Arvamused

Piitsahoobid palvetunni pidamise eest

Tänavu sügisel möödub 275 aastat konfliktist, mille keskmes oli küsimus sellest, kas ka naised võivad juhatada piiblitundi ja kas koguduse liikmed üldse üksteist õpetada tohivad.

1736. aastal külastas Liivi- ja Eestimaad vennastekoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700–1760). Varsti pärast tema külaskäiku algas siin ulatuslik usuline ärkamine. Eestimaal lähtus see Tallinnast; Liivimaal Valmierast ja Urvastest. Urvaste eeskujul alustas 1738. aastal piiblitundide pidamist ka Kambja koguduse õpetaja Albrecht Sutor (1691–1758). Ta tegi seda koos köstri ja eesti kirikuvanemate ehk vöörmündritega. Töö kandis vilja esimesest tunnist peale. Varsti panid koos talumeestega põlved maha ka Suure-Kambja parun Karl Otto von Stackelberg (1701–1758) ja Kuuste parun Reinhold Gustav von Ungern-Sternberg (1714–1787). (Luhamets, Kristjan. Kambja kihelkonna ajalugu. Tartu: Ilmamaa, 2011)

Kui Kambjas ja Kuustes võisid Eesti ärganud vabalt koos käia, tuli Kodijärvel seda teha salaja. Mõisahärra leitnant Ewert Wolmar von Brackeli (1690–1747) hinnangul oli talurahval usuelu jaoks kõik vajalik olemas ja uued liikumised olid tema arvates ainult segaduste põhjustajaks. Samuti ei meeldinud Brackelile, et vennastekoguduses tohtisid ka naisterahvad palvetunde juhatada. Nii hakkas üks hulgake tüdrukuid koos käima öösiti metsas ja vahetevahel ka saunas. Koosolekuid juhatas Mällo Jaani tütar Mai. Igal nädalal andis Mai oma tööst aru Kambja kirikuõpetaja Sutorile. Korra või paar nädalas tulid tüdrukud kokku Mai juurde, kes kuulutas, kuidas Õnnistegija oli valanud oma vere patuste eest, ja et Ta neid vastu võtab ja neile oma vere läbi hingesse rahu kingib. Kirikuõpetaja Sutori kinnitusel on Mai seda ise kogenud ja võib seda ka teistele kuulutada. Mõisahärrale ei julgenud kirikuõpetaja sellest rääkida. (Ilja, Voldemar. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Liivimaal (Lõuna-Eesti) 1729–1750. III. Tallinn, 2002, 177–181)

Asi ei jäänud siiski saladuseks ja mõisahärra oli kirikuõpetaja peale pahane. Pühapäeval, 14./24. novembril 1742. a. pärast jumalateenistust lasi Brackel 20 tüdrukut kokku ajada ja neid kõigi nähes karbatsiga piitsutada. (Ilja 2002, 171; 177–181) Seejärel saatis ta oma mõisavalitseja kaudu kirjaliku seletuse kirikuõpetajale. Juba esmaspäeval läkitas Sutor teele vastuse, milles teatas, et koosolekute keeldu pole ta saanud ja nii pole taolised karistusabinõud mõistetavad. Kui Brackel ei vastanud, kirjutas Sutor järgmisel esmaspäeval uuesti. Ka seekord ei tulnud vastust. Selle asemel koostas mõisnik eesseisva juurdluskomisjoni jaoks toimunust seletuse koos isikliku seisukohavõtuga. Brackel nõudis Augsburgi usutunnistusest kinnipidamist ja viitas muuhulgas kirjakohale 1Kr 14:34. Võib-olla sai mõisahärra julgust ka keiserliku kindralkuberneri dekreedist, mis ilmus Tallinnas 12./22. novembril 1742. a. ja millega keelati ära „herrnhutlike emissaride“ siiatulek, ilma loata „koguduste“ moodustamine ning koosolekute pidamine eramajades. Kambjas tegi juurdluskomisjon oma tööd 1743. aasta veebruaris. (Ilja 2002, 177–181)

21-aastase Mai jaoks saabus lahendus juba varem. Neli nädalat pärast piitsutamist, 12./22. detsembril 1742. a. laulatati ta vennastekoguduse töötegija Mikko Paabuga (EAA.1255.2.1:63 Kambja meetrikaraamat). Peiu kodu asus Prangli valla Raanitsa külas. Sellega oli Mai oma senise mõisahärra käeulatusest väljas. Tüdrukute palvering Kodijärvel jäi soiku. (Ilja 2002, 177–181)  Vennastekoguduse töö Kambja kihelkonnas aga jätkus.

Kodijärve omanik von Brackel suri 56-aastaselt ja Otepää kirikuõpetaja mattis ta 1./11. aprillil 1747. a (EAA.1260.2.1:434 Otepää meetrikaraamat). Brackeli elukoht Arula mõisas kuulus Otepää kihelkonda. Kambja kirikuõpetaja Sutor jätkas talurahva seas äratustööd, elas 67-aastaseks ja suri Kambja pastoraadis 30. märtsil / 10. aprillil 1758. a.

Mai ja Paabu abielust sündis kaheksa last, kellest ema matuse ajal oli elus veel neli. Mai suri „oma parimais aastais“, st 41-aastaselt 23. aprillil / 3. mail 1763. (EAA.1255.2.2:366 Kambja meetrikaraamat) Kambja vennastekoguduse juhataja Michael Morgner kirjutas hiljem oma päevikusse, et „Mai kaebas selle üle, et ta süda pole küllalt tundlik Jeesuse haavade vastu, ent kui talle kas või ükski sõna öeldi Jeesuse kannatusest, siis olid tal pisarad silmis. Lapselikus usus läks ta Õnnistegija juurde.“ (Ilja, Voldemar. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Liivimaal (Lõuna-Eesti) 1750–1765. IV. Tallinn, 2005, 163)

 

Kristjan Luhamets (1980) on Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praostkonna abipraost.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English