse sageli Johannese ilmutusraamatule. Ameerikas ülipopulaarne raamatusari „Left Behind“ (e k „Mahajäetud“), mis viitab mõistagi neile, keda ei arvatud väljavalitud uuestisündinute hulka ja kel tuli jääda maa peale seitsmeaastase lõpuaja heitluste keskele, viitab ikka ja jälle Johannese ilmutusraamatule, tõlgendades täiesti omavoliliselt selles sisalduvaid sümboleid ja pilte. Tim LaHaye ja Jerry B. Jenkinsi raamatutel põhineva sarja põhjal vändati USA-s 2014. a koguni samanimeline film, mille peaosas mängis Nicholas Cage.

Barbara Rossing kirjeldab, kuidas nt John Hagee, 15 000 liikmelise Nurgakivi Kiriku (ingl k Cornerstone Church) pastor San Antoniost, laenas teadusajakirjast Bulletin for Atomic Scientists pildi lõpule lähenevast maailmakellast. Selle kella kujundi olid 1947. a kasutusele võtnud teadlased, seades kella minutiseieri 7 minuti kaugusele keskööst. Vastavalt sellele, kuidas tuumakatastroofi oht kas suurenes või vähenes, nihutati seierit keskööle lähemale või sellest kaugemale. John Hagee „lohutav“ sõnum on see, et Jumala viimsepäeva kella ei keera keegi tagasi. See liigub vankumatult maailma lõpu ja kohutava Armageddoni poole. Hagee lohutab aga enda järgijaid: „Meie saame seda kõike vaatama taeva rõdudelt“. Üks teine dispensatsionalist kirjutab: „Jumalale tänu, ma saan näha Armageddoni võitlust taeva kõrgetelt istmetelt. Kõik, kes on uuesti sündinud, saavad näha Armageddoni lahingut, kuid taevast“. Kadestamisväärt õndsuskindlus, mis meenutab mõnulemist Ameerika action-filmi ootuses, kus saab ise turvaliselt tugitoolis lösutades viimaks ometi näha „kõigi teiste“ kannatusi ja heitlusi.

Dispensatsionalism sai alguse 15-aastase Margaret MacDonaldi visioonist. Margaret sai 1830. a Port Glasgow’s Šotimaal tervendamisteenistuse käigus nägemuse Jeesus Kristuse kahekordsest tagasitulekust. Selle loo võttis üle ja adopteeris John Nelson Darby, briti evangelikaalne jutlustaja. Jeesuse teise tuleku õpetuses polnud ju iseenesest midagi uut. Uus oli aga see, et Darby õpetas Jeesuse kahekordset tagasitulekut. Darby õpetas, et oma esimese tulekuga võtab Jeesus Kristus taevasse üles oma kiriku, väljavalitud (the rapture). Seitsme aasta möödudes pöördub ta tagasi, et rajada maine kuningriik keskusega Jeruusalemmas. Dispensatsionalistid nimetavad seda „kirkuses ilmumiseks“, vt Tt 2:13: „[O]odates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist“. Darby ei määranud ära Jeesuse Kristuse tagasituleku aega, mida on ju kiriku ajaloos ka piisavalt sageli tehtud, küll aga selle, et maailma ajaloos on kokku seitse ajastut ehk „dispensatsiooni“.

Darby ideid aitas levitada Scofield Reference Bible ehk viidetega varustatud piiblitrükk, mis lisas kõigile prohvetlikele kirjakohtadele viited Darby prohveteeringutele. Darby süsteemi püüdis ajakohastada üks teine tuntud dispensatsionalist, Hal Lindsey, kes avaldas 1970. a teose „The Late Great Planet Earth“, kohandades ennustused toona aktuaalsele tuumasõja ohule. Külma sõja möödudes tuli tal oma viitesüsteemi mõistagi taas ajakohastada, mistõttu on teosest ilmunud ka mitmeid muudetud kordustrükke. Aja jooksul on ta mõistagi kohandanud ka seda, kes on sobivaim antikristuse kandidaat. Pärast külma sõja lõppu ei saanud selleks enam olla Nõukogude Liit. Lindsey ennustas ette Nõukogude Liidu kallaletungi Iisarelile – see pidi olema Googi ja Maagoogi sõda. Pärast 11. septembrit 2001. a ilmus tänuväärsel kombel välja uus kandidaat, milleks on islam. Lindseyle ei meeldinud ka Euroopa Majandusühendus, millest kasvas hiljem välja Euroopa Liit, kuna ta nägi selles antikristuse poolt valitsetava Rooma impeeriumi taassündi. Seejuures on huvitav ära märkida, et dispensatsionalismi pooldajad möönavad, et nende väidetele ei leia tuge piiblist, kuid selline tõlgendusviis aitavat kõike hästi süsteemi paigutada ning olevat oma loogikas justkui alternatiiviks Darwini evolutsiooniteooriale.

Kuigi pärast 2001. a 11. septembrit hakkasid dispensatsionalistid viimsepäeva kellaosuteid eriti kiirelt keskööle lähemale lükkama, on idee kui selline olnud õhus juba aastakümneid. Rossing kirjutab oma raamatus, kuidas üks tema üliõpilastest, presbüterlikust perest pärit noormees, oli terve oma lapsepõlve elanud hirmus, et terve tema pere kistakse „Ülesvõtmise“ (The Rapture) ajal taevasse ning tema jääb üksipäini maha. Täpsustuseks tuleb öelda, et nt „Left Behind“ raamatutes ei olda just kitsi detailide kirjeldamisega – rasedate naiste üskadest kistakse välja sündimata lapsed; pered lahutatakse, kuna osad võetakse taevasse ja teised mitte, jne. Paljud on kirjeldanud meeletut hirmu, mis haarab lapsi, kui nad tulevad koolist koju ega leia eest ema, kes on juhtumisi naabritel külas jne.

Ülesvõtmise ideel on olnud selge mõju ka poliitikale. Näiteks kõneles Ronald Reagani ajastu siseminister James Watt USA senaatoritele sellest, et nad elavad lõpuaja eel ja viitas sellele, et see õigustab ka metsade lageraiet ja keskkonnasäästlike meetmete mittevajalikkust. Üks teine USA senati liige, Ann Coulter, on öelnud: „Jumal andis meile maa. Me valitseme taimede, loomade, puude üle. Jumal ütles: „Maa on teie oma. Võtke see. Vägistage ta. Ta on teie oma““[1]. Nende avalduste taustal näib Martin Lutherile omistatud lause „Kui homme oleks maailmalõpp, istutaksin ma õunapuu“ üpris värskendavalt.

Paraku on dispensatsionalistlikud ideed avaldanud mõju ka Ameerika geopoliitikale Lähis-Idas. Nimelt on veendunud dispensatsionalistid vastu igasugustele Palestiina-Iisraeli rahuplaanidele, rääkimata iseseisva Palestiina riigi rajamisest. Vastavalt dispensatsionalistlikule arusaamale on selleks, et Jeesus saaks taas tulla ning maa peal valitsema asuda, vajalik, et: 1) Iisraeli riik taastataks ‒ Iisraeli riigi taasrajamine 1948. a täitis seetõttu vanema põlvkonna dispensatsionalistid suure lootusega, et lõpuaeg on viimaks ometi selgelt lähemale nihkunud; 2) uuestisündinud kristlaste ülesvõtmine; 3) kurja antikristuse ilmumine ‒ varasemate käsitluste järgi ilmselt Euroopast, nt Nõukogude Liit, hilisemal ajal paigutati sinna rolli ka Euroopa Liit; 4) antikristus sõlmib seitsmeaastase rahulepingu Iisraeliga, juhatades sisse lõpuaja katsumused, kuid antikristus murrab lepingut kolme ja poole aasta möödudes; 5) templi uuesti ülesehitamine Jeruusalemmas ja loomaohvrite taastamine templis; 6) templi rüvetamine antikristuse poolt, millele järgneb seitsmeaastane kannatuste ja katsumuste periood; 7) Jeesuse taastulek „kirka ilmumisena“ täpselt seitse aastat pärast ülesvõtmist. See taastulek leiab aset Õlimäel, mis seejärel puruneb kahte ossa.

See, et neil seitsmel salmil puudub sellisel kujul piibellik alus, ei heiduta veendunud dispensatsionaliste. Mitte kusagil Uues Testamendis ei räägita Jeruusalemma templi uuest ülesehitamisest; ei Taanieli raamat ega Johannese ilmutusraamat, mida dispensatsionalistid enda peamiste referentsidena kasutavad, ei kõnele antikristusest ning ka Johannese kirjades ei ole kunagi juttu tema poolt sõlmitavast lepingust Iisraeliga jne. Samuti pole kusagil piiblis juttu sellest, et Jeesus püstitab endale Jeruusalemmas maise trooni jne.

Nagu juba viidatud, on nendel uskumustel paraku vägagi reaalsed tagajärjed Lähis-Ida elanikele. Vastavalt Rossingile teeb 36 % ameeriklastest, kes toetavad Iisraeli, seda seetõttu, et nad usuvad „piibellikke“ ennustusi, mille järgi juudid peavad saavutama kontrolli Iisraeli üle enne, kui Kristus taas tuleb. Nii püüavad nad omalt poolt lõpuaja „countdown“’i kiirendada[2]. Iisrael on kahtlemata poliitilises mõttes lõiganud kasu sellest, et dispensatsionalistlikud ideed on aidanud kaasa Iisraeli riikluse toetamisele hulga ameeriklaste  poolt. Seejuures on küll ka Iisraelis olnud kuulda hääli, mis hoiatavad, et see abistamissoov ei ole niivõrd ajendatud Iisraeli tegeliku toetamise soovist, vaid sellest, et Iisraeli ülesandeks on mängida olulist rolli kosmilise draama ühes vaatuses. Ühe peaosatäitja puudumisel tuleks ju näidend ära jätta. Iisraeli juudi teoloog Yehezkel Landau ütles üht president Ronald Reagani kasutatud Armageddoni-viidet kommenteerides, et presidendi kasutatud vägivaldsed piibellikud pildid on valeprohvetlus: „Tõeline prohvetlik vaim käsitleks täna ebaõigluse juuri ja aluseid selle asemel, et tähistada „pimeduse lastena“ idaploki rahvaid, süürialasi või iraanlasi, kes hävitatakse Armageddoni ajal õige usu vooruslike kaitsjate poolt“[3].

Selle avaldusega tabas ta hästi üht olulist punkti. Veelgi olulisem punkt on aga kristlikust vaatepunktist see, et dispensatsionalism näib kandvat ühe varases kirikus hästituntud hereesia jooni. Selleks hereesiaks oli manilus ehk manihheism. Maniluse dualistlik maailmakäsitlus, mis nägi maailma kurjana, seadis eesmärgiks selle, et me siit maailmast põgeneks. Selle hereesiaga võitlemiseks rõhutas varane kirik Kristuse ihulikku lihakssaamist ja loodu headust. Ning tõepoolest ‒ tekib küsimus, milline õigupoolest on dispensatsionalistlik käsitlus Jumalast ja Jeesusest Kristusest.

Jumal näib pigem olevat keegi, kes ei ole Kristuses päris meie juurde tulnud ning kes eelistab vaadelda kurjas maailmas toimuvat distantsilt. Kahtlemata ootasid ka varased kristlased Kristuse teist tulemist. Kuid nad tegid seda teistest hoolides, osadust väärtustades. Dispensatsionalistide eskapistlik piiblitõlgendus väidab, et ülesvõtmine leiab aset pärast Ilm 4:1 „Pärast seda ma nägin, ja vaata: taevas oli avatud uks, ning sama hääl, mida ma olin kuulnud enesega rääkivat otsekui pasun, ütles: „Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!““ Pärast seda kirjakohta kirjeldatavat justkui kronoloogiliselt seda, kuidas ustavate ring ehk siis kirik on maa pealt ära võetud. Seejuures salatakse maha see, et ka peale seda kirjakohta kõneleb Ilmutusraamat „pühadest“ ning Ilm 18:4 on juttu „mu rahvast“ – pühadest ehk kirikust, kes paraku ikka veel maa peal tegutseb.

Piibel kuulutab usku lihakssaanud Jumalasse, ta kuulutab maa peale tulevat Jumalat, mitte aga ülesvõtmise teel maa pealt põgenevaid kristlasi. Rossing viitab veenvalt sellele, kuidas varased kristlased elasid nende elu muutnud Jumala Talle visioonist. Mitte seitsmeaastase lõppvaatuse ajal toimuv Armageddoni lahing, kus verd voolab põlvedeni, ei too Jumalale võitu, vaid seda on juba ammu teinud Talle veri ja seda sugugi mitte ameerikaliku action-filmi stiilis. Iroonilisel kombel on dispensatsionalistid võtnud omaks Ilmutusraamatus implitsiitselt tugevasti kritiseeritud Rooma impeeriumi arusaama võidust, mida sümboliseeris tiivuline võidujumalanna Victoria ehk Nike (tema tiiba meenutav sümbol on tänapäeval samanimelise spordikaupade tootja tunnusmärgiks), kelle kujutised ümbritsesid kõigis antiikse Rooma linnades neidsamu inimesi, kes olid Ilmutusraamatu esimesteks lugejateks. Victoria, jalg vaenlase kõril, oli Rooma võitmatute vägede läbi saabunud võidu sümboliks. Selline aga ei olnud Kristuse saavutatud võit. Tema võit tuli vaikselt ja tema enda vere valamise läbi. Ilmutusraamatu järgi tuleb saatan võita kahel moel – Talle vere ja oma tunnistuse läbi.

Kahtlemata on Ilmutusraamatu seitsme pitseri lahti murdmise lood üsna õõvatekitavad. Kuid kas nad on lõpuaja Armageddoni kirjeldused? Või võib neid mõista meeleparanduse üleskutsena neile, kes teiste üle südametult valitsevad ja enda käske Jumala omadest kõrgemale tahavad seada? Ja lohutusena neile, kes olid Ilmutusraamatu teksti esimesteks kuuljateks ja kelle seas oli palju orje ja selliseid, kes teadsid, et nende Jumala võit ei ole tulnud mitte Rooma võimsate vägede läbi, vaid ilma pompöössuseta toimunud Kristuse, Jumala Talle, ristile mineku ja surma äravõitmise läbi?

Kiusatus kasutada pühakirja otsekui lahti murdmist vajavate koodide kogumikku, mis meil tulevikku aitab ennustada, on ikka ja jälle olnud suur. Tuleviku ette ennustamine pole aga ei juutlikus ega kristlikus traditsioonis olnud prohvetluse piibellikuks tähenduseks. Kui mõelda Ilmutusraamatust prohvetliku raamatuna, peame mõtlema ka selliste piibellike prohvetite nagu Jesaja või Jeremia peale. Nende ülesandeks oli rääkida Jumala Sõna lunastusest ja õigusest, mis saab osaks Jumala rahvale ja maailmale. Ja nende ülesandeks oli inimeste silme ette maalida Jumala nägemus sellest, milline peaks olema tõeliselt jumalakartlik elu. Prohvetid mõistsid hukka ebaõigluse ja ahnuse, võtsid sõna vaeste, lesknaiste ja orbude kaitseks.

Kirik elab ikka pinges „juba nüüd“ ja „veel mitte“ vahel. Kui „veel mitte“ lõpuaja saabumise tähenduses ootamine varjutab täiesti ära jumalariigi kohalolu „juba nüüd“, tasub küsida, mis on selle põhjuseks. Kui igasugustele poliitilistele arengutele poogitakse külge kristliku lõpuaja konnotatsioon, nähes omaenda poliitilistele vaadetele sobiva suva järgi ühtedes valitsejates teerajajaid tulevas(t)ele messia(t)ele ning teistes antikristuse kehastajaid, tuleb meelde tuletada üht kümnest käsust. Teine käsk ütleb: „Sa ei tohi oma Jumala nime ilmaasjata suhu võtta“. Sestap tasub olla ettevaatlik enda fantaasia liigsel sisse lugemisel Jumala Sõnasse. Dispensatsionalistlikud ideed ja nende mõju on selle üheks heaks näiteks.

 

[1] “The Wisdom of Ann Coulter”, the Washington Monthly, October 2001, www.washingtonmonthly.com/features/2001/0111.coulterwisdom.html, vt ka Barbara Rossing, The Rapture Exposed. The Message of Hope in the Book of Revelation, Westview Press, Colorado, 2004.

[2]Countdown”’i kiirendamise püüdlusi on olnud mitmesuguseid; 1982. a püüdis nt Ameerika juudi ekstremist Jumala viimse kohtu saabumist kiirendada seeläbi, et avas tulirelva M16 kasutades tule Kaljumošee pihta. Üks Austraalia kristlik sionist oli paar aastat varem avanud Al Aqsa mošee pihta tule eesmärgiga hävitada moslemi pühamu selleks, et Jeruusalemma templi saaks kiiremini uuesti üles ehitada.

[3] Yehezkel Landau, “The President and the Prophets”, The Jerusalem Post, Nov. 1983, vt ka Rossing, lk 44.

 

Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English