Artiklid

Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: luterliku reformatsiooni tähendusest piibliteadustele

31. oktoobril möödub 500 aastat reformatsiooni algusest Saksamaal. Kirjutades reformatsiooni tähtsusest ja mõjust, ütleb teoloog Thomas-Andreas Põder:

„Reformatsiooni 500. aastapäevale mõeldakse ja seda tähistatakse väga erinevate huvide, kaalutluste ja tonaalsustega, mis omakorda kombineeruvad ja põimuvad väga mitmeti. See ei ole midagi, mis läheks korda nt üksnes luterlastele või luterlikele kirikutele või siis ka laiemalt üksnes kristlaskonnale. Epohhilise kaaluga sündmusena inimkonna ajaloos – sündmusena, mis oluliselt ja pikas perspektiivis teisendas ühiskondlikku elukorraldust ning mille religioossed, kultuurilised ja sotsiaalsed mõjud ulatuvad meie kaasaega – on see ju igal juhul tähendusrikas ja pakub sageli huvi ka neile, keda reformatsiooni religioosne mõõde jätab võib-olla ükskõikseks“ (Põder 2017: 1742).

Reformatsiooni mõju kohta ütleb ta:

„Reformatsiooni mõju on mitmetahuline ja pikaajaline. Religioossetest algimpulssidest välja kasvades kujundas see uuesti ümber inimeste spirituaalsuse ja igapäevaelu: selle, millises staatuses ja võtmes mõisteti inimeste ühiskondlik-poliitilist kooselu, kuidas suhtuti kunstidesse, haridusse[[1]] jne. Tegelikult ei ole ühiskondliku elu või kultuuri valdkonda, mis poleks puudutatud reformatsioonist“ (Põder 2017: 1745–1746).

Seetõttu on loomulik, et reformatsioonist ei jäänud mõjutamata ka ükski teoloogia valdkond. Käesolev lühiartikkel on pühendatud neist ühele – piibliteadustele[2]. Artikkel annab ülevaate Lutherist kui piibliteadlasest ja püüab vastata küsimustele, milline on olnud luterliku reformatsiooni panus piibliuuringutesse ning milline võiks olla selle tähendus Piibli uurimisele tänapäeval.

 

1. Luther kui piibliteaduste professor

Luterliku reformatsiooni seos piibliteadustega on antud juba reformatsiooni algataja isikus. Kuigi paljud meetodid ja ka küsimuseasetused piibliteadustes on kerkinud esile alles 17.–19. sajandil, on teaduslik töö Piibliga toimunud juba alates ristiusu esimestest sajanditest[3]. Ka pimedaks tituleeritud keskajal kirjutati teoseid, millel on olnud suur tähendus Piibli teaduslikule uurimisele[4]. Ajal, mil Martin Luther (1483–1546) elas ja tegutses, toimus intensiivne töö Uue Testamendi kreekakeelsete käsikirjadega. Renessansiaegsed õpetlased Gianozzo Manetti (1396–1459), Lorenzo Valla (1406–1457) jt olid veendunud, et Piiblit saab adekvaatselt mõista vaid seda algkeeltes lugedes ning nad üritasid taastada Piibli algteksti[5]. Nende Lutheritki inspireerinud pürgimused on võetud kokku loosungisse „Ad fontes!“ („[Tagasi] allikate juurde!“). 1516. a ilmus humanist Erasmuse (1466–1536) poolt koostatud esimene trükitud kreekakeelne Uue Testamendi väljaanne „Novum Instrumentum.“ 1519. a ilmus sama teose täiendatud ja parandatud väljaanne, mille Luther võttis oma saksakeelse Uue Testamendi tõlke (1521/22) aluseks (vt Genthe 1977: 13–17; 22–28).

Nüüdseks on küll selgunud, et Piibli algteksti meil ei ole ja tõenäoliselt ei ole ühte algteksti kunagi olnudki (vt Nõmmik 2012; vt ka Paul 1989: 11), ent põhimõte, et Piiblit tuleb tõlkida algkeeltest ja uurida algkeeltes, on muutunud endastmõistetavaks kogu akadeemilises teoloogias. Selle põhjus tuleneb juba ainuüksi keele olemusest – eri keelte semantilised väljad ei kattu ja seetõttu ei ole umbkaudu pool Uue Testamendi termineid ei eesti keelde ega ühtegi praegusesse keelde täpselt tõlgitavad (Paul 1989: 16). Seega on iga piiblitõlge teatud mõttes tõlgendus. Ignoreerida ei saa ka meid Piibli kirjutamisajast lahutavat aja- ja kultuuridistantsi, samuti Piibli sümboli- ja pildikeelt (Paul 1989: 15). Viimase interpreteerimisega nägi vaeva ning jõudis meisterlike tulemusteni ka Luther. Selle kinnituseks on tema loengute põhjal sündinud piiblikommentaarid, eriti tema kommentaarid psalmide kohta.

1512. a oktoobris promoveeriti Martin Luther teoloogiadoktoriks ning juba samal aastal pidi ta võtma üle Erfurti ülikoolis[6] piibliteaduste professori koha, mis oli vabanenud seoses professori surmaga. Teadmata põhjustel alustas Luther aga tööd õppejõuna, mitte 1512. a, vaid alles talvesemestril 1513/14 (Reventlow 1997: 69). Oma esimesed loengud pidas ta psalmide kohta (1513–1515; vt Lohse 1995: 61–79). Järgnesid loengud Rooma kirjast (1515/6), Galaatia kirjast (1516/17), Heebrea kirjast (1517/18), taas psalmidest (1518/19–21) ning 1. Moosese raamatust (1536–1546). Loenguid erinevate piibliraamatute kohta pidas Luther kuni oma surmani (Reventlow 1997: 69) ning ta tegi seda paljude muude (sh administratiivsete) ülesannete kõrvalt (Lohse 1996: 22). Nende loengute põhjal sündinud piiblikommentaarid on oluline allikas reformatoorse teoloogia tundmaõppimiseks kuni tänaseni. Kahjuks ei ole eesti keelde tõlgitud veel ühtegi Lutheri piiblikommentaari.

 

2. Luther kui eksegeet ja hermeneut

Psalmide tõlgenduses tugineb Luther tugevalt Augustinusele (354–430; vt tema piiblihermeneutika kohta Lahe 2013b), keda ta psalmide kommentaaris ka otseselt tsiteerib. Kuna Luther lähtub siin Johannes Cassianuselt (360–435) pärinevast neljatasandilisest piiblitõlgendusest[7], mis oli keskajal üldlevinud (vt Lahe 2013a; Paul 2011), on tema psalmide tõlgendust nimetatud „eelreformatoorseks“ (Reventlow 1997: 72). Samas korrigeerib ta Cassianuse piiblitõlgendust oluliselt ning ka psalmide kristoloogiline seletus viitab juba Lutheri hilisematele küsimuseasetustele. Isegi sellised hilisema Lutheri jaoks olulised märksõnad nagu „Jumala õiglus“, „Jumala kohus“, „usaldus Jumala vastu“, „arm“ ja „evangeelium“ on psalmide kommentaaris olulised. Lutheri uurijate hulgas puudub üksmeel, millal jõudis Luther oma „reformatoorse avastuseni“, mida väljendab luterlik õigeksmõistuõpetus, ent kindlasti andis ühe impulssi Lutherile selleks psalmide uurimine (Lohse 1996: 22–23).

Luther mõistab psalme prohvetlike ettekuulutustena Kristuse kohta kuningas Taaveti suu kaudu. Nii olid neid tõlgendanud juba erinevad Uue Testamendi autorid (vt Reventlow 1990: 69 jj.), eriti Matteus (samas). Paljusid psalme mõistab Luther Kristuse palvetena. Juba psalmide kommentaari sissejuhatuses hülgab ta psalmide seostamise Iisraeli ajaloo sündmustega, nagu tegid seda tollased juudi eksegeedid, öeldes, et selline tõlgendusviis on „lihalik“. Õigesti mõistavad psalme vaid kristlased, kelle vaimu Kristus on avanud (WA 3,11,14–15; WA 3,13,9–13; 55 I,8,3–7). Luther väidab, et psalmidel on kaks tähendust – ajalooline ja prohvetlik –, kusjuures viimane kõneleb Kristusest. Luther ütleb, et „iga prohveteeringut ja iga prohvetit tuleb mõista Kristusest lähtudes, välja arvatud seal, kus ilmneb selgetest sõnadest, et see käib kellegi teise kohta“ (WA 3,13,6; 55 I,6,25/8,1). Väites, et ka juba psalmide sõnasõnaline tähendus käib Kristuse kohta, muudab Luther oluliselt Cassianuse tõlgendusmeetodit. Samas ei loobu ta siiski sellest meetodist, vaid kasutab seda paljudes kohtades. Nii seletab ta näiteks, et „õigus“ (ld iustitia) tähendab allegooriliselt kirikut, anagoogiliselt „Jumalat ennast triumfeerivas kirikus“, tropoloogiliselt aga inimese õiget hoiakut Jumala suhtes. „Kohus“ (ld iudicium) tähendab seevastu anagoogiliselt viimset kohut, allegooriliselt seda, et Kristus teeb varjatult vahet heade ja halbade vahel kirikus, ning tropoloogiliselt vana inimese surmamist ja seda, et Jumal võtab inimese usus vastu. Viimaks jõuab Luther, kaasates psalmide tõlgendamisse Rooma kirja, järelduseni, et „Jumala õigus“ (ld iustitia dei) on „usk Kristusesse“ (ld fides Christi). Taoline õiguse ja usu samastamine läheneb juba Lutheri „reformatoorsele avastusele“, st õigeksmõistuõpetusele üksnes usust Kristusesse, mis on keskne teema tema kommentaaris Rooma kirjale.

Lutheri pühakirjamõistmine ja tema piiblitõlgendamise printsiibid kujunesid välja pikema aja vältel[8] – osalt intensiivselt tekste uurides, osalt poleemikas oma vastastega, kelleks olid ühelt poolt „roomlased“ ehk „paavstlased“ (st katoliiklased), teiselt poolt aga nn reformatsiooni radikaalne tiib ehk spiritualistid, keda Luther nimetab indlejateks (Schwärmer). Kui esialgu, st „eelreformatoorsel perioodil“, tunnistas Luther Pühakirja kõrval ka muid autoriteete (kirikuisad, kirikukogude otsused, paavst), siis reformatsioonisündmuste käigus jõudis ta arusaamisele, et ainus autoriteet usuküsimustes on Piibel. Luther ei vastanda ka oma „reformatoorsel perioodil“ Piiblit ja kirikut kui kõigi kristlaste kogu, küll aga on ta vastu arusaamale, et piiblitekste tuleb lugeda lähtudes kiriku traditsioonist ja et paavst on kõige autoriteetsem Piibli tõlgendaja, kelle Piibli tõlgendused on siduvad kogu kirikule. Vastukaaluks institutsionaalsele õpetusametile väidab Luther, et Pühakiri on piisavalt selge Pühakirja enda kaudu, lihtsalt mõistetav ja ise enda tõlgendaja, kõike kõiges läbi katsudes, kõige üle kohut mõistes ja kõike valgustades (WA 7,97,23). Kuid selline vaade Piiblile ei tähenda mingil juhul Piibli keelelise ja ajaloolise aspekti ignoreerimist, nagu väidavad tänapäeval kristlikud fundamentalistid. Vastupidi – Lutheri jaoks oli keel kui jumaliku ilmutuse edastamisvahend väga oluline ja ta pidas oluliseks Piibli algkeelte tundmist ja ka ajaloo tundmist. „Tööriistadena“ kasutab Luther nii teadmisi Piibli keeltest kui ka ajaloost oma eksegeetilistes kommentaarides ka ise. Ta jõuab piiblitekste uurides koguni mitmete kirjanduskriitiliste avastusteni, mis erinevad (kui tänapäevaselt väljenduda) tollase kiriku „ametlikest seisukohtadest“. Näiteks jõuab ta seisukohale, et Johannese ilmutusraamatu autoriks ei saa olla evangelist Johannes ega Jaakobuse kirja autoriks apostel Jaakobus (Genthe 1977: 28). Kui kirja heebrealastele oli peetud keskajal Pauluse kirjaks, siis jõuab Luther veendumusele, et Paulus ei saa selle kirja autoriks olla. Samuti arvab Luther, et Rooma kirja 16 ptk nimedeloend ei sobi kokku nimetatud kirjaga ja ei saa seega olla algselt kirja juurde kuulunud (samas). Need Lutheri seisukohad on tänaseks nii enamiku luterlike kui katoliiklike eksegeetide poolt aktsepteeritud.

Lutheri vaated teatud piibliraamatute apostlikule päritolule on kooskõlas tema piiblihermeneutika üldpõhimõtetega. Luther rõhutab, et Pühakirja kese on Kristus ning et kogu Pühakirja tuleks tõlgendada Kristusest lähtudes. Apostlik on Lutheri järgi Piiblis vaid see, mis kuulutab Kristust, suunab või „ajab“ inimest Kristuse poole[9]:

„Ja selles langevad kokku kõik õiged pühad raamatud, et need kõik jutlustavad Kristust ja ajavad tema poole. See on ka õige proovikivi kõigi raamatute hindamiseks, kui nähakse, kas need ajavad Kristuse poole või mitte. Mis ei õpeta Kristust, see ei ole apostlik, isegi kui seda õpetaks püha Peetrus või püha Paulus. Ja teistpidi, mis kuulutab Kristust, see on apostlik, isegi kui seda teeks Juudas, Hannas, Pilatus või Heroodes.“ (WA 7,384,25–32).

Sellest lähtudes on Luther mitmete piibliraamatute suhtes väga kriitiline. Ta heidab Jaakobuse kirjale ette, et see hindab kõrgelt häid tegusid, kirjale heebrealastele, et see ei tunnista teise meeleparanduse võimalikkust, ja ilmutusraamatule, et see tegeleb nägemustega, selle asemel, et kuulutada Kristust selgete sõnadega.

Õigeks Pühakirja tõlgendamiseks tuleb Lutheri meelest teha vahet ka seaduse ja evangeeliumi vahel (WA 7,502,34), st neid ei tohi samastada, nagu seda tegi Aquino Thomas (1225–1274), kelle suhtes Luther on väga kriitiline. Seaduse ja evangeeliumi erinevus seisneb Lutheri järgi selles, et seadus mõistab inimese (alati!) hukka, evangeelium mõistab aga inimese Kristuse pärast õigeks. Seejuures väljendab Luther radikaalset mõtet, et Vana Testamendi seadus, st selle arvukad igapäevaelu normeerivad keelud ja käsud, on vaid juutide, mitte kristlaste jaoks (WA 39 I,539,4). Erandi teeb ta siin vaid dekaloogile. On selge, et taoline vaateviis oli suunatud „usuindlejate“ vastu, kes tahtsid teha Vana Testamendi seadusest kristlaste jaoks püha elukorraldust.

Viimaks hülgas Luther ka Pühakirja neljakordse tähenduse, rõhutades selle vastu, et Piibli sõnasõnaline mõte (ld sensus litteralis) on piisav, et mõista Pühakirja kaudu edasi antud Jumala tahet (WA 5,5285). Luther teeb formaalselt küll vahet Pühakirja välisel ja sisemisel sõnal, ent neid saab tema arvates vaid eristada, ent mitte lahutada, sest sisemine sõna, mis äratab inimeses usku, on antud edasi välise sõna kaudu, mis vajab seletamist ja tõlgendamist. On ilmne, et ka see vaateviis kujunes välja poleemikas „usuindlejatega“, kes väärtustasid vaid pühakirja sisemist sõna, mis mõjuvat vahetult hingele (Genthe 1977: 24–25).

Rõhutades Pühakirja sõna tähendust, omistab Luther suurt tähendust keelele, mille kaudu sõna edasi antakse, ning peab Pühakirja mõistmiseks oluliseks haridust, milles on oluline koht keeltel ja ajalool (vt Lepajõe 2017: 11–16).

 

3. Lutheri pühakirjamõistmise viljastav panus piibliteaduste arengule minevikus ja tänapäeval

Lutheri vaated Piiblile on avaldanud piibliuuringutele viljastavat mõju ja ei ole raske seletada, miks. Piibliga tegelemist toetas juba ainuüksi see, kuidas Luther rõhutas Piibli olulisust. Pole siis ime, et järgnevatel sajanditel sai Piibli õppimine ja uurimine protestantliku teoloogiastuudiumi aluseks. Piibli filoloogilist ja ajaloolist uurimist soodustas Lutheri käsitlus sisemise ja välise sõna suhtest. Kui Jumala Sõna on vahendatud meile inimlike keelte ja kirjutatud teksti kaudu, mis on kujunenud ajaloos, siis on selle mõistmiseks ju oluline tunda Piibli algkeeli (st vanaheebrea, aramea ja vanakreeka keelt) ja ajalugu, milles toimus tekstide kirjapanek. Ent on veel üks mõjuv põhjus, miks tänapäevased piibliteadused tekkisid ja arenesid sajandeid protestantlikes, mitte katoliiklikes ülikoolides[10]. Selleks oli Lutheri revolutsiooniline vaateviis, mille järgi Piibli seletamine peab lähtuma piiblitekstidest endist, olema kriitiline, arvustades piiblitekste Piibli keskmest lähtudes, ning olema sõltumatu kiriklikus traditsioonis välja kujunenud arusaamadest ja kiriku õpetusameti seisukohtadest. Kindlasti on sellist vaateviisi Piibli uurimisele mõjutanud mitte ainult Lutheri piiblihermeneutika, vaid ka tema sügavalt läbitunnetatud arusaam kristlase vabadusest.

Ja lõpuks veel üks mõte seoses (jätkuva) reformatsiooniga. Reformatsioonile pani aluse piibliteadlane ja reformatoorse mõtteviisi tekkimisel mängis suurt rolli Piibli teaduslik uurimine. Kas ei võiks viimane olla reformatoorse mõtteviisi edasikandja kirikus ja ühiskonnas ka täna?

___________________

[1] Lutheri vaadete kohta haridusele vt Lepajõe 2015: 1539–1559; Lepajõe 2017: 3–18.

[2] Mõiste „piibliteadused“ on teoloogia ajaloos suhteliselt noor. Lutheri ajal uuriti Vana ja Uut Testamenti koos. Vana ja Uue Testamendi teadusest kui eraldi distsipliinidest saab rääkida alates 19. sajandist.

[3] Olgu siin vaid meenutatud Origenese (u 185–253/254) panust Vana Testamendi tekstikriitikasse (vt Lahe/Nõmmik 2014; vt ka Graf Reventlow 1990: 171).

[4] Ajaloolistele ja filoloogilistele küsimustele pöörasid oma teostes suurt tähelepanu näiteks Beda Venerabilis (672–735) ja Nicolaus Lyrast (u 1270–1349) (vt Reventlow 1994: 118–126; 259–245).

[5] Vt nende kohta Graf Reventlow 1997: 9–26; Lahe 2013c; tekstikriitika probleemidest üldiselt vt Lahe/Nõmmik 2014; Lahe 2014; Võõbus 2017.

[6] Erfurti ülikool on paradoksaalsel viisil Saksamaa üks vanemaid ja samal ajal noorimaid ülikoole. Ülikool rajati 1389. a, 1816. a ülikool suleti ning taasavati 1994. a.

[7] Johannes Cassianus arendas edasi Origenese õpetust, mille järgi piiblitekstil on kolm tähendustasandit. Origenes kasutab nende kohta mõisteid „Pühakirja ihu“ (see on tekstide sõnasõnaline tähendus), „Pühakirja hing“ ning „täiuslik vaimne seadus“ (mida ta peab Pühakirja kõige sügavamaks mõistmistasandiks). Selline kolmikjaotus vastab platonistlikule käsitlusele inimesest, mis jagab inimese kolmeks osaks või tasandiks – vaimuks, hingeks ja ihuks. Paljudes populaarteaduslikes käsitlustes väidetakse, et Origenes õpetas iga piibliteksti kolme tähendustasandit, ent see väide ei vasta tõele. Pühakirja ihust, hingest ja täiuslikust vaimsest seadusest räägib Origenes vaid paaris kohas ega rakenda seda piiblitekstide tõlgendamisel järjekindla printsiibina. Ta ei anna ka kusagil selgeid kriteeriume, kuidas neid tasandeid eristada. Origenes ei püüagi Piiblit tähendustasanditeks „separeerida“. Ta mõte on pigem, et piiblitekst ei ole ühemõtteline ja et meil on võimalik liikuda aina sügavama pühakirjamõistmise suunas. Johannes Cassianus (360–435) kujundas sellest aga õpetuse Piibli neljakordsest tähendusest. Selle õpetuse järgi tuleb esmalt püüda mõista Piibli sõnasõnalist tähendust (ld sensus litteralis) ning liikuda sellest aste-astmelt kolme kõrgema tähendustasandi juurde. Sõnasõnalisele tähendusele järgneb allegooriline tähendus (ld sensus allegoricus), mis sisaldab kristliku õpetuse tõdesid Kristuse isiku kohta. Allegoorilisele tähendusele järgneb tropoloogiline tähendus (lad sensus tropologicus), mis sisaldab moraalialaseid tõdesid ja annab juhiseid õigeks kristlikuks käitumiseks. Viimane, kõrgeim tähendustasand on Piibli anagoogiline mõte (ld sensus anagogicus), mis kõneleb tulevasest jumalariigist ja selle saladustest. Erinevalt Orignesest arvab Cassianus, et neljakordne tähendus on igal piiblitekstil. Vt selle kohta Paul 2011.

[8] Lutheri hermeneutilistest põhimõtetest üldiselt vt Lohse 1995: 204–213.

[9] Luther kasutab siin raskesti tõlgitavat väljendit Christum treybet. Aquino Thomase hermeneutika kohta vt Lahe 2013b.

[10] Tänapäevane teaduslik piibliuurimine sai roomakatoliku kirikus tunnustuse 1943. a (vt Zimmermann 1982: 17 (märkus 1)).

 

Kasutatud kirjandus

 

Lühenditega viidatud kirjandus

WA = Martin Luther, D. Martin Luthers Werke. Kritische Gesamtausgabe (Weimarer Ausgabe), Weimar, 1899 jj.

Muu kirjandus

Arthur Võõbus (2017) „Uue Testamendi tekstikriitikast“Kirik & Teoloogia, 306 (20.10.2017).

Berhnard Lohse (1996) Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse, Tartu: Greif.

Bernhard Lohse (1995) Luthers Theologie in ihrer historischen Entwicklung und in ihrem systematischen Zusammenhang, Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Hans Jochen Genthe (1977) Kleine Geschichte der neutestamentlichen Wissenschaft, Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Heinrich Zimmermann (1982) Neutestamentliche Methodenlehre. Darstellung der historisch-kritischen Methode. Neubearbeitet von Klaus Kliesch. Stuttgart: Verlag Katholisches Bibelwerk.

Henning Graf Reventlow (1990) Epochen der Bibelauslegung. Bd. I: Vom Alten Testament bis Origenes, München: Beck.

Henning Graf Reventlow (1994) Epochen der Bibelauslegung. Bd. II: Von der Spätantike bis zum ausgehenden Mittelalter, München: Beck.

Henning Graf Reventlow (1997) Epochen der Bibelauslegung. Bd. III: Renaissance. Reformation. Humanismus, München: Beck.

Jaan Lahe (2013a) „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 1: Varane kristlus“Kirik & Teoloogia, 75 (17.05.2013).

Jaan Lahe (2013b) „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 2: keskaeg“Kirik & Teoloogia, 76 (24.05.2013).

Jaan Lahe (2013c) „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 3: uusaeg“Kirik & Teoloogia, 77 (31.05.2013).

Jaan Lahe (2014) „Põgus sissejuhatus Uue Testamendi tekstikriitikasse“Kirik & Teoloogia, 150 (24.10.2014).

Jaan Lahe, Urmas Nõmmik (2014) „Lühike sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse“Kirik & Teoloogia, 116 (28.02.2014).

Marju Lepajõe (2015) „Miks haridus on püha?“ – Akadeemia, 9, 1539–1559.

Marju Lepajõe (2017) „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki: Reformatsiooni mõjust hariduskäsitlusele Eestis“ – Akadeemia, 1, 3–18.

Thomas-Andreas Põder (2017) „Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval“ – Akadeemia, 10, 1739–1772.

Toomas Paul (1989) „Sissejuhatus“ – Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud. Tõlkinud Toomas Paul ja Uku Masing. Tallinn: EELK Konsistoorium, 7–16.

Toomas Paul (2011) „Pühakirja neljakordsest mõttest“ – Eesti Kirik 16.11–07.12.2011.

Urmas Nõmmik (2012) „Tants Vana Testamendi algteksti ümber“Kirik & Teoloogia, 24 (25.05.2012).

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly
English