Artiklid

„Alguses oli Sõna“ (Jh 1:1): Piibli koht luterliku osaduse elus. Luterliku hermeneutika uurimisdokument, 1. osa

Sisukord

Eessõna Martin Junge
1. Sissejuhatus:
Piibel ja selle tõlgendamine kui luterlike kirikute tähelepanu kese
2. Mida tähendab sola scriptura?
Piibli lugemine luterliku reformatsiooni valguses
2.1. Lutheri piiblikäsitus ja eksegees
2.2. Sola scriptura ja kiriku traditsioon
2.3. Mõistmise paradoks: ilmutus ja tõlgendus
3. Piibli tõlgendamise probleemid tänapäeval
3.1. Piibli kontekstuaalne tõlgendamine kultuuride paljususe olukorras
3.2. Jätkuv tõlkimine
3.3. Jumala Sõna ajaloolis-kriitiline lugemine
3.4. Piibel kui raamat, milles kirjeldatakse kokkupuuteid elava Jumalaga
3.5. Kirik kui Piibli „kõlakoda”
3.6. Üldise ja konkreetse vaheline pinge
3.7. Metodoloogilised kaalutlused: erinevad hermeneutilised spiraalid
4. Piibli lugemise ja mõistmise võimalused 21. sajandil
4.1. Ühisosa
4.2. Tähenduste paljusus
4.3. Rahvusvahelised mõttevahetused
4.4. Luterluse kaubamärk
5. Soovitused
Rakkerühm

 

Eessõna

Martin Junge

Viimasel neljal aastal on tehtud suurt tööd piiblihermeneutikat käsitleva uurimisdokumendi koostamiseks. Seoses 2017. aastal tähistatava reformatsiooni 500. aastapäevaga soovis luterlik osadus pöörduda uuesti oma teoloogiliste juurte ja identiteedi juurde. Reformatsiooni tuumaks oli Jumala Sõna vägevuse taasavastamine ning reformatsiooni elujõud tulenes Kristuse päästetöö keskse koha rõhutamisest uutes tõlgendustes.

Ometi peame meile antud Pühakirja üle rõõmu tundes ühtlasi tõdema, et meie vahel on pingeid seoses küsimusega, kuidas seda lugeda ja milliseid tähendusi sellele eri kontekstides anda. Sellekohase hermeneutilise töö tegemiseks tulid kokku luterlikud ja oikumeenilised teoloogid osaduse kõigist piirkondadest, et lugeda valitud piiblitekste reformatsiooni tõlgendustraditsioonide valguses ning püüda leida vastuseid kohalikele ja üleilmsetele probleemidele.

Kõnealuse protsessi tulemused on avaldatud kolmes köites (neljas on koostamisel)[1] ning selle pikema ja põhjalikuma töö õppetunnid on kokku võetud käesolevas avalduses, mida Luterliku Maailmaliidu (LML) osadus saab edaspidi kasutada. Avalduse teises osas on esitatud luterliku piiblihermeneutika peamised põhimõtted, kirjeldatakse luterliku piiblilugemise ja kiriku traditsioonide elavat vahekorda ning juhitakse tähelepanu Pühakirja tõlgendamise tähtsusele reformaatorite käsitluses. Kolmandas osas arutletakse mõnede probleemide üle, millega luterlik osadus tänapäeval Piiblit lugedes kokku puutub, ning neljandas osas uuritakse ühisest piibliuurimisest luterlikule osadusele tõusvat kasu. Viimases osas esitatakse LML-i osadusele mõned soovitused Pühakirja lugemise ja tõlgendamise kaudu toimuva jätkuva vastastikuse õppimise ja ühise tunnistamise kohta.

LML-i nõukogu võttis hermeneutikaavalduse vastu 2016. aasta juunis Wittenbergis toimunud koosolekul ning esitas ühtlasi kaks soovitust. Esiteks soovitati dokumenti liikmeskirikutele uurimiseks ja tegutsemiseks, et kirikud asuksid eri tasanditel kriitiliselt tegelema oma tõlgendamisülesannetega. Teiseks ergutas nõukogu liikmeskirikuid ja LML-i peakorterit lähtuma dokumendi põhielementidest reformatsiooni 500. aastapäevale pühendatud ürituste kavandamisel. Reformatsiooni aastapäeva tähistades ei saa silmist kaotada selle piibellikku pärandit.

Seega soovitan teil käesoleva uurimisdokumendiga tutvuda ning õhutan osadust ja kõiki kristlasi, kes tähistavad reformatsiooni aastapäeva, pühenduma oma usus ja elus uue innuga Piibli allikatele.

 

1. Sissejuhatus: Piibel ja selle tõlgendamine kui luterlike kirikute tähelepanu kese

(1) Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine 2017. aastal sunnib luterlikku osadust tagasi pöörduma oma teoloogiliste juurte ja identiteedi juurde. Seda tehes tuleb vältimatult keskenduda Piiblile. Kõik kirikud ja ilmalik maailm teavad, et just Piibli ja selle tõlgendamise rõhutamine oli üks reformatsiooni suuri panuseid ristiusu ja ühiskonna heaks. Reformatsioon, mille sümboolseks alguspunktiks oli Lutheri 95 teesi avaldamine 1517. aasta oktoobris, juhtis taas tähelepanu Piiblile kui kõigi inimeste elu ja kiriku õpetuse allikale. Luterlusele eriomast arusaama kirikust ja kristlikust elust ei ole võimalik mõista, võtmata arvesse Piibli ja piiblitekstide tõlgendamise printsiipide keskset kohta. Oluline on ka see, et just reformatsiooni ajal muutus Piibel üldiselt kättesaadavaks. See tõlgiti kohalikesse keeltesse ja trükitud väljaandeid müüdi taskukohase hinnaga. Eesmärk oli võimaldada inimestel ise Piiblit lugeda, mille eelduseks oli omakorda reformatsiooniaegne püüd luua sellist haridussüsteemi, mis varustaks noori piiblitekstide lugemiseks ja asjatundlikuks tõlgendamiseks vajalike oskustega. Selline rõhuasetus andis paljudele kristlastele julgust teha ise järeldusi selle kohta, mida ütleb Jumala tahe ja Sõna nende isikliku ja ühiselu kohta kirikus ja ühiskonnas.

(2) LML kasutab 2017. aastal tähistatavat reformatsiooni 500. aastapäeva kui võimalust rõhutada Piibli ülimat tähtsust kiriku ja iga kristlase elu jaoks. Piibel esitab meie maailmale suunatud Jumala Sõna kui elu sõna, mis kõnetab kõiki inimesi, keda vaevab mitmesugune süütunne ja ohustavad elu pisendavad ja surmani viivad jõud. Piibel on kiriku ainus Pühakiri; see on kiriku õpetuste ja tavade keskne allikas ja norm. Luterliku identiteedi jaoks on oluline, et usu aluseks on Pühakirja tunnistus. Pühakirja taolist tähtsust kristlike tavade jaoks rõhutatakse näiteks juba Lutheri 1517. aasta 95 teesi esimeses ja teises teesis:

Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles „Parandage meelt”, tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus. Seda ütelust ei tule mõista sakramentaalse meeleparanduse kohta käivana – ehk pihi ja hüvituse tähenduses, mida võimaldavad preestrid. (LW 31, 25)

(3) Juba siit on näha, kuidas Luther kritiseeris ühte kiriku tava Piibli alusel, et näidata, kuidas oleks kohasem käituda. Hiljem võeti see püüd rajada kõik kiriku õpetuste ja tavade määratlused Pühakirjale kokku ladinakeelse väljendiga sola scriptura (ainult Pühakiri). See väljend ei ole suunatud otseselt kiriku traditsioonide vastu, vaid selle vastu, kui Pühakirja ei kasutata kiriku elus ja otsustusprotsessides enam sõltumatu ja kriitilise suunanäitajana. Seega tulenes sola scriptura põhimõttest raske ülesanne juurutada kirikus Pühakirja valgel enesekriitilist hoiakut. See hõlmab ka luterlike kirikute pidevat kohustust analüüsida kriitiliselt seda, kuidas nad Piiblit kasutavad ja tõlgendavad: kas nad järgivad üksnes Pühakirja ja selles endas sisalduvaid lugemise ja mõistmise printsiipe või allutavad Pühakirja välistele mõistetele ja printsiipidele.

(4) Seega tulenevad Piibli otsustavast tähtsusest kiriku jaoks hermeneutilised küsimused. Luther lähtus oma käsituses kolmest kesksest hermeneutilisest printsiibist, mille ülesanne oli säilitada Pühakirja vabadust, hoida ära selle allutamist erinevatele inimlikele huvidele ning tagada, et see vahendaks vaba Jumala Sõna kõigile inimestele: 1) Pühakirja autonoomne ehtsus (Pühakirja autoriteedi tagatis on ainult Pühakiri ise); 2) Pühakiri kui ise ennast seletav tekst (ühte kirjakohta saab mõista Piibli teiste kirjakohtade põhjal ning Jeesuse Kristuse kui Piibli põhiteema valguses); 3) Pühakirja selgus (Pühakirja põhiline päästesõnum on täiesti ühemõtteline, kuigi teatud kirjakohti võib olla keeruline mõista). Nende hermeneutiliste printsiipide kaasabil on väljend sola scriptura muutunud luterlike kirikute identiteedi tunnuseks. Luterlased on veendunud, et nende pääste tõsikindluse aluseks on Pühakiri, mis väljendab kahtlemata Jumala tõotust ja tahet meie jaoks. Luterliku käsituse kohaselt on meie pääste kohta selget sõnumit esitav Pühakiri seetõttu ka kiriku ühtsuse alus.

(5) Kogu maailma luterlased väärtustavad Piiblit kõrgelt. Ent see ei tähenda, et luterlikes kirikutes ei toimuks Piibli ja selle tõlgendamise kohta mingeid väitlusi. Luterlikus osaduses on tänapäevalgi erimeelsusi Pühakirja õige tõlgendamise küsimustes ning selles, mida see igas konkreetses olukorras tähendab. Sellised erimeelsused puudutasid 20. sajandil muu hulgas järgmisi teemasid:

  • rahvuse või rassi tähtsus kiriku jaoks (Natsi-Saksamaa antisemitism, Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheid);
  • naiste ordineerimine;
  • seksuaalsusega seotud küsimused.

(6) Nendes vastuoludes on kõigi seisukohtade pooldajad väitnud, et Piibel on just nende poolel. Nende sõnul saavad nad oma vaateid põhjendada piibliviidetega ning Piibel lausa kohustab neid oma seisukohale kindlaks jääma. Mõnes vastuolulises küsimuses on luterlik osaduskond jõudnud ühisele seisukohale (nt rassismi ja rahvusliku eksklusivismi hukkamõistmine). See on saavutatud piiblitekstide ühise lugemise ja arutamisega, et jõuda ühise piiblimõistmiseni. Teistes vastuolulistes küsimustes on enamik luterliku osaduse kirikuid lõpuks teinud otsuse ühe variandi kasuks, vaatamata Piibli enda vastuolulistele sõnastustele (näiteks naiste ordineerimise teemal räägib 1Kr 11:2–11 vastu kirjakohtadele 1Kr 14:34–35 ja 1Tm 2:12–15). See sai võimalikuks tänu Piibli vastavate kirjakohtade ühisele lugemisele ja arutamisele, mille tulemusena jõuti kokkuleppele ka vaidlusaluste tekstide tõlgendamises. Mõne vastuolulise teema puhul (nt homoseksuaalsus) kõnelused veel jätkuvad. Sel põhjusel on asjaomastes kirikutes neil teemadel tehtud otsuste üle tuliselt debateeritud. Järelikult ei ole vastavate piiblitekstide ühise lugemise ja arutamise protsess veel lõpule jõudnud ei kirikutes ega ka LML-is.

(7) See tähelepanek juhib meie mõtted asjaolule, et Piibli tõlgendamine on olemuslikult kontekstuaalne. Mõne vastuolulise teema puhul on selge, et vastavate piiblitekstide tõlgendust mõjutavad tugevalt ühiskondlik-kultuurilised tegurid ja arusaamad. LML-i kui kirikute ülemaailmse osaduse jaoks on eriti keeruline ülesanne eristada, millal on vaja jõuda vastuolulisi küsimusi käsitlevate tekstide suhtes ühisele arusaamale ja millal on võimalik erinevatele seisukohtadele jäädes edasi elada.

(8) Selle tulemusena on ülemaailmses luterlikus osaduses tekkinud terve rida avatud küsimusi. Kuna need peituvad varjatult peaaegu kõigi väitluste ja erimeelsuste taga, tuleb need otseselt vaatluse alla võtta.

  • Kuidas me Piiblit loeme? Kuidas me seda tõlgendame?
  • Kuidas inspireerib ja suunab Piibli lugemine kiriku debatte ja otsuseid?
  • Kuidas jõuda Piibli sõnade tähenduse suhtes konsensusele?
  • Milliseid aspekte ja metoodilisi reegleid tuleb Piibli vastutustundlikul lugemisel arvesse võtta?
  • Kuidas mõjutab ajaloolis-kriitiline piibliuurimine Piibli tänapäevast tõlgendamist kirikutes?
  • Millist juhendamist ja suunamist võime Piibli lugemisest oodata?
  • Kas erinevad (kultuurilised, ühiskondlikud jne) kontekstid võivad esile kutsuda või isegi nõuda erinevaid teoloogilisi piiblitõlgendusi?
  • Kuidas toime tulla üksmeelset nõustumist eeldavate usulausete ja erinevaid vastuseid võimaldavate adiafooride erinevusega?
  • Kas on võimalik esitada õigustatud piiblikriitikat Piibli alusel (nt Lutheri kriitika Jaakobuse kirja kohta, milles ta kasutas Pauluse argumente), ja kui on, siis kuidas seda teha?

(9) Nendele küsimustele vastamiseks algatas LML ülemaailmses luterlikus osaduses luterliku hermeneutika uurimise protsessi, mis toimus aastatel 2011–2016. See uuel interdistsiplinaarsel metoodikal põhinev tõeliselt rahvus- ja kultuuridevaheline uurimisprotsess tõi kokku eksegeete, religiooniloolasi, reformatsiooniuurijaid, süstemaatilisi teolooge ja teolooge kõigist LML-i piirkondadest. Protsessi käigus peeti neli konverentsi, millest igaühel keskenduti põhjalikumalt ühele piibliraamatule: Nairobi, Keenia (2011, Johannese evangeelium); Eisenach, Saksamaa (2013, Psalmid); Chicago, USA (2014, Matteuse evangeelium); Aarhus, Taani (2015, Pauluse kirjad). Nimetatud konverentside tulemused on avaldatud või avaldatakse peagi.[2]

(10) Esimesel konverentsil käsitleti Johannese evangeeliumi. Johannese evangeeliumist alustati põhjusel, et sooviti keskenduda rohkem piiblitõlgenduse metoodika aspektidele ning selgitada üldist teoloogilise hermeneutika käsitust. Esimesel konverentsil peetud arutelud aitasid sõnastada Piibli tõlgendamisega seotud küsimusi ja vaatenurki. Ilmnes, et Piibli lugemisel ja tõlgendamisel tuleb eristada erinevaid olukordi ja kontekste: Piibli lugemine omal käel, piiblitekstide kasutamine jumalateenistusel, piibliteksti tõlgendamine jutluses või piiblitunnis, piiblitekstide kasutamine kiriku väitlustes ja otsustes, akadeemiline eksegees, Piibli kasutamine õpetuslike või moraaliküsimuste lahendamiseks jne. Kõigi nende olukordadega seostuvad oma eripärased hermeneutilised probleemid. Samuti selgus, et seoses Piibli lugemise ja tõlgendamise erinevate tavadega maailma eri paigus on võimatu sõnastada piiblitekstide lugemise ja tõlgendamise ühtseid reegleid. Konverentsil tekkis selge mulje kontekstuaalsete tõlgenduste mitmekesisusest, mida tugevdasid veelgi erinevad arvamused traditsiooniliste luterlike usutunnistuskirjade, näiteks „Konkordiaraamatu” (või eriti Augsburgi usutunnistuse), rolli kohta. Mõne arvamuse kohaselt tuleb usutunnistuskirju käsitleda Piibli tõlgendamise rangete õpetuslike suunistena, samas kui teiste hinnangul tähendaks see Pühakirja kohatut allutamist ühel kindlal ajal ja kindlas kontekstis sõnastatud õpetustele. Nende meelest oleks usutunnistuskirjade liigne rõhutamine vastuolus ka „Konkordiaraamatu” enda eristusega esmase autoriteedi (Pühakiri) ja teisese autoriteedi (usutunnistuskirjad) vahel, mis näitab usutunnistuskirjades endis sisalduvat iseenda kehtivuse piirangut võrreldes Pühakirjaga. Lisaks sellele esmasele fundamentaalsele probleemile sõnastati konverentsil mõned avatud küsimused, mis on olulised kõigi luterlike kirikute jaoks:

  • Kuidas teha nii, et lisaks Pühakirja ustavale tõlgendamisele oleksid meie kogudused ja kirikud ühtlasi evangeeliumi elavaks tõlgenduseks ümbritsevate inimeste jaoks?
  • Kuidas käituda vastutustundlikult selliste Piibli kirjakohtade tõlgendamisel ja tutvustamisel, mida me tajume mitte üksnes ebaselge ja raskena, vaid ka solvava ja rõhuvana?
  • Kuidas mõjutab meid ümbritsev kontekst Pühakirja lugemist? Kuidas aitab Pühakiri meie konteksti selgitada ja kriitiliselt hinnata?
  • Kuidas saavad need inimesed, kes teisi Pühakirja lugemisel juhendavad, aidata neil saada ja jääda ustavaks ja küpseks piiblilugejaks ilma oma tõlgendust peale surumata?
  • Milline on Püha Vaimu roll Piibli tõlgendamise protsessis teksti, tõlgendaja ja konteksti kõrval?
  • Kui tähtsad on kohalikud traditsioonid? Kas kohalikud (vaimulikud ja ilmalikud) traditsioonid mõjutavad meie teoloogilist tööd ja piiblitekstide tõlgendamist? Kui jah, siis kuidas?
  • Kuidas vältida jutlustamisel ja katehheesis Piiblit tõlgendades juudivaenulikke tõlgendusi?
  • Mida on luterlikul hermeneutikal õppida teiste kristlike traditsioonide tõlgenduste varamust ja mida saab ta ise sellese panustada?

(11) Teine konverents toimus Saksamaal Eisenachis, kõigest jalutuskäigu kaugusel Wartburgi linnusest, kus Luther tõlkis Uut Testamenti. Sellel keskenduti psalmidele ning see aitas selgitada mõningaid esimesel konverentsil tõstatatud küsimusi. Siin olid abiks ka mõned ettekanded muu konfessionaalse taustaga esinejatelt. Ühiselt psalme lugedes ja tõlgendades ning nende hermeneutika üle arutledes õppisid osalejad nägema nii kontekstide paljusust kui ka inimkogemuse ühisosa. Elu paradokside üldinimlik iseloom ilmneb eriti selgelt kaebepsalmides, sest need paradoksid puudutavad kõiki inimesi, olenemata kontekstist. Samuti ilmneb inimeseks olemise kontekstiülene ühisosa ka muudest psalmidest. Seega aitab psalmide ühine lugemine inimese olukorda sügavamalt mõista. Eri paigust pärit luterlaste jaoks on ühine ka Martin Lutheri kogemus, mille järgi psalmid aitavad süvendada ja laiendada meie arusaama Jeesus Kristusest. Jeesus Kristuses näeme inimeseks olemist Jumala kohalolu tingimustes. Sellegipoolest saab psalme lugeda ja tõlgendada ka kindlast kontekstist lähtudes, et leida nende abil vastuseid poliitilistele, majanduslikele, kultuurilistele ja religioossetele olukordadele ja probleemidele. Selleks, et seostada inimeseks olemise ühtset käsitust ja kirjeldust erinevate konktekstuaalsete reaktsioonidega Piibli tekstidele, on vaja pidevat tõlgendamist. Veel üks teiselt konverentsilt kaasa võetud oluline teadmine oli tõdemus, et psalmide kasutamine Uues Testamendis aitab oluliselt tugevdada Vana ja Uue Testamendi ühtsust.

(12) Ameerika Ühendriikides Chicagos peetud kolmandal konverentsil keskenduti Matteuse evangeeliumile. Kuna selles Uue Testamendi raamatus rõhutatakse tugevalt seadust, sundis see osalejaid taas tegelema Uue ja Vana Testamendi tugeva seosega ning innustas mõtlema seaduse rolli, käsituse ja tõlgendamise üle Piiblis, luteri kirikutes ja luterlikus teoloogias. Ühe teemana uuriti konverentsil ka seda, mida tähendab Lutheri nõue eelistada „sõnasõnalist” tõlgendust „spirituaalsele” tõlgendusele, eriti näiteks Mäejutluse puhul. Jättes selle teksti väljakutsuvad käsud spirituaalsesse keelde ümber panemata, ei läinud Luther lihtsama tõlgenduse teed. Selle asemel sundis nende „antiteeside” sõnasõnaline tähendus teda otsima uusi kontseptuaalseid eristusi, mis omakorda mõjutas arusaama õigest ja täiuslikust kristlikust elust. Taas kord sai selgeks, et piiblitekstides käsitletavaid põhilisi inimeseks olemise olukordi saab kirjeldada kontekstiüleselt. Seega viib piiblitekstide ühine kultuuriülene lugemine ja tõlgendamine osalejaid sügavama kokkupuuteni nende konkreetse elu ja tõelusega.

(13) Neljas konverents toimus Taanis Aarhusis ja sellel keskenduti Pauluse kirjadele. Erilist tähelepanu pöörati evangeeliumi rollile, käsitusele ja tõlgendusele Piiblis, luteri kirikutes ja luterlikus teoloogias. Mõned Pauluse juutlikust taustast lähtuvad teadlased lähevad koguni nii kaugele, et rõhutavad seaduse tunnustamist Pauluse kirjutistes ning kritiseerivad selle alusel luterlikku õigeksmõistuõpetust. Luterlik hermeneutika peab sellele seisukohale kriitiliselt vastama, et mitte loobuda luterliku traditsiooni ja õpetuse eriomasest tunnusest, mis rõhutab usu soterioloogilist tähendust. Konverentsi põhjalike ettekannete põhjal sai selgeks, et arutelu seaduse ja evangeeliumi vahekorra kohta Pauluse kirjades ja luterlikus õpetuses saab viljakalt edasi arendada nii, et selgitatakse teoloogiliselt traditsiooni ja Pühakirja hermeneutika rolli Pauluse ja Lutheri kirikuõpetuses. Lisaks sellele, et Aarhusi konverents aitas selgemalt mõista kõigi tõlgenduste mitmekesist kontekstuaalsust, kujunes seal ka arusaam, et ühine erinevate kontekstide taju loob uusi, värskeid ja ergutavaid võimalusi Piibli lugemiseks ja tõlgendamiseks.

(14) Kirjeldatud protsessist välja nopitud ja käesolevas avalduses esitatud järeldused on mõeldud LML-i osadusele kasutamiseks. Teises osas on esitatud luterliku piiblihermeneutika peamised põhimõtted, kirjeldatakse luterliku piiblilugemise ja kiriku traditsioonide elavat vahekorda ning juhitakse tähelepanu Pühakirja tõlgendamise tähtsusele reformaatorite käsitluses. Kolmandas osas arutletakse mõnede raskuste üle, millega luterlik osadus tänapäeval Piiblit lugedes kokku puutub. Neljandas osas vaadeldakse neid paljulubavaid võimalusi, mida ühine piiblilugemine luterlikule osadusele pakub. Viiendas, kokkuvõtvas osas esitatakse LML-i osadusele mõned soovitused Pühakirja lugemise ja tõlgendamise kaudu toimuva jätkuva vastastikuse õppimise ja ühise tunnistamise protsessi kohta.

 

2. Mida tähendab sola scriptura?

Piibli lugemine luterliku reformatsiooni valguses

2.1. Lutheri piiblikäsitus ja eksegees

(15) Luther oli veendunud, et 1) Piibel ise ilmutab oma tegelikku tähendust; 2) on usaldusväärne, sest Jumala tahet ja tegusid ilmutades omistab see ise endale autoriteedi; ning 3) selles ilmutatu annab meile piisavad teadmised Jumala ja tema päästetöö kohta ning kindluse, et me oleme päästetud.

(16) Seetõttu oli Luther juba varakult vastu keskaegsele arusaamale „Pühakirja neljakordsest tähendusest”, milles eeldati lisaks „sõnasõnalisele tähendusele” ka kolme liiki „allegoorilist tähendust”: Piibli igal sõnal pidi olema varjatud eetiline, kiriklik ja eshatoloogiline tähendus, mida saab selgitada tõlgendamise abil. Ent Lutheri järgi oli selline „allegooriline” tõlgendus meelevaldne ning sellega loeti teksti midagi sisse selle asemel, et lasta tekstil endal rääkida. Seega seadis Luther esikohale „sõnasõnalise tähenduse”.

(17) Ent Lutheri jaoks ei ole „sõnasõnaline tähendus” samaväärne teksti tähendusega selle algses ajaloolises kontekstis. Pigem tuleneb „sõnasõnaline tähendus” teksti funktsioonist, milleks on juhtida inimesi Kristuse juurde ja kutsuda esile usku Kristusesse: was Christum treibet („mis Kristuse poole sunnib”). Sama kehtib ka Vana Testamendi kohta: Luther loeb Vana Testamenti – selle „sõnasõnalises tähenduses” – kui tunnistust Kristusest või täpsemalt kui tunnistust kolmainu Jumalast, kes on Kristuses inimeseks saanud. See kinnitab Lutheri jaoks Vana ja Uue Testamendi ühtsust, millest järeldub, et Vana Testamenti loetakse Uue Testamendi valguses.

(18) Lutheri Piibel on eriline ja erineb kõigist muudest Piiblitest: see sisaldab kõiki Heebrea Piibli raamatuid, aga teises järjekorras. Sellest jäid välja raamatud, mis sisaldusid ainult Heebrea Piibli kreekakeelses (ja ladinakeelses) versioonis Septuagintas (ja Vulgatas). Luther nimetas neid apokrüüfideks ja avaldas need Vana Testamendi lisadena. Uues Testamendis muutis Luther raamatute järjekorda, paigutades Heebrea kirja ja Jaakobuse kirja – mõlemad olid tema arvates teoloogiliselt problemaatilised – koos Ilmutusraamatuga Piibli lõppu.

(19) Sellest nähtub, et Luther oli ilmselt valmis Pühakirja nimel Pühakirja kritiseerima või täpsemalt öeldes kritiseerima Pühakirja teatud osi mõnede teiste osade valguses, milles tema hinnangul oli esitatud Pühakirja põhisõnum. Näiteks seab ta Jaakobuse kirja sõnadele „usk ilma tegudeta on surnud” vastukaaluks Pauluse veendumuse, et me oleme õigeks mõistetud ainult usu läbi, ilma tegudeta.

(20) Luther esitas mõned olulised hermeneutilised reeglid piiblitekstidega (mis mõnikord võivad olla vastuolulised või ebaselged) töötamiseks:

  • Me ei peaks otsima Piibli igast sõnast tervikpilti. Näiteks Luther rõhutas, et kui Paulus ja Johannes keskenduvad armu ja usu tõele, siis Matteus rõhutab tegude tähtsust, eitamata sealjuures põhiideed ainult usu läbi õigeksmõistmisest.
  • Seaduse ja evangeeliumi eristust tuleb kasutada esmase hermeneutilise põhimõttena. Oluline on mõista, et see eristus ei ole samaväärne Vana ja Uue Testamendi eristamisega. Luther ei väitnud, et Vana Testament on samaväärne seaduse ja Uus Testament evangeeliumiga. Ka Vana Testament sisaldab evangeeliumi ja Uus Testament sisaldab seadust. Luther ütles koguni, et üks ja sama tekst võib toimida seaduse või evangeeliumina olenevalt sellest, kas lugeja tajub selles nõuet või tõotust. Ent Piibli põhisõnum on siiski Jumala päästvast armust rääkiv evangeelium. Seega saab suhtumist seaduse teksti kujundada ainult evangeeliumi valguses.
  • Kahe riigi õpetus on ka hermeneutiliselt oluline. Luther väidab, et Piibel ei anna meile juhiseid, kuidas korraldada oma välist elu. See ei õpeta, kuidas juhtida riiki, kasvatada lapsi, ehitada maja, harida viljapõldu jne. Nii väidab Luther näiteks, et Mäejutluses ei pöörduta riigivõimu poole: riigivõim ei pea teist põske ette keerama. Kuna tema ülesanne on hoolitseda välise rahu ja õigluse eest, on tal õigus ja vahel isegi kohustus selle nimel vägivalda kasutada.

2.2. Sola scriptura ja kiriku traditsioon

(21) Sola scriptura põhimõttest tulenes kiriku õpetusautoriteedi piiramine. Täpsemalt muutis see kiriku õpetusautoriteedi allikat. Õpetuse õigsus ei tulenenud enam sellest, et kiriku ametikandjad olid selle heaks kiitnud, vaid õpetus oli õige siis (ja niivõrd), kui see väljendas õigesti Pühakirja. Seega on Pühakiri kiriku õpetuse kriteerium. Pühakirja lugemise tulemuseks võib olla ka vastuseis mõnele õpetusele.

(22) Ükski kiriklik autoriteet – ei paavst ega kirikukogu – ei saa võtta endale Pühakirja tõlgendamise ainuõigust. Nii paavstid kui ka kirikukogud võivad eksida ja ongi eksinud. See ei tähenda, et kiriku traditsioonid ja õpetused ei ole olulised, vaid üksnes seda, et nende autoriteeti piirab Pühakiri.

(23) Luther, ja veel enam Melanchthon, hindasid kiriku õpetustraditsiooni väga kõrgelt. Luther mainis oma 1545. aastal kirjutatud kuulsas tagasivaates reformatsioonile, et tal oli hea meel näha Piibli väljendi „Jumala õiglus” enda omaga kattuvat tõlgendust ka Augustinuse teoses „Vaimust ja kirjatähest”. Seega ei halvustanud ta kiriku traditsiooni, vaid pigem tervitas seda juhul, kui see toetas tema pühakirjatõlgendust. Ent ta tundis endas kohustust olla traditsioonile vastu siis, kui see oli vastuolus tema arusaamaga Pühakirja selgest tähendusest, näiteks kui armulaual anti veini ainult preestritele. Seega omistas ta kiriku traditsioonile teise järgu autoriteedi.

(24) Luterliku reformatsiooni käigus kujunes välja oma õpetuslik traditsioon: luterlikud usutunnistuskirjad. Neis usutunnistuskirjades kirjeldatakse ka nende enda suhet Pühakirjaga: neil on teisene autoriteet, samas kui Pühakirjal on esimese järgu autoriteet. Neis kirjeldatakse hermeneutilist ringi Pühakirja ja konfessionaalse traditsiooni vahel: usutunnistuskirjades tõlgendatakse Pühakirja ning ühtlasi tuleb neid analüüsida ja muuta Pühakirjast lähtuvalt. Seega aitavad usutunnistuskirjad ühelt poolt Pühakirja lugeda ning teiselt poolt tuleb neid hinnata Pühakirja valguses. See hermeneutiline ring jääb luterliku piiblilugemise jaoks alaliseks ülesandeks.

2.3. Mõistmise paradoks: ilmutus ja tõlgendus

(25) Reformaatorid olid veendunud, et Piibel ilmutab oma tõde ise. Tõdemus, et me ei suuda Piibli tõelist tähendust mõista oma vahendite ja pingutusega, vaid peame selle vastu võtma väljastpoolt üksnes armu läbi, on ainult usu läbi õigeksmõistmise õpetuse hermeneutiline järeldus.

(26) Sellegipoolest toonitasid reformaatorid, et oluline on õpetada inimesi Piiblit mõistma. Luterlikud teoloogid on alati rõhutanud vajadust Piiblit lugeda ja tõlgendada. Pole juhus, et piiblieksegeesi alaseid uuringuid on tehtud ja edasi arendatud suuresti just evangeelsetes kirikutes.

(27) Ilmutuse ja tõlgenduse pingevahekord eeldab lugemisel teatud kindlat hoiakut. Luther kõneles palvest, meditatsioonist ja isiklikest heitlustest kui kolmest reeglist, mille järgi toimub õige ja ehe Pühakirja lugemine.

(28) Piibli mõistmist raskendab selles kajastuvate häälte paljusus ja mitmekesisus. Piiblis esitatud erinevate vaatenurkade tõttu on mõned autorid seisukohal, et õige ja vale tõlgenduse üle peab otsustama kiriklik autoriteet (näiteks Rotterdami Erasmus esitas Lutherile sellise vastuväite). Luther seevastu väitis, et Piibli põhisisu – õigeksmõistmine ainult usu läbi – on selge ja kooskõlaline ning väljendab selle rõõmusõnumi tõsikindlust: „Püha Vaim ei ole skeptik” (LW 33, 24). Seega peab Piibli erinevate tekstide tõlgendus lähtuma sellest kesksest tõdemusest. Lutheri järgi seisneb Piibli kõigi osade tegelik tähendus selles, „mis Kristuse poole sunnib” (vt LW 35, 396).

(29) Hermeneutiline nõue näidata seda, „mis Kristuse poole sunnib”, eeldab tegelemist tõlgendamisega. Seetõttu ei sobi luterliku hermeneutikaga kokku „verbaalinspiratsiooni” idee (kujutlus, et Piibli iga sõna on Jumala inspireeritud või lausa vahetult dikteeritud), ehkki luterlikud teoloogid on seda korduvalt kaitsnud.

 

[1] Praeguseks (aastal 2017) on ka neljas köide ilmunud – toim.

[2] Praeguseks on kõik avaldatud – toim.

 

Originaal: „In the beginning was the Word“ (Jn 1:1): The Bible in the life of the Lutheran Communion. A Study Document on Lutheran Hermeneutics, toimetamine: Teoloogia ja avaliku tunnistuse osakond, Luterlik Maailmaliit, 2016. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Dokumendi teine pool ilmub järmisel nädalal.

 

Vt ka Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemust Pühakiri – usutunnistus – kirik (Kirik & Teoloogia nr 151-152/ 31.10.-7.11.2014).

 

Martin Junge (1961), dr theol h c, Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.

Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.

Print Friendly
English