Arvamused

Juubeliaasta vaated religioonipoliitikale Eestis

2017. aasta teisel poolel möödub ümmargune arv aastaid mitmest pöördelisest sündmusest, millest igaüks on mõjutanud muuhulgas ka meie tänaseid religioonipoliitilisi olusid ja positsioone. Jättes praegu vahele 500-aastase reformatsiooni aastapäeva ning 100 aastat tagasi toimunud Vene punase, antikristliku revolutsiooni meenutamise – selle kahetsusväärse sündmuseta ei oleks tõenäoliselt võimalik järgmisel aastal tähistada ka Eesti Vabariigi 100-aastast juubelit –, vaatan kahte teist mälestusväärset sündmust ja nendega loodud võimalusi Eesti religioonipoliitika jätkuvateks arenguteks. Religioonipoliitika hõlmab teatavasti õigus- ja kultuuripoliitikat, mille esemeks on riigi ja usuliste ühenduste suhted, tervikuna ja detailides ning üsna laialt (vt nt Berliini Humboldti Ülikooli kõnede sari religioonipoliitikast)

 

Kaheksasada aastat

Apostli ja evangelisti Matteuse mälestuspäeval 21. septembril möödus 800 aastat Madisepäeva lahingust aastal 2017, milles on nähtud rasket kaotust eestlaste võitluses oma vabaduse eest. Lahingus langes sakalaste vanem Lembitu, kelle nime kannavad mitmed tänavad, aga ka laevad ja organisatsioonid. Lembitus, kes oli küll lühikese aja oma elust ristiinimene, kuid sellest usust rahvuslike väärtuste (vabandage anakronismi) ajel paganlusse taganenud, kehastub eestlase trots kõige pealesunnitu, aga ka ristiusu ja „võõraste“ väärtuste ja tõdede vastu. Samal päeval sai lahingus surmavalt haavata ka liivlaste quasi-rex Kaupo, kes oli end vabatahtlikult ristida lasknud ja koguni Rooma paavstilt käsikirjalise Piibli kingiks saanud. Selle asemel, et näha Kaupos esimest ajaloolist läänemeresoomlasest kristlikku valitsejat, on rahvusteadvuses kujunenud temast pigem äraandja, kollaboratsionisti kuju.

Vaatamata järgnenud sajanditele, reformatsioonile, kannatusrikkale 20. sajandile ja omariiklusele – või just nende tõttu – on Lembitu ja Kaupo rahvusteadvuses kinnistunud kujud mingil määral determineerinud Eesti religioonipoliitika (mõlemas suunas, nii riikliku kui kirikliku poliitika tähenduses) tausta. Eestlaste religioonistatistika räägib sama: kristlike denominatsioonide liikmeid on vähemuses. Samal ajal usk (eel- või järelkristlik) ei ole eestlasele võõras, kuid seda mitte kristliku usu tähenduses; statistika andmeil on Eesti puhul tegemist ühe kõige vähem traditsiooniliste religioonidega identifitseeritud ühiskonnaga kogu maailmas. Selle taustaga mitte arvestamine (mõlemas suunas), näiteks kristlike tõdede ja väärtuste kirjutamine kogu eesti rahva arvele, on pime tegelike asjaolude suhtes.

 

Kakskümmend viis aastat

Kakskümmend viis aastat tagasi, 3. juulil 1992, jõustus Eesti Vabariigi (kolmas) põhiseadus, mis paneb aluse riigis kohalduvale religioonipoliitilisele mudelile. Põhiseaduse §-st 40 järelduvalt on Eesti igaühe – koos §-ga 9 loetuna ka usulistele ühendustele laienevat – religioonivabadust respekteeriv sekulaarne riik. Sekulaarsus on tuletatav sellest, et puudub kohustus kuuluda kirikutesse või usuühingutesse ning riik ei identifitseeri end ühegi kirikuga. Sisuliselt tähendab see seda, et riik ja usulised ühendused on teineteisest sõltumatud ega oma õigusi teineteise küsimuste lahendamisel.

Siiski on oluline, et sellise põhiseaduse sätte sõnastuse järgi ei määratle Eesti end sekularistliku ega laitsistliku riigina, milles igaühe usuline elu oleks üksnes tema eraasi, ka ei ole riik ja kirik lahutatud. Vastupidi, see sõnastus avab võimalused riigi ja usuliste ühenduste partnerluseks üsna võrdsetel alustel (näiteks lepingute ja muude koostöövormide kaudu), välistades ühe või teise poole domineeriva seisundi teise üle. See ei välista teineteise rõõmude ja murede jagamist, kuid ei tekita kummalegi õigust ega kohustust mingisuguseks eestkosteks. Samuti – koos religioonivabaduse põhimõtte ja põhiseaduse §-ga 12 loetuna – tähendab see vaba suhet, milles riigil ei ole lubatud diskriminatoorselt eelistada suhet ühe usulise ühendusega suhtele iga teise usulise või ka maailmavaatelise (nt ateistliku) ühendusega.

 

Tasakaalupunkt religioonipoliitikas

Laenates analoogia rahvusvahelisest õigusest, saab riigi ja usuliste ühenduste paralleelses eksistentsis eristada rahulikku koos-  (või ka kaas-) eksisteerimist (või kui soovite, kooselu samas ajas ja ruumis, osaliselt kattuva liikmeskonnaga) vaatamata riigi ja usuliste ühenduste erinevustele ja erimeelsustele ühelt poolt ning teisalt arvestades nende koostööd, ühiste eesmärkide taotlemist. Kuigi kooseksisteerimine on üldjuhul koostöö eelduseks, tuleb kooselu standardeid silmas pidada ka koostöö käigus, need on omavahel põimunud.

Üheks paremaks ja tasakaalustatumaks näiteks riigi ja usuliste ühenduste koostööst Eestis, mis arvestab ka rahuliku kooseksisteerimise nõuetega, on vaimulike poolt abielu sõlmimise kinnitamise regulatsioon perekonnaseisutoimingute seaduses ja perekonnaseaduses. Ühelt poolt teevad riik ja usulised ühendused koostööd sel viisil, et vaimulikele võib anda pädevuse täita teatud perekonnaseisuasutuse ülesandeid, nimelt kinnitada abielu sõlmimist.

Teiselt poolt garanteerib riik vaimulikule õiguse keelduda abielu sõlmimisest, kui abielluja ei vasta kirikus, koguduses või koguduste liidus kehtiva usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele. Viimati nimetatud keeldumisõigus on kooseksisteerimist tagav norm, kuivõrd riik tunnustab religioossete normide toimimist vaatamata võimalikele erinevustele riigi ja usulise ühenduse väärtuste ja põhimõtete osas.

Sellise tasakaalupunkti leidmist suhetes, mis kuuluvad kas sama normisüsteemi (nt õiguse) raamides või ka erinevates normisüsteemides (nt õigus ja moraal) nii riiklike kui ka usuliste ühenduste jaoks põhimõtteliste küsimuste hulka, võib pidada ühtlasi eeskujuks ka muude religioonipoliitiliste vastu- või möödarääkivuste lahendamisel.

 

Tanel Kalmet (1973) on õigusteadlane, kelle üheks uurimissuunaks on olnud religiooni ja õiguse suhete uurimine.

Print Friendly, PDF & Email
English