Artiklid

Surematuse ideest ja selle arengust taoismis

Taoism on üks niinimetatud Hiina „kolmest õpetusest“ budismi ja konfutsianismi kõrval. Neist kolmest on ta selgelt kõige vähem tuntud, kuigi paljud asjad, mis lääne inimestele traditsioonilise Hiina kultuuriga seostuvad, alates kosmoloogiast kuni võitluskunstideni, on seotud taoismiga. Pikka aega püsis ka komme jagada õpetus filosoofiliseks ja religioosseks taoismiks, mis tekitas kunstlikult lõhe tekstide ja praktika vahel[1] ning jättis suurema osa taoismist pikaks ajaks tähelepanuta. Seetõttu vajab veidi selgitamist ka taoistlike praktikate peamine eesmärk, milleks on saavutada surematus.

Lühidalt öeldes on inimese ülesanne taoistlikus traditsioonis mõista maailmas, sealhulgas oma kehas toimuvaid protsesse ning toimida nendele vastavalt. See sisaldab endas nii eetikat kui tervise kultiveerimist, kõrgeim eesmärk aga on saavutada lõpuks esoteeriliste õpetuste järgimise kaudu ühtsus Taoga ning koos sellega surematus. Surematuse puhul pole tegu abstraktsiooni ega pelgalt ideaaliga, seda võetakse reaalselt saavutatava eesmärgina, mis on saavutatav konkreetsete harjutuste ja tehnikaga. Harjutuste aluseks on qi ehk hinguse kontrollimine, mõjutamine ja suunamine ning selle kaudu keha mõjutamine. Vahet ei tehta kehalistel ja vaimsetel protsessidel, ka emotsioonid, käitumine või eetika on seotud qi vahetusega ning mõjutavad sellega keha.

Surematut tähistav mõiste on hiina keeles xian (仙), millel otsetõlge Euroopa keeltesse tegelikult puudub. Nii on tõlke näol tegu ka interpretatsiooniga, mille tõttu tekivad uued tähendused ja konnotatsioonid. Lääne keeltes keskendub sõna „surematu“ oma tähenduses surmale ning selle puudumine eeldab justkui ilma muutusteta edasi elamist. Hiina xiani tähendusväli – kuigi mõiste on algusest peale olnud seotud teispoolsusega – sisaldab endas eelkõige kvalitatiivselt teistsugust eksistentsi. Nii et kui Euroopa keelte surematus sugereerib pigem muutumatust, siis xian just nimelt muutumist. Vahemärkusena tuleks lisada, et sellest ei tasu otsida ida ja lääne mõtlemise fundamentaalseid erinevusi, vaid jutt on sellest, kuidas sõna tõlkida. Selle pärast kasutatakse viimase aja teaduskirjanduses pigem sõna „transtsendent“ (Campany 2002), seda enam, et xian  tähistab korraga inimlikku eesmärki ning ka teatud tüüpi vaimolendit või jumalust taoistlikus panteonis ja hiina rahvausundis.

 

Xianid varastes tekstides

Sõna xian on mainitud juba väga vanades tekstides Zhuangzi ja Chuci (Chu riigi laulud), mis mõlemad on pärit tõenäoliselt sõdivate riikide ajastust (475 eKr – 221 eKr). Neist pakub erilist huvi Zhuangzi, sest see samanimelise filosoofiga seostatav tekst on taoismi üks nii-öelda alustekste. Tekst laseb aimata, et tegu pole spetsiifiliselt selle koolkonna mõistega, vaid osaga keisririigi-eelse Hiina mütoloogiast või folkloorist, millest annab tunnistust selle mõiste esinemine ka Chucis[2]. Mõlemas esineb lisaks xianile ka teisi lähedase tähendusväljaga sõnu nagu shenren (jumalik- või vaim-inimene) ning zhenren (täiuslik inimene). Neist viimane on hilisema taoistliku panteoni taevases hierarhias xianist kõrgemal.

Igal juhul pole Zhuangzi xianid seotud surematusega selle mõiste kitsas tähenduses. Tegu on olenditega, kes elavad kooskõlas Taoga ja õpetavad seda, kuid ei räägita nende päritolust ega ka sellest, kuidas ise selleks saada. Pigem on tegu imepäraste olenditega, kelle elupaik on taevas või mägedes. Surmast räägitakse Zhuangzis kui millestki loomulikust, mida tuleb ka sellisena võtta. Kõige tuntum näide selle kohta on lugu sellest, kuidas Zhuangzi ei leina kombekohaselt oma abikaasat, põhjendusega, et tegu on lihtsalt ühega looduses toimuvatest muutustest (Zhuangzi peatükk 18).

 

Varase keisririigi aeg

Varase keisririigi ajal ehk 3. saj eKr kuni 3. saj pKr toimusid koos suurte ühiskondlike muutustega ka olulised arengud Hiina kultuuris ja religioonis. Neist olulisemad, mis puudutavad otseselt käesolevat teemat, on süstematiseeritud kui korrelatiivse kosmoloogia välja kujunemine ning keisrite surematuse otsingud.

Keisritiitli di võtmisega lõid Hiina valitsejad endale uut tüüpi viisi oma võimu religioosseks legitimeerimiseks. Kui varasemate valitsejate legitiimsus tugines eelkõige esivanemate kultusele, siis keisritiitel lõi seose valitsejate ja kultuuritoojate-jumaluste vahele. Sellega kaasnes ka keisrite ootus saada surematuks või asuda surmajärgselt jumalate juurde elama. Varase keisririigi kontekstis olid need kaks asja sisuliselt üks ja sama, kuivõrd, nagu öeldud, surematute näol oli tegu jumalike või vaimolenditega. Nii oli üks viise surematuse otsinguil surematute endi otsimine. Usuti, et maailmameres asub surematute saar, mille otsimiseks saadeti välja ekspeditsioone, või siis asuvat surematute maa mägedes ehk taevas nagu Olympos.

Samal ajal sai alguse ka Hiina alkeemia. Varane alkeemia oli seotud grupiga, keda tunti fangshi nime all, mida võiks tõlkida kui „tehnikate meistrid“ (Robinet 1997: 37–39). Kõige üldisemalt võib öelda, et tegu oli maagidega, kelle ülesannete hulka kuulusid näiteks ennustamine ja geomantia. Neilt oodati salajaste kunstide ja teadmiste valdamist ning selle kõrgeima ülesandena surematuse eliksiiri valmistamist. Varase alkeemia juures oli põhiroll maagilistel koostisosadel, mis kasvasid salajastes paikades, eelkõige pühade mägede peal, nii et võib öelda, et esialgu oli surematuse eliksiiri puhul tegu võlujoogiga. Kosmoloogia arenedes muutus aga ka arusaam alkeemiast.

Hani dünastia aegne (206 eKr – 220 pKr) kosmoloogia kujunes erinevate mõjude kombineerimisel (Robinet 1997: 42–6). Neist olulisemad olid oraakliraamat Yijing ehk Muutuste raamat ning yin-yang filosoofiline koolkond, mille ideed võeti üle taoistide poolt. Hiina kosmoloogia aluseks on qi, mis tähendab hingust ja mille tähendusväli on sellest palju laiem, sisaldades nii mateeriat kui energiat. Qi on kosmose algelement, millest kõik on tehtud, ning ta on pidevas muutumises, mis toob endaga kaasa mateeria erinevad vormid, maailma liikumises püsimise ning elu. Qi transformatsioonide kaks äärmust on yin ja yang ning kogu muutuste tsükkel on jagatud viieks faasiks (wuxing), milleks on puu, tuli, maa, metall ja vesi. Oluline idee oli ka keha ja kosmose analoogia, mida võib samuti leida Hani ajastu tekstidest nagu Huainanzi (Kohn 2006: 5). Nii seostati viis faasi viie siseorganiga, mis olid kehasisese qi ringluse sõlmpunktideks. See lõi eelduse konkreetsemateks tehnikateks, mis ei tugine ainult imeväele (eliksiiri maagilised koostisosad), vaid ka kosmoloogilistele alustele, universaalsetele seadustele, mida saab teadlikult mingi eesmärgi jaoks ära kasutada. Sellest ajast on pärit ka varaseimad teadaolevad tekstid tervise kultiveerimise (yangsheng) tehnikate kohta (Kohn 2011).

Muutused ühiskonnas kajastusid ka matusekommetes ning surmajärgse elu ettekujutustes. Hani ajastul ilmuvad xianide kujutised ka hauakambritesse. Esimesed visuaalsed näited on teada kuulsa Mawangdui kompleksi (1. ja 2. saj. eKr) hauapanustest ning meie ajaarvamise esimestel sajanditel hakati xiane kujutama ka hauakambrite lagedel, sammastel ja ukseavade ümber (Wallace 2011). Need xianid olid hübriidolendid, keda kujutati lind- või reptiil-inimestena. Nii linde kui roomajaid seostati pikaealisuse ning surematusega, näiteks kured, kilpkonnad ja draakonid on taoismis olulisel kohal nii mütoloogiliste kui sümboolsete loomadena.

Kuivõrd need pildid on ilma tekstivasteteta, siis on nende tähendus avatud interpretatsioonile. Kuna kõige rohkem kujutati xiane suliste lind-inimestena, pakuvad end välja eelkõige kaks võimalikku tõlgendust. Võimalik, et usuti kas seda, et inimene lendab pärast surma linnuna taevasse, või seda, et xianide näol on tegu šamanistlike topeltolenditega, kes on vahendajad elavate ja surnute ning inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kokkuvõtvalt võib öelda Hani dünastia kohta, et seda aega iseloomustav erinevate ettekujutuste kokku sulamine ja sellest uute ideede sünteesimine käis ka surematute kontseptsiooni kohta. Kokku said erinevad surmajärgse elu ettekujutused: idee taevasest paradiisist, šamanistlikud ettekujutused ja praktikad, ravitsemine, tervise kultiveerimine ja taoistlik ettekujutus täiuslikust inimesest, kes elab universumiga kooskõlas. Keskajaks kujunes neist juba ühtlasem ja eelkõige taoismiga seostatav arusaam surematutest.

 

Keskaegsed arengud

Neljanda sajandi filosoofi Ge Hongi töödes joonistub Esimest korda täielikult välja klassikaline ettekujutus taoistlikust surematust, kes on leidnud Tao ja valdab kunste. Ge’lt on teada kaks teost, tema filosoofiat sisaldav Baopuzi ning kogutud surematute hagiograafiad Shenxian zhuan. Surematusest oli Ge jaoks saanud inimese kõrgeim eesmärk, olulise asjana rõhutab Ge ka seda, et kõik surematud on olnud inimesed (Puett 2007). Surematud on ka need, kes on võitnud jumalate ja vaimude käest inimkonna jaoks esoteerilisi teadmisi. Nii ühendab Ge elegantselt ettekujutused surematutest kui salapärastest olenditest, kes inimestele tarkusi vahendavad, ning surematusest kui inimliku täiuslikkuse saavutamisest.

Selle jaoks kirjeldas Ge Hong erinevaid meetodeid, mis olid mõeldud koos praktiseerimiseks. Esimesena tuleks nimetada hingamisharjutusi, millele leidub vihjeid juba Zhuangzis. Kuivõrd hingus ehk qi on kosmoloogia ja ka inimkeha ja -elu aluseks, on hingamise kui qi vahetuse kontrollimine ja suunamine ka kõigi teiste tehnikate aluseks. Lühidalt öeldes on taoistlike hingamisharjutuste eesmärk suunata qi kopsudest neerudesse, kus asub ürg-qi (yuanqi), millega segunedes luuakse täiuslik qi (zhenqi). Sarnasel põhimõttel baseerusid ka seksuaalpraktikad, mille eesmärk oli essentsi või seemnevedeliku (jing) liikumise suunamine. Seksuaalpraktikad on tõenäoliselt pärit varasest keisriõukonnast, kus algselt oli eesmärgiks nais- ja meespoole ühendamine otseses mõttes, varsti aga tekkisid ka „sisemised“ seksuaalpraktikad, kus usuti iga inimese enda sees olemas olevat mõlemad alged ning need praktikad muutusid osaks hingamisharjutustest ja meditatsioonist.

Toitumine oli väga tähtis koos harjutustega. Tegu oli väga laia valdkonnaga, mille alla kuulusid nii paastumine, maagilised ja imetabased koostisained, näiteks pühade mägede otsas kasvavad võlutaimed või imepärased mineraalid, kui ka lihtsalt tervisliku toitumise õpetus, et tugevdada oma keha. Mõiste taoistliku toitumise kohta on „teravilja vältimine“ (bigu), mis tõenäoliselt ei tähenda siiski spetsiifilist teraviljavaba dieeti, vaid paastumist üldisemalt (Arthur 2006). Taoistide eesmärk teel surematuse poole oli oma toidu tarbimist vähendada (Eskildsen 1998: 43), teravilja kasutatakse siin tõenäoliselt laiemalt toidu tähenduses, nii nagu eesti keeles kasutatakse sõna „leib“.

Spetsiifilisem ja ka kurioossem viis on shijie, mis on otsetõlkes „keha lahutamine“, ja mida sisu järgi tõlgitakse „simuleeritud surnukehaks“ (ingl. Way of simulated corpse, Campany 2002). Selle aluseks on Hiinale omane ettekujutus taevasest bürokraatiast, mis tähendab, et jumalate ja surnute maailma usuti toimivat samamoodi kui keiserlikku bürokraatlikku valitsemissüsteemi. Iga inimese tegude ja elude üle peeti arvet ning surematuse soovija võis üritada petta taevast bürokraatiat ning ka inimeste maailma, lavastades enda surma, et siis mõnel teisel maal või mägedes inkognito edasi elada.

Kõige olulisem meetod oli Hani dünastia lõpul ja keskaja alguses alkeemia, mis Hiinas oli suunatud surematuse eliksiiri (jindan ehk „kuldne eliksiir“) valmistamisele (Pregadio 2008). Õige toitumine ja hingamisharjutused olid enamasti õigupoolest ettevalmistus alkeemiaga tegelemiseks. Alkeemia teoreetiliseks aluseks oli qi-põhine kosmoloogia ning eesmärgiks koostisosade nagu mineraalide ja metallide qi kontrollitud transmutatsioon ning saadud essentside rituaalne manustamine (Campany 2002).  Erinevatest komponentidest eliksiiri destilleerimine ehk väline alkeemia (waidan) kaotas aga varsti pärast Ge Hongi aega oma senise tähtsuse, andes teed keha ja sisekosmosega seotud tehnikatele.

 

Meditatsioon ja sisemine alkeemia

Sel ajal tekkisid ka taoistlikud koolkonnad, millest Shangqingi ehk Maoshani kooli teket peetakse taoistlike meditatsioonipraktikate alguseks (Robinet 1993). Nii nagu Ge Hongil tähistas ka Shangqingi koolis surematus taoisti peamist eesmärki ning oli nüüd samastatud valgustusega. Surematute kirjeldus sarnaneb varasemate üleloomulike olendite omadega – nad kannavad sulgedest kuube, lendavad tähtedele ja ratsutavad draakoni seljas. Neil on aupaiste, lõputu noorus ja nad teavad tulevikku, nad on haavamatud ja suudavad käsutada loodusjõude. Surematu on puhastunud ja uuesti sündinud ning, mis Hiina esivanemakultuse kontekstis oluline, päästab ka oma vanemad ja esivanemad seitsme põlvkonna ulatuses (Robinet 1993).

Xianiks saamise eelduseks on siinkohal, nagu ka Ge Hongil, Tao müsteeriumidest aru saamine. See käib käsikäes tehnikatega, mille hulka kuuluvad endiselt hingamisharjutused ja toitumine ning uue asjana said peamiseks visualiseerimistehnikad. Mediteerija visualiseerib hingust, kehaorganeid ja jumalaid oma kehas, mis samastatud kosmosega. Sise- ja väliskosmoses rännates külastab ta taevakehi, jumalaid ning võib ka muuta eespool mainitud taevaseid registreid, kandes end näiteks sisse surematute nimekirja (Robinet 1993: 171).

Visualiseerimistehnikad ei seisnud varasematest praktikatest eraldi, vaid moodustasid koos terviku. Meditatsioon oli tihedalt seotud väljakujunenud religioossete ideedega, kosmoloogiaga ning meditsiini ja kehakontseptsioonidega. Taoistlik meister süüvis õpetusse, kontakteerus rituaalide abil jumalatega ning neist allikatest saadud tarkuse abil proovis ümber pöörata vananemisprotsesse. Täheldada võib ideede ja praktikate sissepoole pööramist. Visualiseerimistehnikates saavad sisekaemusega üheks müstiline rännak tähtedele või surematute maale, mida Hani ajastul veel üsna otsesõnu mõisteti. Sama areng leidis aset ka taoistlikus alkeemias. Euroopa ajaarvamise järgi varakeskajal kaotas alkeemia oma senise tähtsuse surematuse praktikate juures, selleks et kõrgkeskajal inimkehasse pöördununa tagasi pöörduda.

Seda sisemist alkeemiat (neidan) võib pidada viimaseks oluliseks uuenduseks surematusele suunatud praktikate arengus (Robinet 1997: 215). Selles kasutati välisest alkeemiast pärit sõnavara, kuid nüüd kirjeldasid kuld, kinaver, essents jms kehas toimuvaid protsesse. Inimkehast saab ülekantud tähenduses alkeemialabor või katel, milles kultiveeritakse „kolme aaret“, essentsi jing, hingust qi ja vaimu shen eesmärgiga luua eliksiir oma kehas ning naasta ühtsusesse Taoga. Selline surematuse eliksiiri metafüüsiline tõlgendus oli neidani oluliseks innovatsiooniks.

Neidani teke sarnaneb Hani dünastia aegsete arengutega. Ka siin tekkisid uued ideed vanade ühtlustamise ja sünteesi tulemusel. Lisaks taoistlikule alkeemiale ja taoismile üldisemalt said siin kokku Shangqini koolist pärit visualiseerimine, Hiinasse jõudnud budistlike koolide spekulatsioonid ning Muutuste raamatu Yi jingi keskaegsed kommentaarid. Nii sai neidanist omamoodi supersüsteem, mis sisaldas erinevaid mõttesüsteeme, ühendades nad uueks ning väga keeruliseks tervikuks.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et surematuse idee on taoismis ajaloo jooksul palju muutunud. Võib näha ajaloolist arengut šamaani või vaimolendi sarnasest müstilisest olendist, kes valdab mingeid inimestele kättesaamatuid tarkusi või võimeid, läbi keisrite surematuse otsingute valgustunud inimeseni. Idee muutuste puhul on tegu olnud evolutsiooniga, milles võib läbiva motiivina ära tunda Taoga kooskõlas elava olendi, kes suudab liikuda vabalt erinevate maailmade ‒ elavate ja surnute, inimeste ja vaimude, maise ja taevase ‒ vahel. Tegu ei ole taoistliku ideaali illustratsiooniga, kuivõrd kõik praktikad on rohkemal või vähemal määral surematuse saavutamisega seotud.

 

Kasutatud kirjandus

Shawn Arthur (2006) „Life without Grains: Bigu and the Daoist Body“ – Daoist Body Cultivation. Toim. Livia Kohn. Magdalena: Three Pines Press, 91–122.

Robert Ford Campany (2002) To Live As Long As Heaven and Earth: Ge Hong’s Traditions of Divine Transcendents. Berkeley: University of California Press.

Stephen Eskildsen (1998) Asceticism in Early Taoist Religion. Albany: State University of New York Press.

Livia Kohn, toim (2006) „Introduction“ – Daoist Body Cultivation. Magdalena: Three Pines Press, 1–18.

Livia Kohn (2011) „Daoism and the Origins of Qigong, Part 1“ http://yang-sheng.com/?p=6419 (13.09.17).

Fabrizio Pregadio (2008) „Jindan“ – The Encyclopedia of Taoism, vol. 1, http://www.goldenelixir.com/publications/eot_jindan.html (13.09.17).

Michael Puett (2007) „Humans, Spirits, and Sages in Chinese Late Antiquity: Ge Hong’s Master Who Embraces Simplicity (Baopuzi)“ Extrême-Orient Extrême-Occident 29, 95–119.

Isabelle Robinet (1993) Taoist Meditation: The Mao-shan Tradition of Great Purity. Albany: State University of New York Press.

Isabelle Robinet (1997) Taoism: Growth of a Religion. Stanford: Stanford University Press.

Kristofer Schipper (1993) The Taoist Body. Berkeley/ Los Angeles/ London: University of California Press.

Leslie V. Wallace (2011) „Betwixt and Between: Depictions of Immortals (Xian) in Eastern Han Tomb Reliefs“ – Ars Orientalis Vol. 41, 73–101.

 

[1] Taoismi filosoofia ja praktika ühtsusest vt Schipper 1993

[2] Tõsi, Chucis võib osa laule olla ka hilisemast ajast

 

Erki Lind (1985) on religiooniuuringute doktor.

Print Friendly
English