Arvamused

Kuidas elada maailmas, kus vastus on „ei tea“?

Viimasel ajal on üle mitmete aastate kirikuga seoses taas puhkenud arutelu homoseksuaalsuse üle. Tulenevalt käesolevatest kohalike omavalitsuse valimistest on küsimus praegu viidud küll kooseluseaduse või selle vastasuse konteksti. Ühiskonnas laiemalt on tekitanud poleemikat ja isegi polariseerumist kooseluseadus kui selline. Kas see tuli vastu võtta või mitte. Kas on tegemist abieluga võrdsustamise või millegi muuga.

Kirikus endas aga rajaneb poleemika eelkõige sellele, mida arvata homoseksuaalsusest kui nähtusest. Sest on raske ette kujutada seda, et mõni kirikuinimene küll mõistab homoseksuaalse praktika hukka, kuid kiidab heaks seda harrastavate inimeste kooselu või abielu. Seega taandub küsimus teemale: „Mida arvata homoseksuaalsest praktikast kui sellisest?“

Kirikuinimese jaoks on loomulik, et kõigepealt otsitakse vastust Piiblist. Just niiviisi on teinud ka Eesti Kirikute Nõukogu, mis on 16. oktoobril 2008 vastu võtnud dokumendi „Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses“.

Mõne aja pärast kümne aasta vanuseks saav manifest meenutab tänaseks stiili ja sisu taseme poolest tublit koolikirjandit, kuid on siiski saanud paljudele Eesti kristlastele selles küsimuses suunanäitajaks. Dokumendis tsiteeritakse paljusid piiblitekste. Heal kombel leidub ka poleemikat homoseksuaalse praktika pooldajatega, st tegemist ei ole pelgalt teeside väljahõikamisega, vaid veidike on püütud arendada dialoogi. Manifestis mõistetakse homoseksuaalne praktika Piiblist otsitud toega ühemõtteliselt hukka: „Siiski on selge, et nii Vana kui Uus Testament taunivad igasugust homoseksuaalsust – ka niisugust, mis on lahus vägivallast.“

Lisaks Pühakirjast pärinevatele tekstikohtadele kasutab EKN-i avaldus ka keerulisi filosoofilisi konstruktsioone: „Loomine meesinimeseks ja naisinimeseks puudutab seega ennemini inimese ontoloogilist kui bioloogilist mõõdet. See näitab ilmekalt, et homoseksuaalsus ei ole lihtsalt moraali ega loomuliku või juriidilise õiguse küsimus, vaid sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, veelgi täpsemalt väljendudes – olemasolu ja ontoloogia küsimus.“ Seda väidet lugedes ei selgu, kas neid kahte lauset saaks maakeelde ümber panna sõnastuses: „Tegemist on perverssusega“.

Haakudes EKN-i manifestiga publitseerisid Urmas Nõmmik ning Jaan Lahe „Usuteaduslikus Ajakirjas“ artikli pealkirjaga „Homoseksuaalsus Piiblis“.

Üllitis polemiseerib pea kõikides punktides EKN-i avaldusega ning on hilisematel aastatel saanud mõlemalt autorilt jätkuartikleid veebiajakirjas „Kirik ja Teoloogia“, kus mainitud piibliteadlased oma seisukohti lähemalt lahti seletavad.

„Homoseksuaalsus Piiblis“ on meeldivalt sügavuti hermeneutiline ning võimaldab hajutada lihtsameelset ettekujutust sellest, kuidas Pühakirjas neid teemasid käsitletud on. Esiteks võetakse hoogu maha antud temaatika tähtsuse rõhutajatelt: „Ent üle kõige seisab tõik, et homoseksuaalsus on piibliteoloogia seisukohast marginaalne teema ning on allutatud hoopis tähtsamatele aspektidele. Kogu Piiblis on vaid seitse kirjakohta, mida põhiliselt seostatakse hinnangutega homoseksuaalsusele.“ Samuti on tänuväärt kombel heidetud valgust tolleaegsete inimeste mõttemaailmale laiemalt: „Nii oli nt antiikkultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole. Seksuaalsuse liigitamine homo- ja heteroseksuaalsuseks oli võõras. Sõltuvalt olukorrast võis Vanas-Kreekas üks ja sama mees käia abikaasana seksuaalselt läbi oma naisega, olla prostituudi tarbija, teise mehe armastaja või lävida seksuaalselt noorukiga.“

Arusaadavalt on tegemist vastuolulise avaldusega. Kui nii mitmete aastatuhandete vältel, kui Piibel kirja sai, ei märganud inimesed endi ümber elanud lähisugulastel midagi, mida võib tänapäevases mõistes nimetada „seksuaalseks sättumuseks“, siis saab seda tõlgendada põlvkondade pikkuse kogemusena, et seksuaalne sättumus on fiktsioon ning inimest on võimalik homoseksuaalsusest „ümber kasvatada.“

Eelpoolmainitud pühakirjatekstide ning nende üksikasjaliku analüüsiga näitavad artikli autorid veenvalt, et paljudel juhtudel ei olnud esmajoones tegemist mitte homoseksuaalse praktika hukkamõistuga, vaid nii omasooiharust kui selle kohatist hukkamõistu on piiblitekstis mainitud pigem kõrvalise nähtusena. Erandiks on Leviticuses leiduvad tekstid, milles selge eitus siiski kirjas seisab: „Surm on määratud (—) mehele, kes magab mehega. Verb „magama“ on täiesti neutraalne termin, ent täiend „nagu magamine naisega“ ei luba kaksiti mõistmist.“

Vana Testamendi üldpilti vaadates jõutakse siiski mõnevõrra ühekülgsele järeldusele: „Niisiis ei ole Lv 18 ja 20 eesmärgiks üksikute seksuaalaktide keelustamine bioloogilistel, hügieenilistel või moraalsetel eesmärkidel, vaid püha rahva puhtus.“ Ei ole selge, miks on põhimõtteliselt võimatu, et mainitud tekstid on antud nii moraalsetel kaalutlustel kui samaaegselt ka selleks, et eraldada juudid erinevate homoseksuaalsete praktikatega paganarahvastest. Nii näiteks on dekaloogi puhul ilmne, et ta anti küll juutidele seetõttu, et tegemist on Jahve poolt äravalitud rahvaga, kuid samal ajal ka seetõttu, et tapmine ja vargus on moraalselt hukkamõistetavad nähtused.

Uue Testamendi põhilise hukkamõistva teksti (Rm 1: 24-27) suhtes öeldakse artiklis muu hulgas järgmist: „Kuigi sellele aitioloogiale ei leia juutlusest otseseid paralleele, võib siiski väita, et salmid 26–27 väljendavad Pauluse-aegsete juutide üldist hoiakut „ebaloomulike“ seksuaalsuhete suhtes.“ Artiklit kokku võttes hoiatavad selle autorid lugemast Piiblisse sisse tänapäevaseid arusaamu, mida tollastel kirjutajatel polnud: „Seda kõike arvestades võib väita, et piibliaegsete seksuaalsust puudutavate arusaamade automaatne ülekandmine tänapäeva ühiskonda ja eespool käsitletud kirjakohtade masinlik rakendamine diskussioonis homoseksuaalsuse üle on ülimalt problemaatiline.“

Samuti tõdevad Nõmmik ja Lahe, et Pühakirja tekstidest on läbi aegade loetud välja tuge väga erinevatele nähtustele: „Ka Piibli autoriteediga tuleb ümber käia tarmukalt, sest sellega on kiriku ajaloos põhjendatud teatavasti nt orjapidamist, patriarhaalset peremudelit, antisemitismi, rassismi, füüsilist vägivalda laste kasvatamise vahendina.“

Antud arutelu kokkuvõttena võime tõdeda seda, et kuna homoseksuaalsete praktikate teema on Piiblis niivõrd väheoluline, siis ei selgu sealtkaudu meile lõplikku tõde, kas need praktikad tuleks hukka mõista või heaks kiita. Kindel on see, et tolleaegsed erinevad ühiskonnad teatud kontekstis homoseksuaalseid praktikaid taunisid. Kas see on tollase elu kogupilt, ei ole selge. Samuti ei selgu Piibli abil, kas me peaksime suhtuma nähtusse nii, nagu tollal seda tehti või oleks õigem asju ümber hinnata, nagu on tehtud Nõmmiku ja Lahe poolt viimatises tsitaadis loetletud elunähtustega.

Kui aga nii, siis on homoseksuaalse praktika puhul tegemist teemaga, mis on praegu kristlase vaatevinklist ebaselge. Seega, kui antud küsimuses pidada kirikusisest debatti, siis ei ole tegelikult võimalik leida Pühakirjast täielikku tuge kummagi vaatenurga jaoks: eitamaks ega jaatamaks. Diskussiooni saab pidada järelikult lähtuvalt igaühe isiklikust maailmavaatest ning seal sisalduvatest väljakujunenud „maitse‒eelistustest“.

On küll nii, et mõned diskussioonis osalejad püüavad oma vaadetele pühakirjaliste kinnituste asemel või neile lisaks tuua teaduslikke uurimusi, väites, et teaduslikult olevat tõestatud asjaolu nagu sünniks inimene siia ilma kindla seksuaalse sättumusega, st et homoseksuaalsusel on geneetilised põhjused. Siiski on tõsiteaduslikud geneetikud tänapäeval kaugel nii radikaalsest väitest. Geneetika areneb praegusel ajal küll suurte sammudega edasi, kuid ei ole kaugeltki selge, kuivõrd mõjutavad niivõrd keerulise asja, nagu seda on inimese seksuaalsus, väljakujunemist geneetilised faktorid ja kuivõrd keskkonnast pärinevad tegurid. On tõepoolest avaldatud teaduslikke uurimusi, mis näitavad, et kindlad kaasasündinud psüühilised jooned võivad soodustada inimese seksuaalse sättumuse kujunemist homoseksuaalseks. Samas ei kirjuta need tegurid predestineerivalt ette, milliseks inimene välja areneb.

Selgituseks võib kasutada järgnevat võrdlust: keskajal saavutasid meisterlike juveliiridena edu inimesed, kellel esines põlvkonniti selline nähtus nagu pärilik lühinägelikkus. Kuivõrd optika oli tollal lapsekingades, oli lühinägelikul inimesel võimalik pelgalt oma nägemistaju varal ehete loomisel paremini tajuda kõige väiksemaidki detaile. Kuna nad nägid väikeseid asju paremini, siis suutsid nad teha ka ilusamaid ehteid kui tavainimene. Geneetiliselt edasi kanduvast lühinägelikkusest ei saa aga järeldada seda, nagu oleksid kõik tugeva lühinägelikkusega inimesed kujunenud kullaseppadeks. Sellesse ametisse saamise võimalust määrasid veel väga mitmed sama olulised asjad, kui seda on päriliku lühinägelikkuse olemasolu.

Tõsiteaduslikud uurimused ei kinnita täna väidet, nagu oleks homoseksuaalne sättumus pärilik. Nii ei ole meil võimalik oma veendumustele inimese seksuaalsuse kohta suurt tuge leida ei Piiblist ega teadusest. Homoseksuaalse praktika eitaja saab seetõttu alati jääda väite juurde, mille ta leiab vaatluse teel: kuna homoseksuaalse sättumusega inimesi on rahvastiku hulgas protsentuaalselt vähe, siis on tegemist kõrvalekaldega tavapärasest. Homoseksuaalsuse jaataja seevastu leiab tuge asjaolust, et oma põhiolemuselt on kõik inimesed Jumala ja riigi ees võrdsed ning seda fundamentaalset asjaolu ei muuda inimolemuse selline mittemäärav tahk nagu seda on seksuaalsus.

Meil ei ole võtta ühest vastust.

Siin jõuame aga tõelise „murdepunktini“: „Kuivõrd me üleüldse suudame elada nähtuste maailmas mida me ei oska enese jaoks piisaval määral lahti mõtestada?“ Inimese jaoks on mentaalses mõttes raske pikemalt viibida määramatuse olukorras. Me oleme evolutsiooniliselt kujunenud olevusteks, kes otsivad kõikjal enda ümber mustreid, süsteeme, loogikat ja mõtet. Oskus ja soov puuduliku info põhjal „lüngad täita“ ning luua osalise kaudu meie meeltes üldpilt, on võimaldanud meie esivanematel olelusvõitluses ellu jääda, märgates nii ohte kui võimalusi. Nii on meil raske minna lasta ning loobuda otsimast põhjendusi, selgitusi, mõtet. Seda tehes tundub meile, et maailm muutub ettearvamatuks ja ebaturvaliseks.

Kui rääkida kitsamalt kiriku sees toimuvast diskussioonist, siis loobudes meie jaoks olulistele nähtustele seletusi ja kindlaid vastuste otsimisest, tunneme teadlikult või alateadlikult, kuidas meie silmis muutub nõrgemaks „metamõte“- meie usk, mille üheks oluliseks ülesandeks on luua meile terviklik ja arusaadav vaimne kontekst.

Tänasel päeval elame kvantfüüsikalises maailmas, kuid selle haaramine on mõttele raske ja ebamugav. Kaasaegse füüsika maailmamõistmisega saab kergesti loetavas vormis tutvuda näiteks populaarteadusliku ajakirja „Imeline teadus“ (09/2011) artiklis „Füüsika on teelahkmel“: „Platon kirjeldas antiikajal koobast, milles istuvad ahelates inimesed, kes on pööratud näoga seina poole. Nende taga on lõke, ning nad näevad seinal varjusid, mille põhjal otsustavad, mis toimub nende selja taga ja väljaspool koobast. Kui klassikaline füüsika tegi oma esimesi samme, siis mõõdeti asju, mida me võisime näha ja tunda, nagu näiteks kera liikumist või aurukatla rõhku. Kuid pärast kvantmehhaanika kasutuselevõttu on Platoni mõttekäik taas ajakohaseks muutunud. Me mõõdame ja arvutame, kuid meil puudub ülevaade arvutuste taga olevast kvantmehhaanilisest tegelikkusest. Teooria toimib iga kord, kui seda katsetame ja katse õnnestub, kuid sellega see otsekui kinnitab meile, et tegelikult me näeme vaid sügavama reaalsuse varjusid.“

Artikkel selgitab kahekümnel leheküljel, kuidas meil on palju väikesi mudeleid maailma seletamiseks, kuid puudub TOE (theory of everything) ehk kogu Universumi täiuslik mudel ja kuidas kvantmehaanika põrmustab põhjuslikkuse põhimõtte. „Lõppkokkuvõtteks arvab Niels Bohr, et tegelikult ei ole meil võimalik teada, milline maailm on, kui me seda ei vaatle. Kuid me saame otsustada, kuidas ta reageerib sel hetkel, kui me oma katset teeme.“ Samuti määrab katse tegemise viis ette ära, millist tulemust me näeme.

Miks ma taolistest asjadest kirjutan kontekstis, kuidas võiksime pidada kirikusisest diskussiooni homoseksuaalse praktika üle? Küsimus on tõeotsingus. Uusaja teoloogia on püüdnud alates demütologiseerijatest leida tõde, reformides selleks vajaduse korral ja olulisel määral neid arusaamu, millega me kirikus sajandite vältel harjunud oleme. Leian, et ka antud diskussioon ei saa vilja kanda, kui esmalt asutakse pooldajate või vastaste „kaevikusse“ ja alles siis hakatakse oma positsiooni kaitseks argumente otsima. See ei ole tõeotsing. See on kivinenud traditsioonide toetamine ühelt poolt ja sellele vastanduvalt kirikus enda olulisust mitte tõestanud muudatuste promotsioon. Teoloogia on kirikliku mõtlemise vaimne selgroog. Ta saab olla tõsiselt võetav teadus siis, kui seame esmaseks sihiks tõeotsingu. Püüd teda vägisi enda kasuks „sikutada“ korrumpeerib teoloogilist mõtlemist, kitsenedes kas apologeetikaks ühelt poolt või mõtlemise moderniseerimise sunniks teiselt poolt.

Vastavalt eespool näidatule ei anna Piiblis leiduv vähene info meile piisavalt materjali selleks, et tänasel päeval teha homoseksuaalse praktika kohta põhjapanevaid järeldusi. Nagu ma hilisemalt viitasin, on see ehk loomulik ‒ me elame kvantfüüsikalises maailmas, kus me ei saa enam loota üheste vastuste leidmisele, mis võimaldaksid keerukaid elunähtusi taandada kas jaatusele või eitusele. See ei tähenda resigneerumist ning tõeotsingutest loobumist. See tähendab nentimist, et olenevalt valitud lähenemisnurgast võime jõuda tõe erinevate aspektideni, isegi kui need tunduvad esialgu vastandlikud. Meenutagem siinjuures tähendamissõna pimedatest, kes kobavad elevandi erinevaid kehaosi ja annavad seega vastandlikke kirjeldusi enda poolt kogetust. Mulle tundub, et me peame õppima elama eksistentsiaalse ebakindlusega, mille toovad meieni nii postmodernistlik filosoofia ühes vormis kui ka kvantfüüsika teises vormis. Ehk et me võime nii üksikisikute kui kirikuna praegu loobuda seisukoha võtmisest.

Lõpetuseks minupoolne soovitus, kuidas võiksime EELK-s homoseksuaalse praktika diskussiooniga edasi talitada. Lühidalt öeldes soovitan ma üldkirikliku arutelu tasandil homoseksuaalsuse teema suhtes kehtestada viiekümneaastane moratoorium. Kirikukogu või mõni muu pädev organ võiks ehk vastu võtta otsuse, et küsimusega tegeldakse edasi kitsamate ringide arutelude tasemel, kuni meil selle tulemusena koguneb piisaval määral kvaliteetset teoloogilist materjali, millest meie laste põlvkond saaks asjaliku käsitluse sünteesida.

Seni, kui meil ei ole piisavat selgust, võiksime EELK-s vastu võtta manifesti, mille mõtteloogikat pakun kulgema umbes järgnevalt: „Me tunnistame, et me ei tea luterlikus kirikus kõike. Eriti vähe teame me asjade kohta, millele Pühakiri osutab vähe tähelepanu. Oleme otsustanud sellise ambivalentsusega elada üldkiriklikul tasandil viiskümmend aastat. Loodame et selle järel saabub antud küsimuses suurem selgus. See otsus ei ole mõeldud teoloogilise arutelu summutamiseks üksikisikute ja väikerühmade tasandil, vaid vastupidi ‒ loodame, et mikrotasandi aruteludes aja jooksul küpsenud mõtted saavad hilisema seisukohavõtu aluseks. Käesolevaga ütleme seega lahti nii meie osalusel EKN-is vastu võetud kui ka meie kiriku siseselt kirikukogul vastu võetud homoseksuaalsust hukkamõistvatest dokumentidest. Teiselt poolt ei tähenda lahtiütlemine homoseksuaalsuse kui nähtuse kiriklikku heakskiitu, sest selleks puudub piisav pühakirjaline alus. Kirikuna tõdeme, et meie esmane siht ei ole sama mõttetakti pidamine ülejäänud ühiskonnaga. Meie esmane ülesanne on tegelda suure misjonikäsu täideviimisega: kuulutada rõõmusõnumit kõigele loodule ja kanda hoolt ristiinimeste hinge eest nende elu toetades.

Mitmed kirikud läänes on viimastel aastakümnetel võtnud homoseksuaalsust pooldava hoiaku. Taolise enesemuutmisega ei ole aga kaasnenud seda, et need kirikud oleksid silmnähtavalt efektiivsemalt hakanud täitma kirikule antud läkitust, mida mainisime. Üleüldse, võrreldes katoliku ja ortodoksi kirikuga, ei lähe ennast moderniseerinud kirikutel paremini. See viitab meile, et homoseksuaalsuse küsimuses annab ehk aeg kõige paremini arutust.

Kutsume kõiki inimesi üles elama nii, et kui meil on „jah“, siis olgu see „jah“, kui meil on „ei“, siis olgu see „ei“ ning kui meil on „ei tea“, siis on see „ei tea“.“

 

Aare Luup (1973) on EELK reservvaimulik, teoloogia magister.

Print Friendly
English