Esiletõstetud lood

Usupuhastuse juubeli puhul, 1924

Eesti evangeeliumi-luteri kirik vaatab käesoleval aastal usupuhastuse alguse peale Eestimaal.  

Kas teeb seda ka Eesti riigis vaba Eesti rahvas?  

Usume. Sest meil on just ka viimastel murrangu aastail olnud tõendusi mitmeid selle kohta: „Meie, Eesti rahvas, tahame olla kristlik rahvas“.  

Mida tähendab aga usupuhastuse tulek Eesti rahvale? 

Usupuhastus tõi emakeeles Pühakirja ja emakeelse kooli, ta tõi kindlustatud usu aluse südamele ja vajutas kõigepealt ristiinimesele sisemise vabaduse pitseri otsaesisele. Siis, kui välispidiselt kõik oli pimeduses ja sisemiselt rahva hing kuivas ja kängu jäämas oli, siis tõi usupuhastuse laine meie maale uued elujõulised idud paremaks arenemiseks kaasa, siis süütas reformatsiooni kirik meie maal uued tuled tuleviku taevas põlema. Ka läbi Eestimaa kõlas võimsalt ja kaasakiskuvalt, vangistavalt ja sütitavalt: „Iga ristiinimene on kõikide asjade üle isand usu läbi, iga ristiinimene on kõikide sulane armastuse läbi“. 

See oli vana, aga suur Kristuse evangeelium, mida õpetaja Martin Luther Wittenbergist uuesti välja tõi ja millest ta ka „äravalitsetud armsatele Jumala sõpradele, kõikidele kristlastele Liivimaal Riias, Tallinnas ja Tartus, oma armsatele isandatele ja vendadele Kristuses“ juba 1523. aasta augustikuul kirjutas.  

Kui meie tänapäev pühast kirjast ammutame ülendavat veendumust, et meie, kristlik kogudus, oleme kuninglik rahvas, äravalitsetud preestrid, Jumala kodakondsed, siis oleme selle eest tänu võlgu Jumalale nende pärast, kes lahke südamega ja selge silmaga kohe algusest peale ka meie maal usupuhastust tervitasid.  

Ja kui tänapäev üks osa meie rahvast vaimustusega hindab, suudab hinnata ainult meie välispidist, poliitilist vabadust, mis hiljuti rohkete vereohvritega saavutatud, siis ei eksi meie, kui ütleme, et seda sisemist jõudu, vabaduse püüet, kohusetunnet kasvatas suureks evangeelium, mida usupuhastus meile nii südame ligi tõi, kuigi kirik ei osanud vahel teda rahva hinge otsekohe hooga istutada. Kuid usupuhastusega saadud varad need kohustavad.  

Ei taha kõnelda kohustusist, mis järgnevad siit tervele Eesti rahvale. Rõhutame täna kohustusi, mis Eesti evangeeliumi-luteri kirikule peaksid iseenesest arusaadavad olema. Arusaadavad mitte mõtetes korrutamiseks, vaid rõhutamiseks elus. 

Paavst Benedikt XV olla ütelnud, et ilmasõjas võidetu on – Luther! Oletame, et see nii oleks! Mis sest! Luther ise on nii mitu korda rõhutanud, et tema asjas ei ole tema isik tähtis, ei ole Luther tähtis. Mis siis? Omas kirjas kristlastele, armsatele sõpradele Riias, Tallinnas ja Tartus 15. augustist 1523. a kirjutab ta: „Kokku võttes peaasi seisab usus Kristuse sisse ja armastuses ligimese vastu.“ Ja seda on Luther nii tihti rõhutanud. 

Meie ei ole selleks, et istuda ja arutada, kas meie ka küllalt „luterlised“ oleme. Meie ei ole ka mitte selleks, et hirmuga igale poole ümber vaadata ja hirmuga tähele panna, kas kõiksugu inimesed ja rühmad meid ka küllalt „vabameelseteks“, „õigeteks protestantideks“ peavad! 

Meie ei ole ka mitte selleks, et kaebada mõne kuju purunemise, mõne välispidise toe äravõtmise üle, mida kirik peab läbi elama. Usupuhastuse kogudus, sellega ka Eesti evangeeliumi-luteri kirik on selleks, et oma koguduse peast, elavast Issandast mõjuvat tunnistust anda sõnas ja teos praegusele põlvele. 

Tõsine sool ja rõõmus valgus olla oma rahva keskel! Igavest sisu. Jumalat tuua tulevikule!  

See meie võlg, meie kohustus.  

Mis selleks vaja?  

Vaja rohkem pühi, armastuse tulest kuumaks tehtud isikuid, kes oma kirikut, oma vaimlist ema ainult ei arvusta, või pealiskaudselt temast mööda ei lähe, kellele kiriku küsimus ei ole ainult probleem, koorem, vaid kes rõõmsa uhkusega temas edasi sammuvad.  

Täna, meie Eesti evangeeliumi kiriku juubelipühal tervitavad meid tervest usupuhastuse kirikust isikud, nagu alustaja ja usu isa Luther, siis: Spener ja Francke, Zinzendorf ja Spangenberg, Wichern, Fliedner, Lohe, Bodelschwingh, Stoecker ja Naumann, Paul Gerhard ja Bach, Verevi Jaan ja õpetaja Kuhn – ja palju teisi! 

Mis ütlevad nad kõik?  

Et Jumala vaimu tuli põleks ja prohvetlikud isikud ilmuksid, kellele tõsiseks südame asjaks on Jumala suur asi, üks püha ristikogudus, kes üheskoos suurt tuleviku eeskava teostaks: Jumala tahtmise sündimine ja läbiviimine enese juures ja maailmas.  

Jumal ise andku selleks käesoleval juubeliaastal palju äratust ja põlevat vaimutuld.  

Ilmunud esimest korda Eesti Kirikus 1924.

 

Hugo Bernhard Rahamägi (1886–1941) oli eesti usuteadlane, vaimulik ja poliitik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop aastail 1934–1939.

Print Friendly
English