Esiletõstetud lood

Ligimesearmastus

Vanaisa V.[1] oli mereväeohvitser, lõpetanud St Peterburgi merekooli ja hiljem selle kooli asedirektor ning füüsika ja astronoomia professor. Ta sündis 1881. aastal. Aastal 1905, selle tegelikult vaid tsaari rumaluse tõttu peetud sõja ajal, oli ta vaid 24 aastat vana ja osales Port Arthuri kaitsmisel Kollase mere ääres. Kuude kaupa koos staabiga jaapanlaste piiramisrõngas viibides polnud neil muud juua peale hobuste uriini, nagu mulle on kirjeldatud. Ta tuli sõjast tagasi raskelt haavatuna. Veel 80-aastasena olid tema seljal näha jaapani täägihoopide armistunud haavad, kuhu mahtusid lapse sõrmed. Selle sõja mõttetusest, eriti aga mereväe juhtide rumalusest on palju kõneldud ning selle kommenteerimine ei ole minu meenutuste eesmärk.

Vanaisa V. oli saanud šrapnellikillu tabamuse pähe, mis tähendab, et ta trepaneeriti elusalt. Raskelt haavatuna saadeti ta tsaari ajal Nizzasse ehitatud vene ohvitseride hospidali, mille peaarst oli vanaisa sugulane. Talle jäid sellest tabamusest eluks ajaks probleemid kõrvadega ja mõned aastad kannatas ta närvivapustuste all. Mulle on räägitud, et kui tsaar määras sõjast elusalt naasnud ohvitseridele eluaegse pajuki, küsis ta mehelt: „Mida sa soovid?“ Vanaisa V. tegi ettepaneku, et see summa läheks kaasavaraks noorele, hea hariduse omandanud, kuid vaesele kodanlasest neiule, kellega ta soovis abielluda. Nimelt oli ohvitseril keelatud abielluda kaasavaratu naisega, sest mehe surma järel oleks tal oht kas rahalistesse raskustesse sattuda või riigi hoolitseda jääda. Nii sai vanaisa, ühe kindrali poeg, kelle aadlisoost esivanemad olid alates 18 sajandist tsaari nõunikud, abielluda selle paljulapselise pere vanima tütrega. Neiu ema oli surres selle tütre, kellest saab kunagi meie vanaema, hoolde jätnud kõik tema õed-vennad.

1917. a on vanaisa 36-aastane, hilisem 2. järgu kapten[2], veel hiljem 1. järgu kapten[3]. Päeval, mil puhkeb revolutsioon, on ta merel, õppelaeval „Narova“ koos noorte merekooli kadettidega. Admiral, ülemjuhataja ja mereminister olid ettevaatuse mõttes oma pered kokku kogunud ja saatnud need relvastatud mereväelaste poolt kaitstuna rongiga läbi kogu Venemaa Musta mere äärde, kus asus Sevastoopoli merekool.

Vanaisa jutustas mulle, et tema kui laeva kapten pidi minema punaste tribunali ette. Tema ees mõisteti surma üks ohvitser, sest „ta oli liiga kena välimusega“. Tal olid aadliku näojooned, nagu öeldakse ka Gorbatšovi kohta. Meil[4] on välja antud raamat pealkirjaga „Valged ja punased“, mille autori nime ma olen unustanud[5], kuid kes kirjeldab, kuidas Kroonlinnas aeti ohvitsere katlasse (ma ei julge korrata nende arvu!). Vanaisa V. mõisteti õigeks, sest ta ise ei olnud kunagi liiale läinud väljateenitud karistuste jagamisega. Vanaisa haaras paar kohvrit kaasa ja läks lõunasse oma peret otsima. Ent olles punaste poolt õigeks mõistetud, muutus ta kahtlaseks valgete jaoks, kes omakorda tema üle kohut mõistsid.

150 000 Krimmi poolsaarele kuhjunud põgenikku kannatas näljahäda käes, samal ajal kui kindral parun Wrangeli kasakate armee jäänused kaitsesid Krimmi poolsaart mandriga ühendavat Perekopi maakitsust. Kolm prantslast tegutsevad Pariisis Prantsusmaa valitsuse juures – mis toona oli tsaari-Venemaa liitlane –, et mitte jätta kõiki neid põgenikke tapatalgutesse. Need kolm olid Georges Leygues, toonane mereminister Pariisis, [Jacques-Louis] Dumesnil, aseriigisekretär merenduse alal ja Exelmans, admiral, kahtlemata Larousse’is nimetatu poeg. Sadakond laeva koondus, et evakueerida kõik need inimesed veel tundmatule maale. Kõik põgenikud jõudsid sadamate kaudu Euroopasse.

Sellest tekkis uus probleem, sest sõjapõgenikke vastuvõttev maa sattus paratamatult kellegi poolele selles veel lõppemata sõjas ja riskis sakslaste vastulöögiga. Lõpuks heitis see vene laevastik ankrusse Bisertas, kus asub Prantsusmaa tähtis mereväebaas. Biserta asub Vahemeres strateegilise läbipääsu juures. 7000 inimest, sealhulgas 1000 naist, olid seigelnud merel ülerahvastatud laeval nälginuna keset mõrvu, duelle, vägistamisi, vargusi, haigusi ja enesetappe, millele lisandus enne maabumist täpina i peal veel kohustuslik karantiin. Oli 20. november 1920.

Kohustuslikul arstlikul läbivaatusel valvasid alasti inimesi koloniaalvägede sõdurid. Autoklaavis desinfitseeriti kõik riided ja soobli- või naaritsanahast karusnahksed kasukad saadi kätte sodiks keenuna. Neli aastat elu sõna otsese mõttes vee peal, millest võisid lõbu tunda ainult lapsed. Pidevalt koliti ühest laevast teise. Aasta oli 1920 ja Maroussia, vanaisa ja vanaema hea perekonnasõbra kindralmajor Z. Tütar, pidi olema 20 aastane.

1917 oli Maroussia 17-aastane ja õppis aadlineidudele mõeldud Smolnõi instituudis. Selles instituudis toimusid esimesed sovettide koosolekud. Maroussia peitis end toona ära, sest ta igatses näha üht noort, talle meeldima hakanud Kasahstani delegaati. Ta jutustas meile sellest hiljem, alles 70ndatel aastatel. „See oli täiesti ebatavaline, nagu 1868. aastal[6],“ rääkis rahvas, „me loome kõige ilusama riigi. Teie, bolševikud (bolše tähendab „enam“ võrreldes menševikega, mis tähendab „vähem“ vrd montanjaarid ja žirondiinid[7]), teie olete vähemuses – olge siis vait!“ Nii kõneldi veebruaris. Järgnevat me teame: Lenini riigipööre oktoobris ja kogu opositsiooni hävitamine. Võttes hoiatusena 1789, eriti aga Pariisi kommuuni sündmusi 1871, otsustas ta surma ähvardusel teha maatasa kõik vastaste püüded.

Nüüd on aeg selgitada, miks on selle loo pealkiri ülimalt päevakohane.

Maroussia, kellega ma tutvusin 70. aastatel, oli minust 34 aastat vanem (mina olin toona 36) ja tundis endiselt tulist huvi tema särava tuleviku hävitanud ühiskonna probleemide ning oma St Peterburgi jäänud perekonna tuttavate vastu. Aadlisoost kindrali tütrena abiellus ta emigratsioonis madrusega, kelle nimi on Basile T. Teades, et ma olen õppejõud, kes – nagu enamik õpetajaskonnast – pooldas sotsialistide üllaid ideid, tundis ta vajadust rääkida ja südant puistata, otsekui tahaks ta kustutada kõik süüdistused, mida need vene emigreerunud olid reaktsionääridena esitanud. Olles endiselt tuline õigusriigi pooldaja ja meenutades Smolnõi Instituudis peetud arutelusid, ei uskunud ta ateistlikku kommunismi, sest venelased on sügavalt usklik rahvas, kelle jaoks on isegi usuteemadel arutlemine patt. Meil oli vanaisa V., kellel põles ikooni ees alati küünal.

„Mis ei tule südamest, see ei toimi,“ ütles Maroussia. See on täpselt Dostojevski nägemus teoses „Naljaka inimese unenägu“.

Meile anti võimalus seda tõdeda meie kahel reisil Nõukogude Liitu aastal 1979, kuid eriti 1989, enne riigi kokkuvarisemist. Me külastasime kahe kuu jooksul Novosibirskit, Irkutskit ja Moskvat ning kohtusime paljude inimestega igast ühiskonna kihist.

1988. aastal saime ühe Olga tõlgitava intervjuu käigus tuttavaks Sergei V.-ga, kes oli keemiaprofessor Novosibirski ülikoolis, Siberi teadusuuringute keskuse Akademgorodoki direktor ja praegu on akadeemik loodusteaduste alal. Tema sooviks oli külastada Prantsusmaad, kuid ta vajas selleks ametlikku küllakutset, mille me talle ka tegime. Kui Olga meie vestluste käigus talle selgitas, millise kasvatuse oli ta saanud oma ortodoksselt perelt, hüüatas mees: „Meid kasvatati samamoodi!“, üksnes ilma preestrite abita. 1988. aastal tuligi ta turistina Prantsusmaale, kaasas üksainus särk, üks ülikond, villane vest jne, mida ta kandis igal õhtul – see kõik oli pakitud koos kingitustega ranitsasse. Ometigi oli ta ülikooli professor!

Me olime juba otsustanud, et ei lase tal lahkuda, ilma et ta kohtuks kindralitütar Maroussiaga, kellest oli saanud sadamatööline Tunisi sadamas, ja vanaisa V.-ga. Enne kohtumist oli ta täiesti paanikas! Ta päris lakkamatult, kas tema särk on ikka hästi triigitud, kas tema ainuke ülikond on piisavalt esinduslik, tema lips… jne. Ja ka Basile oli paanikas Carcassonne’i lähistel Palajas: „Ta kindlasti sülitab ikoonide peale!“ Kuid kohtumisel ei läinud veerand tundigi mööda, kui meie Olgaga olime unustatud ning Sergei ja Maroussia retsiteerisid teineteisele suuri vene luuletajaid, kellest esimene on kaheldamatult Puškin.

Sergei oli Irkutski valukoja töölisperekonna noorim laps – peres oli viis poega ja kaks tütart –, kogu pere elas Marat’ tänaval, mis asub Fourier’ tänava lähedal, kaheruumilises[8] korteris, millest üks oli köök. Pange tähele neid prantsuse nimesid selle linna tänavatel, mis tsaari ajal oli olnud sunnitööliste peatuspunkt. Üks vendadest tuli sõjast tagasi jalutuna; üks jäi teadmata kadunuks; ühte pussitasid tänaval bandiidid või joodikud; neljas vend jäi ühe jalaga ja pidi minema haiglasse meie külaskäigu eelõhtul 1988. aastal. Vendadest noorim, Sergei, kes kasvas üles Angara jõel laevu lossides – tal polnud saapaid ega mantlit –, pidi peaaegu halvatuks jääma ja koolis käis selleks, et emale rõõmu teha – tema on nüüd akadeemik! Üks õdedest sai surma lennuõnnetuses, kui lennukit tabas juhuslik mürsk. Teine õde mälestas oma tütart, kes oli 30 päeva eest suitsiidi teinud: ta hüppas kolmandalt korruselt alla.

70 aastat pärast revolutsiooni ei tuntud Nõukogude Liidus ikka veel ligimesearmastust – Maroussial oli õigus!

Sellest hoolimata, et keemiateaduste kandidaat Ludmilla meile ütles: „Me ometi uskusime sellesse ja töötasime selle nimel kõvasti!“ Ta elas ühetoalises korteris koos oma 26-aastase insenerist poja ja 62-aastase uriinipidamatuse all kannatava emaga, kes oli kogu elu töötanud kullapesijana ja kelle ülikõhn kehaehitus oli näha läbi kleitide, mida ta toona kandis. Ta oli abiellunud mehega, kes ehitas perele palkmaja, kuid maja põles maha ja abikaasa suri tema käte vahel. Nüüd oli Ludmilla kord hoolitseda pere eest; see ei takistanud tal keemia alal doktoriks saamast.

Ligimesearmastus oli jäänud alles paljude südamesse, kes ei loobunud teiste heaks töötamisest.

Maroussiale, kui ta oleks veel meie keskel: „Vaadake, Maroussia, kuhu me oleme jõudnud aastaks 2009, 92 aastat pärast teie koosolekuid Smolnõis! Nii idas kui ka läänes, lõunas ja põhjas, kuna kõneldakse ju „üleilmastumisest“.“ Me oleme jõudnud ajajärku, mil demokraatia ei suuda enam kontrollida raha võimu, mis kontrollib kogu maailma ja seega seab ka tingimused inimkonna arenguks, mõjutades läbi inimkonna kogu planeeti, ning see kõik peegeldub tagasi taime- ja loomariigile, teisisõnu meile endile…

Pärast Berliini müüri langust tuli tormijooks läände, põhjustatud suurest näljast raha järele, mida venelased polnud saanud kasutada 70 aastat! Vähemalt nii nad ise uskusid, sest vene uusrikas tahtis kohe jõuda samale elatustasemele, nagu oli olnud nüüdseks laiapillatud aristokraatidel, ja üllatunud lääne silme all hakkasid voolama ennenägematud dollarite jõed, mis 70 aasta jooksul olid igat sorti sahkerdamisega kokku aetud. Kui inimestelt küsiti kommunismi kokkuvarisemise järgsel päeval: „Miks te eelistasite seda valelikku ja sohitegijat, joodikust Jeltsinit Gorbatšovile kui riigimehele?“, siis vastasid inimesed naiivselt: „Sest ta on meie sarnane! Me näeme temas ennast!“

Näete nüüd, Maroussia, hoolimata kõigist jõupingutustest teha inimestest kultuurrahvas, lööb ikka välja sajandite vanune orja kompleks! Nüüd on vaesed veel vaesemad ja rikkad veel rikkamad ning vaesed – vähemalt vanem põlvkond, kellel on mälestused – ütlevad: „Siis me ei olnud rikkad, kuid me ei olnud ka vaesed!“ Seega pidi puuduma ka kadedus, naabri vara ihalus.

Eriti nutavad Nõukogude Liitu taga Aasia, Siberi ja Mongoolia piirkonna rahvad, keda NL varustas kõige vajalikuga. Olles jäetud omapead, kasutavad nad vana koli võimalikult kaua või toodavad ise sarnaseid asju, nagu tehakse nüüdisaegsel Ida-Saksamaal.

Ei, ma eksin, nad ei ole mitte omapead jäetud, vaid nendeni jõuavad endiste asemel uued kaubitsejate hordid. Endised pidid end vähemalt varjama, uued aga tahavad oma rikkusega väga silma paista, kuid see ei anna neile puuduvat aristokraatlikkust. Seda tunnistas isegi Lenin: „Aristokraat annab kodumaa eest oma elu, kaupmees ei anna midagi!“

Maroussia, tõelise aristokraatia rajamiseks kulub sajandeid! Teil on õigus: „Kui see ei tule südamest…“

Kunagi ehitati kirikuid oma usu väljendamiseks ja Jumalale tänuks. Keskajal usuti, et kirik on maistest aukandjatest vägevam, sest kirik kutsus korrale vürste, sätestas esmasünniõiguse lõpetamaks Euroopat laastanud pärilussõdu, mille tõttu kannatasid paljud rahvad. Kuningad ja suured ülikud kartsid kirikut. Keskajal pidi kirik olema ülikutega võrdne ja ennast samade relvadega nende eest kaitsma. Raha aga on korrumpeerinud ka kiriku, mis ei ole osanud või suutnud end selle ohu eest hoida. Ajalugu pole võimalik ümber kirjutada. Aga mida teha praegu?

Kõige uhkem katedraal on praegu Börs ja Rooma on selle kõrval tühine. Suurim pühamu on Wall Street. Nüüdisajal tähendab kirikumaks kauplemisse pandud miljardeid, sest need toovad vähemalt midagi sisse, kuid Lyoni preestrid peavad majanduskriisist ülesaamise nimel ära andma oma vähesest palgast ühe kuu töötasu. See ei vabasta interneti kaudu ristimisest ega pühamus peetud ühispalvusest. Internetist ei saa kunagi pühamut, nii nagu ka televisioonis üle kantud jumalateenistus ei too pühapäeva hommikul usklikke kokku. Jumalateenistuse pidamise asemel loetakse sageli ette natuke ajalugu.

Me asume mustade jõudude võitluse keskmes, ja on tarvis julgust astumaks vastu raha võimule; et ei kaoks meie esivanemate tõeline usk, mida ohustavad vaimse tühjuse poole tormavad sektid; et ei kaoks kristliku õpetuse aluseks olev armastus. Raha ametliku võimu üle vaidlevad oligarhid: maffia rahavood ületavad seaduslikult liikuva rahahulga. Lõppeks: igast suunast tungivad peale fundamentalistide ja Talibani võimudevastased katsed.

Kui miski enam ei pidurda seda võimu kuritarvitamist, kui demokraatlik vabadus tähendab kogu võimu kurjale andmist, siis ei usu enam keegi demokraatiasse. Nii suundutakse märkamatult ja kinnisilmi ülemaailmse erakorralise seisukorra poole – see aga tähendab seaduse kuhtumist vajaduse ees. Enam ei ole tegu Monod’ „juhusliku vajadusega“, vaid „kindla vajadusega“, sest „vajadusest on saanud seadus.“ Vajadus lõpetada monarhiapoolne võimu kuritarvitamine aastal 1789 viis meid punase ja valge terrorini – sama vajadus viis ka nõukogude terrorini, seejärel natsi terrorini, et välja tulla Weimari vabariigi pankrotist.

Mind kummitab järgmine ettekuulutus: „Ära nuta selle häda pärast, mida nähakse neil päevil, sest ma andsin valitsejatele küllalt aega, et nad võiksid minu Sõna kuulda võtta ja meelt parandada!“ ‒ „Sina paned maksma võrdsuse. Parem on seda teha ilma minu Nime nimetamata, kui et minu Nimi valitseks selle üle, mida ma jälestan!“

Aga ei, ka Jumal eksib, Maroussia! Oh häda! See on veel üks põhjus usust lahti öelda! Sest ligimesearmastus ei saa sündida ei vägivallast ega veresaunadest, kus õiged leiavad oma otsa koos teistega. See peab tulema südamest. Teil on õigus, Maroussia! Kuid Jumal ei oska südameid pöörata – Jeesus küll proovis, ja osaliselt tal see ka õnnestus. Mitte küll sellepärast, et ta nimetas ennast „Jumala Pojaks“, ilma et oleks suutnud seda seletada, vaid selle pärast, et rahvas teadis, et ta on Maarja poeg.

Marusja[9] on Maarja hellitusnimi vene keeles. Püha Maarja, Jeesuse ema – kõik emad, kes on oma tütrele Maarja nimeks pannud, usuvad kõigest südamest Teisse, miks Te siis ometi ei kaitse neid ja nende tütart? Mõtlemiseks kõigile: miks kõik kristlased pühendavad oma palved neitsi Maarjale, miks palutakse pidevalt tema „eestkostet“?

Meie ainus lootus on see, et meil kõigil on Ema, me kõik oleme sündinud Emast ja oleme tundnud tema käte hellust. Kõik imetajad[10] teavad seda – nii oma ema piima imevad pojad kui ka ema, kes neid sõnatult lakub; tema teab, mida teha, ilma et keegi oleks talle seda õpetanud. Kas oleks võinud valida ka mõne muu sõna kui „imetaja“ selle evolutsiooni kõrgeima järgu olendi tähistamiseks ‒peaaegu kõrgeima, kuid lõpp läks nahka…

Ma ei pea end paganaks, kui ma sedaviisi arutlen – vastupidi, minu usk kasvab. Ma nõustun mõttega, et Jeesus eostati Püha Vaimu läbi, sest meie silmis on see imetajate ülimuslikkuse pühitsemine, kuna Jumal ise tahab sellest osa saada. Ka see on üks võimalus teha meist „Jumala lapsed“ nagu Aadam ja Eeva. Kirik mõistagi ei nõustu minu pakutud variandiga, sest kirikule on ülimalt tähtis märterluse idee, kuid minu mõttekäik on ilus ja mulle sellest piisab.

Me vajame ilu, sest Jumal on öelnud: „Ilu on headuse teenija.“ Kohe saame näha, kuidas see niiviisi on. Aga kuidas siis?

Tänu aju-uuringutele oleme teada saanud, kus ja kuidas– kuid mitte miks, – teatud kindlates ajukoore piirkondades, tekib Ilu aisting, mis neuroloogide pilgule on märkamata jäänud, kuid mida aparaadid on registreerinud. Nõnda võib ju mõelda, et need, kes ei taju ei ilu ega head, on saanud kas puuduliku või nässu läinud hariduse. Aju areng peatub alles 14-aastaselt, kuid mõnel võib see kesta surmatunnini. Berdjajev on öelnud: „Inimene, kes mõtleb globaalselt nagu filosoof, on esialgu üksi nagu sama taseme prohvet, kuigi tema on teistmoodi. Filosoof saab sellest üksindusest üle, kuid mitte kollektiivse teadvuse abil, vaid oma tunnetusega.“

Maroussia, kus oleks tunnetusel kõige õigem koht? Damasio näitas esimesena bioloogiliselt, et ilma emotsionaalse meeleliigutuse võimeta ei suuda mõistus toimida. Kuid sõnale „emotsioon“ tuleb anda palju laiem tähendus: tähendus, mis näitab meie võimet olla tundlik imelisuse, seega Ilu suhtes. Imelisus võib tuleneda mingi tundmatu või seletamatu tõsiasja transtsendentsuse avastamisest: selline on näiteks kõikide maailma sündinud pisikeste imetajate puhas ja süütu pilk.

Jumal on liiga kaugel ja jumalaks saanult Jeesus kaugenes meist. Hirmunud inimene aga muutub taas otsekui lapseks, kes hüüab oma Ema! Nagu tema isa oleks tundmatu…

Ma ei ole Teid unustanud, Maroussia! Üks naine, kes on minust palju noorem, esitab samu küsimusi ja seepärast ma rääkisingi talle selle loo, et ta mõtleb nagu Teiegi: „Kui see ei tule südamest…“

 

30. oktoober 2009

Tõlkinud Mariina Viia.

_________________

[1] Alexandre Appollonovitš. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

[2] Vene sõjaväe süsteemis; Eestis kaptenleitnant; pr capitaine de frégate.

[3] Vene sõjaväe süsteemis; Eestis mereväekapten; pr capitaine de vaisseau. Eesti maaväe vaste: kolonel.

[4] Prantsusmaal.

[5] Dominique Venner 2007. Les blancs et les rouges: histoire de la guerre civile russe, 1917–1921. Rocher.

[6] Ilmselt on mõeldud Miljutini reforme Venemaal.

[7 Prantsuse revolutsiooni aegsed rühmitused: žirondiinid olid mõõdukad vasakpoolsed ja Mäe rühmitus ehk montanjaarid olid radikaalsed vasakpoolsed.

[8] Ühetoalises korteris.

[9] Maroussia on prantsuse kirjaviis.

[10] Pr k sõnamäng: mammifère – imetaja; „mamie“ – nii kutsutakse prantsuse keeles vanaema.

 

Denis Caminade (1935) on Prantsusmaa Tehnikakõrgkooli (École Nationale Supérieure d’Ingénieurs Arts et Métiers) mehhaaniliste konstruktsioonide ja tugevusõpetuse õppejõud.

Print Friendly
English