Artiklid

Lutheri 95 teesi: katoliiklik lähenemine

Katoliiklik historiograafia on Lutheri suhtes teinud 20. sajandi vältel läbi sügava arengu. Selle algusesse jääb H. S. Denifle teos („Luther und Luthertum in der ersten Entwicklung“, Mainz 1904), milles Lutherit on kujutatud väga halva teoloogi, moraalselt rikutud munga ja silmakirjaliku patusena. Teise maailmasõja esimestest aastatest leiame selle asemel J. Lortzi raamatu „Die Reformation in Deutschland“ (Freiburg 1939–1940), milles Lutherit esitletakse kui homo religiosus’t, kes püüdis taastada kristluse autentset vormi. Tema sõnul oli Lutheri vastaseks „katoliiklus, mis polnud õieti katoliiklik“ (Die Reformation in Deutschland I, 107), vaatenurk, mida on mainitud ka raportis „Konfliktis osaduseni“ (KO) punkt 21. Hiljem, 1983. aastal kirjutasid katoliiklased luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjonis alla ühisavaldusele „Martin Luther – Kristuse tunnistaja“. Minu artikkel liigub mööda seda ideede arengut.

Samal ajal peaksin rõhutama selle tähtsust, et asjade lihtsustamiseks tehtaks vahet „esimese Lutheri“, „teise Lutheri“ ja luterluse vahel. Sündmus, mida meie mälestame, kuulub „esimese Lutheri“ alla. See on katoliiklik Luther ka kanoonilises mõttes, see tähendab enne tema hukkamõistmist ja kirikuvande alla panemist aastail 1520–1521. 95 teesi pani kirja katoliiklik teoloog, kelle „taotlus polnud mitte kirikut lõhestada, vaid reformida“ (KO 29). Minu arvates jäävad teesid peamiselt katoliikliku peavoolu piiridesse, kuigi nende seas leidub selliseid, mis liiguvad väga tsentrifugaalses suunas, nagu olen mõnikord osundanud. Nagu KO 47 meile meenutab, „13. oktoobril 1518 väitis Luther oma pidulikus protestatio’s, et tema õpetus on kooskõlas Püha Rooma Kirikuga“. See, mida ma siin räägin, puudutab esimese etapi Lutherit.

On ka hea meeles pidada, et kurikuulus Turmerlebnis toimus mõni aeg enne 95 teesi avaldamist (võime öelda, et 1515. aastal, kuigi selle täpses kuupäevas pole kummagi usutunnistuse ajaloolased päris ühel meelel). Nende teeside taustaks pole ainult indulgentside väärkasutamine, vaid ka Jumala õiguse passiivne tunnetamine Lutheri Rm 1:17 eksegeesi järgi.

Sellise taustaga arvestades on minu kavatsus analüüsida 95 teesi nende ajaloolis-teoloogilises kontekstis. Tollase Kiriku kurb olukord ja iseäranis indulgentsi tingimused, mida jutlustas dominiiklane Johann Tetzel, on väga hästi teada; ma eelistan rõhutada mõnd ajaloolist aspekti indulgentside teoloogias ja iseäranis vormis, mida koges Luther, loomulikult unustamata neil aastail toimunud praktilisi väärkasutusi. Seejärel asun teeside doktrinaalse sisuni, mis on meie põhiteema. Lõpuks püüan jõuda mõne ettepaneku ja järelduseni.

 

Ajaloolis-teoloogiline taust

Indulgentsi teoloogiline ja kiriklik kontseptsioon polnud Lutheri päevil kuigi vana. Kuigi esimesed paavstlikud dokumendid indulgentside kohta pärinevad XI ja XII sajandist (indulgentsid ristisõdade eest), tuleb meil oodata kuni paavst Clemens VI, kes oma bullas „Unigenitus Dei Filius“ (1343) käib esimest korda välja nende olemuslikud teoloogilised elemendid. See teoloogia – ja sellisena selle õpetus – polnud aga Lutheri päevil veel välja jõudnud oma lõpliku konsolidatsioonini. Uurimuses indulgentsidest „Caelifodina“, mille Johannes von Pfalz avaldas 1511. aastal, saame lugeda kontseptsiooni tollal kõige kaasaegsemat astet, mis oli formuleeritud järgmiselt: „Indulgentia est remissio poena temporalis debite peccatis actualibus poenitentium non remisse in absolutione sacramentali: facta a praelato ecclesiae rationabiliter et ex  rationabili causa: per recompensationem de poena indebita justorum“ (Indulgentsiga tühistatakse ajaline karistus, mis on teenitud patukahetsejate tegelike pattude eest ja mis pole tühistatud sakramentaalse patulunastuse käigus – tühistuse on andnud Kiriku prelaat ratsionaalsel moel ja ratsionaalsel põhjusel, põhjendades seda karistusega, mis on juba tasutud õigete teenimata karistamisega) (Tsitaat Myers 1905 [veebiversioon]).

Siinkohal on vajalik kiire lühiülevaade pattude ja karistuste tühistamisest. Nagu me teame, on sakramentaalsel patukahetsusel suur ajalugu – alates avalikust ja kanoonilisest etapist (IV–VIII sajand) läbi tarifitseeritud praktika (VIII–XI sajand) privaatse pihini (alates XII sajandist, taaskord palju lihtsustades). Selle arengu kõrval leiame mõne mittesakramentaalse tühistamise, mis peaks viitama ainult karistustele, kuid mille sõnastus ei tee seda küsimust väga selgeks. Esimese etapi jooksul oli olemas, kuigi suurema levikuta, relaxatio (määratud karistuse omamoodi vähendamine) ja reconciliatio (Kirikusse reintegreerimise ootus). Teise etapi eelt leiame redemptio, mis oli libri paenitentiales’es määratud karistuse omamoodi leevendamine millegi kergema vastu (seal oli karistusi, mida mõnel inimesel oli võimatu täide viia). Veel edasi tuleb absolutio, liturgias levinud (nagu ka confiteor) omamoodi enesekriitikapalve, mis palub pattude andeksandi.

Indulgentside puhul, mis hakkasid ilmuma XI sajandil, näib olevat eriline see, et juba sakramentidega andeks antud pattude ajalik karistus vahetati „heade tegude“ vastu. Need „head teod“ võisid olla palverännakud (iseäranis juubeliaastate vältel), ristiretked (paavstid Aleksander II ja Urbanus II asutasid üleüldised indulgentsid ristisõdade eest Pühale Maale; ka Hispaania reconquista eest oli indulgentse), aga ka rahalised annetused, kirikute, hospitalide jms ehitamine.[1] „Head teod“ olid sageli seotud reliikviatega (protsessioonid, kultus) ning see põhjendab ka, miks nii väga taheti, et reliikviaid palju oleks. Indulgentsid kehtisid alguses ainult elavatele, kuid alates paavst Sixtus IV ajast XV sajandi lõpul võisid need laieneda ka surnutele[2] (see praktika oli aga juba kasutusel vähemalt eelnenud sajandil).[3] Puhastustuleõpetus võeti vastu ametliku magisteeriumi poolt Lyoni ja Firenze kirikukogudel XIII ja XV sajandil ning rahvale tutvustades rõhutati tihti seejuures valu ja kannatusi. Selle õpetuse areng ja levik tõi kaasa üldise soovi teha kõikvõimaliku, et vältida puhastutule kogemust.  Lutheri ajaks oli saanud üldlevinud praktikaks, et üleüldisi indulgentse anti läbi litterae indulgentiales’e, mida andis usklikele nende pihiisa või mõni teine prelaat, kes oli saanud paavstilt eriõiguse. Üldjuhul oli litterae saamiseks vajalik „hea tegu“ rahaline panus. Mõnikord oli litterae sõnastus mitmetimõistetav, lubades seda tõlgendada kui andeksandi karistuste ja pattude eest.[4]

Selle ettekande tarbeks on kasulik teada, et indulgentside teoloogia, mida arendati XIII sajandil, arenes nende tõhususe selgitamisest per modum suffragi Kiriku jurisdiktsioonilisest võimust tuletamiseni. R. McNally meenutab: „Suur kanoonik Huguccio (surn 1210) selgitas indulgentse sel moel; ja tema kaasaegne, dominiiklasest kardinal St. Cheri Hugh (surn 1260) esitas teene kontseptsiooni kui thesaurus ecclesiae. Ta määratles oma positsiooni sõnadega: See [Kristuse ja pühakute] vere valamine on varandus, mis on pandud Kiriku varalaekasse; järelikult, kui ta [Kirik] tahab, võib ta avada laeka ja jagada oma varandust, kellele ta tahab, andes tühistusi ja indulgentse. /—/ Järk-järgult liikus võim „kiriku varalaeka“ üle paavsti kui kiriku ja selle hingeliste hüvede ülima järelvaataja kätte.“ (McNally 1967, 443) Nii oli indulgentside tõhususe teoloogiline alus „Kiriku varandus“, mis koosnes Kristuse ja pühakute ülekülluslikest teenetest, mida paavst oma jurisdiktsioonilist võimu kasutades sai jagada usklikele, küsides vastutasuks mõnd konkreetset tegu.

Pole üllatav, et see praktika võis degenereeruda pettuse ja korruptsiooni suunas. XVI sajandi algul ajasid paljud indulgentside jutlustajad ja iseäranis paljud questores’id – indulgentside teavitamiseks ja rahaliste panuste kogumiseks nimetatud vaimulikud – segamini indulgentsi patukahetsuse sakramendiga (ja niimoodi karistuse süüga) ning kinnitasid indulgentside eksimatut toimimist iga patu ja karistuse andeksandmisel. Patukahetsuse vajalikkus vaikiti tihti maha ja mõnikord eitati seda otse, nagu öeldi näiteks raamatus „Instructio summaria“, mille valmistas ette Albert von Magdeburgi kuuria. Näib, et Tetzel rääkis mõnikord ka indulgentsidest tulevaste pattude eest! (Samas, 450–451) E. dal Covolo järgi oli mõnel preestril olnud indulgentse isegi hingede põrgust vabastamiseks. Paljude usklike jaoks polnud sellist jutlust kuuldes oluline mitte patukahetsus või sisemine kahetsus, vaid välise teo sooritamine; ja mida nad tegelikult otsisid, polnud mitte süü, vaid karistuse tühistamine. Tühistatud karistuse „kogus“, mõõdetuna päevades, tõi sageli kaasa vale arusaama tühistatud „päevadest puhastustules“ ja sellest tuleneva tahtmise koguda neid võimalikult palju. Paljude indulgentside levitamisega seotud vaimulike jaoks sai hingeliste ja majanduslike teemade komplektist puhas ahnus ja aplus. Kirikus tervikuna levis siin ja seal idee, et osta võis lunastust nii endale kui ka teistele inimestele, olgu nad elus või surnud.

Me võime hõlpsasti kujutada ette Lutheri reaktsiooni, iseäranis kui inimesed Wittenbergist ja tervest Brandenburgi piiskopkonnast voogasid Magdeburgi kuulama ja saama Tetzeli poolt jutlustatud indulgentse. Luther oli õpetlane, kes oli käinud Erfurti ülikoolis, institutsioonis, mis oli võtnud omaks via moderna, olles sellisena seega selgelt nominalistlik ning vastu Aristotelese ja Thomase laadis metafüüsikale. Ta õpetas nüüd Wittenbergis, kus deutsche Theologie ja autorid nagu Johannes Tauler, kes soovitas jäljendada Kristust läbi katsumuste ja karistuste, olid hästi vastu võetud. „Wittenbergi koolkonna“ jaoks oli põhiteos Püha Augustinuse „De Spiritu et Littera“ („Vaimust ja kirjatähest“), üks antipelagianistlik teos, milles Hippo piiskop arendab oma nägemust dialektilisest suhtest Piibli „kirjatähe“ ja selle tekitatud tõlgenduse vahel – teekond, mis viib usuni Kristusesse ja selle usu raames õigeksmõistmiseni Rm 3:28 järgi. Selles valguses ja koos prantsuse humanistilt Jacques Lefèbre d’Étaples’lt tulevate ideedega rõhutab Luther Piibli otsest tähendust kui selle autentset hermeneutikat, seda mitte ainult ajaloolises mõttes, vaid selles mõttes, mis on olnud tõelise autori, see tähendab Püha Vaimu, kavatsus. L. Vogel kinnitab, et „otsese tähenduse pneumatoloogiline õigustus lubab meil panna teoloogilise reflektsiooni keskmesse filoloogilise uurimistöö, mis oli Lutheri kasutatud metodoloogiale väga iseloomulik.“ („La riforma a Wittenberg“, käsikiri).[5]

Tundub, et Lutherit ajendas kirjutama oma 95 teesi hetk, kui tema kätesse jõudis Magdeburgi „Instructio summaria“. Ta sai siis teada, et uskumatud asjad, mida inimesed imetlusega indulgentside kohta rääkisid, polnud ainult nende kujutlusvõime või Tetzeli liialdavate jutluste vili, vaid neid toetasid ka ametlikud allikad. Teoloogiaprofessorina tundis ta, et tema kohus on sekkuda ja need väärkasutused hukka mõista.

 

Formaalsed aspektid

Ajaloolased arutavad ja tavaliselt eitavad asjaolu, et Luther tegelikult naelutas 1517. aasta 31. oktoobri õhtul oma 95 teesi Wittenbergis Kõigi Pühakute Schlosskirche ukse külge. Luther ise seda kunagi ei öelnud, see oli Melanchthon, kes pärast tema surma hakkas seda lugu levitama. Kindel on see, et sel päeval saatis Luther kirja – mida praegu hoitakse Stockholmis – Magdeburgi peapiiskopile Albert von Brandenburgile, hoiatades teda indulgentside jutlustamise eest oma territooriumil, jutlustamise, mis tekitas elanikkonnas ekslikke ootusi lunastusest ja pattude andeksandmisest. (WA Briefwechsel 1, 110–112). Kirjale oli lisatud tema 95 teesi[6], kirjutatud ladina keeles, millele eelnes lühike preambula, milles ta ütles, et „kavatseb järgnevaid seisukohti kaitsta ja nende teemal disputeerida“.

Lisaks kirja „kiriklikule kavatsusele“ teatas Luther oma kavatsusest korraldada neil teemadel akadeemiline debatt ning tollal oli tavaline komme kutsuda kokku osalejad ja pealtvaatajad koos kirjalike avaldustega, mis pandi avalike hoonete külge, ka kirikuustele. See on oluline fakt, et 95 teesi õigesti analüüsida: vähemalt formaalselt pole need tema ideede kokkuvõte, vaid diskussiooniteemade nimekiri (kuigi tegelikult järgnenud diskussioon polnud akadeemiline diskussioon, milleks need olid mõeldud).

Originaaldokumendil polnud numbreid; need tekkisid – mitte alati samal moel – esimestes väljaannetes 1517. aasta lõpul, mis ilmusid Nürnbergis, Leipzigis ja Baselis, mitte Lutherilt endalt, vaid tema sõpradelt saadud käsikirjade põhjal[7].

Esmapilgul tekib üldmulje katoliikliku suhtumisega autorist. Oma kirjutises „Väitlus indulgentside väe selgitamiseks ehk 95 teesi“, mis ilmus augustis 1518, kirjutab ta alguses olevas deklaratsioonis (ma tsiteerin tervet teksti; WA 1, 522–628): „Kuna see on teoloogiline disputatsioon, kordan siin deklaratsiooni, mida tavaliselt tehakse koolides, et võiksin rahustada indiviide, keda võib-olla solvab disputatsiooni lihtne tekst. Esiteks, ma tunnistan, et soovin öelda või kinnitada mitte midagi muud, kui vaid seda, esiteks, mis on Pühakirjas ja mida saab selle põhjal kinnitada, ning mis on Kiriku Isade kirjutistes ja pärineb neist ning mida kiidab heaks Rooma Kirik ja mida säilitatakse nii kaanonites kui ka paavsti dekreetides. Aga kui ühtegi väidet ei saa nende põhjal tõestada või ümber lükata, siis kinnitan seda lihtsalt, debati hüvanguks, mõistuse ja kogemuse hinnangu põhjal, kuid siiski alati nii, et ma ei riiva kellegi endast kõrgema otsuseid. Ma lisan ühe kaalutluse ja rõhun sellele vastavalt kristliku vabaduse õigusele, see on, et ma tahan ümber lükata või heaks kiita, omaenda hinnangu põhjal, Püha Thomase, Bonaventura või teiste skolastikute või kanoonikute pelki arvamusi, mida kinnitatakse ilma teksti ja tõenditeta“ (WA 1, 525–628; ingliskeelne tõlge saadaval veebis, algselt avaldatud saksa keeles).

Formaalsest vaatenurgast pole 95 teesil ühtlast stiili. Mõni neist (nagu viimased neli) on ainult veenmiskatsed, mis pole akadeemilises debatis kohased. Teised on äärmiselt iroonilised ja salvavad (näiteks teesid 28 ja 86). Mõni neist on seotud teemadega, millest siin ja seal jutlustasid quaestores’ed või mida inimeste väitel quaestores’ed ütlesid. Me võime kujutada ette selliste väidete ebatäpsust ja raskusi, mis Lutheril tekkisid nende kohandamisel ülikooliprofessorite vaheliseks debatiks. Ta jättis vaid neli esimest teesi enda kindlaks väiteks, nagu KO 44 meile meelde tuletab.

 

Teoloogiline hinnang

Tõsi on see, et üldiselt on 95 teesi oma doktriini-alastes positsioonides mõõdukad ning aupaklikud paavst Leo X suhtes, usaldades tema häid kavatsusi ning püüdes süüdistada „vigades“ mitte teda, vaid jutlustajaid ja quaestores’eid. Tees 38 kinnitab: „Siiski ei tule paavstlikku andeksandi ja osasaamist [tema vahendatud õnnistusest] mingil juhul põlastada, kuna (nagu ma ütlesin) see on Jumala andestuse kuulutamine“ [siin ja edaspidi järgib teeside tõlge Urmas Petti tõlget väljaandest Valitud tööd [2012] – toim.]; ning teesid 42, 50, 51, 53, 55, 70 ja 91 mõistavad hukka lõhet paavsti heade kavatsuste ja „komissaride“ vigade vahel. Mõnel puhul püüab tekst otse paavsti ja Kirikut kaitsta, nagu teesides 71–74, mis kokku panduna ütlevad: „Neetud ja hukka mõistetud olgu see, kes apostelliku patukustutuse tõe vastu kõneleb. Kes aga patukustutuse kuulutajate sõnade [taga peituva] himu ja omavoli vastu võitleb, see olgu õnnistatud. Kui paavst ilmutab õiglast raevu kõigi vastu, kes ülekohtust patukustutuse äri mingil viisil harrastavad, siis võiks ta raevutseda eriti nende vastu, kes patukustutuse katte all püha armastust ja tõtt kuritarvitavad.“  Oma kommentaaris teesile 73 lisab Luther: „Ma ütlen uuesti, mida olen öelnud varem (milline tahes ka ei ole paavsti isiklik kavatsus), et inimene peab alandlikult alluma võtmete autoriteedile, suhtuma sellesse heatahtlikult ja mitte selle vastu tormakalt võitlema. Võtmed on Jumala võim, mida, kasutatagu seda õigesti või valesti, tuleks austada nagu kogu muud Jumala loodut – isegi veelgi enam.“ (WA 1, 621)

Teksti üldisest toonist võib näha vaimulikku mõttesuunda ning täpsemalt vajadust asetada esikohale heategevus ja Pühakiri. Nõustun teiste autoritega selles, et see on terve teesirühma 41–68 peamine eesmärk.[8] Aus on ka nõustuda Lutheriga, et indulgentsid pole ainus viis ajalise karistuse eest andeksandi saada.

Konkreetsemate teemade juurde liikudes tuleb kinnitada koos Lutheriga sisemise kahetsuse ja patukahetsuse prioriteeti. Minu meelest on see kõigi 95 teesi kõige olulisem element ja midagi, mida Kirikule tuli XVI sajandi alguses kindlasti meelde tuletada. See on esimese nelja teesi tuum.  Need teesid jäid Lutheri kindlaks seisukohaks, nagu oleme juba meelde tuletanud. Rõhk sisemisel kahetsusel oli olemas juba skolastikutel (Püha Aquino Thomas asetab pattude tühistamise res et sacramentum’i penitentiae interior’i [Summe theologica, III, 84, a.3, ad 3]), kuid see unustati hiliskeskajal. See ei tähenda Lutheri meelest väliste tegude puudumist; teesis 3 ütleb ta: „Ent see ei ole suunatud ka üksnes sisimale [meeleparandusele]: too jääb tühiseks, kui välispidiselt mitmesugusel viisil liha ei suretata.“

Pattude andeksandmise ning ajalisest karistusest vabastamise erinevus on peen, see eristus kuulus juba Kiriku õpetuse juurde, kuid seda oli vaja tõsiselt meelde tuletada. See on teesi 76 mõte, milles ta ütleb, et „paavstlik patukustutus ei suuda kustutada ka vähimat andestatavat pattu, see tähendab, kustutada patusüüd“; nagu ta kinnitab selgituste vastavas kohas: „ainult jumal saab süüd kustutada“.

On õige öelda, et seda viimast väites ei eita Luther preestri vajalikkust pattude andeksandmiseni jõudmiseks (tees 7: „Jumal ei andesta kellelegi süüd, ilma et ta teda kõigiti alandlikuks muudetuna preesteri kui tema asemiku alla ei heidaks“). Tegelikult peab ta silmas seda, kui tähtis on eristada pattude andeksand ja läbi sakramentliku patukahetsuse saadud karistuste vähendamine ning paavsti ja Kiriku jurisdiktsiooniline jõud. Kohe pärast esimest nelja teesi sisemise kahetsuse kohta, ütleb ta (tees 5): „Paavst ei taha ega saa tühistada muid karistusi kui neid, mis ta enese või Kiriku võimu piires on määranud“ Samas selliste väidete kõrval rõhutab Luther pidevalt paavsti, piiskoppide ja preestrite instrumentaalset iseloomu. See asetab piirid jurisdiktsiooni võimule ka sellistes valdkondades, mis tänapäeval võivad näida loomulikud, kuid mis tollal seda ei olnud. Selles suunas leiame teesi 26, mis kinnitab, et „Paavst teeb väga õigesti, kui ta jagab hingedele andeksandi mitte kui võtmete hoidja (mida tal ei ole), vaid eestpalve vormis.“ Teisisõnu, võtmete meelevald ei toimi puhastustules; kui me tahame kergendada hingede karistusi puhastustules, saab seda teha vaid „eestpalve vormis“, palvetamise kaudu. Kommenteerides oma selgitustes teesi 5, kinnitab Luther, et „Jumala vitsa saab eemaldada mitte võtmete võimu, vaid pisarate ja palvete abil“. McNally järgi „on kogu süsteem, mille järgi Kiriku kanooniline karistus siin ja praegu viiakse üle puhastustulle seal ja siis, ümber lükatud kui pettus“ (McNally 1967, 455–456).

Luther rõhutab veel üht olulist punkti seoses katoliikliku õpetusega – see on indulgentside mõju ebakindlus. Iroonia kõrval peitub teesides 27–28 sügav tõde, kui ta ütleb: „Inimestele luisatakse, et kohe, kui kasti heidetud münt kõlksatab, lendab hing [puhastustulest] välja. Müntide kõlksudes võivad küll kindlasti kasvada ahnus ja omakasu, Kiriku eestpalve [mõju] aga on üksipäinis Jumala kätes“ [kursiiv P.G.]

Veel üks element, mida oli väga sobiv rõhutada – nii nagu Luther seda tegelikult tegigi –, on patukahetsus iga juhtumi puhul, ka siis, kui indulgents on mõeldud teistele. Me loeme teesist 35: „Väide, nagu hinge [puhastustulest] väljaostjal või pihikirjade ostjal polekski tarvis kahetseda, ei ole kooskõlas kristliku õpetusega.“ Vajadus tõeliselt pattu kahetseda osutab asjaolule, mida aeg-ajalt unustatakse, et indulgentsi pole lihtne ära teenida, iseäranis üleüldist indulgentsi (mis nõuab täielikku võõrandumist patust). Selles suunas leiame teesi 31 karmid sõnad: „Niisama haruldane kui puhtsüdamlik kahetseja on seegi, kes puhtast südamest indulgentse ostab – see tähendab, nad on ülimalt haruldased.“

XXI sajandi katoliiklane aga avastab teesidest mõne aspekti, mis vajab kindlasti ümbersõnastamist või parandust või mida ei saa tänapäeval dogmaatilises vormis kinnitada. Näib olevat mõningane segadus indulgentside objektiga (ajaline karistus – milles see sisaldub?) ja selle olemasoluga puhastustules. Kaitstes oma selgitustes teesi 32, kinnitab Luther: „kirjad ja indulgentsid ei anna lunastust, vaid ainult võtavad ära karistusi, see tähendab kanoonilisi karistusi ja isegi mitte kõiki neid“. Need „kanoonilised karistused“ ei paista täpselt kattuvat meie pattudega kaasneva „ajalise karistusega“. Jurisdiktsiooniline võim on korrektselt seostatud kanooniliste karistustega ja loomulikult ei saa see toimida puhastustules. Kuid katoliku teoloogia järgi ei tähenda indulgentsid kanooniliste karistuste kustutamist; ma kordan, et nende tühistamine on seotud patuga kaasneva ajalise karistusega. Minu hinnangul on see katoliiklikust ja teoloogilisest vaatepunktist teesi põhiline probleemkoht. On aus öelda, et segadus oli katoliku teoloogide seas levinud ja mõni magisteeriumi dokument on sellel teemal mitmetähenduslik, iseäranis seetõttu, et evangeelset „võtmete meelevalda“ seostati otse jurisdiktsiooni võimuga. Seoses puhastustuleõpetusega on ka teisi lahkarvamusi katoliku teoloogiaga. Näiteks tees 18 pakub välja idee teene võimalikkusest puhastustules ja tees 19 sõnastab kahtluse, kas „kõik nad [hinged puhastustules – P. G.] on oma õndsuses kindlalt veendunud“.

Erilist tähelepanu väärivad teesid 56–60 kiriku varanduse teemal, mida Luther eitab, kui seda mõistetakse kui „Kristuse ja pühakute teeneid“ (tees 58), „millest paavst jagab kustutuskirju“ (tees 56). Seoses pühakute teenetega meenutab reformaator oma selgitustes teesile 58 seisukohta, mis kinnitab, „et pühakud on oma elu jooksul teinud palju rohkem häid tegusid, kui läheb vaja õndsuseks, see tähendab, rohked heateod, mille eest ei ole veel tasu antud, kuid mis on hoiustatud kiriku varakambrisse, mille abil indulgentside kaudu sooritatakse tasumine.“ Lisaks sellele, et Luther mõistab hukka kummalise asjaolu, millega varanduse „haldamine“ on antud võtmete meelevallale, jätkab ta õigest kinnitades, et „ükski pühakute tegu ei jää tasumata, sest kõikide järgi tasub Jumal inimesele kõrgemalt, kui too väärib. Nagu Püha Paulus ütleb: „Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“ [Rm 8:18]“ Ja minnes veelgi sügavamale, meenutab ta meile, et „ükski pühak pole täielikult täitnud Jumala korraldusi selles elus. Järelikult pole pühakud teinud absoluutselt midagi ülekülluses. Järelikult pole neile mitte midagi jäänud, mida läbi indulgentside jagada“. Kristuse teenega ühenduses võtab argumentatsioon karmi tooni: „Ma väidan, et see pole indulgentside varandus; kuid seda, et see on Kiriku varandus, eitaks ainult ketser. Sest Kristus on maailma lunaraha ja lunastaja, ja seega kõige tõelisemalt ja ainsamalt Kiriku ainus vara. Kuid seda, et ta oleks indulgentside varandus, ma eitan, kuni mulle teisiti õpetatakse.“ Minu meelest näeme me siin argumentatsiooni, mida katoliiklik mõtlemine peaks hoolikalt kaaluma ja mille võiks kunagi ka ümber sõnastada. Ma tulen selle teema juurde peagi tagasi.

 

Ettepanekud

Lundis kirjutasime me alla dokumendile, kus väljendasime kavatsust koostööks sellistes valdkondades nagu pagulased ja migrandid, rahu ehitamine ja lepitamine, valmisolek ja reageerimine humanitaarabi vajadustele, jätkusuutlik areng, uskudevaheline tegevus jms. Siin me saame püüda leida ühist keelt õpetuslikes küsimustest, eriti seoses indulgentsidega (mis on seotud praeguse aastapäevaga). Nii luterlased kui ka katoliiklased vajavad pööret ajaloolistes küsimustes: mis oli tegelik indulgentsi kontseptsioon, mis kirikul tollal oli, mis oli quaestores’te jutlustatud kontseptsioon, mis oli Lutheri poolt hukka mõistetud kontseptsioon? Kui need küsimused lahendatakse, küsin ma endalt, kas me suudame lõpuks jõuda üksmeelele tegeliku indulgentside õpetuse ja praktika osas.

Sellel horisondil julgen öelda, et mõlema osaduskonna teoloogia võiks pidada sobivaks liikuda „ajalise karistuse tühistamise“ arusaamalt „patu tagajärgede tervendamisele“, mis minu meelest tähendab puhastustule mõistmist pigem kui vajaliku hinge puhastamisena, et paremini osa saada igavesest õnnelikkusest, mitte pattude eest teenitud karistuse „tasumisena“.

Minu meelest liigub selles suunas ka paavst Franciscuse mõtlemine. MV [Misericordiae Vultus] 22.1 võime lugeda: „Ehkki me tunneme armu uueks muutvat väge, tunneme me samuti patu tagajärgi, mis on iseloomulik meie langenud olemisele. Kuigi meile on andeks antud, jäävad meie pattude vastuolulised tagajärjed püsima. Lepituse sakramendis annab Jumal andeks meie patud ja tõesti kustutab nad, kuid siiski jätab patt negatiivse mõju meie mõtlemisele ja tegutsemisele. Kuid Jumala halastus on isegi sellest tugevam. Sellest saab indulgents, mille annab Isa, kes Kristuse pruudi, oma Kiriku kaudu jõuab andeks saanud patustajani ning vabastab ta igast patu tagajärje jäägist, võimaldades tal tegutseda heatahtlikult, kasvada armastuses pattu tagasi langemise asemel.“

Veel üks teema, mis võib saada „kokkusaamispunktiks“, puudutab juba osutatud kiriku varanduse õpetust. Minu hinnangul võiks olla ja peaks olema katoliiklik seisukoht selles küsimuses sõnastatud tugevamalt, rõhutades pühakude osadust kui indulgentside tõhususe kantsi. „Varanduse“ ideed saab hõlpsasti mõista tagatisena, mis on olemas aktsiaturul, samas kui meie tagatis tuleneb usust palvesse. Ka sellel teemal näib paavst Franciscuse mõtlemine järgivat seda suunda. MV22.2 ta tegelikult ütleb: „Kirik elab pühakute osaduse sees. Euharistias saab sellest osadusest, mis on Jumala and, vaimne liit, mis ühendab meid pühakute ja õndsatega, keda on lugematu hulk (vt Ilm 7:4). Nende pühadus tuleb appi meie nõrkusele sellisel viisil, mis laseb Kirikul oma emalike palvete ja oma eluviisiga tugevdada mõne liikme nõrkust teiste tugevusega.”

 

Kokkuvõtvad märkused

Kirjutades 1970ndatel Lutherist, ütles Villoslada, et „see, mida tema pidas Kiriku doktriiniks, oli ainult mõningate nominalistide isiklik arvamus“. (Villoslada 1973, 21) Võib-olla on parem öelda, et Luther rõhutas Kiriku tõelise õpetuse teatud aspekte nominalistide valitseva arvamuse vastu. Tõepoolest, tegelikust katoliku vaatepunktist jäävad Lutheri 95 teesi katoliku peavoolu, kuigi me võime tunnetada, et eklesioloogiline taust kujuneb peagi problemaatiliseks teemaks. Nüüdisaegsed katoliku uurijad üldiselt tunnistavad, et „95 teesis on võimalik eristada Lutheri hilisema traditsioonilise eklesioloogia kriitika vormi“; tegelikult Kirik „selles kontseptsioonis on avalik teenistuja säästlikus majanduses; kuid siin ei ole teenimine otsene vahendaja, mis Jumala instrumendina lepitab inimesed Temaga.

Ta [Kirik] sekkub, kuulutab ja manifesteerib. Ta [Kirik] ei ole vahend, millega Kristus jätkuvalt päästab, pigem on ta [Kirik] pääste sündimine … Lutheri jaoks lunastatakse inimene Kirikus kui osaduses, mitte läbi Kiriku kui instrumendi“. Ajalugu näitab, et lühikese aja möödudes liikus debati tuum indulgentside teoloogialt kiriku teoloogiale. See areng aga pole selle artikli teema.

Tänan tähelepanu eest!

 

[1] Minu hinnangul on endiselt üks paremaid teoseid keskaegsete indulgentside kohta N. Paulus (1920), Der Ablass im Mittelalter als Kulturfaktor, Köln: Bachem.

[2] Sixtus IV bulla „Salvator Noster“, 3. august 1476, DH 1398.

[3] Vt P. Palmer (1959), Sacraments and Forgiveness, Westminster, Md: Newman Press, 350–352.

[4] Vt E. Goeller (1907), Die päpstliche Poenitentiariae von ihren Ursprung bis an ihrer Umgestalgung unter Pius V, Rooma, I, 213–242.

[5] „La riforma a Wittenberg“ käsikiri on teoses „Protestantismo“ avaldamiseks ülevaates. Olen tänulik autorile, et ta andis selle teksti mulle eelnevalt kasutada.

[6] Täistekst WA 1, 229–238, saadaval 2003. aasta väljaandes, mille avaldas Verlag Hermann Böhlaus Nachfolger Weimar. Tõlge põhineb veebis oleval ingliskeelsel versioonil.

[7] Vt Ricardo García Villoslada (1976) Martín Lutero, Vol. I, Madrid: Biblioteca de Autores Cristianos, 341.

[8] Vt McNally 1967, 457

 

Kirjandus

Aquino Thomas, Summe theologica, III.

Joseph Lortz (1939) Die Reformation in Deutschland I, Freiburg: Herder.

L. Vogel (avaldamisel) „La riforma a Wittemberg“ – Protestantismo.

Martin Luther (1825), Dr. Martin Luthers Briefe, Sendschreiben und Bedenken, Bd. 1, Berlin: G. Reimer.

Martin Luther (1883) D. Martin Luthers Werke. Kritische Gesamtausgabe. Bd. 1, Weimar: Hermann Böhlau.

Nikolaus Paulus (1920) Der Ablass im Mittelalter als Kulturfaktor, Köln: Bachem.

Martin Luther (2012) „Väitlus indulgentside väe selgitamiseks ehk 95 teesi“ – tlk Urmas Petti. Valitud tööd. Koost Urmas Petti. Avatud Eesti Raamat, Tartu: Ilmamaa, 9–18.

Philip Van Ness Myers (1905) Medieval and Modern History, Boston: Ginn & C [veebiversioon].

R.E. McNally (1967) „The Ninety-five Theses of Martin Luther: 1517-1967“ – Theological Studies 28.

García Villoslada (1973) Lutero visto por los historiadores católicos del siglo XX, Madrid: Fundación Universitaria Española.

Ricardo García Villoslada (1976) Martín Lutero, Vol. I, Madrid: Biblioteca de Autores Cristianos.

Sixtus IV bulla „Salvator Noster“, 3. august 1476, DH 1398.

 

Ettekanne Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Rooma-Katoliku Kiriku reformatsiooni 500. aastapäeva ühiskonverentsil „Konfliktist osaduseni“ (Tallinn, 27.09.2017). Tõlkinud Erik Aru. Avaldatakse autori loal.

Loe ka Thomas-Andreas Põder, „Konfliktist osaduseni“osaduseni luterlikust perspektiivist, K&T 303/ 29.9.2017. Vt konverentsiga seotud materjale siit.

 

Philip Goyret (1956), ThD, katoliku preester, on Paavstliku Püha Risti Ülikooli teoloogiateaduskonna dekaan ja korraline eklesioloogia professor.

Print Friendly, PDF & Email
English