Artiklid

Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad peaksid kristlikke koole asutama ja ülal pidama (1524), 1. osa

Saateks

Keskajal oli hariduse andmine Lääne-Euroopa aladel peamiselt kloostrikoolide ja toomkoolide ülesanne. 16. sajandi alguse maadeavastused, majandusliku jõukuse kasv ning intensiivistunud kaubandus aitasid kaasa sellele, et kaupmeheamet näis paljudele vanematele oma laste jaoks teoloogi-, juristi- või arstiametist parema ja tulutoovama perspektiivina. Üha enam tuli ette seda, et vanemad ei tahtnud enam oma lapsi ei kiriku valduses olevatesse koolidesse ega teoloogiat õppima saata. Reformatsioonist haaratud aladel oli osaliselt Martin Lutheri enda mõjul hakanud levima arusaam, nagu õpetataks kirikukoolides niikuinii üksnes väärõpetust (Luther ei olnud just kitsi metafooridega, mida ta katoliku kiriku õppeasutuste kohta kasutas), mistõttu hakkas rahva seas maad võtma kriitiline suhtumine mitte üksnes koolidesse, vaid haridusse laiemalt. Samuti hakati sulgema kloostrikoole ja võõrandama kloostrikoolide vara – tegevus, millele ilmalikke valitsejaid ajendas sageli mitte üksnes vaimustumine reformatoorsetest ideedest, vaid ka oma vara suurendamise võimalus. Nende erinevate tegurite koosmõju tõttu pakkus haridusmaastik 1520ndate aastate alguse Saksamaal üpris kurva pildi. Kuna haridusevastased viitasid oma seisukohti esitades tihti Lutherile, pidas ta vajalikuks nende vastu sõna võtta ning oma seisukohti selgitada.

Lendkiri „Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad peaksid kristlikke koole asutama ja ülal pidama” on koostatud kas 1524. a jaanuaris või veebruari alguses ning trükitud Wittenbergis sama aasta veebruarikuus. Tegu on üleskutsega ilmalikele valitsejatele toetada koolide rajamist ja nende ülalpidamist. Tegu ei olnud täieliku haridusprogrammiga, mille töötas hiljem välja Philipp Melanchthon, keda on nimetatud ka Praeceptor Germaniae’ks (Saksamaa õpetajaks). Pigem toob Luther välja rea põhjendusi, miks Saksamaa linnade raed ja ilmalikud valitsejad hariduse andmist toetama peaks. Kuigi Lutheri kirjutises võib näha humanismi mõju, lähevad tema seatud eesmärgid humanistlikust haridusest kaugemale. Lutheri sooviks on siduda humanistliku hariduse parimad jooned ajaloo, kirjanduse ja teiste vabade kunstide ning põhjaliku kristliku koolitusega. Samuti rõhutas Luther tütarlaste koolide rajamise vajadust.

Reformatsioon seadis eesmärgiks üleüldise kohustusliku hariduse kõigile. Kirjutis „Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad peaksid kristlikke koole asutama ja ülal pidama” koos kirjatükiga „Sermon või jutlus, et lapsi tuleks koolis pidada” (1530) on andnud olulisi impulsse hariduse suurele tähtsustamisele luterlikus kirikus.

Anne Burghardt

 

Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad peaksid kristlikke koole asutama ja ülal pidama

Armu ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Auväärsed, targad, armsad isandad! Kui ma oleksin inimeste käsku Jumalast enam kartnud, kui kindlalt oleksin ma pidanud vaikima, olles nüüdseks juba kolm aastat olnud vande all ja põlatud, ja kui palju on Saksa maadel neid, nii suuri kui väikeseid, kes selsamal põhjusel minu öeldut ja kirjutatut jätkuvalt ründavad ja selle tõttu palju verd valavad. Jumal ise on aga minu suu avanud ja mul rääkida käskinud ning seisab lisaks sellele väeliselt minu kõrval ning teeb minu asja ilma minu nõu ja jõuta vägevamaks, ning mida enam nad lärmavad, seda enam ta sel levida laseb. Ta otsekui naeraks ja pilkaks nende lärmamist, nagu ütleb 2. psalm [salm 4]. Juba sellest võib too, kes puhta paadunud pole, näha, et see asi Jumala enda oma peab olema ja et selles on näha Jumala sõna ja töö laadi, mis kasvab alati kõige enam siis, kui seda iseäranis tugevasti taga kiusatakse ja vaigistada tahetakse.

Seepärast tahan ma kõnelda (nagu Jesaja ütleb) ning mitte vaikida niikaua, kuni ma elan, et Kristuse õiglus lööks hiilgavalt särama ning et tema õnnistegev arm süttiks lambina ning seepärast palun ma teid kõiki, mu armsad isandad ja sõbrad, et te selle minu kirjatüki ja manitsuse sõbralikult vastu võtaks ja omale südameasjaks teeks. Sest olgu ma pealegi, nagu ma olen, Jumala ees võin ma ikkagi puhta südametunnistusega kiidelda, et ma ei otsi ses kõiges omaenda kasu, mida ma saavutaks märksa paremini vait olemisega, vaid ma olen selles asjas kogu südamest siiras nii teie kui kogu Saksamaaga, kuhu Jumal mind on seadnud; usutagu seda või mitte. Ja ma tahan teile vabalt ja kindlameelselt kinnitada ja öelda, et kui te mulle selles asjas kuuletute, kuuletute te ilma kahtluseta mitte mulle, vaid Kristusele, ning kes ei kuuletu mulle, ei põlga ära mitte mind, vaid Kristust. Sest ma tean hästi ja olen kindel selles, mida ja mille pärast ma kõnelen või õpetan, ning samamoodi saab seda mõistma ka igaüks, kes minu õpetust tõsiselt võtab.

Esiteks näeme me praegu igal pool Saksa maadel, kuidas koolid hooletusse jäetakse: kõrgkoolid nõrgenevad, kloostrid kahanevad. Rohi kuivab ära ja õieke närtsib, nagu ütleb Jesaja, kuna Jumala Vaim puhub oma sõna läbi nende peale ja paistab nende peale nõnda kuumalt evangeeliumi läbi. Sest nüüd saab Jumala sõna läbi selgeks, kui mittekristlikud ja ainult kõhu täitmisele suunatud need asutused on. Jah, kuna kõik need liha peale mõtlejad nüüd näevad, et nad enam ei pea või ei saa oma poegi, tütreid ja sõpru kloostritesse ja stiftidesse toppida ning kodust ja valdustest ära saata ning võõraste valdustesse sättida, ei taha keegi enam oma lastel õppida ega tudeerida lasta. Nad ütlevad: „Mis me neil ikka õppida laseme, kui neist pappe, munki ega nunnasid ei saa? Las nad parem õppigu ennast ära toitma“.

Mis aga neil inimestel mõttes mõlgub, seda näitab piisava selgusega nende endi antud tunnistus. Sest kui nad poleks kloostritest ja stiftidest või vaimulikust seisusest oma lastele ainult kõhutäidet ja ajalist toidust otsinud ning kui nad oleks tõesti tahtnud, et nende lapsed päästet ja õndsust otsivad, ei laseks nad oma käsi nõndamoodi rüppe ega ütleks: „Kui vaimulik amet miskit pole, siis tahame me ka õppimise sinnapaika jätta ja sellesse mitte panustada“. Nad ütleks hoopis nõnda: „Kui on tõsi, nagu evangeelium õpetab, et see seisus on meie lastele ohtlik, õpeta siis ometi, oh armas, meile üht teist viisi, mis on Jumalale meelepärane ja meie lastele õndsusttoov, sest me ei taha ju hoolt kanda ainult oma kallite laste kõhu, vaid ka hinge eest.“ Niimoodi kõneleks neist asjust muidugi tõeliselt kristlikud ja ustavad vanemad.

Pole ime, et kuri kurat selle asja ette võtab ning lihalikele ja ilmalikele südametele selliseid asju sisendab, et nad lapsed ja noored nõnda hooletusse jätaks. Kes saaks teda selles süüdistada? Ta on maailma vürst ja jumal. Kas on tõesti võimalik, et talle peaks meeldima see, et evangeeliumi läbi hävitatakse tema pesad, kloostrid ja vaimulikud banded, kus ta saab kõige paremini rikkuda noori inimesi, kes talle iseäranis olulised on? Kuidas ta saaks heaks kiita või isegi toetada seda, et noori õigesti kasvatataks? Ta oleks narr, kui ta laseks oma riigis üles ehitada seda, mille kaudu ta ise kõige kiiremini põrmu paisataks – mis juhtuks siis, kui ta kaotaks tolle maiuspalakese, milleks on armsad noored, ning oleks sunnitud taluma seda, et neid tema enda kulul ja toel Jumala teenistuse tarvis hoitaks.

Seepärast käitus ta väga targasti tollal, kui kristlased lasid oma lapsi kristlikult kasvatada ja õpetada. Noorsugu ähvardas tema käest põgeneda ja tema riigis suurt häda põhjustada; nii ta siis võttiski kätte ja laotas laiali oma võrgud ning rajas selliseid kloostreid, koole ja seisuseid, et ilma erilise Jumala imeta poleks ükski noorsand tema käest pääsenud. Nüüd aga, kui ta näeb, et need püünised Jumala sõna läbi purunevad, asub ta teistpidiselt tegutsema ega taha enam midagi õppida lasta. Taas toimib ta õigesti ja targalt selleks, et oma riiki säilitada ja noori endale hoida. Kui noored on tema omad, kasvab noorsugu tema all üles ja jääb tema omaks; kes saaks temalt midagi ära võtta? Maailm jääb siis rahumeeli talle. Sest kui talle peaks kahju sündima, mis talle tõesti häda teeb, siis peab see aset leidma noorsoo kaudu, kes kasvab üles Jumala tundmises ja levitab Jumala sõna ning õpetab teisi.

Mitte keegi, mitte keegi ei usu, kui kahjulik, lausa kuratlik ettevõtmine see on, ja see leiab aset õige vaikselt, nii et keegi seda ei märkagi ning see toob kahju enne, kui on üldse mahti nõu pidada, end selle vastu kaitsta ja abinõud tarvitusele võtta. Kardetakse türklasi ja sõdu ja veeuputusi, sest nende puhul saadakse aru, mis on kahju ja mis kasu. Mis aga siin kuradil mõttes mõlgub, seda ei näe ega karda keegi ja nii see vaikselt lähebki. Õige oleks, kui iga kuldna eest, mis antakse meie kuklasse hingavate türklaste vastu võitlemiseks, käidaks välja sada kuldnat, kui see kasvõi ühegi poisslapse seeläbi niimoodi üles kasvataks, et temast üks õige ristiinimene saab. On ju üks õige ristiinimene parem ja saab tuua rohkem kasu kui kõik inimesed maa peal.

Seepärast anun ma Jumala ja meie vaese noorsoo pärast teid kõiki, minu armsad isandad ja sõbrad, et te seda asja sugugi liiga tühiseks ei peaks, nagu teevad paljud, kes ei näe seda, mis maailma vürstil plaanis on. Sest see on üks tõsine ja suur asi, kuna nii Kristusele kui maailmale on tähtis, et me noori aitaks ja neile nõu annaks. See on abiks ka meile ja kõigile teistele. Ja pidage silmas, et kuradi sellist vaikset, salajas hoitud ja riukalikku kiusamist tuleb tagasi tõrjuda suure kristliku tõsidusega. Armsad isandad, kui aastas tuleb nii palju raha kulutada püssidele, maanteedele, jalgteedele, tammidele ja muule seesugusele selleks, et linnal ajalikult rahu majas oleks, miks ei peaks siis ometi sama palju panustama viletsa, vaese noorsoo hüvanguks, pidades koolmeistrina ülal üht või kaht arukat meest?

Samuti peaks iga kodanik mõtlema selle peale, kui palju raha ja vara on ta siiani pidanud kaotama indulgentside, missade, vigiiliate, stiftide, testamentide, aastapäevade[1], kerjusmunkade, vennaskondade, palverännakute ja mis iganes muude kasutute asjade pärast. Nüüd, olles Jumala armust sellisest röövimisest ja andmisest lahti, peaks ta ju Jumalale tänuks ja auks tahtma sellest osa koolile anda, et see vaeseid lapsukesi kasvatada saaks. See on ju ometi üks hea investeering, sest poleks evangeeliumi valgus tulnud ning teda sellest päästnud, oleks ta ju muidu ülalnimetatud röövlitele tulutult pidanud kümme korda rohkem ära andma. Ja mõista ometi, et kui selle vastu on tunda vastupanu, raskust, takistusi ja tõrksust, on seal kindlasti kurat kohal, kes sugugi takistusi ei tekitanud, kui kloostrite ja missade tarvis raha anti või seda õigemini hunnikute kaupa kohale tassiti. Sest ta tunneb, et see töö pole tema omade seast. Kõik armsad isandad ja sõbrad, laske siis sellel olla esmaseks põhjuseks, mis teid siin paneb vastu seisma kuradile kui kõige kahjulikumale ja salakavalamale vaenlasele.

Teiseks peame me tähele panema, nagu ütleb püha Paulus 2Kr 6 [salm 1], et me Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks ega õnnist aega niisama ära ei raiskaks. Sest kõigeväeline Jumal on tõepoolest meie, sakslaste, vastu nüüd armuline olnud ja ühe õige kuldse aasta[2] saatnud. Meil on nüüd võtta parimad, kõige õpetatumad noored sellid ja mehed, keda kaunistavad keeled ja kõiksugu kunstid ning kellest võiks nii palju kasu olla, kui neid kasutataks noorte harimiseks. Kas see pole siis selgelt näha, et praegu on võimalik üht noormeest kolme aastaga niimoodi harida, et ta oma viieteistkümnendal või kaheksateistkümnendal eluaastal rohkem oskab kui seni kõik kõrgkoolid ja kloostrid on osanud? Jah, mida muud kui eesliks, puupeaks või kõlupeaks saamist on kloostrites seni õpitud? Kakskümmend, nelikümmend aastat õpiti ilma ladina või saksa keelt selgeks saamata. Rääkimata häbiväärsest ja Jumalat teotavast elust, mille tõttu üllas noorsugu nii kahetsusväärselt ära on rikutud.

Tõsi on, et ma tahaks pigem, et ükski poisslaps enam kunagi midagi ei õpiks ja tumm oleks, kui et kõrgkoolid ja kloostrid jääks kestma nii, nagu nad seni on olnud ja et noorte elu ja õpetamine samamoodi edasi kestaks nagu siiani. Sest see on minu tõsine arvamus, soov ja igatsus, et need eeslitallid ja kuradikoolid kas maapõhja vajuks või kristlikeks koolideks ümber muudetaks. Kuna aga Jumal meie vastu nüüd nii armuline on olnud ja meile terve hulga inimesi on andnud, kes noori õpetada ja kasvatada oskavad, siis on tõepoolest hädavajalik, et me Jumala armu tähele panemata ei jätaks ja tal ilmaasjata uksele koputada ei laseks. Ta seisab ukse taga; meil läheb hästi, kui me talle ukse avame! Ta tervitab meid; õnnis on see, kes talle vastab! Kui me teda tähele ei pane, nii et ta meist hoopis mööda läheb, kes ta siis jälle tagasi toob?

Heitkem pilk oma varasemale hädale ja selle pimedusele, milles me olime. Minu arvates pole Saksamaa veel kunagi Jumala sõnast nii palju kuulnud kui praegu. Ajaloost midagi sellist igatahes ei leia. Kui me sel nüüd ilma tänu ja auta minna laseme, siis võib karta, et meil tuleb veel kohutavamat pimedust ja vaeva kannatada. Kallid sakslased, ostke, kuna turg on ukse ees, koguge, kuna päike paistab ja ilm on hea, kasutage Jumala armu ja sõna, kuna see on kohal! Sest seda te peate teadma, et Jumala arm ja sõna on nagu mööduv vihmahoog, mis ei tule tagasi sinna, kus see kord on olnud. See oli juutide juures; mis aga läinud, see läinud – neil pole nüüd enam midagi. Paulus toob selle Kreekasse, aga taas – mis läinud, see läinud; nüüd on neil türklane. Ka Roomal ja ladina maal on see olnud: mis läinud, see läinud – nüüd on neil paavst. Ja teie, sakslased, ei tohi mõelda, et see teile alatiseks jääb, sest tänamatus ja põlgus ei lase tal jääda. Seepärast haarake selle järele ja hoidke sest kinni, kes haarata ja hoida saab: laiskadel kätel saab halb aasta olema!

Kolmandana – ja kõige olulisemana – tuleb nimetada Jumala seadust, kes Moosese läbi nii tihti manitseb ja nõuab, et vanemad oma lapsi õpetaks, nagu ka Psalmis 78 öeldakse: „Mida ta käskis küll meie isadel teatada oma lastele ning lastelastele õpetada“.[3] Ja sellest tunnistab ka Jumala neljas käsk, mis peab laste kuulekust vanemate vastu nii oluliseks, et näeb koguni ette sõnakuulmatute laste surmamise kohtu läbi[4]. Ja miks meie, vanad, üldse elame, kui mitte selleks, et noorte eest hoolt kanda, neid õpetada ja kasvatada? Pole võimalik, et need sõgedad noored ennast ise õpetaks ja enda eest hoolt kannaks; seepärast on Jumal nad usaldanud meie kätte, kes me oleme vanad ja kogenud, kuna me teame, mis neile hea on, ning ta saab meie käest veel nende kohta põhjalikult aru pärima. Seepärast käsib ka Mooses 5Ms 32 [ salm 7] ja ütleb: „Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!“

Milline patt ja häbi see küll on, et me oleme omadega jõudnud sinnamaale, et meid tuleb oma laste ja noorte kasvatamisele ja nende heakäekäigu eest hoolitsemisele utsitada ja me peame end utsitada laskma, kuigi ometi meie loomus ise meid sellele peaks ajendama ning ka paganate eeskuju seda meile mitmel moel näitab. Isegi ükski mõistuseta loom ei jäta oma poegade eest hoolitsemata ja neid õpetamata, kui jätta kõrvale jaanalind, kelle kohta Jumal Iiobi raamatus 39 ütleb, et ta jätab oma munad maa peale ja on oma poegade vastu nii vali, nagu ei olekski need tema omad.[5] Ja mis sest kasu oleks, kui meil oleks muidu kõik olemas ja me kõike teeks ja oleks kui õilsad pühakud, kui me samal ajal jätaks hooletusse selle, mille pärast me peaasjalikult elame, nimelt noorte kasvatamise? Minu arvates ei ole ühtki välist pattu, mille all maailm Jumala silmis nii raskelt kannataks ning mis oleks ära teeninud nõnda kohutava karistuse nagu seda on patt, mida me teeme oma laste vastu neid mitte kasvatades.

Kui ma veel noor olin, oli koolis levinud selline ütlus: Non minus est negligere scholarem, quam corrumpere virginem: „Õpilase ärarikkumine on sama halb kui neitsi rüvetamine“. Seda öeldi koolmeistrite hirmutamiseks, kuna tollal ei teatud suuremat pattu, kui seda on neitsi rüvetamine. Kuid armas Issand Jumal, kui palju väiksem patt on neitsite või naiste rüvetamine (seda kui ihulist ja äratuntud pattu on võimalik kahetseda) võrreldes sellega, kui üllad hinged hooletusse jäetakse ja ära rikutakse, kuna sellist pattu ei panda tähele ega tunta ära ning seda ei kahetseta kunagi! Häda maailmale ikka ja igavesti! Iga päev sünnivad lapsed ja kasvavad meie seas üles ning kahjuks pole kedagi, kes nende vaeste noortega tegeleks ja neid juhataks; asjadel lastakse minna, nagu nad lähevad. Kloostrid ja stiftid pidid seda tegema, kuid ometi on nemad need, kelle kohta Kristus ütleb: „Häda maailmale ahvatluste pärast! Kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks sinna merre, kus on kõige sügavam“[6]. Need pole muud kui laste õgijad ja hävitajad.

Sa ütled, et seda kõike tuleb öelda lapsevanematele ja mida need raehärrad ja valitsejad siin asjasse puutuvad? See on õigesti öeldud. Aga mis siis, kui vanemad seda ei tee? Kes seda siis peab tegema? Kas see tuleb siis sellepärast tegemata jätta ning lubada lastel hooletusse jääda? Kuidas saavad valitsus ja raad end välja vabandada, öeldes, et see pole nende asi? Vanemad ei tegele sellega mitmel põhjusel.

Esiteks pole paljud nii vagad ja ausad, et nad seda teeks, kui nad ka saaks, sest sarnaselt jaanalindudele on ka nemad oma laste vastu valjud ja olles oma munad ära munenud ja lapsed sigitanud, jätavad nad nood sinnapaika ega tee nende heaks enam midagi. Need lapsed peavad aga ikkagi samas kogukonnas meiega, meie seas ja meie juures elama. Kuidas saavad nüüd mõistus ja iseäranis kristlik armastus seda taluda, et nad ilma kasvatamata suureks sirguvad ja teistele lastele mürgiks ja kahjuriteks on, hävitades lõpuks kogu linna, nagu see sündis Soodoma ja Gomorra ja Gibea ning paljude teiste linnadega.

Teiseks on enamus vanemaid selles osas kahjuks saamatud ega tea, kuidas lapsi kasvatada ja õpetada tuleb. Sest nad ise ei ole peale oma kõhtude eest hoolitsemise midagi õppinud. Selleks, et lapsi hästi ja õigesti õpetada ja kasvatada, on tarvis erilisi inimesi.

Kolmandaks, isegi kui vanemad oleksid võimelised ja tahaksid seda heal meelel ise teha, ei ole neil selleks muude asjaajamiste ja majapidamise tõttu ei aega ega mahti, mistõttu häda sunnil tuleb ülal pidada avalike koolide õpetajaid – kui just igaüks eraõpetajat ülal pidada ei taha. See aga oleks tavalisele mehele liiga raske koorem kanda, mistõttu jälle nii mõnegi tubli poisslapse eest jääks vaesuse pärast hoolitsemata. Lisaks surevad paljud vanemad ja jätavad endast maha vaeslapsi ning kui me ei tea kogemusest, kuidas eestkostjad nende eest hoolt kannavad, siis peaks see meile selgelt näitama [kuidas tegutseda], et Jumal ise nimetab end vaeslaste kui nende, kes on muidu kõigi poolt hüljatud, isaks. Pealegi on ka neid, kellel lapsi ei ole ning kes seetõttu pole ka antud asjast huvitatud.

Seepärast peaks raad ja valitsejad suurima mure ja innuga noortele tähelepanu pöörama. Sest kuna terve linna vara, au, ihu ja elu on nende kätte usaldatud, poleks see aus ei Jumala ega maailma vastu, kui nad ei otsiks kõigest väest päeval ja ööl linnale heaolu[7] ja paremaks muutumist. Linna heaolu ei seisne aga üksnes suurte varade kogumises, kindlate müüride, ilusate majade, hulga püsside ja relvade omamises. Kus seda kõike on palju ja kus sõgedad narrid selle üle otsustavad, on palju omamine sellele samale linnale hoopis suuremaks pahanduseks ja kahjuks. Linna parimaks ja suurimaks heaoluks, turvalisuseks ja väeks on see, kui tal on palju võimekaid, õpetatud, arukaid, auväärseid, hästi kasvatatud kodanikke. Nemad võivad siis küll ka koguda aardeid ja igasugu vara, seda hoida ja õigesti kasutada.

Kuidas tegi Rooma linn, kui ta lasi poisslapsi nõnda kasvatada, et nad viie-, kaheksateist- või kahekümneaastaselt oskasid suurepäraselt ladina ja kreeka keelt ning kõiksugu vabu kunste (nagu neid nimetatakse) ning pärast seda saadeti nad sõtta või valitsema. Neist said nutikad, mõistlikud ja osavad inimesed, kes valdasid kõiksugu kunste ja kel oli kogemust, nii et kui tänapäeval kõik piiskopid ja kõik papid ning mungad Saksamaal ühte hunnikusse kokku kuhjata, ei leia sealt ikkagi samaväärset kasvõi ühelegi Rooma sõjasulasele. Seepärast oli neil ka edu: seal oli inimesi, kes olid igasugu ülesannetes usinad ja osavad. Nii on hädavajadus alati selleks sundinud ja kogu maailmas ning ka paganate juures alal hoidnud korda, mis näeb ette kasvatajate ja koolmeistrite olemasolu, kuna vastasel juhul ei saa rahvast head asja. Seepärast on ka sõna „kasvataja“ püha Pauluse juures Gl 3 otsekui inimelu üldisest korraldusest võetud, kui ta ütleb, et „Seadus on olnud meie kasvatajaks“.[8]

Kuna linnal peab olema inimesi ja nende suurimaks hädaks, vajakajäämiseks ja kurtmiseks on see, et neil pole piisavalt inimesi, siis ei saa jääda ootama, kuni nad iseenesest kasvavad; ka ei ole neid võimalik kivist välja raiuda või puust nikerdada. Samuti ei tee Jumal imesid seni, kuni mingit asja on võimalik lahendada ka teiste tema antud andide abil. Seetõttu peame me ise sellesse panustama ning vaeva ja raha kulutama selleks, et neid ise teha ja kasvatada. Sest kelle muu kui valitsejate süü on see, et praegu on kõigis linnades puudu osavatest inimestest, kuna nad on lasknud noortel üles kasvada nagu puudel metsas, pööramata tähelepanu sellele, kuidas neid õpetada ja kasvatada? Seepärast on nad ka nii korratult kasvanud, et ei kõlba mitte ehitusmaterjaliks, vaid üksnes kasututeks lattideks ja heaks põletusmaterjaliks.

Ajalik valitsus peab ometi jätkuma. Kas siis tõesti tuleb lubada seda, et edevad tölplased ja tohmanid valitseks, kui seda ometi on võimalik parandada (mis on küll üks ütlemata ebamõistlik ettevõtmine!) või laseme me veelgi rohkem sigu ja hunte isandateks teha ja nende üle seada, kes ei tahagi mõelda sellele, kuidas inimesed nende üle võiks valitseda. Samuti on see üks ebainimlik pahategu mitte mõelda kaugemale sellest: „Me tahame praegu valitseda; mis see meie asi on, kuidas käib nende käsi, kes pärast meid tulevad“. Mitte inimeste, vaid sigade ja huntide üle peaks sellised inimesed valitsema, kes ei otsi valitsedes muud kui omaenda kasu või au. Isegi kui kõige usinamalt selle eest hoolt kanda, et valitsemise tarvis kasvatataks arukaid, õpetatud, osavaid inimesi, kuluks ometi piisavalt vaeva ja muret, et see kõik hästi läheks. Mida siis veel oodata, kui selle nimel üldse midagi ei tehta?

Siis sa ütled jällegi, et kui ka koolid peaks olemas olema, mis kasu on meil ladina, kreeka ja heebrea keele ning teiste vabade kunstide õpetamisest? Me võiks ju Piiblit ja Jumala sõna saksa keeles õpetada, kuna sellest aitab ju õndsakssaamiseks? Vastuseks ütlen ma, et jah, ma tean kahjuks küll, et meie, sakslased, peame alati olema ja jääma elukateks ja metsikuteks loomadeks, nagu ümberkaudsed maad meid nimetavad[9] ning mille me ka ära oleme teeninud.

Mind paneb aga imestama, miks me kunagi ei ütle: „Mis kasu on meil siidist, veinist, vürtsidest ja võõrast välismaisest kaubast, kui meil on Saksamaal ometi endil veini, vilja, villa, lina, puitu ja kive mitte ainult külluses, et neist elada, vaid meil on ka valikut ja kvaliteeti, mis on [meile] auks ja ehteks?“ Kunstid ja keeled, mis on meile ilma igasuguse kahjuta veel suuremaks ehteks, tuluks, auks ja kasuks nii selleks, et pühakirja mõista ja ilmalikku valitsust juhtida, tahame me ära põlata, kuid välismaistest kaupadest, mille järele meil pole ei hädavajadust ega pole neist mingit kasu – ning pealegi koorivad nad meid selgrooni paljaks –, neist ei taha me kuidagimoodi loobuda. Kas „saksa narrid ja elukad“ pole mitte õige nimetus?

Kui keeltest ka mingit muud kasu ei oleks, peaks meid ometi igati rõõmustama ja innustama see, et see on Jumala õilis ja üllas and, millega ta praegu meid, sakslasi, nõnda rikkalikult ja teistest maadest enam külastab ja õnnistab. Ei paista olevat kuigi palju näiteid selle kohta, et kurat oleks [keeltel] lasknud esile kerkida kõrgkoolide ja kloostrite kaudu. Nood on hoopis alati nende vastu tõrkunud ning tõrguvad veel praegugi. Sest kurat tundis prae lõhna: kus keeled au sisse tõuseks, tekiks tema riigi sisse auk, mida on raske niisama kergesti uuesti kinni toppida. Kuna tal ei õnnestunud keelte esilekerkimist takistada, püüab ta neid nüüd ometi nõnda ebaolulistena hoida, et nad iseenesest jälle kahaneks ja kaoks. See pole mõni oodatud külaline, kes talle [keelte näol] külla oleks tulnud; sestap tahab ta seda külalist ka nõnda toita, et too end varsti jälle minekule seaks. Armsad isandad, seda kuradi pahatahtlikku riugast näevad meist läbi vaid vähesed.

Seepärast, armsad sakslased, tehkem siinkohal silmad lahti ja tänagem Jumalat selle kalli varanduse eest ja hoidkem sest kindlalt kinni, et seda meilt jälle ära ei võetaks ning kurat oma pahandust teha ei saaks. Sest me ei saa salata seda, et kuigi evangeelium on tulnud ja tuleb iga päev üksnes Püha Vaimu kaudu, nii on ta ometi keelte vahendusel tulnud ning on nende kaudu ka kasvanud ning teda tuleb ka nende abil alal hoida. Sest kohe, kui Jumal tahtis, et evangeelium läheks apostlite kaudu kogu maailma, andis ta selleks ka keeled[10]. Ning enne seda oli ta roomlaste valitsemise kaudu kreeka ja ladina keelel kõigis maades levida lasknud selleks, et tema evangeelium peagi kaugete paikadeni rohket vilja kannaks. Samuti on ta teinud ka nüüd. Keegi ei teadnud, miks Jumal lasi keeltel esile tõusta, kuid nüüd on näha, et see sündis evangeeliumi pärast, millel ta tahtis lasta ilmsiks saada ning seeläbi antikristuse valitsust paljastada ja hävitada. Seepärast andis ta ka Kreekamaa türklase kätte, et minema aetud ja laiali pillutatud kreeklased kreeka keelt levitaks ja sellega ka teiste keelte õppimisele aluse paneks.

Sama kallis kui meile on evangeelium, sama tugevalt hoidkem kinni ka keeltest. Sest Jumal ei lasknud oma pühakirja ilmaasjata kahes keeles kirja panna: Vana Testamendi heebrea ja Uue Testamendi kreeka keeles. Neid [keeli], mida Jumal ära ei põlanud, vaid valis kõigi teiste seast enda Sõna kirjapanekuks, peame ka meie teistest enam austama. Sest püha Paulus pidas seda heebrea keele eriliseks auks ja eeliseks, et Jumala sõna selles keeles antud on, nagu ta Rm 3 ütleb: „Mis on erilist või mis kasu on ümberlõikamisest? Sellest on palju kasu. Esiteks on nende [ümberlõigatute] kätte usaldatud Jumala sõnumid“.[11] Seda kuulutab ka kuningas Taavet Psalmis 147: „Ta annab teada oma sõna Jaakobile, ja oma määrused ja seadused Iisraelile.“ Seda on ta niisiis teinud oma rahvale ja oma õigust neile ilmutanud.[12] Seepärast kutsutaksegi heebrea keelt pühaks. Ja püha Paulus nimetab [Vana Testamenti] pühadeks kirjadeks kahtlemata selle püha Jumala sõna pärast, mis neis sisaldub. Samuti võib ka kreeka keelt pühaks nimetada, kuna see on kõigi seast valitud keeleks, milles kirjutati Uus Testament ja millest see otsekui allikast läbi tõlkimise teistesse keeltesse on voolanud ning ka neid pühitsenud.

Ja lase meil seda öelda, et me ei saa evangeeliumi ilma keelteta alal hoida. Keeled on kui tupp, millesse on torgatud see Vaimu nuga. Nad on relikviaarid, milles kantakse seda aaret. Nad on anum, milles seda märjukest hoitakse. Nad on tulease, kus seda toitu hoitakse. Ja nagu evangeelium ise näitab, on nad korvid, mille sees hoitakse leibu ja kalu ja toidupalukesi. Jah, kui me asjadel minna laseme ning keeled hooletusse jätame (hoidku meid Jumal selle eest), ei kaota me mitte üksnes evangeeliumi, vaid me jõuame lõpuks ka sinna, et me ei oska enam ei ladina ega saksa keelt korralikult kõnelda või kirjutada. Võtkem siinkohal õppust kõrgkoolide ja kloostrite õnnetust ja kohutavast eeskujust ning olgu see meile hoiatuseks, kuna seal mitte üksnes ei unustatud ära evangeelium, vaid rikuti ära ka ladina ja saksa keel, nii et õnnetutest inimestest said lausa metslased, kes ei osanud ei saksa ega ladina keelt õigesti kõnelda ega kirjutada ning oleks äärepealt kaotanud ka terve mõistuse.

Seepärast pidasid ka apostlid ise vajalikuks siduda Uus Testament kreeka keelega ning panna see selles keeles kirja; kahtlemata selleks, et säilitada seda seal meie tarvis kindlalt ja turvaliselt otsekui pühas seaduselaekas. Sest nad nägid ette kõike seda, mis toona kuulus veel tulevikku, kuid on nüüdseks aset leidnud: oleks see olnud talletatud ainult mällu, oleks kristluses pead tõstnud nii mõnigi metsik ja kohutav korratus ja segadus, erinevad tõlgendused, fantaasiad ja õpetused, mida poleks kuidagi olnud võimalik tagasi tõrjuda ega lihtsameelseid nende eest kaitsta, kui Uut Testamenti poleks konkreetses keeles kindlalt kirja pandud. Seepärast on kindel, et seal, kus keeled alles ei jää, peab viimaks kaduma ka evangeelium.

 

[1] Sks Jahrtage: iga-aastased surma-aastapäeval peetavad surnumissad – tlk.

[2] Sks Ein recht gülden jar, sõna-sõnalt „õige kuldne aasta“. Luther viitab siin katoliku juubeliaasta väljakuulutamise praktikale, mida saksa keeles kutsuti rahvasuus Güldenjahr („kuldne aasta“) – tlk.

[3] Vrd salmid 5j – toim.

[4] Vrd 5Ms 21:18–21 – tlk.

[5] Originaalis seisab ekslikult Ii 31; vrd 39:14, 16 – toim.

[6] Mt 18:7, 6 – tlk.

[7] Vrd Jr 29:7 – tlk.

[8] Originaalis Gl 4; vrd 3:24 – toim.

[9] Viide eeskätt Itaalia humanistidele ja nende kommentaaridele sakslaste kohta – tlk.

[10] Ap 2:1–11 – tlk.

[11] Vrd Rm 3:1j – tlk.

[12] Vrd Ps 147:19j – toim.

 

Teksti 2. osa ilmub 13. oktoobri Kirik & Teoloogias.

 

Originaal: An die Burgermeyster und Radherrn allerly stedte ynn Deutschen landen (WA 15, 27-53). Tõlkinud Anne Burghardt, toimetanud Urmas Nõmmik.

 

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

Print Friendly
English