Artiklid

Sermon headest tegudest (1520), 3. osa

Järgneb teine käsutahvel.

Moosese teise käsutahvli esimene käsk.

Sina pead oma isa ja ema austama.

Sellest käsust õpime, et esimese kolme käsu suurepärastest tegudest pole paremaid tegusid kui sõnakuulekus ja kõigi teenimine, kes on meie ülemateks seatud. Seepärast on sõnakuulmatus ka suurem patt kui tapmine, iharus, varastamine, petmine ja kõik muu, mis selle alla võib kuuluda. Pattude erinevusi, milline on suurem kui teine, tunneme me kõige paremini ära Jumala käskude korrast, kuigi iga käsu teod eraldivõetuna on samuti erinevad, sest kes ei teaks, et vandumine on suurem patt kui vihastamine, et löömine tähendab enamat kui vandumine, isa ja ema löömine on rohkem kui tavalise inimese löömine? Need seitse käsku õpetavad meile, kuidas me peame teiste inimeste suhtes häid tegusid tegema ning esmalt nende suhtes, kes on meie ülemad.

Esimene tegu on: me peame austama lihaseid vanemaid, isa ja ema. See austamine ei seisne ainult nii toimimises, vaid et me oleksime neile kuulekad, paneksime tähele, hindaksime kõrgelt ja võtaksime kuulda nende sõnu ja tegusid; jätaksime neile õiguse selles, mida nad käsivad; taluksime vaikselt, kuidas nad meiega ümber käivad, kui see ei ole vastuolus kolme esimese käsuga; varustaksime neid, kui vaja, toidu, riietuse ja ulualusega. Ta ei öelnud ju ilmaasjata: „Sina pead neid austama“, mitte: „Sina pead neid armastama“, kuigi seda peab ka tegema. Aga austamine on suurem kui lihtsalt armastus ning kannab sellist vilja, mis ühineb armastusega ning toob endaga kaasa selle, et inimene kardab karistusest rohkem neid solvata. Nii nagu me austame hirmuga mõnda pühamut, aga ei põgene selle kui karistuse eest, vaid tunneme seda enam tõmmet selle poole: selline armastusega segatud kartus on õige austamine. Teistsugune kartus, mis on ilma armastuseta, on suunatud asjadele, mida me põlgame või mille eest me põgeneme, nagu kardetakse timukat või karistust. Selles pole austust, sest kartus on siin ilma igasuguse armastuseta, vaid seotud hoopis viha ja vaenuga. Selle kohta on pühal Hieronymusel ütlus: mida me kardame, seda me ka vihkame. Jumal ei taha, et teda sellise kartusega kardetakse ja austatakse, samuti mitte vanemaid, vaid selle esimesega, mis on segatud armastuse ja kindla lootusega.

Teiseks: see tegu tundub küll lihtne, aga vähesed täidavad seda õigesti. Sest kus vanemad on jumalakartlikud ja ei armasta oma lapsi lihalikul viisil, vaid juhivad neid (nagu peab) esimese kolme käsu järele Jumala teenimisele sõnades ja tegudes ning valitsevad nende üle sellisel viisil, siis murdub paratamatult lapse oma tahe ning ta peab tegema, tegemata jätma, taluma seda, mida ta enda loomus hoopis teisiti teeks. See paneks teda oma vanemaid põlgama, nende vastu nurisema või veel hullemaid asju tegema. Kui Jumala armu pole, siis kaovad armastus ja kartus. Samuti, kui vanemad karistavad ja nuhtlevad, nagu peab, kuigi mõnikord ka alusetult, mis aga ometi hingeõnnistusele kahju ei tee, siis suhtub kuri loomus sellesse vastumeelselt. Mõned on sellele lisaks nii kurjad, et nad häbenevad oma vanemaid, sest nad ei ole rikkad, kõrgest soost või ei ole nende jaoks piisavalt ilusad ja auväärsed. Nad lasevad end sellistest asjadest enam mõjutada kui Jumala kõrgest käsust, mis on ülem kõigest ja mis on andnud neile oma heatahtlikust kavatsusest sellised vanemad, et neid õpetada ja oma käsu järele proovile panna. Seda juhtub veel rohkem siis, kui lapsel on endal lapsed: siis suundub armastus nende peale ning pöördub ära vanemate armastamise ja austamise juurest.

Mida vanemad käsivad ja ütlevad, kehtib ka nende kohta, kes on nende asemele määratud pärast vanemate surma või kui neid pole kohal, see tähendab sõbrad, sugulased, ristivanemad, ilmalikud ülemad ja vaimulikud isad. Sest igal inimesel peab olema valitseja, teine inimene, kellele ta on allutatud. Seepärast näeme siin jälle, kui palju häid tegusid selle käsu all õpetatakse, sest selles on kogu meie elu allutatud teistele inimestele. Ja sellest tulenebki, et kuulekust ülistatakse nii väga ning sellesse on kätketud kõik voorused ja head teod.

Kolmandaks, on veel üks teine vanemate mitteaustamise liik, mis on paju ohtlikum ja salakavalam kui esimene, kuna ta end kaunistab ja õige austamisena välja paista laseb. See sünnib siis, kui laps saab oma tahtmise ja vanemad lubavad sel lihalikust armastusest juhtuda. Siin austatakse teineteist, armastatakse ja see on kõigile meeldiv: see meeldib isale ja emale, ning see meeldib teiselt poolt ka lapsele.

See nuhtlus on nii levinud, et esimese mitteaustamise liigi näiteid võib ainult harva kohata. See tuleneb kõik sellest, et pimestatud vanemad ei tunne ega austa Jumalat vastavalt kolmele esimesele käsule. Sellepärast nad ei näe ka, millest lastel puudu jääb, kuidas nad peaksid neid õpetama ja kasvatama. Seepärast kasvatavad mõned neid lihalikuks austamiseks, himuks ja hüvedeks, selleks et nad inimeste silmis soosingus oleksid ja kõrgemale kohale jõuaksid. See meeldib lastele ning nad on hea meelega ilma igasuguse vasturääkimiseta kuulekad.

Nii vajub Jumala seadus varjamisi heal ettekäändel täiesti unustusse ning läheb täide see, mis on kirjutatud prohvet Jesaja ja Jeremija juures, et lapsed hävitatakse omaenda vanemate poolt ning nad teevad nagu kuningas Manasse, kes lasi oma lapse ebajumalale ohverdada ja põletada [2Kn 21:6]. Kui vanemad kasvatavad oma lapsi rohkem maailma kui Jumala meeleheaks ning lasevad neil ilmalikus naudingus, armastuses, rõõmus, rikkuses ja aus põleda ning Jumala armastusel ja austamisel neis ning rõõmul igaveste hüvede üle kustuda, siis mis on see muud kui oma lapse ebajumalale ohverdamine ja põletamine?

Oo, kui ohtlik on olla isa ja ema, kui valitsevad ainult liha ja veri! Sest sellest käsust sõltub täielikult see, kas esimest kolme ja viimaseid kuut ära tuntakse ning neist kinni peetakse, sest vanematel on kästud oma lastele seda õpetada, nagu on kirjutatud Psalmis 78: „Ta on käskinud meie esivanemaile teatada need oma lastele, et pärastine põlv seda teaks, lapsed, kes sünnivad, ja tõuseksid jutustama seda oma lastele“ [s 5 j]. Sel põhjusel käsib ka Jumal vanemaid austada, see tähendab: neid kartuses armastada. Sest see armastus on ilma kartuseta, mistõttu see on rohkem mitteaustamine kui austamine.

Vaata, kas igaühel pole juba piisavalt häid tegusid teha, olgu ta siis isa või laps, aga meie, pimedad, jätame need sinnapaika ja otsime selle kõrvale teisi tegusid, mille kohta pole käsku.

Neljandaks: kui nüüd vanemad on nii narrid, et kasvatavad oma lapsi ilmalikult, siis ei pea lapsed mingil juhul neile kuulekad olema, sest Jumalat peab kolme esimese käsuga tähtsamaks pidama kui vanemaid. Ilmalikuks kasvatuseks nimetan ma aga seda, kui nad ei püüa midagi muud õppida kui üksnes naudinguid, au, rikkust või selle maailma võimu.

Sündsate ehete kandmine ja aus igapäevase toiduse otsimine on vajalikud ning ei kujuta endast pattu. Ometi peab laps siis oma südames tundma või olema suuteline kogema kahjutunnet, et seda armetut elu siin maa peal ei saa hästi alata või hästi elada, kui ei püüelda rohkemate ehete ja vara poole kui ihu katmiseks, külma eest kaitseks ja kehakosutuseks vaja on, ja et sellepärast tuleb end iseenese tahtmata maailma pärast narriks teha ja sellist kurja taluda parema nimel ning hullema vältimiseks. Kuninganna Ester kandis oma kuninglikku krooni ja ütles ikkagi Jumalale: „Sa tead, et minu kuningliku hiilguse märk mu pea peal ei ole mulle veel kunagi meeldinud, ma pean seda rämpsuks ega kanna seda kunagi, kui ma olen üksi, vaid ainult siis, kui ma pean seda tegema ja inimeste ees üles astuma.“ Sellise meelsusega süda kannab ehteid, ilma et sellest ohtu oleks, sest ta kannab neid ja ei kanna ka, tantsib ja ei tantsi ka, elab heaolus ja ei ela ka – nad on salajased hinged, Kristuse varjatud pruudid. Aga neid on vähe, sest suurte ehete ja hiilguse mittenautimine on keeruline. Nõnda kandis püha Cecilia oma vanemate käsu järele kuldseid riideid, aga riiete all naha peal kandis ta karvadest tehtud särki.

Siinkohal ütlevad mõned: „Kuidas ma saan oma last sedamoodi inimeste hulka viia ja auga majast välja saata? Ma pean ju uhkust näitama!“ Ütle, kas need pole mitte sellise südame sõnad, mis heidab meelt Jumala pärast ning usaldab enam enda kui Jumala hoolitsust, samas kui püha Peetrus õpetab ja ütleb: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ [1Pt 5:7]. See on märgiks, et nad pole veel kunagi Jumalat oma laste eest tänanud, nende eest õigesti palunud, neid tema hoolde usaldanud, sest muidu nad ju teaksid ja oleksid kogenud, kui väga nad peaksid ka oma laste kaasavara pärast Jumalat paluma ja seda temalt ootama. Seepärast laseb ta neil oma isepäisuses minna – muredes ja hirmudes – ning mitte hästi hakkama saada.

Viiendaks: see on õige, kui öeldakse, et vanemad võivad oma laste kaudu õndsuseni jõuda, kui neil ka midagi muud teha ei ole. Nendega tegeledes, kui nad kasvatavad neid Jumala teenimiseks, on neil tõepoolest mõlemad käed häid tegusid täis. Sest mida on näljased, janused, alasti, vangistuses inimesed, haiged, võõrad muud kui oma laste hinged, kellega Jumal muudab su enda maja haigemajaks ja sind nende ülempõetajaks? Seal pead sa neid põetama, hea sõna ja teoga toitma ning jootma, et nad õpiksid Jumalat usaldama, temasse uskuma, teda kartma ja tema peale lootma, samuti tema nime austama, mitte vanduma ja needma, aga ka end palve, paastu, valvamise, töö, Jumala teenimise ja sõna kuulmisega, tema sabati pidamisega piitsutama, nii et nad õpiksid ajalikke asju põlgama, õnnetust alandlikult taluma ja surma mitte kartma ega armastaks seda elu.

Vaata, millised suured õppetunnid need on – kui palju häid tegusid on sul siis su kojas su enda lapse läbi, kes vajab kõiki selliseid asju nagu näljane, janus, alasti, vaene, vangis, haige hing! Oo, kui õnnis abielu ja maja see oleks, kus oleksid sellised vanemad! See oleks tõepoolest õige kirik, äravalitud klooster, lausa paradiis. Selle kohta ütleb Ps 128: „Õnnis on igaüks, kes kardab Issandat, kes kõnnib tema teedel. Oma kätevaevast tõesti sa sööd siis, oled õnnis ja sul läheb hästi. Su naine on kui viljakas viinapuu su maja kurus, su lapsed kui õlipuu võsud su laua ümber. Vaata, nõnda õnnistatakse tõesti meest, kes kardab Issandat!“ [ss 1–4]. Kus on sellised vanemad? Kus on need, kes nõutavad häid tegusid? Siin pole kedagi. Miks? Jumal on seda käskinud – sellest tunnistavad kurat, liha ja veri. Selle ümber pole pühapaistet ja sellepärast ei peeta seda millekski. Üks jookseb püha Jaakobuse järel, teine tõotab end meie pühale neitsile. Keegi ei tõota Jumala austuseks end ja oma last hästi juhtida ja õpetada. Ta jätab unustusse need, kelle ihu ja hinge eest hoolitsemise on Jumal meile usaldanud, ning tahab Jumalat muudes asjades teenida kui need, mis talle kästud on. Sellist ekslikku tegevust ei tauni ükski piiskop, ei karista ükski jutlustaja; ahnusest nad hoopis kinnitavad seda ja leiutavad päevast päeva üha uusi palverännakuid, pühakuteks kuulutamisi, indulgentside laatasid: Jumal halastagu sellise pimeduse peale!

Kuuendaks: teisest küljest ei ole ka midagi lihtsamat kui omaenda laste kaudu oma kodus põrgu ära teenimine, kui nad hoolitsuseta jätta ja neile ülalnimetatud asju mitte õpetada. Mis kasu oleks neil surnuks paastumisest, palvetamisest, palverännakute ja kõiksugu tegude tegemisest? Jumal ei küsi ju surmas ja viimsel päeval mitte nende asjade järele, vaid kutsub ette lapsed, kelle ta nende hoolde usaldas. Sellele osutab Kristuse sõna Luuka 23: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke mind, nutke pigemini iseendid ja oma lapsi, […] päevad tulevad, mil öeldakse: Õndsad on […] ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!“ [ss 28 j]. Miks nad kaeblevad niimoodi, kui mitte sellepärast, et nende hukatus tuleneb nende enda lastest? Kui neil poleks neid olnud, oleksid nad ehk õndsaks saanud. Tõepoolest, need sõnad peaksid õigupoolest vanemate silmad avama, et nad vaataksid oma lastele vaimulikult, nende hinge mööda, selleks et vaesed lapsed nende eksliku, lihaliku armastuse tõttu petetud ei saaks, just nagu oleksid nad oma vanemaid õigesti austanud, kui nad nende peale ei vihasta või on neile ilmalikes asjades kuulekad. See tugevdab ainult nende isekust, kuigi see käsk sätestab vanemate austamist, selleks et murda laste isekus ning muuta nad alandlikuks ja kuulekaks.

Nagu öeldud ka teiste käskude puhul, et see peab toimuma peamisest teost lähtuvalt, ei tohi ka siin keegi arvata, et tema laste kasvatamisest ja õpetamisest üksi piisaks, vaid ainult siis, kui see toimub kindlas lootuses Jumala heatahtlikkusele, et inimene ei kahtleks selles, et ta on neis tegudes Jumalale meelepärane, ja kui need teod ei ole tema jaoks midagi enamat kui usu õhutamise ja harjutamisena Jumala usaldamine ning hea ja armuliku tahte ootamine temalt. Sellise usuta ei ela ega ole ükski tegu hea ja meeldiv. Paljud paganad on oma lapsi kenasti kasvatanud, aga uskmatuse pärast on see kõik mahavisatud vaev.

Seitsmendaks: selle käsu teine tegu seisneb selles, et me austame ja oleme kuulekad oma vaimulikule emale, pühale kristlikule kirikule, vaimulikule võimule, et me juhindume sellest, mida ta käsib, keelab, määrab, sätestab, keelab, lahti mõistab ning et me austaksime, kardaksime ja armastaksime vaimulikke ülemaid nagu oma lihalikke vanemaid, jätaksime neile õiguse kõigis asjus, mis pole vastuolus kolme esimese käsuga.

Selle teo puhul on olukord peaaegu hullemgi kui esimese puhul. Vaimulikud ülemad peaksid pattu keeldude ja seadustega karistama ja oma vaimulikke lapsi vagadusele suunama, selleks et neil oleks põhjust neid tegusid sooritada ning nende vastu kuulekust ja austust üles näidata. Aga tänapäeval ei nähta sellega hoopiski vaeva: nad suhtuvad oma alamatesse nagu emad, kes jooksevad oma laste juurest ära armukeste juurde, nagu ütleb Hoosea 2. Nad ei jutlusta, ei õpeta, ei takista, ei karista – kristlaskonnas ei toimu enam mingisugust vaimulikku valitsemist!

Mida veel selle teo kohta öelda? Alles on jäänud ainult üksikud paastupäevad ja kirikupühad, mis oleks ka olnud parem ära kaotada! Sellele ei mõtle aga keegi ning kasutatakse ainult keeldusid, mis on ajendatud võlgadest, mis ei peaks ka nii olema. Vaimulik võim peaks tähele panema seda, et karistataks kõige rangemalt abielurikkumist, kõlblusetust, liigkasuvõtmist, liigsöömist, ilmalikku hiilgust, üleliigset ehtimist, muid avalikke pattusid ja häbi kõige karmimalt karistaks ning neid parendataks. Selleks peaks ta korralikult kloostreid, kogudusi, koole valitsema ning neis tõsist Jumala teenimist alal hoidma; noori inimesi, poisse ja tüdrukuid koolides ja kloostrites õpetatud ja vagade meestega varustama, et nad kõik hea kasvatuse saaksid ning sellega vanadele head eeskuju annaksid ning et kristlaskonda lisanduksid ja seda ehiksid toredad noored inimesed. Nõnda õpetab püha Paulus oma jüngrit Tiitust, et ta õpetaks ja juhiks õigesti kõiki seisuseid, noori ja vanu, mehi ja naisi [Tt 2:1 jj]. Aga kes soovib, see käib koolis; kes end ise juhib ja õpetab, seda õpetatakse. Kahjuks on asi nii kaugel, et paigad, kus peaks head õppima, on muutunud kelmide kooliks ning keegi ei hooli metsistunud noorsoost.

Kaheksandaks: kui selle korraldusega oleks kõik hästi, siis võiks öelda, et austamine ja kuulekus peaksid toimima. Aga nüüd toimub see nagu lihalike vanemate puhulgi, kes teevad oma laste tahet mööda: vaimulikud ülemad määravad karistusi, tühistavad need siis, võtavad raha, annavad teisal jälle järele rohkemgi, kui nad seda tohiksid. Ma ei tahagi midagi siin rohkemat öelda: me näeme siin enamgi, kui hea on. Ahnus istub valitsuses ning just see, mille vastu ta peaks seisma, seda ta õpetab. See on ilmne, et vaimulik seisus on kõiges palju ilmalikum kui ilmalikud seisused ise. Seetõttu peab kristlaskond hukatusse ja see käsk kaduma minema.

Kui kusagil oleks selline piiskop, kes hoolitseks usinalt kõigi seisuste eest, teostaks järelevaatamist, visiteeriks ja valvaks nende üle, nagu kord ja kohus, siis oleks juba üks linn talle tõesti liiga palju, sest ka apostlite ajal, kui kristlaskond oli veel kõige paremas olukorras, oli igal linnal piiskop vaatamata sellele, et ainult väike osa sellest oli kristlik. Kuidas see saakski hästi minna, kui ühel piiskopil oleks nii palju, teisel naa palju, üks tahaks kogu maailma endale, teine poolt sellest? Meil on aeg paluda Jumalalt armu: meil on liiga palju vaimulikke ülemaid, aga vaimulikku juhtimist pole või on liiga vähe. Samal ajal, kes iganes saab, aidaku, et konvendid, kloostrid, kogudused ja koolid oleks hästi juhitud ja valitsetud. Ja see oleks ka vaimuliku seisuse üks ülesandeid, et konvente, kloostreid, koole vähem asutataks, kui neid ei saa ülal pidada. Parem on, kui meil polekski kloostreid või konvente, et kui nad on halvasti valitsetud, mis pahandab veelgi enam Jumalat.

Üheksandaks: kuna ülemad jätavad oma töö täielikult tegemata ja on rikutud, siis selle tulemuseks saab olla ainult see, et nad kuritarvitavad oma võimu ja teevad võõraid, kurje tegusid nagu vanemad, kes käsivad midagi, mis on Jumalaga vastuolus. Siin peame olema targad, sest apostel on öelnud, et need ajad, kui sellised ülemad valitsevad, on ohtlikud. Kui me ei tee kõike, mida nad ette kirjutavad, siis tundub, nagu paneksime vastu nende valitsusele. Siinkohal peame kolm esimest käsku ja parema käsutahvli kätte võtma ning kindlad olema, et ükski inimene, ei piiskop, paavst ega ka ingel ei saa midagi käskida või määrata, mis oleks oma tegudes vastuolus kolme esimese käsuga, neile takistuseks või ei edendaks neid. Ja kui nad sellele vaatamata midagi sellist teha tahavad, siis pole sellel alust ja see ei kehti. Kui me aga neid järgmine, neile kuulekad oleme ja sel sündida laseme, siis osutume kaassüüdlasteks.

Seepärast ei ole keeruline mõista, et paastureeglid ei hõlma haigeid, rasedaid naisi ega muidu neid, kellele paastumine kahju teeks. Me peame veel enamgi tegema. Meie ajal ei tule Roomast enam midagi muud kui vaimulike varadega kauplemist, mida avalikult ja häbenemata ostetakse ning müüakse: indulgentsid, kogudused, kloostrid, piiskopkonnad, praostkonnad, prebendid ja kõik muu, mida on eales jumalateenistuse heaks seatud. Seeläbi ei viida ega juhita mitte ainult kogu maailma raha ja vara Rooma, mis oleks veel kõige väiksem kahju, vaid kogudused, piiskopkonnad, prelatuurid kisutakse tükkideks, hüljatakse, rüüstatakse ning selliselt jäetakse rahvas unarusse; Jumala sõna, Jumala nimi ja au kaovad, usk hävineb. Viimaks ei usaldata mitte ainult kloostrid ja ametid harimatute ning kõlbmatute hoolde, vaid enamasti kõige suuremate Rooma lurjuste kätte, keda maailmas leida võib. Kõik, mis on määratud Jumala teenimiseks, rahvale jutlustamiseks, nende juhtimiseks ja parandamiseks, peab nüüd teenima tallipoisse, muula-ajajaid, et mitte veel karmimalt öelda: Rooma hoorasid ja kaabakaid. Sellele vaatamata ei saa me sellest mingit muud tänu, kui et nad irvitavad meie kui narride üle.

Kümnendaks: kuna sellised talumatud kuritarvitamised sünnivad Jumala ja püha Peetruse nimel, just nagu Jumala nimi ja vaimulik võim oleks setud Jumala au solvamiseks, kristlaskonna hukatusse ajamiseks ihu ja hinge poolest, oleme me tõepoolest kohustatud nii palju kui võimalik sellele alandlikult vastu seisma ning toimima siin nagu vagad lapsed, kelle vanemad on hullumeelseks või nõrgamõistuslikuks muutunud. Esmalt peame me vaatama, kust tuleb õigus anda see, mis on meie maal Jumala teenimiseks seatud või korrakohaselt meie laste eest hoolitsemiseks määratud, roomlaste teenistusse ning loobuda sellest siin, kuhu ta kuulub – kui arutud me oleme!

Kuna piiskopid ja vaimulikud prelaadid nüüd selle vastu ei seisa ega karda ning lasevad kristlaskonna hukatusse minna, peame me esmalt Jumalat alandlikult appi hüüdma sellele asjale vastu seisma. Seejärel peame me ka käe külge panema, kurtisaanidele ja Rooma kirjakandjatele tee sulgema ning neile mõistlikul, viisakal toonil öelda laskma: kui nad tahavad oma prebendide eest ausalt hoolitseda, peavad nad seal elama, et rahvast jutluste ja hea eeskujuga parandada. Kui nad seda ei taha ning säilitavad oma elukoha Roomas või mujal, kirikut rüüstavad ja nõrgestavad, tuleb nende eest hoolekandmine usaldada Rooma paavstile, keda nad teenivad. See ei lähe mitte, et me toidame paavsti sulaseid, tema kaabakaid ja hoorasid, hukutades ja tehes sellega kahju oma hingedele.

Hoopis need oleksid õiged türklased, keda kuningad, vürstid ja aadel peaks esmalt ründama! Mitte omaenda kasu otsimiseks, vaid kristlaskonna parandamiseks ja Jumala nime teotamise ja häbistamise takistamiseks. Selle vaimulikkonnaga peaksid nad ringi käima nagu isaga, kes on oma meele ja aru kaotanud. Kui teda kinni ei võeta (alandlikult ja austusega) ja temale vastu ei panda, võib ta lapsed, pärandi ja igaühe hävitada. Sarnaselt peame Rooma võimu kui meie ülimat isa austama ja samas tema ettevõtmisi takistama, sest ta on jäänud nõrgamõistuslikuks ja arutuks, selleks et see kogu kristlaskonda ära ei rikuks.

Üheteistkümnendaks: mõned arvavad, et see tuleks üldisele kirikukogule arutamisele anda. Selle kohta ütlen ma „ei“, sest meil on olnud nii palju kirikukogusid, kus selliseid ettepanekuid on tehtud, nimelt Konstanzis, Baselis ja viimasena Roomas. Aga mitte midagi ei ole korda saadetud ja asi on hullemaks läinud. Sellistest kirikukogudest pole mingit kasu, sest Rooma tarkus on leiutanud viguri, et kuningad ja vürstid peavad esmalt vandega tõotama neil olla, nagu nad on, ning neile jätma, mis neil on. Sellega on nad lükanud riivi ette, et kaitsta end igasuguse reformatsiooni eest, säilitada kaitse ja vabadus oma igale kelmustükile, kuigi sellise vande nõudmine, pealesurumine ja täitmine on vastuolus Jumala ning seadusega ning sellega sulgetakse uks Pühale Vaimule, kes peab kirikukogude üle valitsema. Parim ja ainus allesjääv vahend oleks, kui kuningad, vürstid, aadel, linnad ja kogudused teeksid selles asjas ise algust, nii et piiskoppidel ja vaimulikel (kes on nüüd hirmul) oleks põhjust seda järgida. Sest siin ei pea ega tohi muud vaadata kui Jumala kolme esimest käsku, mille vastu ei saa ei Rooma ega taevas ja maa midagi käskida või vastu panna. Keeldudel või ähvardustel, millega nad end selle vastu kaitsevad, pole mingit kaalu, samamoodi nagu pole kaalu hullumeelsel isal, kes oma poega karmilt ähvardab, kui see tema vastu paneb või tema kinni paneb.

Kaheteistkümnendaks: selle käsu kolmas tegu on olla kuulekas ilmalikele ülematele, nagu õpetab Paulus Rm 13 ja Tt 3 ning püha Peetrus 1Pt 2: „Alistuge […] kõigele inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejale kui tema poolt saadetule“ [ss 13 j]. Maise võimu töö on kaitsta oma alamaid, karistada varastamist, röövimist, abielurikkumist, nagu ütleb püha Paulus Rm 13: „Ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, […] kättemaksjaks sellele, kes teeb paha, [teeb head sellele, kes on vaga – M.L. lisandus]“ [s 4].

Siin tehakse kahekordselt pattu: esiteks, kui neile valetatakse, neid petetakse ja neile ustav ei olda, neid ei järgita ega tehta, mida nad on määranud ja käskinud, olgu siis ihulikult või vara poolest. Sest isegi kui nad on ülekohtused nagu Paabeli kuningas Iisraeli rahva vastu, tahab Jumal ometi, et me jääksime neile kuulekaks ilma igasuguse kavaluse ja petmiseta. Teiseks, kui neist kurja rääkida, neid needa ning, kui neile pole võimalik tagasi teha, neid avalikult või salajas nurisemise ja kurjade sõnadega hurjutada.

Selles kõiges tuleb tähele panna seda, millele püha Peetrus osutab – nimelt et nende valitsus, olgu siis õiglane või ülekohtune, ei saa meie hingele kahju teha, vaid üksnes meie ihule ja varale. Või kui siis sel juhul, kui ta tahaks avalikult sundida Jumala või inimeste vastu ülekohut tegema, nagu vanasti, kui võim polnud veel kristlik, ja nagu türklane kuuldavasti ka tänapäeval teeb. Ülekohtu talumine ei tee kellegi hingele kahju, see on hoopis hingele kasuks, ehkki võtab ihult ja varast midagi ära. Aga ülekohtu tegemine on hingele kahjulik, isegi kui ta tooks meile kogu maailma varandused.

Kolmeteistkümnendaks: sellepärast ei ole ka maisel valitsusel ülekohtu tegemine nii ohtlik kui vaimulikul valitsusel, sest ilmalik valitsus ei saa meile kahju teha, sest sel pole mingit pistmist jutlustamise, usu ja esimese kolme käsuga. Aga vaimulik võim ei tee kahju mitte ainult ülekohut tehes, vaid ka siis, kui ta oma ameti sinnapaika jätab ja midagi muud teeb, isegi kui see oleks parem kui ilmaliku võimu kõige paremad teod. Sellepärast tuleb talle vastu hakata, kui ta õigust ei tee, aga mitte ilmaliku võimu vastu, isegi kui ta ülekohut teeb. Vaene rahvas usub ja teeb ju seda, mida ta näeb ja kuuleb vaimulikku võimu tegevat. Kui ta ei näe ega kuule midagi, siis ta ka ei usu ega tee midagi, sest see võim on seatud sisse vaid selleks, et rahvast usu juurde Jumalasse juhtida. See ei tähenda midagi ilmaliku võimu jaoks: ta võib teha või tegemata jätta, mida tahab, aga minu usk Jumalasse läheb oma teed ja toimib omaette, sest ma ei pea uskuma nii, nagu võim usub. Seega on ilmalik võim Jumala ees üsna väike asi ja ta peab seda liiga vähetähtsaks, et sellepärast, olgu ta siis õiglane või ülekohtune, selle vastu tõrkuda, sellele mitte alluda või sellest lahku lüüa. Teisalt on vaimulik võim ülimalt suur, ülikülluslik hüve ning tema poolt liiga väärtuslikuks hinnatud, et ka kõige väiksem ristiinimene ei pea seda taluma ja vait olema, kui ta kasvõi karva võrra oma ametist kõrvale kaldub, rääkimata sellest, kui ta oma ametiga vastuolus toimib, nagu me praegu iga päev näeme.

Neljateistkümnendaks: selle võimu juures kohtab mitmesugused kuritarvitusi. Esiteks, kui ta kuulab meelitajaid. See on selle võimu väga levinud ja eriti kahjulik pahe, mille vastu ei saa keegi end kaitsta ja selles osas piisavalt ettenägelik olla. Teda veetakse ninapidi ja ta ei hooli vaesest rahvast, sellest saab valitsus, mille kohta ütleb üks pagan: Ämblikuvõrgud püüavad küll väikeseid kärbseid, aga veskikivid kukuvad sellest läbi. Nõnda on selle valitsuse seadused, määrused ja ettekirjutused siduvad küll väikestele, aga suured lähevad sellest vabalt läbi. Kui valitseja ei ole ise nii mõistlik, et ta ei vaja oma inimeste nõu või suhtuvad nad temasse kartusega, siis ei ole seal muud ega saagi olla (kui Jumal mingit imet ei tee) kui lapsik valitsus.

Seepärast peab Jumal kurjasid, kõlbmatuid valitsejaid teiste nuhtluste hulgas kõige suuremateks, ähvardades Js 3: „Ma tahab neilt võtta kõik vaprad mehed ja tahan neile anda lapsed ja lapselikud valitsejad“ [M.L. ss 1–4 parafraas]. Jumal on nimetanud Pühakirjas nelja nuhtlust Hs 14: esimene, mille ka Taavet endale valis, on katk; teine on näljaaeg, kolmas on sõda, neljas on kõikvõimalikud kurjad metsloomad nagu lõvid, hundid, maod, draakonid, see tähendab kurjad valitsejad [ss 13 jj]. Sest kus need on, seal on hukatus maa peal, mitte ainult ihu ja varaga seoses, nagu teiste nuhtluste puhul, vaid ka au, distsipliini, vooruslikkuse ja hingeõndsusega seoses. Katk ja nälg muudavad inimesed vagaks ja rikkaks, sõda ja kurjad valitsejad hävitavad aga kõik, mis puudutab ajalikke ja igavesi hüvesid.

Viieteistkümnendaks: valitseja peab olema piisavalt tark, nii et ta ei taha alati peaga läbi seina joosta, isegi kui tal on selleks õigus ning parim põhjus. Sest õige olles varalist või ihulikku kahju kannatada on palju väärtuslikum voorus, kui sellest on alamatele kasu, sest ilmalik õigus on seotud ainult ajalike hüvedega.

Sellepärast on rumal öelda: „Mul on selleks õigus, sellepärast tahan ma selle tormijooksuga võtta ja sellest kinni hoida, isegi kui teistele sünniks sellest ainult õnnetust.“ Nii loeme me keiser Octavianuse kohta, et ta ei tahtnud sõda pidada, olgu see siis kuitahes õige, kui siis ainult juhul, et sellest sünniks rohkem kasu kui kahju või talutavat kahju ning ütles: „Sõjapidamine on nagu kuldse võrguga kalastamine, kus ta ei püüa kunagi nii palju, kui tal on oht kaotada.“ See, kes juhib vankrit, toimib teisiti kui see, kes käib omapäi. Sel juhul võib ta käia, hüpata ja teha, kuidas ta tahab. Aga kui tal on ohjad peos, peab ta osavalt juhtima ja sellest juhinduma, kuidas vanker ja hobused talle järgneda suudavad, ning sellest rohkem kui omaenda tahtest hoolima. Samamoodi ei tohi väejuht kõndida ja toimida nii, nagu ta tahab, vaid nagu tema väesalk suudab, ning arvestama pigem sellega, mis on vajalik ja kasulik, kui sellega, mis on tema tahtmine ja soov. Sest isand, kes valitseb oma hullu pea järele ning lähtub omaenda äranägemisest, sarnaneb pöörasele veomehele, kes sõidab hobuse ja vankriga otsejoones läbi võsa, põõsaste, kraavide, vee, mägede ja orgude, teedele ja sildadele tähelepanu pööramata. Ta ei sõida kaua, kõik läheb puruks.

Seepärast oleks valitsejatele kõige kasulikum, kui nad noorest peale pühadest ja paganlikest raamatutest lugusid loeksid või endale ette lugeda laseksid. Neist leiaksid nad rohkem näiteid valitsemise oskuse kohta kui õigusalastest raamatutest, nagu on lugeda Pärsia kuningate kohta Estri raamatust 6. Näited ja lood annavad ning õpetavad alati rohkem kui seadused ja õigus: seal õpetab teatud kogemus, siin aga kogenematud, ebakindlad sõnad.

Kuueteistkümnendaks: meie ajal oleks kõigil valitsejatel meie maadel vaja teha kolme peamist tööd. Esiteks peaksid nad kõrvaldama liigsöömise ja -joomise kohutava pahe, mitte ainult ülikülluse, vaid ka kalliduse pärast. Sest vürtside, maitseainete ja muu sarnase tõttu, ilma milleta oleks võimalik samuti hästi elada, on meie maadel toimunud märkimisväärne maise vara kahanemine, ning see muudkui jätkub. Nende suurte pahede vältimisega, mis on väga laialt ja sügavalt levinud, oleks ilmalikul võimul juba piisavalt tegemist, ning mis võiks võimukandjatele olla parem jumalateenistus, kui ise oma maa olukorda parandada? Teiseks peaksid nad ohjeldama ülemäärast kulutamist riietusele, millele kulutatakse palju vara, aga teenitakse ainult maailma ja liha. See on kohutav, kui mõelda, et selliseid kuritarvitusi kohtab rahva hulgas, kes on tõotatud, ristitud ja antud ristilöödud Kristuse omaks, kes kannab koos temaga risti ja peab end päevast päeva surma läbi uuele elule valmistama. Kui see juhtuks teadmatusest ja kogemata, oleks seda lihtsam taluda, aga et seda tehakse nii vabalt, karistamatult, häbematult, takistamatult, et selles otsitakse lausa kiitust ja au, on see tõesti üks ebakristlik asi! Kolmandaks peaksid nad välja ajama liigkasuvõtjate müügi, mis kõikjal maailmas kõiki maid, inimesi ja linnu rikub, sööb ja hävitab oma petlikkusega, et ta ei võta liigkasu, ehkki tegelikult on ta veel hullemgi kui liigkasuvõtmine, sest selle suhtes ei olda nii ettevaatlikud kui ilmse liigkasu puhul. Need on, nagu öeldakse, kolm juuti, kes imevad kogu maailma verest tühjaks. Siinkohal ei tohiks isandad magada ega laisad olla, kui nad tahavad Jumala ees oma ameti kohta hästi aru anda.

Seitsmeteistkümnendaks, siin peaks mainima kelmusi, mida teevad ametnikud ning teised piiskoplikud ja vaimulikud ametikandjad, kes keelavad, kutsuvad välja, jahivad ja ajavad vaest rahvast taga suurte koormistega, kuniks veel üks penn olemas on. Sellistele peab ilmaliku mõõgaga vastu hakkama, sest selle vastu pole muud abi ega vahendit.

Annaks Jumal, et kord alustataks ka sellega, et hakatakse avalike naiste majasid kinni panema, nagu see Iisraeli rahva keskel oli. Avalik patumaja kristlaste keskel on ebakristlik asi, mis vanal ajal oleks olnud ennekuulmatu. Peab olema sisse seatud kord, et poisid ja tüdrukud õigel ajal selle patu ennetamiseks kokku viia. Selle korra ja tava eest peaksid hoolitsema nii vaimulikud kui ka ilmalikud võimud. Kui see oli juutide juures võimalik, miks ei peaks see siis kristlaste juures samuti võimalik olema? Kui see on külades, turgudel ja mõnedes linnades võimalik, siis miks ei peaks see kõikjal võimalik olema?

See tuleneb aga sellest, et maailmas puudub tõeline valitsus. Keegi ei taha tööd teha: käsitöölised peavad sellepärast sulastele puhkepäevi andma, kes on siis vabad ja mitte keegi ei saa neid ohjeldada. Kui aga oleks olemas kord, et nad peavad kuulekalt paigal püsima ja keegi ei võtaks neid mõnes muus paigas vastu, siis saaks selle pahe osas suure augu kinni lappida. Aidaku meid Jumal! Ma kardan, et siin on soov suurem kui lootus, aga see ei vabanda meid veel.

Sellega on nimetatud ainult mõned ülemate tegudest, aga neid on nii häid ja nii palju, et neil on neid ülirohkelt ja nad võivad Jumalat teenida igal hetkel. Need teod peavad aga, nagu ka kõik teised, toimuma usus; õpetama usku, et keegi ei arvaks, et ta saaks Jumalale tegude läbi meeldida, pigem tehku ta neid tegusid kindlas lootuses tema heatahtlikkusele, ainult tema armulikule, armsale Jumalale kiituseks ja auks, et selles oma ligimest teenida ja talle kasulik olla.

Kaheksateistkümnendaks: selle käsu neljandaks teoks on teenijate ja tööliste kuulekus oma isandate ja emandate, meistrite vastu. Selle kohta ütleb püha Paulus Tt 2: „Sa pead oma sulastele või teenijatele kuulutama, et nad alistugu oma peremeestele kõiges, olgu nende meele järgi, ärgu rääkigu vastu, ärgu näpaku, vaid osutagu kõigiti ustavust, et nad ehiksid igati Kristuse õpetust ja meie usku, et paganad ei kaebaks meie üle ega pahanduks“ [M.L. ss 8 j parafraas]. Ka püha Peetrus ütleb: „Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele [Jumala kartmise pärast – M.L.], mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele [ja tahumatutele – M.L.]. Sest see on [Jumalale meeldiv – M.L.], kui keegi […] talub viletsust, kannatades süütult“ [ss 18 j].

Kõige rohkem kaevatakse maailmas sulaste ja tööliste pärast, kui allumatud, truudusetud, kasvatamatud, omakasupüüdlikud nad on. See on Jumala nuhtlus. Ning see on tõesti ka ainus sulaste tegudest, mille läbi nad võivad õndsaks saada. Kindlasti ei pea nad palju palverännakuid tegema, seda ja teist korda saatma; neil on juba piisavalt tegemist, kui nende süda on selle meelsusega, et nad teevad hea meelega või ei tee, millest nad teavad, et see nende isandatele ja emandatele meeldib, ning seda kõike lihtsas usus. Mitte et nad peaksid tegude abil suuri teeneid omandama, vaid et nad teevad seda kindlas lootuses Jumala heatahtlikkusele (milles sisalduvad kõik teened), lihtsalt, tasuta, armastusest ja poolehoiust Jumala vastu, mis kasvab välja sellest lootusest. Nad peavad laskma kõigil neil tegudel olla õpetuseks ja manitsuseks, et nende kindel usulootus kasvaks veel ja veel. Sest nagu oleme korduvalt öelnud: usk teeb kõik teod heaks – see peab olema tegude tegija ja tegude meister.

Üheksateistkümnendaks: teisest küljest ei tohi isandad ja emandad oma sulaseid, teenijatüdrukuid ja töölisi niimoodi noomida, et nad vihaseks saaksid; mitte vaadata asjadele liiga täpselt; peaksid mõnikord ka järele andma ja rahu huvides asjadele läbi sõrmede vaatama. Sest üheski seisuses ei lähe kõik nööri mööda, kuni me elame selle maailma ebatäiuslikkuses. Selle kohta ütleb püha Paulus Kl 4: „Isandad, andke orjadele, mis on õiglane ja kohane, teades, et ka teil on isand taevas!“ [s 1]. Seepärast nii, nagu isandad ise ei taha, et Jumal neid kõige rangemalt kohtleks, vaid neile armust paljugi andeks annaks, nii peavad ka nemad oma sulaste vastu leebemad olema ja mõndagi andeks andma, samas ikkagi vaeva nähes, et nad teeksid õigust ja õpiksid Jumalat kartma.

Vaata ka, kui häid tegusid saab majaperemees ja majaperenaine teha, kui hästi seab Jumal kõik head teod nii arvukalt ja kogu aeg meie lähedale, nii et me ei pea enam heade tegude järele küsima ning võime teised, eksitavad, rohked, enese välja mõeldud inimeste teod, nagu palverännakute tegemine, kirikute ehitamine, indulgentside otsimine jne, sama hästi kui ära unustada.

Kahekümnendaks: kõik aga, mida oleme öeldud nende tegude kohta, sisaldub kahes sõnas: kuulekus ja hoolikus. Kuulekus on nähtud ette alamatele, hoolikus isandatele, et nad püüavad oma alamate üle hästi valitseda, hoolitsevalt nendega ümber käia ning teha kõike, et neile kasulik olla ja neid aidata. See on nende tee taevasse ja need on nende parimad teod, mida nad maa peal teha saaksid. Sellega on nad Jumala silmis meelepärasemad kui muidu ainult imetegusid tehes. Nii ütleb püha Paulus Rm 12: „Kes teist juhatab, selle tegu olgu hoolikas“ [M.L. s 8 parafraas]. Nagu tahaks öelda: ta ärgu lasku enda eksitada sellest, mida teised inimesed või seisused teevad; ta ärgu vaadaku selle või teise teo peale, olgu see heledalt särav või hämar, vaid ainult oma seisusele ja mõelgu sellele, kuidas ta võiks oma alamatele kasulik olla. Ta jäägu selle juurde ja enesele kindlaks, isegi kui taevad avaneksid tema ees, ega ärgu lasku end ära hirmutada, isegi kui põrgu ta kannul jookseks. See on õige tee, mis viib ta taevasse.

Oo, kui rikkaks saaks selline inimene lühikese ajaga heade tegude poolest, kui ta niimoodi end ja oma seisust tähele paneks ning ainult sellest hooliks. Nii vaikselt ja salaja, et mitte keegi peale Jumala enda ei märkaks seda! Aga meie ei hooli sellest: üks jookseb kartuuslaste juurde, teine siia, kolmas sinna, just nagu head teod ja Jumala käsud oleksid nurka visatud ja seal ära peidetud, samas kui Õp 1 on kirjutatud, et jumalik tarkus hüüab välja oma käsud avalikult, tänavatel, rahva keskel ja linnavärava ees [ss 20 j], millega on öeldud, et neid on kõikjal, kõigis seisustes, igal ajal ülirohkelt ning meie lihtsalt ei näe neid, otsime neid pimestatuna mujalt. Seda kuulutas Kristus ette Mt 24: „Kui siis keegi teile ütleb: „Ennäe, [Kristus – M.L.] on siin!“ või „Siin!“, ärge uskuge. […] Kui teile siis öeldakse: „Ennäe, ta on kõrbes!“, ärge siis väljuge; „Ennäe, ta on kambrites!“, ärge siis uskuge!“ [ss 23–26]. Need on valeprohvetid ja valed kristused.

Kahekümne esimeseks: teiselt poolt peavad alamad kuulekad olema, et nad suunavad kogu oma vaeva ja tähelepanu sellele, et teha ja tegemata jätta, mida nende isandad neilt soovivad, et nad ei lase end eksitada või sellest eemale juhtida, kui teine ka teeb, mida iganes ta teeb. Ta ärgu arvaku, et ta elab õigesti ja teeb häid tegusid, olgu see palvetamine või paastumine või mis nime see iganes võib kanda, kui ta ei ole tõsiselt ja hoolikalt kuulekas.

Kui aga juhtuks, nagu see sageli on, et ilmalik võim ja ülemad, mis iganes nende nimi ka oleks, tahavad oma alluvat sundida Jumala käskude vastaselt toimima või takistada teda Jumalat järgimast, siis kaob kuulekus ja tema kohustused on juba tühistatud. Siin tuleb öelda, nagu püha Peetrus juba juutide vürstidele ütles: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ [Ap 5:29]. Ta ei öelnud: ei tohi inimestele kuulekas olla, sest see oleks vale, vaid: Jumalat enam kui inimest. Nii nagu kui vürst tahaks sõda pidada, kellel on ilmselgelt ülekohtune ettekääne, siis teda ei pea järgima ega aitama, sest Jumal on käskinud, et me ei tohi oma ligimest tappa ega talle ülekohut teha. Samamoodi, kui ta tahtis meil keelata valetunnistust anda, röövida, valetada või petta jne. Siin peaksime pigem laskma varal, aul, ihul ja elul minna, et Jumala seadus jääks püsima.

 

Viiendast käsust

Neli eelmist käsku teevad oma tööd inimese aru kallal, see tähendab, et nad võtavad inimesed vangi, valitsevad nende üle ja teevad oma alamateks, selleks et ta ise ennast ei valitseks, ennast heaks ei peaks, ei arvaks endast midagi, vaid mõistaks ja laseks end juhtida alandlikkuses, selleks et hoiduda kõrkusest. Järgnevad käsud on seotud inimese himude ja ihadega, selleks et ka neid surmata.

Esiteks: viha- ja kättemaksuhimu. Selle kohta ütleb viies käsk: „Sina ei tohi tappa.“ Selle käsu juurde kuulub üks tegu, kuid see hõlmab paljut muudki ja tõrjub mitmeid pahesid, ning selle nimi on leebus. Seda on kahte liiki. Üks hiilgab küll kaunisti, aga selle taga pole midagi. Seda kohtame sõprade ja nende juures, kes on meile ning varale, aule ja soosingule kasulikud või kes meid ei solva ei sõnade ega tegudega. Sellist leebust kohtab ka arutute loomade, lõvide ja madude, paganate, juutide, türklaste, kaabakate, mõrtsukate, kurjade naiste juures. Nad on täiesti rahulikud ja leebed, kui teha, mida nad tahavad, või kui nad rahule jätta. Nii mitmedki varjavad sellest kasutust leebusest petetuna oma viha ja vabandavad seda nii: „Loomulikult ei taha ma vihastada, kui mind ometi rahule jäetaks!“ Armas inimene, sellisel juhul oleks ka kuri vaim leebe, kui kõik läheks tema tahtmise järele. Tüli ja solvangud tulevad sinu peale, sest nad tahavad sulle sind ennast näidata, kuidas sa täis viha ja kurjust oled. See manitseb sind leebuse nimel vaeva nägema ja viha välja ajama. Teine leebuse liik on oma olemuselt hea. See avaldub vastaste ja vaenlaste suhtes seeläbi, et ta ei tee neile kahju, ei hau kättemaksu, ei nea, ei laima, ei räägi midagi kurja neist taga, ei mõtle midagi kurja nende kohta välja, isegi kui nad on meie vara, au, ihu, sõbrad meilt võtnud; kui ta saab, teeb ta neile head kurja eest, räägib neist parimat, mõtleb neist parimat, palub nende eest. Selle kohta ütleb Kristus Mt 5: „Tehke head neile, kes teile halba teevad; palvetage oma jälitajate ja laimajate eest“ [M.L. s 44 parafraas]. Ja Paulus Rm 12: „Õnnistage neid, kes teid neavad, ärge needke neid, vaid tehke neile head!“ [M.L. s 14 parafraas].

Teiseks: vaata, kuidas see hinnaline, suur tegu on kristlaste seas kaotsi läinud, nii et kõigi üle valitsevad täielikult tüli, sõda, riid, vaen, viha, kadedus, laimamine, needmine, tagarääkimine, kahju tegemine, kättemaks ning kõiksugu vihateod ja -sõnad. Selle kõrval jätkame me ometi igasugu pühade, missade, palvekeste pidamist, kirikute ja kirikukaunistuste rajamist, mida Jumal pole käskinud, ning meie ümber on uhke, ülisuur pühapaiste, just nagu oleksime kõige pühamad kristlased, kes eales on elanud. Nii laseme me Jumala seadusel selle pettuse ja maskeraadi taha kaduma minna, et mitte keegi ei mõtle ega hooli enam, kui kaugel või lähedal ta leebusele ja selle käsu täitmisele on, ehkki ta [Kristus – toim] on öelnud, et igavesse ellu ei lähe mitte see, kes teeb selliseid tegusid, vaid kes peab tema käskusid.

Nüüd ei ela maa peal ühtegi, kellele jumalik juhtimine poleks andnud kedagi, kes talle tema viha ja kurjust näitab, see tähendab, vaenlast ja vastast, kes valmistab talle kannatust vara, au, ihu või sõprade osas. Sellega katsub Jumal läbi, kas viha on veel olemas, kas ta suudab vaenlase vastu sõbralik olla, temast head rääkida, talle head teha ning tema vastu mitte kurje plaane hauda. Astugu nüüd ette see, kes küsib, mida ta peaks tegema, et teha häid tegusid, olla Jumalale meelepärane ja saada õndsaks. Ta võtku ette oma vaenlane, seadku tema pilt alati oma südame silmade ette ja harjutagu sedamoodi temasse leebemalt suhtuma ning et tema süda harjuks sõbralikult temale mõtlema, talle kõige paremat lubama, tema eest hoolitsema ja palvetama, ning, kui selleks on aeg, temast head rääkima ja talle head tegema. Kes soovib, harjutagu seda: kui tal ei ole sellega piisavalt tegemist oma elupäevade lõpuni, siis karistagu ta mind valetamise eest ja öelgu, et see jutt oli vale! Aga kui Jumal ootab seda meilt ega taha teistsugust tasu, siis mis kasu on teistest suurtest tegudest, mida ta ei ole käskinud, ja selle tegemata jätmisest? Sellepärast ütleb Jumal Mt 5: „Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Raka!“ (see tähendab, kes annab talle hirmsa, vihase, kohutava märgi [M.L.]), peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Lollakas!“ (see tähendab kõikvõimalikke sõimusõnu, needmist, kirumist, tagarääkimist [M.L.]), peab minema tulepõrgusse“ [s 22]. Mis saab käega sooritatud tegudest nagu löömine, haavamine, tapmine, kahju tegemine jne, kui juba vihamõtete ja -sõnade üle mõistetakse nii rangelt kohut?

Kolmandaks: kus leebus valitseb juba algusest peale, seal kurvastab süda kõige kurja üle, mis vaenlasele osaks saab. Need on õiged Jumala lapsed ja pärijad ning Kristuse vennad, kes on sedasama teinud meie kõigi eest pühal ristil. Samamoodi näeme, et vaga kohtunik langetab süüdlase üle otsuse raske südamega ning kahetseb surma, mille seadus talle määrab. Siin paistab tegu olevat viha ja teotus, kuid leebus on juba olemuslikult nii hea, et ta jääb ka sellistes vihategudes püsima, aga vaevab kõige rohkem südant, kui ta peab sel viisil vihastama ja tõsiseid otsuseid tegema.

Siiski peame me siin vaatama, et me ei oleks leebed Jumala au ja seaduse vastaselt. Mooses on kirjutanud, et ta oli kõige leebem inimene maa peal, aga kui juudid kummardasid kuldvasikat ja vihastasid Jumalat, surmas ta paljud nende hulgast ning lepitas sellega taas Jumala. Kui valitseja oleks tegevusetu ja laseks patul valitseda ning meie vaikiksime sellest, siis poleks see õige. Oma varast, oma aust, oma kahjust ei pea ma hoolima ega selle peale vihastama, aga kui on tegemist Jumala au ja seadusega ning kahju ja ülekohtuga meie ligimese vastu, peaksime ülemate vastu mõõgaga, teiste vastu sõnade ja karistustega seisma; aga ikka nii, et tunneme kahju karistuse ära teeninute üle.

Seda suurt, aulist, head tegu on lihtne ära õppida, kui me teeme seda usus ja harutame selles usku, sest kui usk ei kahtle Jumala heatahtlikkuses, et tal on armuline Jumal, siis on tal lihtne ka oma ligimese suhtes armuline ja sõbralik olla, olgu ta siis kui tahes palju eksinud, sest meie oleme Jumala ees palju rohkem eksinud. Vaata, see on lühike käsk, aga see kujutab endast pikka ja vägevat heade tegude ning usu harjutust.

 

Kuuendast käsust

Sina ei tohi rikkuda abielu.

Selle käsuga antakse hea tegu, mis haarab endasse palju ja kõrvaldab paljud pahed. See on puhtus või vooruslikkus. Selle kohta kirjutatakse, jutlustatakse väga palju ning see on kõigile hästi teada, ainult et seda ei võeta kuulda ega täideta nii hoolikalt kui teisi tegusid, mida pole kästud teha: me oleme igati valmis tegema, mida meile ei ole kästud, ning jätma tegemata selle, mis meile on kästud! Me näeme, et maailm on täis kõlvatuse, jõledate sõnade, lugude ja laulukeste kõige nurjatumaid tegusid, samuti kasvab iga päev iha liigsöömise ja -joomise, jõudeoleku ja liigse ehtimise vastu. Aga meie jätkame, nagu oleksime me kristlased: kui oleme käinud kirikus, lugenud oma palved, pidanud paastu ja hingamispäeva, siis on sellega kõik tehtud!

Kui ka muid tegusid poleks meil kästud teha kui vooruslikkus, oleks meil kõigil piisavalt teha, sest meie keskel valitsevad nii ohtlikud ja laastavad pahed. Need märatsevad kõigis ihuliikmetes: südames mõtetega, silmades sellega, mida me näeme, kõrvades sellega, mida kuuleme, suus sõnadega, kätes, jalgades ja kogu kehas tegudega. Selle kõige ohjeldamiseks on vaja tööd ja vaeva ning seda õpetavad Jumala käsud, kui suur asi on õigete, heade tegude tegemine ning et meil on võimatu omaenda jõust head tegu välja mõelda, rääkimata nende algatamisest või täideviimisest. Püha Augustinus ütleb, et kõigist kristlaste võitlustest on võitlus vooruslikkuse pärast kõige raskem, seda juba sellepärast, et ta on igapäevane, lakkamatu ning harva võidukas võitlus. Kõik pühakud on selle üle kaevanud ja nutnud, nagu püha Paulus Rm 7: „Ma tean, et minu lihas ei ole head“ [M.L. s 18 parafraas].

Teiseks: kui vooruslikkuse tegu kinnitab kanda, siis suunab ta ka paljude teiste heade tegude juurde: paastumisele ning mõõdukusele liigsöömise ja -joomise vastu, valvamisele ja varasele ärkamisele laiskuse ning ebavajaliku une vastu, töötamisele ja vaevanägemisele jõudeoleku vastu. Sest liigsöömine, -joomine, liigne magamine, laisklemine ja jõudeolek on kõlvatuse relvad, millega vooruslikkus saab kiiresti võidetud. Teisalt nimetab püha apostel Paulus paastumist, valvamist, töötamist Jumala relvadeks, millega võidelda kõlvatuse vastu [Rm 13:12 j]. Nagu eelpool öeldud, peavad need harjutused minema ainult nii kaugele, et kõlvatus saab võidetud, mitte et loomus seeläbi rikutud saaks.

Üle selle kõige on kõige tugevamaks kaitseks palve ja Jumala sõna, nii et inimene saab põgeneda kurjas himus palve juurde, hüüda Jumala armu ja tuge appi, lugeda ja panna tähele evangeeliumi, vaadates Kristuse kannatusele. Nii ütleb 137. Psalm: „Õnnis on see, kes haarab Paabeli lapsed ja rabab nad vastu kaljut“ [M.L s 9 parafraas], see tähendab: kui süda jookseb veel noore ja algajana kurjade mõtete korral Issanda Kristuse juurde, kes on kalju, siis hõõrutakse ja lõhutakse need selle vastu puruks.

Vaata, seal on igaühel iseendaga kohutavalt palju tegemist ning talle antakse rohkelt häid tegusid tegemiseks iseeneses, aga praegu on nii, et mitte keegi ei tarvita palvetamist, paastumist, valvamist, töötamist sel eesmärgil, vaid laseb neil olla eesmärgiks omaette, samas kui nad peaksid olema ette nähtud selleks, et selle käsu tegu täita ja meid päevast päeva järjest rohkem puhastada.

Mõned on nimetanud veel vältimist vajavaid asju nagu pehme ase ja riietus, tuleb vältida üleliigseid ehteid, naise või mehe seltskonda, vestlust või pilku ning muud sellesarnast, mis vooruslikkust edendab. Kõigis neis asjus ei saa keegi kindlaid reegleid paika panna. Igaüks peab ise tähele panema, mis ja kui palju ning kui kaua tema vooruslikkuse jaoks vajalik on, et ta saaks selle üle ise otsustada ja siis sellest kinni pidada. Kui ta seda ei suuda, peab ta end mõneks ajaks kellegi teise juhatuse alla usaldama, kes peab teda suunama nii kaua, kui ta suudab end ise oma jõust valitseda. Selleks on varasematel aegadel seatud sisse kloostrid, et noortele inimestele kõlblust ja puhtust õpetada.

Kolmandaks: selle teo puhul aitab hea, tugev usk väga palju, palju tuntavamalt kui teiste tegude puhul. Seepärast ütleb ka Jesaja, et usk on vöö tema niudeil [Js 11:5], see tähendab vooruslikkuse säilitamist. Sest kes nõnda elab, et loodab Jumalalt endale kõike armu, sellele meeldib ka hästi vaimulik puhtus. Seepärast on tal palju lihtsam lihalikule rüvedusele vastu panna ning vaim ütleb talle ka sellises usus, kuidas ta peab kurje mõtteid ja kõike, mis vooruslikkusega vastuolus on, vältima. Nii nagu usk jumalikku heatahtlikkusse elab lakkamatult ja teeb kõiki tegusid, nii ei loobu ta ka kõigis asjus manitsemisest, mis on Jumalale meelepärased või vastumeelt. Nagu ütleb püha Johannes oma epistlis: „Te ei vaja, et keegi teid õpetaks, sest jumalik salvimine, see on Jumala Vaim, õpetab teid kõiges“ [M.L. 1Jh 2:27 parafraas].

Me ei tohi aga meelt heita, kui me kohe kiusatustest lahti ei saa. Me ei pea isegi mitte soovima, et me neist rahu saaksime, kuni me elame, vaid peaksime neid käsitlema ajendina ja manitsusena palveks, paastumiseks, valvamiseks, töötamiseks ja teisteks harjutusteks, mis meie liha ohjeldavad, ja mis eriti meie usku Jumalasse edendavad ja harjutavad. Sest vaikne ja rahulik vooruslikkus pole midagi väärt, vaid ainult see, mis asub kõlvatusega võitlusväljal ning kogu aeg igasuguse mürgituse välja ajab, mida liha ja kuri vaim sinna puistavad. Nii ütleb püha Peetrus: „Ma manitsen teid […]: hoiduge lihalikest himudest [ja rõõmudest – M.L.], mis sõdivad hinge vastu!“ [1Pt 2:11] ja püha Paulus Rm 6: „Ärge olge oma ihu himudele kuulekad“ jne [M.L. s 12 parafraas]. Need ja teised ütlused näitavad, et keegi pole kurjadest himudest vaba, aga peab iga päev nende vastu võitlema. Kuigi see teeb meid rahutuks ja vastumeelseks, on see ometi tegu, mis on Jumalale meelepärane – see olgu meile küllaldaseks lohutuseks. Sest nad arvavad, et nad võiksid kiusatustele neile järeleandmisega vastu panna – sellest nad võtavad veel rohkemgi tuld. Ja isegi kui nad mõnda aega rahus on, siis tuleb see järgmisel hetkel veel tugevamalt tagasi ja leiab inimloomuse veel nõrgemana eest kui varem.

Seitsmes käsk

Sina ei tohi varastada.

Ka selles käsus on tegu, mis haarab endasse palju häid tegusid ja paneb vastu paljudele pahedele. Saksa keeles on see Mildigkeit (heldekäelisus – tõlk). See tegu seisneb inimese valmisolekus oma varaga aitama ja teenima ning see ei võitle ainult varastamise ja röövimise vastu, vaid igasuguse ajaliku vara piiramise vastu, mida üksteise suhtes võib teha, nagu ahnus, liigkasuvõtmine, liigkõrgete hindade küsimine, tüssamine, võltskaup, valede mõõtude, valede kaalude kasutamine. Kes suudaks kõik need kärmelt kasvavad uued kavalused üles lugeda, mis iga päev seeläbi lisanduvad, et igaüks otsib omakasu kaasinimese kahjuks ning unustab seaduse, mis meile ütleb: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke ka teie nendele!“ [Mt 7:12]. Kes seda reeglit silme ees peaks oma käsitöö, äri ja kauplemise puhul ligimestega, sel oleks lihtne mõista, kuidas ta peaks ostma ja müüma, võtma ja andma, laenama ja tasuta jagama, lubadusi andma ja pidama jne. Kui me vaatame selle maailma toimimist, kuidas ahnus valitseb kõiges kauplemises, ei leiaks me ainult koos Jumalaga ausat elatist teenides piisavalt tegevust, vaid me oleksime ka hirmunud ja kohkunud ka sellest ohtlikust, armetust elust, mis on üle koormatud, sisse mässitud ja vangi võetud murest igapäevase toiduse pärast ning selle ebaausast hankimisest.

Teiseks: tark mees ei ütle seega ilmaasjata: „Õnnis on rikas, kes leitakse olevat laitmatu ja kes ei jookse kulla järele, ja kes ei pane lootust raha väärtusele. Kes ta on? Sest ta on teinud imetlusväärseid tegusid oma elus“ [M.L. Srk 31:8 j parafraas]. Nagu oleks ta tahtnud öelda: „Ei leidu ühtegi või leidub väga väheseid.“ Jah, on väga vähe neid, kes sellist kullahimu enda puhul märkavad ja ära tunnevad, sest ahnusel on siin väga kena ja peen kattevari, mida nimetatakse ihutoiduseks ja loomulikuks vajaduseks. Selle katte all toimib ta ilma mõõdutundeta ja küllastamatult, nii et see, kes tahab end sellest puhta hoida, peab tõepoolest imetähti või imetlusväärseid tegusid oma elus tegema.

Kes ei taha nüüd ainult häid tegusid teha, vaid ka imetähti, mida Jumal kiidaks ja meelepäraseks peaks, siis mida peaks ta veel mujalt otsima? Ta pööraku tähelepanu endale ja vaadaku, et ta ei jookseks kulla järgi ega paneks oma lootust raha peale, vaid lasku kullal enda järgi joosta ning rahal oma armu oodata; ta keelaku endal kulda või raha armastada ja oma südant selle külge kinnitada. Nii on ta õige, helde, imetegusid tegev, õnnis mees, nagu ütleb Iiob 31: „Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: „Ma usaldan sind!“? [s 24]. Ja Psalm 62: „Kui jõukus kosub, siis ärge seda südamesse võtke!“ [s 11]. Nii õpetab ka Kristus Mt 6, et me ei peaks sellepärast muretsema, mida me sööme, joome ja millega me riietume, sest Jumal hoolitseb selle eest ja teab, et te seda kõike vajate.

Aga mõned ütlevad: „Looda, ära muretse ja vaata, kas praetud kana lendab sulle suhu.“ Ma ei ütle, et ükski ei peaks tööd tegema ja toidust hankima, vaid ta ei tohi muretseda, ahne olla, meelt heita, kas ta saab kõike piisavalt. Me oleme Aadamas kõik määratud tööd tegema, sest Jumal ütleb 1Ms 3: „Oma palge higis pead sa leiba sööma“ [s 19]. Ja Iiob 5: „Nii nagu lind on sündinud lendama, on inimene sündinud töötama“ [M.L. s 7 parafraas]. Linnud lendavad ilma mure ja ahnuseta, samamoodi peame ka meie ilma mure ja ahnuseta töötama. Kui sa aga muretsed ja oled ahne, selleks et praetud kana lendaks sulle suhu, siis muretse ja ole ahne ning vaata, kas sa saad sellega Jumala seadust täita ja õndsaks saada.

Kolmandaks: seda tegu õpetab usk iseenesest. Sest kui keegi loodab südamest Jumala heatahtlikkusele ja on kindel selle peale, siis kuidas on võimalik, et ta peaks olema ahne ja murelik? Ta peab ilma kahtluseta kindel olema, et Jumal hoolib temast. Sellepärast ei klammerdu ta raha külge, kasutab seda rõõmsalt, heldelt, ligimesele kasutoovalt, teades hästi, et tal on sõltumata sellest, palju ta ära annab, kõike piisavalt; sest tema Jumal, keda ta usaldab, ei valeta talle ega hülga teda, nagu seisab Ps 37: „Ma olin noor ja olen vanaks saanud; aga ma pole näinud usklikku inimest, kes Jumalat usaldab (see tähendab õiget), hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat“ [M.L. s 25 parafraas]. Sellepärast ei nimeta apostel ühtki muud pattu ebajumalateenistuseks kui ahnust, mille puhul on kõige ilmsemalt näha, et ta ei usalda Jumalat ning loodab rohkem head oma rahalt kui Jumalalt. Sellest lootusest lähtuvalt [kas Jumalale või rahale – tõlk], nagu öeldud, austatakse tõeliselt Jumalat või teotatakse.

Ja tõepoolest näeb selle käsu puhul kõige selgemalt, kui väga peavad kõik head teod usus käima ja toimuma, sest siin tunneb kindlasti igaüks, et ahnuse põhjuseks on usaldamatus, helduse põhjuseks aga usk. Kuna ta usaldab Jumalat, siis on ta ka helde ja ei kahtle, et tal on kõike alati piisavalt. Mõni teine on aga sellepärast ahne ja murelik, et ta ei usalda Jumalalt. Nii nagu usk on selle käsu puhul helduse hea teo meistrimees ja algataja, nii on ta seda ka kõigi teiste käskude puhul ning ka heldus on ilma sellise usuta kasutu, vaid ainult hoolimatu raha laiali loopimine.

Neljandaks: siin peab teadma, et heldus peab laienema ka vaenlastele ja vastastele. Sest mis heategu see on, kui me oleme ainult sõprade suhtes helded, nagu õpetab Kristus Lk 6? Seda teevad teistele ka kurjad inimesed, kui need on ta sõbrad. Samamoodi on ka arutud loomad omasuguste vastu heasoovlikud ja helded. Sel põhjusel peab ristiinimene rohkem pingutama ja oma heldust ka neile osutama, kes seda ei vääri: kurjategijatele, vaenlastele, tänamatutele, ja nagu tema taevane isa laskma oma päikesel tõusta nii õigete kui kurjade üle ning vihmal sadada tänulike ja tänamatute üle.

Siin nähakse jälle, kui raske on häid tegusid Jumala käsu järgi teha; loomus paneb sellele vastu, pöörleb ja väänleb, tehes samas tema enda väljavalitud tegusid kergelt ja hea meelega. Sellepärast võta ette oma vaenlased, tänamatud, tee neile head: siis avastad sa, kui kaugel või lähedal sa sellest käsust asud ja kuidas sa oled selle teo harjutamisega kogu oma eluaja alati hõivatud. Sest kui sinu vaenlane vajab sind ja sa ei aita teda, kuigi saaksid, siis on sellega täpselt nii, nagu sa oleksid talt midagi varastanud, sest sul oli kohustus teda aidata. Nii ütleb püha Ambrosius: Toida näljast. Kui sa teda ei toida, siis oled sa ta tapnud, kuivõrd see sinust sõltub. Selle käsu juurde kuuluvad ka halastuseteod, mille kohta pärib Kristus aru viimsel päeval. Valitsejad ja linnad peaksid siiski tähelepanu pöörama sellele, et keelata hulkurid, Jaakobi vennad [= palverändurid] ja kõik teised võõrad kerjused või lubada neil teatud viisil ja korra järele tegutseda, selleks et petistel ei lubataks kerjamise nime all hulkuda ja oma kelmustükke teha, mida tänapäeval nii sageli juhtub. Selle käsu tegudest olen ma põhjalikumalt rääkinud sermonis liigkasuvõtmise kohta.

 

Kaheksas käsk

Sina ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu.

See käsk tundub nii väike, aga on ometi nii suur, et kui keegi tahab seda õigesti täita, siis peab ta ihu ja elu, vara ja au, sõprade ja kõigega, mis tal on, riskima ja need mängu panema. Ometi ei haara ta endasse rohkemat kui väikese ihuliikme – keele – tegu ja see on tõe rääkimine ning vale ümberlükkamine, kus vaja. Seepärast keelatakse siin paljud keele kurjad teod. Esiteks: ühed, mis toimuvad kõnelemise läbi, ja teised, mis vaikimise läbi. Kõnelemise läbi toimub see siis, kui ühel on ebaõiglane kohtuasi ja ta tahab seda valepõhjendustega tõestada ja edasi viia, kavalusega oma ligimese kinni püüda; kõike kasutada, mis tema asja kaunistab ja edendab, kõik maha vaikida ja väikseks teha, mis tema ligimese õiget asja edendab. Sellega ei tee ta oma ligimesele seda, mida ta tahab, et talle tehtaks. Mõned teevad seda omakasu nimel, teised selleks, et vältida kahju ja häbistamist. Selliselt otsivad nad pigem kasu kui Jumala seadust. Nad vabandavad end ütlusega: „Vigilanti iura subveniunt – seadus aitab seda, kes on tähelepanelik.“ Otsekui neil poleks kohustust ligimese asja üle samamoodi valvata kui enda oma üle. Nii lasevad nad meelega ligimesel kohtuasja kaotada, teades samas, et tal on õigus. See pahe on nüüd nii üldlevinud, et kardetavasti pole enam ühtki kohtuasja, mille puhul üks pool ei patustaks selle käsu vastu. Ja kui nad ka ei suuda seda lõpule viia, on neil ometi julgus ja tahe teha ülekohut, soovides, et ligimene kaotaks oma kohtuasja ning nende ülekohus edeneks. Seda pattu kohtab just seal, kus vastaseks on mõni tähtis nina või vaenlane. Vaenlase puhul tahetakse sellega kätte maksta, tähtsa ninaga ei taha keegi tülli minna. Seal algab meelitamine ja lipitsemine või lausa tõe mahavaikimine; keegi ei taha tõe pärast ebasoosingut, kahju ja ohtu riskida ning seepärast peab Jumala käsk hukka minema. See on selle maailma valitsus, nagu öeldakse. Kes tahaks sellest käsust kinni pidada, sellel peaks kõik käed häid tegusid täis olema, ainuüksi keelega tehtavaid. Kui palju on sellele lisaks neid, kes lasevad end kinkide ja andidega vaikima sundida ning tõest kõrvale kallutada. Valetunnistuse mitteandmine oma ligimese vastu on seega tõesti igal pool auline, suur, haruldane tegu.

Teiseks: sellele lisaks on veel ka teine tõe tunnistamise viis, mis on veel suurem. Sellega peame me kurjade vaimude vastu võitlema ning see ei puutu mitte ilmalikesse asjadesse, vaid evangeeliumisse ja usu tõesse, mida kuri vaim ei ole veel kunagi taluda suutnud. See on alati korraldatud nii, et kõige suuremad rahva hulgas, kellele on raske vastu panna, on selle vastu ja kiusavad seda taga. Selle kohta seisab 82. Psalmis: „Päästke vaesed riivatute vägivalla käest, ja hüljatutel aidake õigeks jääda!“ [M.L. ss 3 j parafraas]. Selle järgimine on nüüd muutunud haruldaseks. See on vaimulike prelaatide süü, kes ei ärata evangeeliumi elule, vaid lasevad sellel hukka minna. Sellega on nad kehtetuks muutnud asja, mille pärast sellist tunnistust ja järgimist vaja on. Selle asemel õpetavad nad meile omaenda seadusi ja mis neile meeldib. Sellepärast istub ka kurat vaikselt, sest ta on evangeeliumi vaigistamisega vaigistanud ka usu Kristusesse ning kõik läheb siis nii, nagu ta tahab. Kui aga evangeelium peaks uuesti elule äratatama ja jälle kuuldav olema, siis ajaksid nad kahtlemata kogu maailma taas jalule ning teeksid nii, et enamik kuningaid, vürste, piiskoppe, doktoreid, vaimulikke ja kõiki neid, kes tähtsad on, oleksid sellele vastu ja vihased, nagu see on alati olnud, kui Jumala sõna päevavalgele tuleb. Sest maailm ei suuda taluda seda, mis tuleb Jumalalt. See on Kristuse läbi tõestatud, kes oli ja on kõige suurem, armsam, parem, mis Jumalal on. Vähe sellest, et maailm ei võtnud teda vastu, ta on kiusanud teda taga veel kohutavamalt kui kõike muud, mis on tulnud Jumalalt. Sellepärast on neid, kes jumaliku tõe juures püsivad ning ihu ja elu, vara ja au ning kõik, mis neil on, mängu panevad ja riskivad, nii vähe, nagu ka tema ajal. Selle kohta on Kristus ennustanud: „Te saate kõigi rahvaste vihaalusteks minu nime pärast“. Ja samas, „siis lasevad paljud end häirida [minu pärast – M.L.)“ [Mt 24:9 j]. Kui talupojad, karjased, tallimehed ja lihtrahvad paneksid sellele tõele vastu, siis kes ei tahaks või ei suudaks seda tunnistada? Aga kui paavst, piiskopid koos vürstide ja kuningatega sellele vastu seisavad, siis hiilib igaüks kõrvale, vaikib, teeskleb, selleks et mitte kaotada oma vara, oma au, oma soosingut ja oma elu.

Kolmandaks: miks nad seda teevad? Sellepärast, et neil pole usku Jumalasse, nad ei looda temalt midagi head. Kui on usukindlus, siis on ka julge, kartuseta süda, mis riskib ja jääb tõe juurde, maksku see talle siis kaela või mantli [= elu või vara – toim], olgu see vastuolus paavsti või kuningatega, nagu me näeme, et nad on teinud heade märtritega. Sellisele südamele piisab ja on küllalt, kui tal on armuline, teda armastav Jumal. Sellepärast põlgab ta soosingut, armu, vara, kõigi inimeste au, laseb kõigel tulla ja minna, mis jääda ei taha, nagu on kirjutatud 15. Psalmis: „Ta põlgab Jumala põlgajaid ja austab jumalakartlikke“ [M.L. s 4 parafraas], see tähendab: ta ei karda türanne, vägevaid, kes tõde taga kiusavad ja Jumalat põlgavad; ta ei vaata nende peale, ta põlgab neid. Vastupidi: ta asub nende poolele, keda tõe pärast taga kiusatakse ja kes Jumalat rohkem kardavad kui inimesi; ta toetab neid, valvab nende üle, austab neid; pahandagu see keda iganes. Nagu Hb 11 on kirjutatud Moosese kohta, et ta jäi oma vendade juurde vaatamata Egiptuse võimsale kuningale [ss 24 j].

Vaata, selle käsu juures näed sa taas lühidalt, et usk peab olema selle teo meister, sest ilma usuta ei julgeks keegi seda teha. Kõik teod on täielikult usust kantud, nagu nüüd on korduvalt öeldud. Sellepärast on kõik teod ilma usuta surnud, säragu või kõlagu nad siis kuitahes kaunilt. Nii nagu selle käsu tegu ei täida keegi muu kui see, kes on kindel ja kartmatu jumaliku soosingu lootuses, nii ei tee ta ilma sellise usuta ka ühegi teise käsu tegusid. Seepärast võib selle käsu puhul igaüks võtta kaaluda ja proovida, kas ta on kristlane ja usub õigesti Kristust, ning samuti, kas ta teeb häid tegusid või mitte. Nüüd näeme, kuidas kõigeväeline Jumal on seadnud meie Issanda Jeesuse Kristuse meile mitte ainult selleks, et me temasse sellise kindlusega usuksime, vaid ta on andnud meile temas kindla lootuse ja selliste heade tegude eeskuju, et me usuksime teda, järgiksime teda ja jääksime igavesti temasse, nagu ta ütleb Jh 14: „Mina olen tee ja tõde ja elu“ [s 6]. Tee, millel me järgime teda; tõde, selleks et me usuksime teda; elu, selleks et me elaksime temas igavesti.

Kõigest sellest ilmneb, et kõik ülejäänud teod, mida meil ei ole kästud teha, nagu kirikute ehitamine ja ehtimine, palverännakute tegemine ja kõik, millest on kirikuseaduses rohkelt kirjutatud, on ohtlikud ja lihtsalt äratuntavad. Sellega on ainult maailma eksitatud ja koormatud, seda rikutud, südametunnistuse rahu röövitud, usk maha vaikitud ja nõrgestatud. Me näeme ka, et inimesel on, isegi kui ta midagi muud ei tee, kogu oma jõust piisavalt tegemist, et täita Jumala käskusid, ning et ta ei suuda kunagi kõiki neid häid tegusid sooritada, mida tal kästud on. Miks ta küll otsib siis muid, mis ei ole ei vajalikud ega nõutud, ja jätab vajalikud ja nõutud teod sinnapaika?

 

Viimased kaks käsku, mis keelavad kurjad himud lihalike naudingute ja maise vara vastu, on iseenesest selged ning ligimest ei ähvarda siin mingi kahju. Need kestavad kuni hauani ja meis püsib see võitlus nende himude vastu kuni surmani. Sellepärast on püha Paulus need kaks käsku Rm 7 ühtekokku võtnud ja ühele eesmärgile suunanud [s 7], mida me kunagi ei saavuta. Me peame alati sinna juurde mõtlema: kuni surmani. Sest mitte keegi ei ole kunagi olnud nii püha, et ta ei oleks enda sees tundnud kurje kalduvusi, eriti kui selleks on olnud põhjust ja ajendit. Pärispatt on meile loomu poolest kaasa sündinud. Seda saab summutada, aga päris välja juurida seda ei saa, välja arvatud ihuliku surmaga, mis on seetõttu ka kasulik ja soovitav asi. Siin aidaku meid Jumal. Aamen.

 

Originaal: Von den guten Werken, 1520. Tõlgitud väljaandest WA 6, lk 196-276. Tõlkinud Kadri Lääs, toimetanud Urmas Nõmmik. Teksti 1. osa ilmus 14. juuli Kirik & Teoloogias, 2. osa 21. juuli Kirik & Teoloogias.

 

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

 

Print Friendly, PDF & Email
English