Esiletõstetud lood

Pane tähele! (Ps 119:100)

Üheks võimalikuks Psalm 119 autoriks arvatakse Taavetit. Selle toorat armastava laulu sajas salm ütleb meile midagi väga jahmatavat, mis tõepoolest meenutab meile noore Taaveti ellusuhtumist: „Ma olen arukam kui vanad, sest ma panen tähele su korraldusi.“ (Ps 119:100)

Milline jultumus, karjapoisike! Sina, ja arukam kui sinust vanemad?

Ma kujutan ette Taaveti vanemaid vendi, kes Taavetit (kelle isa oli saatnud vendadele toitu tooma) sõjatandril laimasid: „Ah, sa tulid siia, et põnev oleks? Arvad, et sa tead, mis sõda on?“ Kujutan ette, kuidas vanemad sõjamehed lisasid süsi tulle, vahest lõunaeesti murdes: „Sa poiskõnõ tiia õi määne tu Koljat omki, sa paremb mine kae kos sul nod õhvakõsõ ommava, juu piima ja kasva suurõs…“

Ei tea täpselt, mis eluolukord inspireeris hilisemat Iisraeli suurkuningat just seda rida Psaltri kõige pikemasse laulu panustamast, aga tema suhtumises oli kindlasti enamat kui nooruslik kõrkus. Arvestades, et Koljat söödetigi lindudele karjapoisi ütlust mööda. Kuulates mõni aasta tagasi intervjuud kuulsate hümniloojate Bill ja Gloria Gaitheri suust, mäletan, kuidas Gloria mainis, et on illegaalne kirjutada uut laulu tsiteerides Taavetit, kui sa ise pole läbi uurinud 1. ja 2. Saamueli raamatut. Süvenedes siis Taaveti ellu, mida oli ta tähele pannud, et muutus teistest targemaks?

Kas arukus siis ei tulegi vanadusega? Loodetavasti küll! Aga tuleb ka elukibedus neile, kellel kehvasti läinud. Või enesearmastus ja kõrkus neile, kes karjääriredelilt said hoopis eskalaatori peale. Kas siis aeg ei olegi kõige parem õpetaja ? Ta on päris hea õpetaja, aga nähtavasti tapab kõik õpilased.

Taavet pani oma lootuse Jumala peale. Ta ahendas oma fookuse ja pilgu õppides selle väge, kes oli temaga igas raskuses ja rõõmus. Jumal, kes treenis teda karu ja lõviga, kui keegi ei näinud, et valmistada teda võitlema Koljatiga, siis kui terve riik vaatab!

Taavet pani tähele, et hall habe ei tähenda Seaduse tundmist, lihtsalt seda, et lugemiseks on antud rohkem aastaid.

Taavet uuris Jahve seadust vahikordade ajal, päeval silmadega ja öösel südamega. Ta peitis seaduse sõnad oma südamesse, et mitte patustada Jumala vastu. Selle sama Jumala ees Taavet naeris ja nuttis, paanitses ja rahustus, taples ja puhkas, patustas ja palus andeks, leinas ja tantsis – mees Jumala südame järgi.

Mis korraldusi meie 21. sajandil, kooli- ja tööaasta alguses tähele paneme?

Ma näen massimeediat tähele pannes, et arvustame liidreid, matkime arvamusliidreid ja liiderdame nende arvamustega. Ma näen, et meie tähelepanu on tänu nutimaailmale hajutatum kui kunagi varem. Poole sajandiga on ühe filmikaadri keskmine kestvus läinult 30 sekundilt 2 sekundile. Me suudame tähelepanu hoida ainult nii kaua. Peab olema tänulik, kui eelmise ja selle lõigu lugemise ajal teil telefon ei helisenud või röstsai välja hüpanud. Tähelepanu on hajutatud.

Teoloogia tegeleb tähenduse ja tõega. Teoloogia kutsub tähelepanu koondama sellele, mis on toimunud, toimub ja saab toimuma Jumala ja inimkonna vahel.

Aplodeerin algaval kooliaastal esiti neile, kes võtavad ette retke tõeprobleemidesse. Kes tahavad tegeleda tähendusega. Kes suunavad oma tähelepanu Jumala korraldustele. Julgustan neid, kes seisatavad küsides, mis on tõde? Neid, kes on nutikad mitte oma telefoniga, aga nutikad tegelema eksistentsi suurte küsimustega. Neid, kes tahavad leida ja avada kõik tarkuse ja tunnetuse aarded. Neid puid elumaastikul, kes on istutatud veejugade äärde ja kannavad vilja, sest nad uurivad Jumala seadusi ööd ja päevad.

Ilmselt on teisejärguline, kas selle retke võtab ette umb- või üliusklik. Võib-olla üks otsustab minna paljude Eesti kirikute pakutavale Alfa kursusele, teine alustab juba teoloogia doktoriõpinguid kõrgkoolis, kolmas otsustab lugeda iga päev kas või ühe salmi Piiblist. Selles hetkes on suund tähtsam kui läbitud maa!

Ma aplodeerin ka autoroolis istujale, kes hommikul tööle sõites laseb oma hingel maadelda Pereraadio mõtisklustega muu tümpsu arvelt. Julgustan pereema, kes mõtleb armulauast sagedamini kui köögilauast. Julgustan õpetajat, kes õpetab kaklevale koolipoisile enamat, kui et looduses jääbki tugevam ellu. Vahest hoopis räägib talle noorest Joosepist või Taavetist, kes pani midagi tähele…

On võimalik elada vanaks, kogeda palju ja ometi mitte mõista. 5Ms 29 algab manitsusega: „Ja Mooses kutsus kokku kogu Iisraeli ning ütles neile: „Te olete näinud kõike, mida Issand tegi teie silme ees Egiptusemaal vaaraole ja kõigile ta sulastele ja kogu ta maale, neid suuri katsumusi, mida sa nägid oma silmaga, neid suuri tunnustähti ja imetegusid. Aga Issand ei ole tänapäevani teile andnud südant mõistmiseks ega silmi nägemiseks ja kõrvu kuulmiseks. Mina juhtisin teid nelikümmend aastat kõrbes… Seepärast pidage selle seaduse sõnu ja tehke nende järgi, et teil oleks kordaminek kõiges, mida te teete!““

Kirjakohas näeme, et arukus Jumala silmis ei tule automaatselt aastate ja läbielatuga. Seda mitte isegi enam rääkides üksikisikust, vaid tervest riigist!

Kõrvalmõtisklusena võime ka Eesti riigi arukust hinnata Ps 119:100 järgi. Hiljuti taasiseseisvumispäeva tähistades tekkis küsimus, kas meie riik paneb tähele Jumala korraldusi? Minu 97-aastane vanaisa on natuke noorem kui Eesti riik, aga kohati näib arukam.

Nagu Iisrael Egiptusest, toodi ka Eesti välja orjusest. Laulupeol rahvast silmitsedes usun, et me paneme tähele vabadust. Aga kas paneme tähele ka Teda, kes seob vabaduse mõiste tõega? Kas me tunnetame riigina tõde, mis meid ka sisemiselt vabaks teeb? Huvitav, mida Karl Reits Twitterisse või Facebooki täna kirjutaks?

Vahest hoiab nurin meid tõotatud maalt? Terminaator laulis: „Sinu pilvede riik, tõotatud maa, unede linn, kuhu peitusid sa…“

Vahest peaksime riigina laulma David Baroniga koos: „Jumal, sa kiskusid mind välja Egiptusest, nüüd kisu välja Egiptus minust.“

Jumala Sõna uurija avastab, et lõpuks ei loe see, mitu esimest septembrit sul tiksutud on, aga see, mida sa neist oled tähele pannud ja kuidas häälestud selleks aastaks.

Andku Issand meile ja meie riigile südant mõistmiseks, silmi nägemiseks ja kõrvu kuulmiseks, et me paneks tähele Tema korraldusi. Aamen.

 

Hindrek Taavet Taimla (1990) on Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari õppejõud, osaleb rahvusvahelises misjonitöös (TMS-Global ja Athletes in Action) ja on EMK Võru Elupuu koguduse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English