Arvamused

Homoseksuaalsusest – mitte porno, vaid romantiliste filmide tasandil

Olen viimastel nädalatel huviga jälginud ETV saatest „Suud puhtaks“ alguse saanud ja eriti sotsiaalmeedias tuule tiibadesse saanud teoloogilist dispuuti kooseluseaduse üle. Kui senini jälgisin arutelu kulgu kõrvalt heameeleliselt (sest kui sageli juhtub, et teoloogiliselt huvipakkuv teema meediakajastust saab!), siis tänahommikuse kohvi ja selle juurde käiva Facebooki-ringi käigus sattusin uuemate linkide kaudu lugema hea kolleegi Arne Hiobi 2014. a sügavast murest kantud sõnavõttu „Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest“ (avaldatud portaalis err.ee 24.09.2014).

Tundsin seepeale vajadust sõna sekka öelda. Ühest küljest seepärast, et konservatiivsema tiiva hävitav kriitika mõnede akadeemiliste teoloogide „homosõbralikule“ piiblieksegeesile (vt nt „Homoseksuaalsus Piiblis“ – Usuteaduslik Ajakiri, 1, 2011, 3-21) väärib „liberaalse leeri“ vastust, mis oleks informeeritud nii teoloogiliselt kui ka asjassepuutuva teadusliku andmestiku osas. Minu doktoriväitekiri puudutas seksuaalsuse ja spirituaalsuse neuropsühholoogilisi seoseid ning küsimust, kuidas neid teoloogiliselt interpreteerida. Teisalt aga vajab korrektiivi kogu sellesuunaline teemapüstitus, kuna minu hinnangul haugume me – inglise keelest pärit idioomi kasutades – vale puu all.

Lühidalt – väidan, et kogu dispuut on vildakas, kuna seal, kus me peaksime rääkima homoerootilisest armastusest, kipub arutelu taanduma üksnes teatud sorti kopulatsiooniaktidele. See on efektiivne, aga sellest hoolimata süüline retooriline strateegia. Nendes kontekstides, kus jutt on ühe mehe ja ühe naise liidust (paljunemise eesmärgil), mis on teoloogiliselt kui mitte ülistatav, siis vähemalt tolereeritav, v.a siis, kui see liit osapooltele liiga suurt naudingut pakkuma hakkab – vt Elmar Salumaa party killer käsitlus abielulistest suhetest „Evangeelse eetika alustes“ (EELK UI 2003) –, juhitakse tähelepanu, et mehe-naise suhtes on palju enamat ja olulisemat kui seksuaalakti instrumentaalsed üksikasjad. Ent kui kõne alla tuleb homoseksuaalsus, siis taandub see „palju enam“ äkitselt võrrandist välja ja oluliseks muutuvad ainuüksi need instrumentaalsed üksikasjad.

Niisugused topeltstandardid ei ole ausas väitluses kuidagi tolereeritavad. Selmet püüda homoseksuaalsust teoloogiliselt „paika panna“ viidetega Soodoma loole, kus jutt on justnimelt instrumentaalsetest üksikasjadest – ja seejuures mitte primaarselt meestevahelise vabatahtliku armastuse, vaid tingimusteta hukkamõistetava alandava vägistamise kontekstis –, tuleks homoseksuaalse orientatsiooni teoloogilise lahtimõtestamise man võrrelda võrreldavaid asju. Ehk siis mitte õilsat ja viljakat Jumala poolt heaks kiidetud mehe-naise teineteist abistavat kooselu ja nurjatut kiimalist homoseksuaalset hooramist, vaid homoseksuaalseid ja heteroseksuaalseid inimsuhteid kogu nende tohutult laias spektris.

Nii nagu mehe-naise abielu ei keerle lakkamatult ümber coitus’e, ei saa me ka homoerootilisest armastusest ja kiindumusest ning nendest tõukuvast inimsuhete spektrist adekvaatset pilti, kui keskendume ainuüksi seksuaalsele. Mitte et otseselt seksi puutuv oleks väheoluline. Küll aga, et need Piibli kirjakohad, mida seoses homoteemaga on mainitud, puudutavad eelkõige instrumentaalseid aspekte ja mitte niivõrd olukorda, kus kaks täiskasvanud ühesoolist inimest leiavad end armastavatest intiimsuhetest – kogu selle mõiste tohutus komplekssuses ja kõigi üleelamiste keskel, mis selliste suhetega alati kaasnevad.

Alustada võiks ehk liigtulist sildikleepimist jahutavast sedastusest, et homoseksuaalse sättumuse põhjused ja toimemehhanismid ei ole üheselt selged. Mitte keegi ei saa väita, et omab ses osas lõplikku tõde. Seda tuleb rõhutada, kuna sageli asetatakse meid homoseksuaalsust käsitlevates seisukohavõttudes kaksikvaliku ette – justkui oleks homoseksuaalne sättumus kas kultuurilise mõju (loe: tahtlikult ümberkujundatav) või geneetilise antuse (loe: tahtesõltumatu) küsimus. Selline püstitus on sügavalt eksitav samal põhjusel, mil on eksitav käsitleda sugu vastanduses sotsiaalne konstruktsioon versus bioloogiline antus.

Kuna seksuaalkäitumise mustrid on äärmiselt komplekssed, on peaaegu kindel, et homoseksuaalset orientatsiooni ei saa seletada üksnes ühest või paarist käegakatsutavast tegurist lähtudes. Sel on nii ajukeemiasse, endokriinsüsteemi, geneetilisse materjali kui ka kultuuri puutuvad aspektid. Mitte ühegi puhul neist ei ole meil täna lõplikke, valmis seletusi. Üha enam on selge, et seksuaalne identiteet ja füüsiline sugu on väga komplekssetes ja kohati kummalistes seostes. Nii räägitakse nt „ajusoost”, mis ei pruugi sugugi alati füüsilise sooga kooskõlas olla. Kultuuriline identiteet on veelgi fluktueeruvam. Seega kuulub samasse küsimuste kompleksi ka nt transseksuaalsus.

Näitena homoseksuaalsuse etioloogia kohta käiva debati seisust sobib Michael Balteri poolt oktoobris 2015 ajakirjas Science avaldatud raport „Can Epigenetics Explain Homosexuality Puzzle?”, kus ta analüüsib homoseksuaalsuse geneetilise komponendi kohta teada olevat. Ta näitab, et vähemalt osalt on homoseksuaalne sättumus seotud niisuguste genoomile mõjuvate keemiliste protsessidega, mis ei puuduta DNA järjestust, ent mõjutavad geenide aktiivsust.

Varem on homoseksuaalset orientatsiooni püütud selgitada konkreetsete geenikombinatsioonidega (nii nt Dean Hamer gay-geenist 1990ndail). Ent katsed geneetiliselt identsete, kuid erineva seksuaalse orientatsiooniga kaksikutega näitavad, et tõenäosus, et homoseksuaalse kaksiku vend/õde osutub samuti homoseksuaalseks, on ainult 20–50 %. Seega, geneetiline seos on olemas, ent peab leiduma täiendavaid olulisi muutujaid. Balteri poolt tutvustatavad uuemad uurimistulemused aitavad vastava ennustusprotsendi tõsta 70-ni. Kriitilise tähtsusega on siin teatud keemilised signaalid, mille kaudu geene sisse ja välja lülitatakse. Ent pidagem silmas, et ka nende tulemuste valgel on kahest ühemunakaksikust ühe põhjal teise seksuaalse orientatsiooni ennustamine edukas vaid 70% juhtudest. See tähendab, et isegi kui võtame tänase teaduse eesliini andmeid puhta kullana, on homoseksuaalsuse põhjuste ja toimemehhanismi kohta teada olevas väga olulisi lünki. Ka osutavad Balteri poolt avaldatud tulemused tugevasti Maailma Meditsiiniassotsiatsiooni poolt kaitstud ametlikule vaatele, et homoseksuaalsuse puhul on tegu tunnuse loomuliku varieeruvusega.

Mis puutub sellesse, kas homoseksuaalsus on kuidagi vaadeldav haiguse või hälbena, siis siin on tänane meditsiiniüldsus – erinevalt Eestis valimishullusega seoses taastõusnud väitlusest – täiesti ühemõtteline. Kuna minu teada ei ole Maailma Meditsiiniassotsiatsiooni sellesuunalist ametlikku avaldust teoloogilises dispuudis eestikeelsena varem avaldatud, siis olgu see siinkohal tervikuna ära toodud.

*

WMA (The World Medical Association) avaldus inimese seksuaalsuse loomulikest variatsioonidest

Vastu võetud 64. üldkogul Fortalezas, Brasiilias, oktoobris 2013.

 

Preambula

Tervishoiutöötajad puutuvad ametialaselt kokku inimeste erinevuste mitmesuguste aspektidega, sh ka seksuaalsete variatsioonidega. Eksisteerib suur hulk teaduslikku andmestikku, mille kohaselt on homoseksuaalsus inimliku seksuaalsuse loomulik variatsioon, mil iseenesest pole mingeid kahjulikke tervisemõjusid. Seetõttu eemaldati homoseksuaalsus 1973. a APA ametlikust diagnostikamanuaalist. WHO eemaldas selle ICD-st aastal 1990, lähtudes samadest teaduslikest kaalutlustest. Üleameerikaline Tervishoiuorganisatsioon tõdeb: „Mitte üheski oma individuaalses väljendusvormis ei kujuta homoseksuaalsus enesest häiret või haigust. Seetõttu ei vaja see ka mingisugust ravi.” Otsene ning kaudne diskrimineerimine, stigmatiseerimine, tõrjumine ja hirmutamine omavad aga homo- või biseksuaalse orientatsiooniga inimeste psühholoogilisele ja füüsilisele tervisele tõsist mõju. Need negatiivsed kogemused viivad keskmisest kõrgemale depressiooni, ärevus- ja sõltuvushäirete ning suitsidaalsuse esinemissagedusele. Homo- ja biseksuaalse orientatsiooniga noorukite hulgas on suitsiidirisk kolm korda kõrgem kui nende heteroseksuaalsete eakaaslaste hulgas. Mitmesugused „konversiooni“ ja „reparatsiooni” protseduurid, mis väidetakse suutvat homoseksuaalset käitumist heteroseksuaalseks või aseksuaalseks konverteerida, võivad seda veelgi teravdada, jättes lisaks mulje, nagu oleks homoseksuaalsus haigus. Need protseduurid on paljude meditsiiniorganisatsioonide poolt tagasi lükatud, kuna nende efektiivsuse kohta puuduvad tõendid, kuna nende rakendamiseks pole mingit näidustust ning kuna need kujutavad enesest tõsist ohtu nii „patsientide” tervisele kui inimõigustele.

 

Soovitused

WMA kinnitab rõhutatult, et homoseksuaalsus ei kujuta enesest haigust, vaid pigem loomulikku variatsiooni inimliku seksuaalsuse spektris. WMA mõistab hukka kõik stigmatiseerimise, kriminaliseerimise ja diskrimineerimise vormid, mis lähtuvad inimese seksuaalsest orientatsioonist. WMA kutsub kõiki arste üles klassifitseerima füüsilisi ja psühholoogilisi haigusi kliiniliselt relevantsete sümptomite alusel vastavalt ICD-10-le sõltumata seksuaalsest orientatsioonist ning pakkuma raviteenust vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud praktikatele ja protokollidele. WMA rõhutab, et psühhiaatrilised ja psühhoterapeutilised lähenemised ravile ei peaks keskenduma homoseksuaalsusele kui sellisele, vaid pigem konfliktidele, mis tõusetuvad homoseksuaalsuse ning religioossete, sotsiaalsete ja internaliseeritud normide ja eelarvamuste kokkupõrkel. WMA mõistab hukka niinimetatud „konversiooni“ ja „reparatsiooni” meetodid. Need kujutavad enesest inimõiguste rikkumist ning on õigustamatud praktikad, mis tuleks tagasi lükata sanktsioonide ja karistuste ähvardusel. Meediku jaoks on selliste praktikate mistahes etapis osalemine ebaeetiline.

*

Tsiteeritud avalduse olulisim tuum on: homoseksuaalsus ei ole hälve, selle näol on tegu tunnuse loomuliku variatiivsusega. Kuna homoseksuaalsusel iseenesest negatiivsed tervisemõjud puuduvad, ei ole raviks mingit näidustust ja seega on ebaeetilised kõik katsed seksuaalset orientatsiooni meditsiiniliselt kallutada. Tuletatagu meelde arstiteaduse üht esimest printsiipi primum non nocere ‒ esmajärjekorras tuleb olla kindel, et meditsiiniline sekkumine ei tee olukorda algsest halvemaks. Just seetõttu pööratakse avalduses nii tugevat tähelepanu „konversiooni” ja „reparatsiooni” tehnikate taunimisele. Haiguseks saab pidada midagi, mil on negatiivsed tervisemõjud. Et homoseksuaalsusel neid pole, on tegu teatava tunnuse loomuliku variatiivsusega – nagu nt ka silmade värv või käelisus.

Seejuures ei ole samuti tõsiseltvõetav jutt sellest, nagu oleks homoseksuaalsed paarisuhted ebaloomulikud selle tõttu, et neist ei saa sündida järglasi. Nii nagu mehe-naise abieluline side ei keerle lakkamatult ümber coitus’e, ei taandu ka looduses kõik interaktsioonid ainult soojätkamisele. Oma suurepärases teemat tutvustavas artiklis „Homoseksuaalsus – müüte ja fakte“ (Postimees 09.10.2017) näitab Aet Annist, et (a) jutt homoseksuaalsuse loomuvastasusest ei pea vett, kuna homoseksuaalset käitumist on täheldatud vähemalt 500 loomaliigi puhul; (b) ehkki indiviidi seisukohalt on homoseksuaalsus sigimise mõttes „ebaproduktiivne“, võib see sotsiaalse grupi ja liigi tasandil anda paradoksaalselt hoopis ellujäämiseelise ja olla seega – nii kummaline kui see ka ei näi – adaptiivne. Annisti järeldus on, et järglaste saamine ei ole looduses ainus argument. Järglased tuleb ka üles kasvatada ja sotsialiseerida ning homoseksuaalsuse algupära looduses võib olla seotud just järglaste üleskasvatamise, mitte sigitamisega. NB! See küsimus on otseselt seotud mh ka homopaaride adopteerimisõiguse üle käiva dispuudiga.

Niisiis veelkord. Tõsiasi, et homoseksuaalsetest intiimsuhetest ei saa sündida järglasi, ei tähenda tingimata, nagu oleksid seesugused suhted evolutsioonilises plaanis igal juhul ja alati ebaproduktiivsed. Teisiti öeldes toob kõneldu mind tagasi jutu algusse – selle juurde, et isegi kui minna seksuaalsuse teaduslike „mutrite ja poltide“ tasandile, ei ole võimalik homoseksuaalsetest paarisuhetest adekvaatselt kõnelda ainuüksi seksuaalvahekordade ja nendest sündima pidavate või sündimata jäävate järglaste tasandil. Vaadata tuleb hoopis laiemat sotsiaalset maatriksit ja inimeste vaheliste kiindumussuhete spektrit üldisemalt. Usun, et see kehtib ka siis, kui püüame leida teoloogiliselt viljakat teed Jumala, inimese ja homoseksuaalsuse kolmnurgas navigeerimiseks.

Üks lihtne näide, mida ma olen varasemalt teises kontekstis ajakirjas Kirik & Teoloogia juba kasutanud („Jumalast ja… romantikast“ 07.2013). Lääne liberaalseis demokraatiais on üheks kandvaks jõuks usk romantilisse armastusse – idee, et paarisuhteid peaks kandma kahepoolne erootiline-romantiline ligitõmbavus. Me sotsialiseerime oma lapsi sellesse mitmesuguste ulja printsi ja ujeda printsessi lugudega. Jätku pakuvad romantilised filmid jms. Ideaal on kahe vaba inimese vastastikusel külgetõmbel põhinev püsisuhe. Ent ometi näitavad teaduslikud andmed, et romantiline armastus on pikaajalise ja järglaste üleskasvatamisele suunatud suhte loomisel äärmiselt nigel kompass. Romantilise armastuse keskmine statistiline kestus on 6-18 kuud, mille järel – juhul kui suhe on olnud järglaste mõttes viljakas – jääb üks vanematest lapsega üksi. Muide, vaadatagu muinasjutte: alalõpmata on kangelane või kangelanna pärit katkisest perest, kõik need kurjad kasuemad jne. Mis tähendab, et meie kultuurilised ideaalid ei ole bioloogiaga sugugi ülearu heas kooskõlas. Kas me peaks aga tegema sellest järelduse, et romantiline kiindumus on „ebaloomulik“, kuna ei aita usaldusväärselt täita järglaste saamise ja üleskasvatamise funktsiooni?

Arvan, et selline järeldus oleks jabur. Romantiline armastus on kultuuride ülene fenomen ja selle neurokeemilised paralleelid kenasti tuvastatavad ka teiste imetajate juures. On tõsi, et romantilisel armastusel on reproduktsiooniga olulised seosed. Aga on ka tähenduslik, et romantilised filmid ei keskendu reeglina suguakti demonstreerimisele. See ei ole nende keskne teema. Suguakti detailselt demonstreerivaid linateoseid nimetame me pigem pornograafiaks. Romantilised filmid keskenduvad peaosaliste mitmesugustele üleelamistele ja püüdlustele, millega me vaatajatena siis empaatiliselt samastume. Miks see peaks seesuguse kiindumuse puhul, mis leiab aset kahe ühest soost täiskasvanud inimese vahel, kuidagi teistmoodi olema? Miks me debattides niisuguste paarisuhete üle jääme ikka kinni üksnes genitaalide suures plaanis demonstreerimisse? Selmet küsida asjaosaliste tunnete, mõtete ja murede – või näiteks ka teoloogiliste tõekspidamiste – järgi? Miks me mehe-naise suhet portreteerides lähtume romantilisest filmist, mehe-mehe või naise-naise suhte puhul aga labasest, igasuguse seesmise tähendusvõrgustikuta pornost?

Ja veel üks asi. Oma 2014. a vastuses Nõmmiku-Lahe artiklile „Homoseksuaalsus Piiblis“ (Usuteaduslik Ajakiri, 1/62, 2011) toob Hiob seksuaalsuse temaatika kristlikus lahkamises peamise raskusena esile naudingu probleemi. Veidi utreerides – usaldusväärne teoloogiline kompass näikse olevat, et kui miski hakkab (liiga palju) naudingut pakkuma, siis tuleks sellest pigem eemale hoida. Tõsi, arutu naudingutele andumine ei ole just kõige jätkusuutlikum eksistentsi viis. Küll aga tundub mulle kummaline visata naudingut pakkuva ette kohe punaseid hüüumärke. Meie ühiskonnas on niigi laialt levinud stereotüüp, et vaga = morbiidne. Selle kohta on Merlin Stone juba 1978.a raamatus „When God was a woman“ ironiseerinud, et kui me oleme harjunud kõige vanemaid seksuaalsusega seotud religioonivorme pilkavalt viljakuskultusteks kutsuma, siis kas ei peaks religioone, mis seksuaalsust selle mitmeis väljendusvormides häbimärgistavad, mitte sama pilkavalt impotentsuskultusteks nimetama? Ma arvan, et selles märkuses on meie, kristlike teoloogide, jaoks üsna mitu ausa peeglisse vaatamise kohta.

 

Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.

Print Friendly
English