Arvamused

Kas naisvaimulik tohib abielluda?

Lugupeetud kuulajad!

Alustame paari küsimusega.

Kas naisvaimulik tohib abielluda? Kes ütleksid jaa, palun tõstke käsi.

Kas naisvaimulik tohib lapsepuhkuse ajaks pastoraati elama jääda?

Kas naisvaimulik tohib oikumeenilisel üritusel enda kirikut esindada?

Kas naisvaimulik tohib maratonjooksu harrastada?

Kas naisvaimulik tohib viljatusravis osaleda?

Aitäh teile! Osa neist küsimustest pärinesid varasematelt aastakümnetelt, aga sugugi mitte kõik.

Etelka Kovács ordineeriti Ungari luterliku kiriku esimese naisvaimulikuna novembris 1972. Temale järgnesid mitmed kolleegid, kuid esimene abielus ordineeritud naine (Erzsébet Pintérné Nagy) alles oktoobris 1976. Kuigi diakonissiordud saadeti laiali juba 1950ndate alguses ning vastavat lubadust naisteoloogidelt ei nõutud, kujunes ajaloo käik nii, et esimesed Ungaris ordineeritud naisvaimulikud olid vallalised naised, kes teenisid sageli pikalt mitut kogudust, enne kui nemad õnnistati vaimuliku ametisse.

Kui võrreldakse naisvaimulike olukorda erinevates kirikutes, keskendutakse tihti ainult aastaarvudele: millal naiste ordinatsioon võimaldati/selle võimalus hukati. Kui aga mõelda kiriku kui võrdsete osaduse peale (vrd Luterliku Maailmaliidu „Soolise õigluse põhimõtted“), siis selle kujunemine on protsess, mis ei lõpe sugugi naisvaimulike ordineerimisega.

Ungari evangeelses luterlikus kirikus on see eriline number 1972. Nagu Eszter Andorka (1970–2003, ord 2006), traagiliselt vara lahkunud, mitmekülgne naisvaimulik, kes lõpetas ka gender-õppe eriala Kesk-Euroopa Ülikoolis, kirjutas oma artiklis, jäi erinevusi siiski veel alles: „1) Naiste ordinatsioon toimus pärast mitut aastat teenimist, meeste oma aga vahetult pärast ülikooli lõpetamist; 2) naiste ordineerimine toimus enamasti laupäeval või pühapäeva õhtupoolikul, mitte hommikuse “peateenistuse“ raames; 3) neid naisi, kes teenisid kogudustes, kus oli mitu vaimulikukohta, ei ordineeritud.“ (Andorka 2003: 150)

Erinevused hävisid alles vähehaaval, viimane kustutati aastal 1986. (Selles arengus mängis kindlasti oma rolli ka Luterliku Maailmaliidu 1984. aasta Budapesti assamblee.) Kuid tulgem nüüd tänase päeva juurde. Kas naisvaimulikud ongi nüüd täiesti võrdses rollis?

Klassikaline näitaja kaasatuse suhtes on naiste protsentuaalne osakaal erinevates juhtorganites. Elame Ungaris ühiskonnas, kus riigi praeguses valitsuses pole ühtegi naist. Naiste osakaal parlamendis saavutas tipppunkti 80ndate alguses (tollal oli see 30%), pärast nn režiimi vahetust on ta aga kahanenud järsult, olles praegu alla 10% (Koncz 1990–2014: 515). Naiste ja meeste brutopalga vahe oli hiljutise statistika järgi 16,2%, kõrgemate riigiametnike hulgas aga 24% (Sík jt 8).

Kui vaadata naiste osakaalu Ungari evangeelses luterlikus kirikus, kohtame järgmist:

  • 2 piiskopi asetäitjat kolmest, aga mitte ühtegi piiskoppi
  • 1 piiskopkonna ilmalik juht kolmest
  • 2 praosti seitsmeteistkümnest
  • 4 sinodi ehk kirikukogu liiget 37-st
  • 39% aktiivvaimulikest
  • kuid teoloogilise ülikooli sissesaanutest moodustavad naised sageli ülekaalu ning viimase viie aasta jooksul on ordineeritud 23 naist ja 20 meest.

Pöörame aga hetkeks tähelepanu subtiilsematele seikadele. Sotsioloogilisest küljest on muidugi keeruline tõmmata joont üldiste, teatud ühiskonnas kõiki naisi puudutavate nähtuste ning spetsiaalselt naisvaimulikke iseloomustavate küsimuste vahele. Kuid meie naisvaimulikud tegutsevad kirikus, mis ei ole üldsegi sõltumatu ümbritsevast. Kuivõrd on naisvaimulikul üldse vabadus määratleda oma kohta ühiskonnas? Tooksin siinkohal vaid mõne näite.

 

Esiteks kõnetamise küsimus

Nii eesti kui ka ungari keeles puudub nimisõnade sugu, mis tähendab, et kaasav või mittekaasav keelepruuk iseenesest ei tekita probleemi. Naisvaimulikud aga kohtavad sageli nõutust selle ees, kuidas ordineeritud naist nimetada? Öeldakse näiteks auväärne neiu või isanaine. Probleem aga saab tekkida ainult siis, kui naisvaimulikku üldse kõnetatakse. Kujutage ette järgmist situatsiooni: tsiviilriietuses vaimulikud kogunevad oikumeenilise ürituse eel kiriku käärkambris. Uus inimene astub sisse ja pigistab teretades kätt iga mehega. Naisvaimulik seisab nõutult. Kommunikatsioonivahendite tarvitamises kehtib sageli „mehelik“ mudel – nagu Andorka tsiteerib ühte kogenud naisvaimulikku: „Me kanname meeste riietust elu lõpuni“ (Andorka 2003: 152).

 

Teine näide puudutab valikuid pereelus

Üldjoontes saab öelda, et naisvaimuliku ehk teoloogiat õppiva neiu põhilised valikud on (ka aastal 2017) järgmised:

  • Abielu vaimulikuga, st üldiselt ülikoolikaaslasega. Meie piiskopkonnas toimub aastas 3–4 ordinatsiooni, ordineeritutest vähemalt 1–2 on abielus teise vaimulikuga.
  • Abielu mittevaimulikuga. Siinkohal on kiriku jaoks n-ö „hall tsoon“: samas, kui vaimulike prouadele korraldatakse koosolek kord aastas, kus nemad saavad oma küllaltki spetsiaalseid kogemusi jagada, on naisvaimulike mehed ainult ühe korra kokku kutsutud – kuigi väljakutsed on nende jaoks kindlasti sarnased. (Samas peab ütlema, et ka asjaosalised ei olnud eriti vaimustunud kohtuma „saatusekaaslastega“.)
  • Paarilise leidmine pärast ülikooli, milles on jälle omamoodi väljakutsed.

Mainisin alguses kunstliku viljastamise teemat. Ungaris on hiljuti tekkinud avalik vestlus, kas viljatusravi on kristliku seisukoha järgi eetiliselt õige valik. Küsimuse esitas katoliku piiskop, ning tema kriitika puudutas eelkõige embrüote külmutamise ja säilitamise praktikat. Mitmed protestantlikud vaimulikud on reageerinud ning avaldanud oma valikute põhjendamiseks ka isiklikke lugusid. Niivõrd tundliku teemaga seoses ei saa aga kindel olla, et (nais)vaimulik peab üldse jagama sellist kogemust oma kogukonnaga.

 

Kolmandaks toon esile naisvaimulike positsiooni kohalikus kogukonnas

Oikumeenilistest üritustest oli juba põgusalt juttu. Kuigi läbikäimine kolleegidega on kohalikul tasandil tihti loomulik ja hea, tegutsemine valdavalt katoliiklikus keskkonnas ning meist viis korda suurema protestantliku venna ehk reformeeritud (kalvinistliku) kiriku patriarhaalse kultuuriga kõrvuti ei ole mitte alati roosiline.

Nagu üks noore põlvkonna esindaja[1] ütleb, on eriline väljakutse olla noor, naine ja samas väikelinna kirikuõpetajana tegelikult tippjuht, kes peaks linnapea ja teiste võimupidajatega läbi käima võrdsetel alustel. Selles üldises olukorras aitab aga Luther-kuub: ordinatsioon annab „kaalu“ juurde.

 

Lõpetuseks veel kaks märkust

Kui rääkida kirikust kui võrdsete osadusest, ärme unustame kanda hoolt ka meeste eest. Ma ei pea siin silmas mitte ainult naisvaimulike mehi, vaid kõiki, kes sageli ei leia oma kohta kirikus.

Kui vaadata, mille alusel kirik ning selle teenijad ikkagi elavad, on otstarbekas lõpetada tsitaadiga, nagu naiste ordinatsiooni juubeli puhul paljusid küsitlenud naisvaimulik tõdes: „otsisin naisi, aga leidsin eest Jumala“ (Pintér 2004: 162). Sest tema kutsub meid kõiki, olgem mehed või naised, jumalariiki teenima.

Aitäh.

 

[1] Orsolya Szlaukó (*1989, ord 2014)

 

Kasutatud allikad

Andorka, Eszter, The History of Women’s Ordination in the Hungarian Lutheran Church – Journal of the European Society of Women in Theological Research 11/2003, 143–157.

Brebovszkyné Pintér, Márta et al, Lelkipásztor 2004/5 [Teoloogilise ajakirja erinumber naiste ordinatsiooni 30. juubeli puhul].

Koncz, Katalin, Nők a parlamentben, 1990–2014. (Alla laaditud 2017.09.04.)

Laborczi, Dóra, Nők az egyházban: mi a helyzet?

Sík, Endre; Csaba, Dániel; Hann, András, A férfiak és nők közti jövedelem-egyenlőtlenség és a nemi szegregáció a mai Magyarországon. (Alla laaditud 2017.09.04.)

Luterlik Maailmaliit, Soolise õigluse põhimõtted, 1. osa, 2. osa. (Alla laaditud 2017.08.31.)

Varga, Gyöngyi. 30 éve avatták az első lelkésznőt, Evangélikus Élet 2003/48.

 

Ettekanne on peetud 7. septembril konverentsil „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: 50 aastat naiste ordinatsiooni EELK-s ja 500 aastat reformatsiooni“.

 

Kinga Marjatta Pap (1980) on inglise ja eesti keele magister, kirikumuusik, töötab Ungari Evangeelses Luterlikus Kirikus piiskop Tamas Fabiny nõunikuna.

Print Friendly, PDF & Email
English