Esiletõstetud lood

Jumala riik on lähedal (Lk 10:1–12)

„Pärast seda määras Issand veel seitsekümmend kaks ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu Ta ise tahtis minna. Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka. Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel! Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!” Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale. Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise! Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala riik on teie lähedal!” Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!” Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal.” (Lk 10:1–12)

„Ära karda ja ära kohku, sest Jumala riik on lähedal!” Nii julgustavad  pühakirja tekstid meid tänasel pühapäeval, mille teemaks on Jeesuse saadikud. Jutluse aluseks olevas kirjakohas räägitakse 72 mehe läkitamisest neisse paikadesse, kuhu Jeesus plaanis minna. Nii nagu Ta esmalt läkitas 12 jüngrit ja siis veel 72 meest, nõnda läkitab ta iga kristlast, iga ristitud inimest. Ta saadab meid maailma, et me jagaksime sõnumit Temast ja Tema kaudu kogu inimkonnale osaks saanud armastusest.

Kui vaatame seda ülesannet, siis tundub see üüratult suur ja peaaegu võimatu täita. Võib olla mõned eriti tublid saaksid sellega hakkama. Kõige julgemad ja tugevamad. Erilised inimesed, näiteks nagu Joosua seda oli. Või nagu need kaksteist, keda Jeesus oma jüngriks valis. Ent kui ei ole nii tugev ja julge, siis hiilivad paratamatult ligi ebakindlus, kartus ja hirm. Kuidas tulen mina toime? Kui ei tule, kas olen ma siis veel õige kristlane, kas kõlban kogudusele? Kas kõlban Jumalale?

Jumal annab ülesande, julgustab ja tuleb meiega kaasa. Ta ei ole kaugel, eemal seisev Jumal. Ta ei vaata  meie igapäevaseid toimetusi ja pingutusi pealt, vaid osaleb nendes koos meiega. Igal ühel meist on võimalus, aga ka kohustus olla oma eluga Jumala teenistuses. Oleme tema meeskonna liikmed siin maailmas. Me ei saa selle ülesandega kellegi selja taha pugeda ega anda seda kellelegi  teisele täitmiseks, sest igal ühel on oma ülesanne.

Ikka leidub inimene, kes vajab ligimest enda kõrvale, kes vajab abi, ikka leidub inimene, kes igatseb turvalisust ja hoolitsust. Ikka leidub see inimene, kel on just siin ja praegu tarvis kuulda, et jumalariik on lähedal. Ikka on neid, kelle eest on tarvis palvetada. Kõik need inimesed on osa ülesandest, mille Jumal on meile andnud.

Jeesus ei kutsu enda juurde ega läkita maailma üksnes, parimaid, neid kellel edulood on ette näidata. Jeesuse enda teekond on meile eeskujuks. See oli teekond, mis kulges ajalikus maailmas läbi valesti mõistmiste, tagakiusamiste ja kannatuste ristisurmani. Ometi oli see Jumala juhitud ja turvatud tee. Nii ei luba ta ka meile suuri õnnestumisi, au ja kuulsust, vaid Ta kutsub meid teele, millel tihti tuleb loobuda suurtest ja nähtavatest võitudest.

Jeesusega koos olemine, Temaga koos käimine ei tähenda alati võite ja õnnestumisi. Elu Jeesusega on igaühe tavaline, igapäevane elu, mis mõnikord sisaldab ka ebaõnnestumisi, nõrkuse või kartuse hetki.

Jeesus ei läkita kedagi võitma ja võidutsema. Läkitatute tegemisi ei hinnata väliste tulemuste alusel. Jeesusega käimine, Tema ülesannete täitmine  ei ole kunagi sooloesinemine või üksiksooritus, vaid meeskonnatöö. Jeesus läkitas oma jüngreid paarikaupa, et need üksteist innustaksid, takistustest üle aitaksid ja üheskoos oma elu jagades Kristusest kuulutaksid. Uskumises me ei võistle üksteisega, me ei kaota selles teistele, aga ka ei võida teisi. Usuteel kulgevad kõik samas suunas ja peaksid olema valmis innustama ja julgustama teisi nii nagu Mooses: „Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu.“ Usu tee on armastuse ja üksteises palves kandmise tee.

Jeesus ei sunni ega hirmuta inimesi, Ta julgustab, varustab ja läkitab. Ülesanne, mille oleme saanud, on teha oma eluga, oma sõnade ja tegudega nähtavaks Jumala teod, Tema armastus. Meil ei ole vaja mõelda välja uut maailmamuutvat sõnumit ega ka mitte nii-öelda iseennast turundada. Evangeeliumite jutustustest leiame palju selliseid inimesi, kes on kindlad oma õigustes ja tegudes. Nendega on Jeesusel enamasti ägedaid sõnavahetusi.

Keegi meist ei räägi Jumala suu läbi ega saa ka täielikult teada Tema tahet. Kuigi oleme kristlastena kutsutud kuulutama ja tunnistama Jumalast, olema Tema käteks, silmadeks ja kõrvadeks maailmas, ei saa me keegi näha ja mõista elu nii, nagu teeb seda Jumal. Alati jääb võimalus, et oleme Temast kuidagi valesti aru saanud, midagi tähelepanuta jätnud. See ei pea meid aga tagasi hoidma, vaid tegema ettevaatlikuks ja alandlikuks, tundlikuks, paremini kuulavaks, ligimese muresid ja vajadusi märkavaks.

Issand käib meie ees ja meiega koos. Jumala riik on lähedal..

 

Kerstin Kask (1973), EELK Kose koguduse hooldajaõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English