Artiklid

Minu õigeusk

Sissejuhatus

Sel kevadel kaitsesin Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö teemal „Tänapäeva eestikeelsete õigeusklike katehheesist ja uskumustest“. Ühest küljest on see täiesti tavaline akadeemiline doktoritöö, mis põhineb originaalandmetel ja nende alusel publitseeritud artiklitel, kuid teisest küljest on see ka väga isiklik lugu, kus on peidus mitmekümne õigeuskliku inimese elud ja lood, kogemused ja mõtted. Võiks öelda, et ma sattusin selle teema juurde juhuslikult, otsides igavaks muutunud elus uusi väljakutseid, kuid sama hästi võib ka öelda, et selle taga oli jumalik ettehool ja kogu oma eelneva elu olin ma kulutanud selle töö kirjutamise ettevalmistamiseks. Mu enda lootus on, et see töö sobitub meie religioonisotsioloogilisele maastikule hästi ning täidab ühe senini üsna hõredalt täidetud koha õigeusklike uurimises ja on lihtsalt huvitav lugemine ka mitteakadeemilisele lugejaskonnale.

 

Taustast

Eestis on õigeusklikke rohkem kui teiste konfessioonide esindajaid, kui arvesse võtta ka muukeelseid elanikke. Eestikeelsete usklike seas on luterlasi kõige arvukamalt ja nende järel õigeusklikke[1]. Suurele arvukusele vaatamata pole õigeusklikke Eestis akadeemilisel tasandil kuigi palju uuritud, väikse erandina Setomaa mahukas pärimus. Ka mina andsin oma tööga väikse panuse eestikeelsete õigeusklike uurimisse. Minu töö on religioonisotsioloogiline uurimus, mis keskendus küsimustele, kuidas eesti keelt kõnelevad inimesed on leidnud oma tee õigeusu kirikusse, mis seal nende jaoks oluline on ja mida nad usuvad. Lisaks uurisin ka, milline on vaimulike haridus, kuidas nad suhtuvad katehheesi (usuõpetus kirikus) ja teoloogilise hariduse vajalikkusesse ning kuidas nad ise katehheesi annavad.

Töö kokkupanekuks kulus mul viis aastat, alustades intervjuude kava koostamisest ja kahe Eestis tegutseva õigeusu kiriku (Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik) juhtkondadelt õnnistuse saamisest. Jätkus mööda Eestit rändamine ja intervjuude tegemine. Originaalmaterjali saamiseks tegin 57 intervjuud, nende seas vestlesin 21 vaimulikuga ning 36 koguduse liikmega (neist 27 naist ja 8 meest) vanuses 22 kuni 89 aastat. Tulemusena salvestasin ligi 100 tundi vestlusi, mille ma hiljem kirja panin ja teemade kaupa süstematiseerisin. Intervjueeritavate leidmiseks kasutasin nn lumepalli meetodit – alustasin oma isiklikest tuttavatest, järgnesid kirikute juhtkondade soovitatud vaimulikud ja edasi nende soovitatud koguduse liikmed, kes omakorda oma tuttavaid edasi soovitasid. Inimesi oli üle kogu Eesti, nii maalt kui linnast, erineva tausta ja haridusega. Soovitud intervjueeritute hulk sai ootamatult kiiresti täis ja intervjuude tegemine ise oli sedavõrd põnev kogemus, et sellest võiks omaette artikli kirjutada.

Tähelepanuväärne on see, et inimesed olid üldiselt väga altid oma kogemusi ja arvamusi jagama ja isegi need, kes alguses minusse pigem tõrjuvalt ja skeptiliselt suhtusid, sulasid intervjuu käigus ja jagasid minuga (ja mina vastutasuks nendega) oma mõtteid ja kogemusi, mis mõnikord olid väga intiimsed, isiklikud ja sügavad. Minu kogemuse järgi on õigeusklikud väga avatud ja soojad inimesed, kes jagavad meelsasti oma religioosseid tõekspidamisi ja kogemusi. Mõned, eriti nooremad intervjueeritud ütlesid mulle hiljem, et neil pole olnud võimalust kellegagi sellistel teemadel rääkida ja juba üksnes see intervjuu pani neid religiooni ja laiemalt oma elu üle rohkem järele mõtlema. Mõned vaimulikud leidsid, et minu külaskäigus peitus nende endi jaoks peidetud märguanne Jumalalt, ja jäid minust maha selle üle mõtisklema. Jääb vaid loota, et nad ei pidanud mind Jumala karistuseks. Mulle endale jäi kõikidest intervjueeritud vaimulikest ja koguduse liikmetest unustamatu ja soe mälestus.

Intervjuudest saadud andmete analüüsimine oli samavõrra põnev töö, sest sealt tuli välja, mida õigeusklikud usuvad ja miks. Ma ise usun, et minu töö aitab õigeusu olemust mõista nii, nagu õigeusklikud ise seda tajuvad. Lisaks aitavad need mõista õigeusu leviku põhjuseid ning ma loodan, et minu töö tulemused võiksid aidata õigeusu vaimulikel koguduse liikmete probleeme paremini mõista.

Minu töö kuulub religioonisotsioloogia valdkonda. Andmete analüüsimisel kasutasin meetodina kvalitatiivset sisuanalüüsi, kus ma kombineerisin erinevaid lähenemisi. Mõne teema puhul, mida on varem rohkem uuritud, lähtusin kirjanduse andmetest ja võtsin oma materjali kategoriseerimisel aluseks teiste uurijate poolt välja pakutud klassifikaatorid ja lähenemised (nn deduktiivne lähenemine), teiste teemade puhul lähtusin aga puhtalt lehelt ja distantseerisin end varem tehtud uuringutest (kui neid üldse leidsin) ja koostasin oma kategooriad n-ö induktiivselt ehk oma materjali põhjal. Ma ei proovinud neid kellegi ette antud raamidesse suruda, vaid lasksin materjalil end vormida nii, nagu inimesed mulle rääkinud olid, ja kategooriad moodustusid vastavalt nende ütlustele.

Kuna ma ei soovinud anda õigeusklike teadmiste „õigsusele“ hinnangut, võrreldes, kui hästi nad sobituvad kokku peavoolu kiriku õpetuse ja dogmadega, siis kasutasin ma individuaalsete arvamuste ja eriti kogemuste kirjeldamisel elatud usu kontseptsiooni, mille järgi religiooni uuritakse nii, nagu inimesed seda oma igapäevaelus elavad ja väljendavad. Usuelu sügavust ei määra teadmise dogmaatiline õigsus, vaid inimese enda kogemus ja usu igapäevane praktiseerimine (vt Eek 2017: 20). Sellist lähenemist on mitmed uurijad, sh ka Eesti omad, varem laialdaselt kasutatud, mh ka õigeusu ja õigeusklike uurimisel. Selles kontekstis väärivad märkimist setode uurija Andreas Kalkun (kes oli ka minu doktoritöö üheks oponendiks) ning hõimurahvaste uurijad Madis Arukask ja Taisto-Kalevi Raudalainen.

Töös analüüsisin ka, kuidas on arvamused kujunenud ja kuidas see sobitub üldisesse Eesti religioossesse konteksti. Näiteks tõid paljud intervjueeritud välja, kuidas teised konfessioonid on mõjutanud õigeusklike tõekspidamiste kujunemist.

 

Töö sisust

Töö ise põhineb artiklitel. Artiklite tekstid on kõige lihtsamalt leitavad Eesti Teaduse Infosüsteemist. Artiklid käsitlevad kolme põhiteemat:  inimese tee õigeusu kirikusse ja inimeste nägemus õigeusust, katehhees õigeusu kirikus ning imetegudesse uskumine.

Mu enda jaoks kõige haaravam oli imetegudesse uskumise materjal. See polnud algselt omaette uurimisküsimusena ette nähtudki, kuid see koorus töö käigus ise välja. Oli küll ka inimesi, kes oma imekogemustest erinevatel põhjustel ei rääkinud, kuid valdavalt olid inimesed siiski väga avatud ja ma kuulsin väga imelisi jutustusi, mis olid inimeste elus juhtunud ja mis enamasti olid ka inimese elu mõjutanud ja vahel kogu elu teist pidi käima pannud. Ma ei käsitlenud kõiki õigeusus tuntud imetegude ilmnemise vorme, vaid ajanappuse tõttu keskendusin ainult sellistele üleloomulikele või erakordsetele sündmustele, mida kogeti kas isiklikult või usuti nende toimumise võimalikkusesse ilma isikliku kogemuseta ja mis olid seotud kas pühakute või nende säilmete, (kaitse)inglite,  ikoonide, Jumalaema või Jumalaga, kellelt saadakse ilmutusi või teateid või kes täidab imeliselt inimese soovi(d) (vt Eek 2017: 45–46, Eek 2016a).

Mu valim oli piisavalt suur, et hõlmata kõikvõimalike uskumustega inimesi. Valim polnud aga juhuslik ning mingeid arvulisi järeldusi ma teha ei saa (nt selle kohta, kui laialt mingid uskumused levinud on). Minu valimist tuli välja väga selge suundumus – valdav enamus minu küsitletud inimestest uskusid mingit tüüpi imetegusid:  ingleid, pühakuid ja/või imet tegevaid ikoone. Mõned olid imetegusid ise kogenud, teistel polnud küll isiklikku kogemust, kuid see oli nende lähedasel inimesel ja nad uskusid sellesse. Minu informantide seas oli vaid üks, kes ütles, et tema millegi imelise ilmnemisse ei usu. Ülejäänud olid äärmisel juhul äraootaval seisukohal, kuid ei välistanud imede ilmnemise võimalikkust kas nende endi või kellegi teisega.

Mulle kirjeldatud imetegusid oli väga erinevaid, nii meeldivaid kui hirmutavaid. Imesid kogetakse üldjuhul ootamatult, kuigi mõnel juhul on see ka oodatud, näiteks kui astutakse ikooni ette, kus teadaolevalt on varem imesid juhtunud, või austatakse pühaku säilmeid, millega seostatakse mõnda imelist kogemust, nt imelist tervenemist. Selline ootus ja eelhäälestus võib imelise kogemuse tundmisele kaasa aidata, kuid hulgaliselt kohtasin ka selliste imetegude kirjeldusi, mis ilmnesid tavalises, argises situatsioonis. Need ei pruukinudki olla midagi erakordset, vaid see võis olla täiesti tavaline sündmus, millele inimene ise andis erilise tähenduse, leides, et kaitseingel või Jumal saatis talle selle tavalise sündmuse kaudu sõnumi. Kokkuvõttes võibki öelda, et inimene annab ise oma kogemusele tähenduse. Kui kogemus pannakse kristlikku konteksti ja see kinnitab inimese usku, siis polegi enam oluline see, kas tegu oli oodatud või ootamatu sündmusega või kas kogemuses olid sedastatavad maagilised või esoteerilised elemendid.

Teiseks tundsin huvi, kuidas inimesed on õigeusu kirikusse jõudnud ja kuidas nad õigeusku tunnetavad (vt Eek 2015a). Siin kasutasin ma kirjanduses toodud motiive kirikusse pöördumise kohta. Püüdsin leida, kas on mingi tüüpiline iseloomujoon või motiiv, mis oleks ühine kõikidele õigeusu kiriku liikmetele, st püüdsin leida „normatiivset pöördumist” (Köse, Löwenthal 2000) iseloomustavaid elemente. Alustuseks leidsin ma need elemendid, mis on sagedasti välja toodud teiste konfessioonide puhul, kuid mis esinesid õigeusklike puhul harva – kriisiolukorrad (raske haigus, lähedase inimese kaotus vms) või enda patusena tunnetamine. Ka ratsionaalset kalkuleerimist kohtasin haruharva. Intellektuaalsete vastuste otsijaid polnud samuti kuigi palju ja neid oli peamiselt vaimulike ja nende perekonna liikmete seas, aga ka teoloogilistes õppeasutustes õppijate (õppinute) hulgas. Pigem ajendas inimesi kirikusse pöörduma võimalus leida sealt vastuseid enda jaoks olulistele küsimustele ning tunne, et nad saavad kirikust seda, mida nad mujalt ei saa. Kirjanduses nimetatakse selliseid inimesi tähenduse otsijateks ja neid on rohkem nende seas, kes on ise oma tee õigeusku leidnud, mitte perekonna kaudu sinna suunatud.

Õigeusu puhul on tüüpiline, et enamus inimesi on kirikusse jõudnud kellegi mõjutusel, olgu see siis oma perekonna liige või keegi väljastpoolt (nn „oluline teine“). Sellist protsessi nimetatakse religioosseks sotsialiseerumiseks – esmane ehk primaarne, kui mõjutus tuleb perekonnast, ning sekundaarne ehk teisene, kui mõjutus tuleb hilisemas vanuses ja tavaliselt kellegi väljastpoolt perekonda oleva inimese poolt.

Teine sarnane joon õigeusklike puhul on see, et nad on kogenud midagi ratsionaalse mõistuse välist, seletamatut ning müstilist. Minu valimist valdav enamus, ca 85% inimestest, on sellise kogemusega. Sellise kogemuse puhul ei mänginud sugu, vanus, haridus, kirikusse sattumise viis ega muud tegurid mingit rolli. Oluline on ka märkida, et selline müstiline kogemus ei ole pelgalt emotsionaalne ega välista intellektuaalset vastuse otsimist, pigem oli selline müstiline kogemus sellega kombineeritud.

Õigeusus on üldse müstikal suur roll, üks õigeusklik puutub ratsionaalse mõistuse välisega iga päev kokku – olgu selleks siis ikoonide või pühakute austamine, armulaual käimine või palvetamine. Inimene, kes osaleb õigeusu kiriku elus, ei saa end sellest distantseerida ning ta hakkab oma elu mõtestama nii, nagu kiriku õpetus seda selgitab. Eriti selgelt on see jälgitav nende juures, kes kogevad nn argipäeva imesid, kus nad tõlgendavad tavalisi igapäevaseid sündmusi kui Jumala sõnumit või kogevad tavalisi toimetusi tehes midagi erakordset.

Väga huvitav oli teada saada, kuidas inimesed õigeusku tunnetavad, mis on nende jaoks seal oluline ja südamelähedane ja kuidas see arvamus kujunenud on (vt Eek 2015b). Ka sel puhul lähtusin ma ühe varasema uurija, Ninian Smarti religiooni dimensioonide klassifikatsioonist (Smart 1996: 10 –11; 1998: 13–21) ja püüdsin oma tulemused nendesse raamidesse panna. Tulemusena sain teada, et õigeusu keskmes näevad inimesed väga erinevaid aspekte ning midagi tüüpilist välja tuua ei saanud. Ninian Smart toob oma klassifikatsioonis välja seitse religiooni dimensiooni:  praktiline ja rituaalne, kogemuslik ja emotsionaalne, narratiivne või müütiline, doktriin ja filosoofiline, eetiline ja õiguslik, sotsiaalne ja institutsionaalne ning materiaalne dimensioon. Kõiki neid ka minu intervjuude põhjal religiooni keskmes seisvatena nähti, kuigi mitte võrdsel määral. Eelnevaga seotuna võin välja tuua, et kogemuslik aspekt oli paljude jaoks keskse tähtsusega, palveelu ehedus ja vahetus, aga ka kiriku materiaalne ja väline külg ning traditsioonide järjepidevus ja muutumatus. Väga liigutav oli kuulda, kuidas õigeusk on inimeste jaoks südamelähedane, soe, kodune, terviklik ja kõikehõlmav, võimaldades mõtte- ja tegutsemisvabadust ning panemata paika rangeid kõikidele ühteviisi kehtivaid reegleid. Selline arvamus kujunes sageli teiste konfessioonide mõjutusel – teistes konfessioonides nähti selliseid iseloomujooni, mis ei pruukinud olla kõige meeldivamad ning neile vastandudes leiti, et õigeusus on kõik teisiti, palju parem. Kui teisi konfessioone kiputi kogema külmana, siis õigeusku vastandina soojana; kui teistele konfessioonidele kiputi ette heitma liigset ratsionaalsust ning liigset intellektikesksust, siis õigeusku nähti kogemusliku, emotsionaalsena, aga ka kõikehõlmava ja lihtsalt täiuslikuna.

Viimane uurimissuund keskendus vaimulike haridusele ja sellele, kuidas nad suhtuvad kirikus antavasse katehheesi (usuõpetusse) ning selle vajalikkusesse. Vaimulike haridusteed uurisin koos kirikuloolase Toomas Schvakiga, kes andis omalt poolt ajaloolise ülevaate Eesti õigeusu vaimulike haridusteest alates 19. sajandi keskpaigast (Eek ja Schvak ilmumas). Minu poolt oli tänapäevane materjal ja me saime võrrelda, kuidas on aja jooksul muutunud vaimulike haridustase ning nende suhtumine teoloogilise hariduse vajalikkusesse.

Nii ajaloolised kui tänapäevased andmed vaimulike haridustee kohta on lünklikud, umbes poolte vaimulike kohta on need kättesaadavad. Võrreldes eelmise sajandi algupoolega on vaimulike haridustase tõusnud ning enamikel vaimulikel on teoloogiline haridus, kuigi see võib olla jäänud formaalselt lõpetamata. See, kuidas vaimulikud suhtuvad teoloogilise hariduse vajalikkusesse oma ameti pidamiseks, pole eelmise sajandiga võrreldes kuigi palju muutunud. Muutumatu on arvamus, et linna- ja maakoguduste vaimulikele peaksid kehtima erinevad nõuded, maakoguduste vaimulikud peaksid olema mitmekülgsema ja praktilisema väljaõppega, et maal hakkama saada. Üksmeelsed olid vaimulikud selles osas, et preestriameti pidamiseks on olulisim kutsumus ja vastavad isiksuse omadused, millele teoloogiline haridus kaasa aitab, kuid ei asenda neid. Sugugi mitte alati ei pea rohkem haridust saanud vaimulikud teoloogilist haridust vältimatult vajalikuks, kuigi nad üldjuhul leiavad, et haridus aitab vaimulikul oma kogudust paremini teenida.

Uurisin ka, kuidas vaimulikud kirikus katehheesi annavad (Eek 2016b). Kõige tavalisem viis selleks on lihtne vestlus vaimulikuga. Teine levinuim viis on katehheesi tunnid, kus vaimulik jagab süstematiseeritumalt õigeusualaseid teadmisi. Katehheesis ei anta edasi vaid dogmaatilisi teadmisi usust, vaid haritakse ka inimese hinge. Usualaseid teadmisi jagavad vaimulikud ka teenistuse ajal või enne/peale seda, pidades lühikesi jutlusi, kus nad selgitavad Pühakirja. Paljud vaimulikud jagavad ka kirjandust, külastavad kodusid, korraldavad kogudustega erinevaid ühiseid üritusi.

Kõige olulisemaks peavad vaimulikud seda, et inimese soov kirikuga liituda oleks siiras ja nad oleksid sisemiselt valmis seda tegema, dogmaatilised teadmised on küll ka olulised, aga mitte ainutähtsad. Kahjuks on õigeusu kirikus ressursse napilt ning vähe on ka vaimulikke, kellel oleksid vajalikud isiksuseomadused ja oskused selle töö tegemiseks.

Ma sain küll oma doktoritöö kaante vahele ja kaitstud, kuid mul on sahtlis läbi töötamata veel vähemalt kolmandik materjali, mis tuleks artikliteks vormistada. See töö on alles pooleli ja seisab mul ees.

 

[1] 2011. a rahvaloenduse järgi määratles üle 15-aastastest inimestest end õigeusklikuna 176 773 inimest, neist eesti keelt kõnelevaid inimesi 20 585; Statistikaameti koduleheküljelt (vaadatud 24.02.2017).

 

Kasutatud kirjandus:

Liina Eek (2015a) „Eestikeelse elanikkonna õigeusklikuks olemise põhjustest“ — Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. L. Eek (toim.). Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 87–118.

Liina Eek (2015b) „Õigeusu kese eestikeelse õigeuskliku silmis: ühe kvalitatiivse uuringu tulemused“ — Mäetagused, 60, 95–126.

Liina Eek (2016a) „Imede mõistmisest eestikeelsete õigeusklike seas“ — Usuteaduslik Ajakiri, 70, 50–73.

Liina Eek (2016b) „Eestikeelne usuõpetus (katehhees) õigeusu kirikus“ — Mäetagused, 64, 115–134.

Liina Eek (2017) Tänapäeva eestikeelsete õigeusklike katehheesist ja uskumustest, Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Doktoriväitekiri.

Liina Eek, Toomas Schvak. „Eestikeelsete õigeusu vaimulike haridus ja suhtumine selle vajalikkusesse“ – käsikiri võetud vastu avaldamiseks Usuteaduslikku Ajakirja.

Ali Köse, Kate Löwnthal (2000). „Conversion Motifs Among British Converts to Islam“ – International Journal for the Psychology of Religion, 20, 373 – 385.

Ninian Smart (1996) Dimensions of the Sacred: An Anatomy of the World’s Beliefs. Berkeley and Los Angeles, California: University of California Press.

Ninian Smart (1998) The World’s Religions. Cambridge: University of Cambridge.

 

Liina Eek (1972), PhD religiooniuuringutes, on programmijuht Eesti Teadusagentuuris ja Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku liige.

Print Friendly
English