Artiklid

Uue Testamendi tekstikriitikast

Sissejuhatus

Tekstikriitika tähistab üht avarat teaduslikku distsipliini, mis käsitleb käsi­kirju, niihästi algses kreeka keeles kui ka vanades tõlgetes, nende tunnistust teksti pärimuste suhtes, teksti tüüpe ja teksti ajaloolist arengut.[1] Tegelemine nende küsimustega loob eeldused teaduslikule orientatsioonile Piibli teksti käsitluses. Selle distsipliini kompetentsi kuuluvad ka küsimused ühenduses teksti väljaannetega ja nende kriitilise hinnanguga.

Tekstikriitika tegeleb niihästi Vana kui Uue Testamendi teksti ajalooga. Käesolev loengusari tegeleb ainult Uue Testamendi tekstiga. Need moodustavad ainult esimese osa, mis on pühendatud käsikirjadele, mis on kirjutatud kreeka originaalis. Käsikirjad, mis sisaldavad vanu tõlkeid ja nendega ühenduses olevaid probleeme, vajavad eri käsitlust, mille juurde loodame tulla hiljem.

Õpetatud teoloog ja hingekarjane peab tundma põhilisi fakte tekstikriitikast. Piibli teksti asjalik ja tõsine käsitlemine ja teaduslikkude kommentaaride kasutamine ei ole muidu võimalik.

 

1. Kirjutusmaterjalist

Kuigi Uue Testamendi tekste leidub kivil, potikildudel, puust tahvlitel ja metallist plaatidel, tulevad peamise kirjutusmaterjalina arvesse ainult papüürus ja pärgament.

Papüürus tuleb Egiptusest, kus selle tootmine oli väga tulutoovaks äriks. Papüüruse taim, millest seda kirjutusmaterjali valmistati, kasvab rikkalikult Niiluse jõe delta madalates vetes. Papüüruse taime varte sisu lõigati vaheda noaga õhukesteks viiludeks, säädes neid üksteise kõrvale. Siis laoti teine selline ristamisi peale ja pressiti kirjutusmaterjaliks. Kirjutada sai peamiselt siiski ühele poole, kus liistud horison­taalselt jooksevad. Teine pool ei olnud nõnda sobiv vertikaalselt jooksvate kiudude tõttu.

Säilumiskohaks papüürusele kirjutatud ürikutele on ainult Egiptus, tänu kuivale liivale. Maapind Palestiinas, Süürias, Väike-Aasias, Kreekas ja mujal ei ole papüürusest peaaegu midagi suutnud säilitada.

Kõige vanem Uue Testamendi tekst on kirjutatud papüürusele, nimelt rullidele. Selleks kleebiti papüüruse lehed kokku. Rulli käsitlemine nõudis, et teksti kirjutati veergudes, kus read kaks kuni kolm tolli pikad. See oli viis, mis sünagoogist üle võeti. Siiski juba teise sajandi algul asendati rullid raamatu kujuga,[2] Seda tuleb pidada kristlaste uuenduseks, kes soovisid vabaneda juutide kombest Piibli teksti kasutamisel.

Kuigi papüürus kirjutusmaterjalina oli kasutusel veel sajandeid, siis hakkas see neljandal sajandil taganema palju vastupidavama ja püsivama kirjutusmaterjali ees, milleks oli pärgament. Selle suureks eeliseks oli ka veel see, et sellele sai sama selgelt kirjutada mõlemale poole.

Pärgamendi tootmisel on huvitav ajalugu, millest jutustab ajaloolane Plinius[3] (Historia naturalis XIII, 21–22). Selle jutustuse kohaselt see, kes edendas pärgamendi tootmist ja kasutamist, oli kuningas Eumenes[4] Pergamumis,[5] Väike-Aasias. Eumenesel olid kaugeleulatuvad plaanid, et rajada raamatukogu Pergamumis, mis hakkaks võistlema kuulsa raamatukoguga Aleksandrias.[6] Loomulikult need aspiratsioonid ei saanud meeldida Ptolemaiosele,[7] Egiptuse valitsejale. Et neid plaane nurja ajada, pani Ptolemaios papüüruse ekspordi keelu alla. See keeld oligi põhjuseks, mis sundis Eumenest arendama pärgamendi tootmist ja selle viimistlemist. Nõnda ongi see produkt saanud oma nime selle tootmise paiga järgi (kreeka keeles ’Pergamene’). Ükskõik, mida meie võiksime arvata selle loo üksikasjadest, selle tuumaga tuleb meil küll arvestada, nimelt Pergamum sai kuulsaks kõrgekvaliteedilise pärgamendi tootmise ja ekspordi tõttu.

Pärgamendi tootmisel kasutati looma, lamba, kitse ja antiloobi nahka, eriti aga vasika nahka ja lamba, kitse ja antiloobi talle nahka.

 

2. Esimese tähtsa majuskelkäsikirja[8] Codex Sinaiticuse avastamine

Kui Erasmus aastal 1516 avaldas kreekakeelse Uue Testamendi, siis õnnetuseks ei teadnud tema käsikirjade väärtust ja valis väljaande aluseks ühe käepärast oleva viletsa käsikirja, mis väga hiline ja kuulub 12. sajandisse. Kriitilise suhtumise puudumise tõttu pidi siis esimene kreekakeelne Uue Testamendi väljaanne kujunema selliseks äpar­duseks, millel on olnud ebameeldivad tagajärjed. Need püsivad tänapäevani.

Et esimene kreekakeelne Uus Testament tugines nõnda hilisele käsikirjale, mis kirjutatud üle tuhande aasta pärast Jeesust, tekkisid kahtlused kristlike pärimuste usaldusväärsuse suhtes. Mees, kes tundis eneses kutsumust, et neid kahtlusi kummutada, on Constantin von Tischendorf,[9] noor eradotsent Leipzigi ülikooli juures. Inspireeritud sügavast veendumusest, et peab olema palju vanemaid käsikirju, alustas tema nende otsimist, mis kujunes dramaatiliseks igas suhtes. Aastal 1844 külastas tema Katariina kloostrit Siinail. Siia juhatati teda nõnda-öelda viimasel minutil, et päästa väga väärtuslikku pärgamendi lehte paberikorvist, mis määratud põletamisele järgmisel hommikul. Need lehed Vana Testamendi tekstiga olid ühest väga vanast käsikirjast, mille olemasolus Tischendorf ei kahelnud. Kõik otsimine osutus asjatuks – seda käsikirja ei leitud ja tema pöördus koju. Sest momendist peale nägi tema visiooni sellest käsikirjast nii ööl kui päeval. Üheksa aastat hiljem võttis ta ette uue reisi samasse kloostrisse. Kõik otsimised osutusid asjatuks. Visioon sellest igivanast käsikirjast ei andnud temale rahu. Kuus aastat hiljem võttis Tischendorf ette uue reisi. See oli aastal 1859, kui ta tegi veel viimast korda katset ja siis tõepoolest need dramaatilised sündmused arenesid haripunktile: Tischendorf avastas käsikirja, mida tema oli näinud nii unes kui ilmsi. See on Codex Sinaiticus või Siinai koodeks. Pärast keerulisi sündmusi on see käsikiri uue kodu leidnud Briti Muu­seumis Londonis, kus see kuulub suurimate vaatamisväärsuste hulka.

See on hindamatu väärtusega käsikiri. Kord see sisaldas kogu Piiblit. Vanast Testamendist on järel ainult osad, kuid Uus Testament on täielik. See on ainukene täielik Uue Testamendi käsikiri kirjutatud majuskel või untsiaalkirjas, st suurte tähtedega, nagu kasutati raidkirjas monumentidel ja ametlikkudes dokumentides.[10] Käsikiri kuulub neljandasse sajandisse. Selle kõrgest vanusest kõneleb ka asjaolu, et see hoolega välja töötatud käsikiri on kirjutatud veergudes, koguni neljas veerus. Raamatukujulises käsikirjas ei olnud veerud, mis nõnda olulised rullis, ju ülepea enam vajalikud. Et need aga siiski esinevad, tuleb neis näha pärandit ülemineku ajast rullilt raamatu kujule. On loomulik, et veergude arv varsti hakkas vähenema ja siis kadusid need hoopis. Codex Sinaiticus on suurepärane näide nelja veergu korraldatud tekstist.

Teksti tüübilt esindab see üldiselt Aleksandria teksti.[11] Selle profiili iseloomustavad järgmised jooned. Markuse evangeelium esineb siin lühikese lõpuga XVI,8; kõik muu, mis järgneb teistes käsikirjades, puudub siin. Matteuse evangeeliumi meieisapalves loeme siin: „Nii kui meiegi oleme andeks andnud oma võlglastele” (VI,12). Meieisapalvel puudub siin ka doksoloogia (VI,l3). Johannese evangeeliumi Bethesda lugu[12] on hoopis lihtsam, ilma mütoloogilise elemendita: sääl puudub ingel, kes aeg-ajalt tuli vett segama.[13]

 

3. Teiste majuskelkäsikirjade avastamine  

a. Codex Vaticanus

Üks kõige väärtuslikum Piibli käsikirjade hulgas on Vatikani koodeks (B), mis, nagu selle nimi juba ütleb, asub Vatikani raamatukogus. Sääl on see leidnud kodu juba enne a 1475, mil see esineb juba esimeses kataloogis. Kaua aega tehti takistusi selle kasutamiseks, varjates selle saladusi. Tischendorf võis ainult väga lühikest aega sellega tutvuda.

Koodeks sisaldab Vana ja Uut Testamenti ühes apokrüüfiliste raamatutega.[14] Peale lünkade tekstis on ka käsikirja viimased lehed läinud kaduma.

See on kirjutatud väga väikses ja delikaatses majuskel või untsiaalkirjas. Kahjuks on selle ürgne ilu saanud raskelt kannatada, kuna keegi korrektor on iga tähe uuesti üle kirjutanud.

Selle koodeksi kirjutamine on paigutatud neljanda sajandi keskele.

Teksti tüübilt esindab see käsikiri kuju, mis on seotud Aleksandriaga, nagu juba oleme seda näinud. Kõikide nende tunnistajate hulgas on Codex Vaticanus üks väärtus­likumaid. Aleksandria perekonnas[15] Codex Vaticanus äratab tähelepanu oma veel suurema usaldusväärsusega kui Codex Sinaiticus. Jeesuse palvevõitlus Luuka XXII, 43–44 on palju lihtsamalt edasi antud; see ei kõnele inglist ega higist kui verepisaratest, mis lan­gesid maa peale. Siin puudub ka sõna ristil: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad” (Luuka XXIII, 34).

 

b. Codex Ephraemi rescriptus

Järgmine tähtis koodeks kannab nimes Codex Ephraemi rescriptus (c), mis asub Pariisi Rahvusraamatukogus. Kaua aega on see koodeks oma saladust võinud hoida, sest see on palimpsest,[16] ladina keeles rescriptus. See oli 12. sajandil, kui pesti selle originaalne kiri maha, et kasutada pärgamenti süüria kirikuisa Ephraemi[17] traktaatideks. See oli tol korral suur sensatsioon kui Tischendorf suutis dešifreerida algset teksti, mida enne teda keegi ei suutnud.

Selles käsikirjas on ainult osa Vanast Testamendist ja osasid igast Uue Testamendi raamatust säilinud, välja arvatud ainult 2. kiri tessalooniklastele ja 2. Johannese kiri.

See majuskel või untsiaalkäsikiri tuleb viiendast sajandist, kuid selle teksti väärtus on küll väiksem kui oleks võinud oodata nõnda vanast pärgament ürikust. Põhjuseks on asjaolu, et selle tekst on kombineeritud kõikidest tekstitüüpidest. Üldiselt küll on see Aleksandria muster, kuid sageli läheb see koos isegi bütsantsi või koinee tüü­biga.[18]

 

Tähtsamad majuskelkäsikirjad

a. Codex Alexandrinus

Codex Alexandrinus (a) asub Londonis. Saatus on toonud selle sinna aastal 1627, mil Konstantinoopoli patriarh kinkis käsikirja inglise kuningas Charles I. Tänapäeval võime seda käsikirja imetleda Briti Muuseumis, kus see jagab eri ruumi teise kuulsusega, nimelt Siinai koodeksiga.

See hiiglaslik käsikiri sisaldab Vana Testamenti ja enamjagu Uuest Testamendist. Selle väga nägusalt kirjutatud käsikirja kirjutamine pidi toimuma viiendal sajandil.

Tekstiliselt on siin pilt küllalt kirju, olenedes raamatutest. Evangeeliumites esindab see käsikiri kõige vanemat tunnistajat bütsantsi või koinee tekstitüübist, mis hinnangu skaalal asub kõige alamal astmel. Selle tekstitüübi profiili tähistavad lugemise viisid, mis ei kuulu kõige vanemasse kihistusse teksti kujunemise loos. Markuse evangeeliumis esineb siin pikk lõpp (XVI, 9–20). Matteuse juures meieisapalves seisab siin „nõnda nagu meiegi andeks anname oma võlglastele” (VI,12). Samuti on meieisapalve lõpp varustatud doksoloogiaga (VI,13). Johannese evangeeliumis Bethesda tiigi lugu on täiendatud mütoloogilise seletusega (V,4).

Ülejäänud Uue Testamendi kirjades on Codex Alexandrinus kooskõlas Vatikani ja Siinai käsikirjaga.

 

b. Codex Bezae

See käsikiri (D) on oma nime saanud kuulsalt reformaatorilt Theodor Bezalt, kes oli Calvini järglane Genfis ja kellele see käsikiri kord kuulus. Aastal 1581 kinkis ta selle Cambridge ülikoolile, kus see tänaseni on suureks külgetõmbenumbriks. Käsikiri sisaldab suurema osa evangeeliumitest ja Apostlite tegude raamatu. Siin näeme esmakordselt kaks­keelset koodeksit, kirjutatud nii kreeka kui ladina keeles, nõnda et kreekakeelne tekst on vasakul ja ladinakeelne tekst paremal pool. Ladinakeelne lehekülg ei ole aga mitte kreeka originaali tõlge, vaid esindab omaette vana ladina versiooni, mida ümberkirjutaja, kes 5. või 6. sajandil elas, on kreeka tekstiga ühendanud.

Godex Bezae on käsikiri, mis valmistab meile üllatusi igal sammul. Evangeeliumid esinevad siin omapärases järjestuses: esmalt tulevad Matteus ja Johannes kui apostlid ja siis alles Luukas ja Markus kui apostlite kaaslased. Sõnastuses, ütlemisviisis ja lauseehituses paistab kõikjal läbi semiidi tagapõhi ja värving. Kõik see jätab mulje, et siin on arameakeelseid pärimusi iseseisvalt tõlgitud kreeka keelde.

Ükski tuntud kreekakeelne käsikiri ei sisalda nõnda palju erinevusi normaaltekstist, küll variantides, omapärastes lugemisviisides, küll lisandustes. Siin on väga palju materjali, mis tuleb hoopis teistest allikatest. Õhtusöömaaja sissesäädmise loos on Luukase versioon XXII, 15–20 eriti üllatav. Selles ei ole 19. salmi teist poolt ja kogu salm 20 puudub. Nõnda on siin õhtusöömaaja elementide järjekord hoopis vastupidine kõigele sellele, mis üldiselt tuntud: esmalt toimub karika ja alles siis leiva õnnista­mine. Nõnda toimub selle talituse kulminatsioon leiva pühitsemises ja selle kujutlustes. See on sama arhailine pärimus, mis esineb ka Didahhes,[19] kus meie silmi ette kerkib selle järjestuse liturgiline rakendus. Muidugi on selles uudses materjalis ka palju, mis usaldusväärsust ei ärata. Näiteks Jeesuse matmise loos Luuka XXIII, 53 loeme, et Joosep Arimatheast „asetas kivi haua ette, mida 20 meest vaevalt suutsid ära veeretada.” Ei ole raske mõista, kuidas selline pärimus võis tekkida.

Lisandite hulgas on isegi uusi episoode. See, mis on toodud Luuka VI,4 järele, on kõige huvitavam: „Samal päeval, nähes kedagi töötamas sabati päeval, tema (= Jeesus) ütles temale: „Mees, kui sa tead, mida sa teed, oled sa õnnistatud; kui sa ei tea, oled sa neetud ja käsuseaduse üleastuja.”“ See episood jätab küll kõigiti positiivse mulje. On täiesti võimalik, et Godex Bezae on siin ammutanud väga vanadest allikatest.

Erinevused Apostlite tegude raamatus on väga suured. On hulk detaile, mis viitavad sellele, et sellel käsikirjal oli juurdepääs pärimuste avaramale tagamaale. Ühenduses Pauluse tegevusega Efesuses loeme siin, et Paulus õpetas iga päev Tyrannuse loengusaalis, nimelt kella 11 enne lõunat kuni kella 4 pärast lõunat. See on väga huvitav täiendus, mis tähendab seda, et siis kui teistel oli siesta ja kui kõik teised puhkasid, Paulus kuulutas ja õpetas oma kuulajaid, kasutades Tyrannuse ruume ajal, kui need olid vabad.

Ajalooliselt on huvitav mainida nn apostlite kontsiili dekreeti, mis pidi regu­leerima juudakristlaste ja pagankristlaste vahekordi. See aastal 50[20] tehtud otsus on formuleeritud Apostlite tegude raamatus XV, 20 ja 29. Nüüd tuleb huvitav asjaolu, et Codex Bezae läheb siin oma teed, kuna siin esinev versioon on eetiliselt orienteeritud mitte aga rituaalselt, nagu teistes teksti tüüpides. XV,20 ei loe „lämbunu”, samuti ka mitte XV,29, lisades veel juurde nn kuldse reegli negatiivsel kujul: „Ja seda, mida teie ei taha, et teile tehakse, ärge tehke teistele,” mis selle dekreedi eetilist orientatsiooni veel alla kriipsutab.

 

c. Codex Freer

Codex Freer (W) on üks tähtsamaid, mis päevavalgele tulnud käesoleval sajandil. Selle käsikirja omandas Charles Freer. Nüüd on see uue kodu leidnud Smithsonian Insti­tuudis Washingtonis. Käsikiri on pärit kas 4. sajandi lõpust või 5. sajandi algusest. Sellega on see ainukene nõnda vana majuskelkäsikiri sellel mandril.

Ka see koodeks toob üllatusi. Käsikiri sisaldab nelja evangeeliumi, kuid need on lääne tekstitüübi järjestuses: Matteus, Johannes, Luukas ja Markus. Teksti tüübilt on see koodeks küll tõeline popurrii. Teksti kihistused on lausa üllatavad: Matteus on bütsantsi tüüpi, Johannes on Aleksandria, Luukase algus on samuti Aleksandria, kuid teine pool bütsantsi mustriga. Markuse esimesed viis peatükki on lääne tüüpi, kuid see mis järgneb, on Kaisarea tüüp, tekst, mida Origenes on kasutanud siis, kui ta asus elama Kaisareasse. Sellisele väga imelikule tekstimustrile on ainult üks seletusviis võimalik, nimelt et see koodeks põhjeneb mitmesugustest osadest kokku lapitud käsikirjal.

Üks kõige üllatuslikumaid lisandeid on Markuse evangeeliumi omapärane lõpp, mis tuleb XVI,14 järele: „Nemad vabandasid endid öeldes: „See sääduseta ja usuta ajastu on saatana võimu all, kes ei luba toel ja Jumala väel saada võitu vaimude ja roojaste asjade üle. Sellepärast ilmuta oma õigust nüüd.”[21] Nõnda nad rääkisid Kristusele. Ja Kristus vastas neile: „Saatana väe ajastu aastad on saanud täis, kuid teised koledad asjad lähenevad. Mind anti surma nende pärast, kes on patustanud, et nad tagasi tuleksid tõe juurde, et nad ei patustaks enam, et nad pärandaksid õiguse vaimse ja hävinematu au, mis on taevas.”“

 

d. Codex Koridethi

Selle koodeksi (q) nimi tuleneb kohast, kust see pärit, nimelt pühurite Kerykos ja Julitta kirikust Koridethis, Kaukaasia mägedes Kaspia mere lähedal. Selle käsikirja avastamine on seotud meie kodumaaga. Kadrina õpetaja Gustav Beermann[22] leidis selle a 1901 Tiflisi[23] muuseumis, kus see lebas laual. Keegi ei teadnud, mida see sisaldab. Beermann leidis selles neli evangeeliumi. See võrdlemisi jämedakoelise käekirjaga kirjutatud käsikiri, mis tuleb kas seitsmendast, kaheksandast või isegi üheksandast sajandist, on mitmes suhtes huvitav. Selle kirjutaja kreeka keele tundmine oli ilmselt väga puudulik ja selle tõttu ei olnud tema võimeline tekstis midagi muutma ega parandama. Selle üle tuleb rõõmustada, sest muidu oleks küll palju erinevatest lugemisviisidest meile kaduma läinud, sest on tavaline, et ümberkirjutajad, kes keelt hästi valdasid ja Piibli teksti tundsid, käsikirju kirjutades teksti parandasid ja muutsid vastavalt tekstile, millega nad olid tuttavad, pidades lahkuminekuid eksitusteks.

Teksti tüübilt esindab see koodeks Matteuse, Luukase ja Johannese evangeeliumite teksti, mis väga sarnane bütsantsi või koinee mustriga, kuid Markuse evangeelium on hoopis erinev. See on väga sarnane Kaisarea tüübile.

 

5. Tähtsamad minuskelkäsikirjad

a. Ms. 2

Sellel käsikirjal, mis asub Baselis, on ainult ajalooline väärtus. See oli käsi­kiri, mida Erasmus andis üle trükkalile esimese kreekakeelse Uue Testamendi trükki­miseks, mis ilmus märtsis 1516. See 12. sajandist pärinev käsikiri esindab tavalist bütsantsi või koinee tekstitüüpi ja seega seisab väärtuse skaalal kõige alamal astmel. Kohati kasutas Erasmus selle teksti parandamiseks üht teist Baselis asuvat käsikirja, nimelt Ms. l, mis samuti tuleb 12. sajandist. Tuleb kahjatseda, et Erasmus ei osanud kasutada seda käsikirja peamise autoriteedina, sest siis oleks olnud hoopis parem alus esimesele Uue Testamendi väljaandele ja seega ka kõikidele Uue Testamendi tõlgetele paljudes keeltes, mis tuginevad sellele suure kiirusega ja ülepeakaela valmistatud tekstiväljaandele.

 

b. Ms. 33

Ms. 33, kirjutatud 9. sajandil, mis asub Rahvusraamatukogus Pariisis, kannab nimetust „kursiivkäsikirjade kuninganna”, kuna see on evangeeliumites parim kogu minusklite massis, olles suurepäraseks tunnistajaks Aleksandria teksti tüübile. Mõnin­gatest bütsantsi tüübi mõjudest ei ole see siiski pääsenud. Eriti Apostlite tegude raamatus ja Pauluse kirjades tuleb see ilmseks.

 

c. Ms. 565

Selles ülevaates on väärt mainida Ms. 565 kui üht ilusamat käsikirjade hulgas. See on evangeeliumite luksusväljaanne, kirjutatud kuldsete tähtedega purpurivärvi pärgamendile. Käsikiri tuleneb 9. sajandist. Teksti tüübilt on käsikiri eriti huvitav Markuse evangeeliumis, kus see on kaaslaseks Codex Koridethi tekstile, esindades Kaisarea tekstitüüpi. Käsikiri asub Leningradis.

 

d. Ms. 700

Ms. 700 on hääks näiteks sellest, kuidas isegi ka väga hilised käsikirjad võivad väärtusliku panusega meid üllatada. See Briti Muuseumis asuv evangeeliumi sisaldav koodeks on pärit kas 11. või isegi 12. sajandist. Teksti tüübilt on see Ms. 565 ja Codex Koridethi sugulane ja on säilitanud veel hulga teisi arhailisi lugemisviise. Selle teksti profiili iseloomustamiseks on õpetlik asjaolu, et kokku 2724 korral eri­neb selle tekst bütsantsi või koinee teksti tüübist. Nende hulgas on 270 varianti, mis on täiesti omapärased. Nende hulgas tuleb eriti mainida meieisapalvet „Tulgu Sinu Püha Vaim meie peale ja puhastagu meid” (XI,2), mis Luuka evangeeliumis XI,2 esineb „Sinu riik tulgu” asemel. Selles ei ole kahtlust, et Ms. 700 on siin säilitanud palve ürgse kuju, nagu see originaalselt seisis Luuka evangeeliumis. Selle tunnistajaks on Markion[24], kes võttis omaks Luuka evangeeliumi omas kirikus, ja Gregorius, Nyssa piiskop,[25] kes on kirjutanud ühe töö meieisapalve üle ja sääl seda tõika märgib, et tema on Luuka evan­geeliumi vanades käsikirjades selle kujuga palve leidnud.

 

6. Esimesed papüüruse käsikirjade leiud

Prof Tischendorf, kes avastas ühe kõige vanema Uue Testamendi käsikirja pärgamendil, oli veendunud, et temale jääb au olla avastanud ülepea kõige vanemad Uue Testamendi ürikud. Tema ei uskunud, et on võimalik veelgi vanemaid Uue Testamendi käsi­kirju avastada, kuna need olid ju kirjutatud papüürusele. Papüüruse leiud olid aga Tischendorfi päevil tundmatud. Ometi on toimunud midagi uskumatut – see, mida Tischendorf võimatuks pidas, on osutunud võimalikuks meie sajandil.

a. Pap. 45

Papüüruse pudemeid Uue Testamendi teksti raasukestega hakkas aeg-ajalt päevavalgele tulema, kuid kestis veel kaua, enne kui aastal 1930 teade ühest haruldasest leiust elektriseeris kogu kristlikku maailma. Nimelt oli Ghester Beattyl õnnestunud omandada kolm papüüruse käsikirja oma kollektsiooni Dublinis. Siin on tegemist kõige tähtsama leiuga pärast Codex Sinaiticuse avastamist.

Pap. 45 koosneb 30 lehest, mis on säilinud käsikirjast, mis kunagi sisaldas nelja evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatut 220 lehel, Matteuse ja Johannese evangeeliumi on väga vähe järele jäänud. Vähesed pudemed kerkisid esile Viinis. Käsikiri on kirju­tatud umbes a 225. Ka teksti tüübi suhtes valmistas see avastus üllatuse. Evangeeliu­mites on see Aleksandria ja lääne (Codex Bezae) tüübi vahel, kuid Markuse evangeeliumis ilmub tüüp, mis seotud Kaisareaga.

 

b. Pap. 46

Pap. 46, mis koosneb 86 lehest, mis on mõneti kannatanud, toob Pauluse kirja lünkadega, sest originaalne käsikiri sisaldas 104 lehte. 30 säilinud lehtedest asuvad Michigani ülikooli raamatukogus. Käsikirja kirjutamine võis toimuda samal ajal kui Pap. 45 või isegi varem. Isegi a 200 on täiesti võimalik.

Teksti mustrilt on see lähemal Aleksandria kui lääne tüübile. Selle auväärse üriku ilmsikstuleku puhul tuleb veel märkida, et siin on ilmne, et nn pastoraalseid kirju[26] veel ei arvatud Pauluse kirjade hulka. Nende jaoks ei ole käsikirjas ruumi.

 

c. Pap. 47

Pap. 47 koosneb ainult 10 lehest Ilmutuseraamatu tekstiga, kergelt kannatanud. Originaalsest käsikirjast, mis pidi koosnema 32 lehest, on ainult keskmine osa säilinud. Tekst on kirjutatud kohmaka käega. Kirjutamise aega on arvestatud a 250 või 275 ümber. Teksti tüübilt kuulub see tunnistaja Aleksandria perekonda ja kõige sagedamini läheb see käsikäes lugemisviisidega, mida toetab Codex Sinaiticus. Kuid küllalt sageli ilmutab see iseseisvust.

 

d. Pap. 52

Papüüruse fragmentide hulgast tuleb veel ühte esile tõsta. See on Pap. 52. Olgugi et see on küll väga väike teksti killuke, mis ei ole säilitanud Johannese evangeeliumis rohkem kui XVIII, 31–33 ja 37–38, kuid sellel papüürusel on suur tähendus mitmes mõttes. Esmalt on see kõige vanem tunnistaja Uue Testamendi teksti kohta. Seda papüüruse raasukest omandati juba varem, kuid alles aastal 1934 tehti selle päritolu kindlaks, kui John Rylandsi raamatukogus Manchesteris hakati sorteerima Egiptusest sinna toodud papüüruse fragmente. Selles papüüruse raasukeses on tegemist küll ühe väga haruldase leiuga, sest neid ridu kirjutati teise sajandi algul.[27] Lisaks sellele on selle papüüruse tunnistus väga tähtis veel selles mõttes, et nüüd on meil vastuvaidlematu tõend Johannese evangeeliumi vanaduse kohta. See ürik tõendab, et teise sajandi algul pidi Johannese evangeelium olema tuttav Niiluse jõe kallastel. Selline tunnistus on teretulnud, sest varemalt oli kahtlusi Johannese evangeeliumi tekkimise aja suhtes ja seda on asetatud väga hilisesse aega. Osa teadlasi paigutas selle evangeeliumi tekkimise aja isegi nõnda hilisesse perioodi kui a 160. Meie näeme, kuidas teadusliku uurimise vaekausil paari papüüruse killu avastus kaalub üles kõiksugu oletuste ja teooriate kvantumid.

 

7. Viimased papüüruse leiud[28]

Teksti ajaloo ja tekstikriitika distsipliin on rikastunud uute üllatustega. Need uued papüüruse leiud on leidnud kodu Bodmeri kogus, mida Martin Bodmer, bibliofiil ja humanist, on rajanud Colognys, Genfi eeslinnas. Mitmesugused papüüruse käsikirjad, mida tema on ostnud oma kollektsiooni, on teinud selle maailmakuulsaks.

 

a. Pap. 66

Pap. 66 on papüüruse käsikiri, mis sisaldab 104 lehel osasid Johannese evangeeliumist, nimelt I,1–VI,11 ja VI,35–XIV,15. Nendele osadele on tulnud lisaks veel fragmente puu­duvatest peatükkidest, kuid nendest ei ole siiski kuigi palju kasu, sest tegemist on siiski ainult pudemetega. Nagu lähem uurimine näitab, tuleb selle kirjutamise aeg paigutada umbes aastale 200. On õpetlasi, kes on valmis olnud kirjutamise aega asetama teise sa­jandi keskele või isegi selle esimesse poolde.

Mis puutub teksti mustrisse, siis on siin tegemist segatüübiga, mis sisaldab sugemeid nii Aleksandria kui lääne teksti tüüpidest. Eriti peatükid VI ja VII on tugevalt lääne tüübi orientatsiooniga. Käsikirja kirjutaja eelistas Aleksandria tüüpi, nagu nähtub tema parandustest ridade vahel ja teksti äärel. Mahatõmmatud lugemisviisid pea­aegu eranditult kuuluvad lääne tüüpi.

 

b. Pap. 72

Pap. 72 on meile säilitatud Juuda ja Peetruse kirjade vanima teksti, sest see käsikiri tuleb meile kolmandast sajandist. Seega ka sellel osal Uues Testamendis on väga vana attestatsioon. Tüübilt kuulub tekst Aleksandria perekonda.

 

c. Pap. 75

Bodmeri kollektsioonis on veel kolmas väga haruldane papüüruse leid, mis kannab nimetust Pap. 75. Kunagiselt käsikirjast, millel pidi olema 144 lehte, ainult 51 (102 lehekülge) on säilinud, kas täielikult või ainult osaliselt. Selle kiri on selge untsiaalkiri, hoolega kirjutatud, kuigi mitte sama elegantselt nagu Pap. 45. Kirjutamise aega on asetatud aastale 200, kas siis vähe varem või vähe hiljem. Käsikiri sisaldab Luuka ja Johannese evangeeliume suurte lünkadega.

Teksti mustrilt kuulub see papüüruse käsikiri Aleksandria tüübi hulka ja käsikiri, millega see läheb käsikäes, on Codex Vaticanus. Huvitaval kombel on siin lugemisviise, mis siin esmakordselt üles kerkivad kreeka teksti pinnal. Johannese evangeelium X,7 loeme siin „Mina olen lammaste karjane”, mitte „lammaste värav” nagu kõikjal teistes käsikirjades. Kahtlemata on see õige lugemisviis, mis kuidagi on ära moonutatud. Tähendamissõnas rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest, Luuka evangeelium XVI,19, on ka rikkale mehele antud nimi Nineve. See on aga lisand, millel on kahtlane väärtus.

 

Järelsõna. Arthur Võõbus, meie rahvuslik suurmees

Arthur Võõbus on mees, keda teavad kõik vanade idakirikutega tegelevad teadlased üle maailma. Tõenäoliselt on ta üks tuntumaid eestlastest humanitaarteadlasi üldse, ent isegi kõik süroloogid ei tea, et „Voobus“ või „Vööbus“ (nii kirjutatakse tema nime sageli rahvusvahelises kirjanduses), oli eestlane.

Arthur Võõbus sündis 28. aprillil 1909. a Tartumaal Varas, kus tema isa oli koolmeister. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ning seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, mille lõpetas 1932. a. Aastatel 1933–1940 oli Võõbus Tartu Pauluse koguduse õpetaja. Pärast lühiajalist sunnitud viibimist Saksamaal 1941.–1942. a, kuhu ta interneeriti Saksa okupatsionivõimude poolt, naasis Võõbus kodumaale. Siin kaitses ta 1943. a oma doktoriväitekirja, mis käsitles Süüria, Mesopotaamia ja Pärsia munklust. 1944. a põgenes Võõbus nõukogude vägede eest Saksamaale, kust siirdus hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Ta oli aastatel 1948–1977 Chicago Ülikooli Uue Testamendi ja vanaaja kirikuloo professor ning 1978. aastast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K) Usuteaduse Instituudi dekaan Torontos. Võõbus suri 25. septembril 1988. a Chicagos.

Oma pika ja viljaka elu jooksul külastas Võõbus kümneid kordi paljusid Lähis-Ida riike, otsides ja kopeerides seal vanu süüriakeelseid kristlikke käsikirju. 1979. a rajati tema käsikirjade kogu baasil Chicago Ülikooli juurde Süüria Käsikirjade Instituut. Praegu säilitab Võõbuse käsikirjade kogu sama ülikooli Idamaade Instituut. Valikut Võõbuse süroloogilistest artiklitest pakub dr Amar Annuse koostatud raamat „Kummargil käsikirjade kohal“ (Tartu: Ilmamaa, 2009).

E.E.L.K. Usuteaduse Instituudi juhatajana õpetas Võõbus väliseesti kirikuõpetajatele mitmeid teoloogilisi distsipliine, sh Uue Testamendi teadust. Käesolev artikkel, mis käsitleb Uue Testamendi tekstikriitikat ja mille aluseks on tema Usuteaduse Instituudis peetud loeng, ilmub esmakordselt. Tekst ilmub kommentaaridega Tartu Ülikooli juures tegutseva Arthur Võõbuse Lähis-Ida uurimise keskuse loal. Edaspidi on plaanitud ajakirjas Kirik & Teoloogia avaldada ka Arthur Võõbuse teisi artikleid, sest kuni tänaseni on Võõbuse pärandit tutvustatud Eestis ebapiisavalt. Meie rahvusliku suurmehena, kelle mõju on rahvusvaheline, väärib Võõbus põhjalikumat tutvustamist ka oma kodumaal.

Jaan Lahe

 

 

[1] Tekstikriitika all mõeldakse mistahes kirjandusteose koopiate teaduslikku uurimist, mille eesmärk on taastada algne või sellele võimalikult lähedane tekstikuju. Kuna antiikajal kirjutati kergesti hävivale papüürusele, ei ole säilinud ühegi antiikse kirjandusteose algeksemplari, küll on aga igast teosest olemas hulk koopiaid. Kuna teose koostamise ja selle vanimate säilinud koopiate vahel valitseb tavaliselt pikem ajaline distants (paljud antiikkirjanduse teosed on meieni jõudnud näiteks üksnes keskajast pärinevate käsikirjade vahendusel), siis on loomulik, et tekstide sõnastusse on ümberkirjutamise käigus sugenenud muudatusi. Viimased võivad olla nii ümberkirjutamisel tekkinud vead kui ka hilisemate generatsioonide katsed teksti parandada. Tekstikriitika püüab erinevate käsikirjade võrdlemise teel selgitada välja, milline võis olla teose algne sõnastus, st sõnastus, mis pärineb teose autorilt. Uue Testamendi tekstikriitikast kui Uue Testamendi teaduse alldistsipliinist annab ülevaate käesolevate ridade autor artiklis: „Põgus sissejuhatus Uue Testamendi tekstikriitikasse“ (Kirik & Teoloogia, 24. oktoober 2014) (siin ja järgnevalt Jaan Lahe kommentaarid).

[2] Mõeldud on koodeksit, kokku nööritud ja kaantega kaetud papüüruse- või pärgamendilehtede kogu, mis on tänapäevase raamatukausta algkuju.

[3] Plinius Vanem, Gaius Plinius Secundus (23/24–79 pKr), rooma riigiametnik, ajaloolane ja kirjanik, kes hukkus Vesuuvi purske ajal. Tema „Looduslugu“ (Naruralis historia) on entsüklopeediline teos, mis käsitleb ajalugu, geograafiat, loomi, taimi, kujutavat kunsti jms.

[4] Pergamoni kuningas Eumenes II (valitses 197–159 eKr). Tema valitsusajal valmistati ka kuulus Pergamoni altar (asub Berliinis Pergamoni Muuseumis).

[5] Pergamoni (nüüd Bergama Türgis) teine nimekuju. Pergamon oli linn ja samanimeline kuningriik Väike-Aasia loodeosas. Viimane Pergamoni kuningas Attalos III (valitses 138–133 eKr) pärandas riigi testamendiga Roomale.

[6] Aleksandria raamatukogu, mille rajas kuningas Ptolemaios I Soter (’päästja’; valitses 305–285 eKr),  oli antiikmaailma suurim raamatukogu (sisaldas 700 000 papüürusrulli).

[7] Mõeldud on kuningas Ptolemaios VI (valitses 180–145 eKr).

[8] Suurtähtedes käsikiri. Kõik vanemad antiiksed käsikirjad on kirjutatud majusklites ehk suurtähtedes. Minusklid ehk väiketähed tulid ladinakeelsetes käsikirjades kasutusele 4. sajandil, kreekakeelsetes käsikirjades 8. sajandil.

[9] Lobegott Friedrich Constantin von Tischendorf (1815–1874) oli üks tähtsamaid saksa piibliteadlasi 19. sajandil.

[10] Codex Sinaiticus on vanim, kuid mitte ainus täielik Uue Testamendi käsikiri, mis on kirjutatud majusklites.

[11] Uue Testamendi tekstikriitikas on grupeeritud käsikirju erinevalt. Praegu arvestatakse peaasjalikult kolme rühma ehk tekstiperekonnaga. Need on egiptuse ehk aleksandria rühm, nn lääne tekst ja bütsantsi ehk koinee tekst. Egiptuse rühma iseloomustab tema väga kõrge vanus. Sellesse rühma kuulub enamik vanimaid Uue Testamendi käsikirju (st papüürusi) ning, nagu näitavad mitmed leiud, oli see tekstirühm Egiptuses levinud juba 2. saj. Egiptuse rühma esindavad veel Codex SinaiticusCodex Vaticanus (4. saj), Codex Ephraemi rescriptus (5. saj), Codex Regius (9. saj) ja osaliselt ka Codex Alexandrinus (5. saj), Egiptuses tegutsenud kreeka kirikuisad Origenes ja Aleksandria Klemens ning Uue Testamendi koptikeelsed tõlked (tähtsaimad neist on sahiidi- ja bohaiirimurdeline tõlge). Egiptuse tekstirühm ei esinda ka Uue Testamendi algteksti, ent on kindel, et see viib algtekstile lähemale kui teised tekstivormid. Seepärast on sellesse rühma kuuluvatel käsikirjadel suur kaal. Lääne tekstirühm oli levinud eeskätt Rooma riigi lääneosas. Seda tekstirühma esindavad Codex Basileensis (8. saj), Codex Boernerianus (9. saj) ja Codex Augiensis (9. saj), ladinakeelsed Uue Testamendi tõlked ning ladina kirikuisad (Tertullianus, Cyprianus, Ambrosius jt). Koos egiptuse tekstirühmaga iseloomustab ka lääne tekstirühma kõrge vanus: seegi tekstirühm oli levinud juba 2. saj ja mitte ainult Põhja-Aafrikas, Itaalias ja Gallias, vaid ka Egiptuses. On koguni oletatud, et tegelikult tekkiski nn lääne tekstirühm Rooma riigi idaosas ja levis sealt läände. Seepärast ei tohi võtta nimetust „lääne tekst“ liiga kitsalt. Egiptuse tekstist eristavad lääne teksti laiendused, mõnikord aga ka väljajätmised, mis on teadliku töötlemise tulemus. Seepärast puudub tal kaal kohtades, kus egiptuse tekst ja lääne tekst lahknevad. See ei tähenda aga üldsegi seda, et paljudel puhkudel ei võiks ka lääne tekstiperekond pakkuda lugemisviise, mis lähevad algtekstile väga lähedale. Bütsantsi ehk koinee tekstirühm on olemasolevatest tekstiperekondadest kõige levinum: seda esindab evangeeliumide osas Codex Alexandrinus ning enamik minuskelkäsikirju. Samas on see tekstiperekond aga ka kõige noorem: esmakordselt esineb ta alles Johannes Chrystostomuse (u 350–407) teostes. Koinee tekst kujutab endast pideva redaktsioonitöö tulemust, mille eesmärk on olnud teksti keeleliste konaruste silumine, stiili parandamine ja erinevate lugemisviiside lepitamine. Seetõttu on koinee teksti väärtus tekstikriitika jaoks väiksem kui kahe eelpool nimetatud tekstiperekonnal. Kuid sellele vaatamata võib vahel ka koinee tekstis leiduda kohti, kus erinevalt teistest perekondadest võib olla säilinud algsem lugemisviis. Üldised põhimõtted on erinevate tekstiperekondade kaalumisel järgmised: kui ühe lugemisviisi kasuks kõnelevad nii egiptuse kui ka lääne tekstiperekonda kuuluvad tunnistajad, mis erinevad ühest koinee tekstiperekonda kuuluvast tekstist, tuleb otsustada kahe esimese kasuks. Kui ühe lugemisviisi poolt kõnelevad nii egiptuse kui koinee tekstiperekonda kuuluvad tunnistajad, mis lähevad lahku lääne teksti omadest, tuleb eelistada esimesi. Küllalt sageli võidakse egiptuse tekstiperekonnast pärinevate tunnistajate poolt kaitstud lugemisviisi eelistada ka lääne ja koinee grupi poolt ühiselt tõendatud lugemisviisile, sellal kui lääne või ka koinee grupp üksinda pakub harva eelistatavat lugemisviisi. Sellest reeglist on erandeid, kuid see vaid kinnitab reeglit.

[12] Vt Jh 5:1–18.

[13] Lisand vett segavast inglist on osades hilisemates käsikirjades ja paikneb salmide 3 ja 5 vahel.

[14] Vana Testamendi sisu osas järgib koodeks Vana Testamendi tähtsaimat kreekakeelset tõlget Septuagintat, mis sisaldab ka Vana Testamendi apokrüüfe. Idakirikutes on need kanoonilised raamatud.

[15] Vt märkust 11.

[16] Palimpsest – pärgament, millelt on eemaldatud varasem tekst ja see on asendatud uuega. Tänapäeval on võimalik mahakraabitud teksti taastada.

[17] Efraim (Afrem) Süürlane (u 306–373 pKr), süüria teoloog ja luuletaja, kirikuisa.

[18] Vt märkust 11.

[19] Didache ehk „Kaheteisküme apostli õpetus“ on vanim säilinud kirikukord väljaspool Uut Testamenti (u aastast 100 pKr). Ilmunud ka eesti keeles (vt Apostlikud isad. Tõlkinud ja kokku seadnud Kalle Kasemaa (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002)).

[20] Nn apostlite kontsiili on dateeritud erinevalt (vt algkristluse kronoloogiat: Eduard Lohse, Uue Testamendi tekkelugu (Tartu: EÜSi Kirjastus, 1994)). Osa kriitilisi uurijaid kahtleb nimetatud sündmuse toimumises üldse.

[21] Toomas Pauli tõlkes kõlab nimetatud lõik järgmiselt: „See ülekohtu ja uskmatuse ajastu on saatana meelevalla all, kes roojaste vaimude abil ei luba vastu võtta Jumala tõelist väge. Seepärast ilmuta oma õigus juba nüüd!“ (vt Toomas Pauli kommentaari Mk 16:14 juurde väljaandes: Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi laulud (Tallinn: EELK Konsistoorium, 1989)).

[22] Gustav Johannes Beermann (1870–1945) oli Kadrina koguduse õpetaja aastatel 1919–1937; aastatel 1899–1905 teenis ta Tbilissi Peeter Pauli saksakeelse koguduse abiõpetajana.

[23] Tiflis on Gruusia pealinna Tbilissi ajalooline nimekuju.

[24] Markion oli 2. saj elanud kristlik õpetaja, kes lõi oma kiriku („markionlased“). Õpetas nn tundmatu Jumala ehk Jeesuse Kristuse Isa ja Vana Testamendi ehk juutide Jumala antagonismi. Markioni on sageli peetud gnostikuks, kuid rangelt võttes ei saa selle määratlusega nõustuda. Küll oli aga ta õpetus kõrgema Jumala ja madalama Loojajumala antagonismist ning tema negatiivne hoiak materiaalse olemise suhtes mõjutatud gnoosisest. Markion koostas oma kaanoni, milles puudub Vana Testament kui madalama jumaluse ilmutusraamat ja Uue Testamendi teostest on jäetud vaid redigeeritud Luuka evangeelium ning Vana Testamendi tsitaatidest „puhastatud“ Pauluse kirjad.

[25] Gregorius Nyssast (u 335 – pärast aastat 394), varakristlik teoloog ja kirikuisa, Basileios Suure vend. Elas ja tegutses Nyssas (Väike-Aasias), olles sealseks piiskopiks.

[26] Pastoraalkirjadeks nimetatakse 1. ja 2. kirja Timoteusele ja kirja Tiitusele, mida traditsioon peab Pauluse kirjadeks. Tegelikult pärinevad kirjad meile tundmatult autorilt ja on dateeritud 1. saj lõppu või 2. saj algusesse.

[27] Nimetatud papüürust peetakse vanimaks säilinud Uue Testamendi käsikirjaks kuni tänaseni. Dateeringud kõiguvad vahemikus 100–150 pKr.

[28] Hinnang „viimased“ kajastab artikli aluseks oleva loengu pidamise aega, mis ei ole täpselt dateeritav. Uusi papüürusi on avastatud ka pärast seda. Nende loetelu täiendatakse pidevalt Nestle-Alandi kriitilise Uue Testamendi väljaande lisas.

 

Arthur Võõbus (1909 – 1988) oli Välis-Eesti vaimulik, usuteadlane ja orientalist (süroloog).

Print Friendly
English