Esiletõstetud lood

On aeg taastada paigad, mis laastati kaua aega tagasi. (Js 61:1–4). Jutlus Luterliku Maailmaliidu 12. peaassamblee avajumalateenistusel

„Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi, kuulutama Issanda meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva, trööstima kõiki leinajaid, andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel, et neid nimetataks „Õigluse tammedeks”, „Issanda istanduseks”, millega ta ennast ehib. Nad ehitavad üles muistsed varemed, taastavad esivanemate rüüstatud paigad ja uuendavad hävitatud linnad, mis põlvede jooksul on olnud laastatud.” (Js 61:1–4).

Armsad vennad ja õed,

See on tuntud muster: alguses ehitavad inimesed templeid ja maju, templeid jumalateenistuseks ja maju selleks, et neis sees elada, ja siis tulevad teatud ajad, mil hävitatakse templeid ja usku, maju ja meid endid. Kuid vägivallarohked ajad jõuavad lõpule. Uued põlvkonnad tulevad varemetele ja leinavad ja palvetavad ja otsustavad taastada, uuendada  „hävitatud linnad, mis põlvede jooksul on olnud laastatud”, nagu ütleb Jesaja.

Minu kodumaal, Venemaal, tähistame me tänavu mitte ainult reformatsiooni 500. aastapäeva. Tänavu on ka kiriku tagakiusamise kaasa toonud kahe vene revolutsiooni 100. aastapäev. Tuhanded kirikud suleti ja hävitati, pastorid hukati, kodud hävinesid ja terved rahvad aeti ära nende ajaloolistelt asualadelt. Loomulikult ei juhtunud see kohe ja korraga, kuid nende traagiliste sündmuste algus oli 1917. aastal.

Peale seda, kui kõik oli tehtud, et muuta kirik vaikseks ja surnuks, on tõeline ime selles, et Kristuse pruut – kirik – on ellu jäänud. Võib-olla on asi selles, et keegi ei saa eksisteerida usuta. Meie kristlastena usume, et põrgu väravad ei saa kiriku vastu maksvusele pääseda, nii nagu lubas meile Jeesus, meie Päästja ja Lunastaja.

Jumal peab tõesti kinni oma tõotustest. Ligi kaks tuhat aastat on kristlik kirik kuulutanud evangeeliumit ning jaganud sakramente. Põrgu väravad proovisid võimu võtta, kuid kirik sai võidu, sest Jeesus lubas, et nii juhtub.

Kas me usume Jumala lubadustesse? Kas me teame, mis on Jumala lubadused?

Tänavu aastal kohtame me kõikjal vaimustavaid värvilisi Luterliku Maailmaliidu peaassamblee plakateid. Kui õige mängime nendega pisut? Me võime nad iga kord erinevalt järjestada. Ma mõtlen, et see järjekord peaks olema: loomine – inimolendid – arm – lunastus. See on Piiblile toetuv ajalooline järjekord, see on meile Jumala poolt antud kõige olulisemate lubaduste loetelu.

Jumal on meie Looja. Jumal lõi elu ja loob jätkuvalt elu selle erinevates vormides. Ja inimesed on üks osa Jumala loodust, tegelikult üks eriti põnev loodu, sest inimesed vajasid Jumala armu ja lunastust inimese pattulangemise tragöödia tõttu. Jumal kinkis meile armu ja lunastuse oma pojas Jeesuses Kristuses. See on ülimalt oluline lubadus meie kõigi jaoks: igale isikule on lubatud pääsemist.

Jumala lubadused puudutavad elu ja igapäevast eksistentsi, meie igapäevast leiba ja kõiki meie töid ja tegemisi. Jumala lubadused annavad meile arusaamise sellest, et kõigel on mõte, kõigil meie tegudel ja isegi mõtetel on tähendus ning ülim eesmärk on, et meie, koos kõigi meie mõtete ja tegudega, võime saada lunastatud.

Ja nüüd kujutlege iga üksikut päeva maailmas ilma Jumalata, ilma usuta Jumalasse. See ei ole fantaasia, see oli ligi 90 aastat Venemaal tavapärane rutiin. Ateism oli ametlik ideoloogia, kirikus käivad inimesed olid sotsiaalselt tõrjutud ja ühiskonnast välja heidetud. Nad olid ilma jäetud mitte ainult privileegidest – nad olid sageli ilma jäetud ka põhilistest inimõigustest ja kaitsest. Veelgi enam, neid kiusati nende usu pärast taga. Ja tavaliste inimeste elu oli elu ilma Jumalata, ilma Pühakirja ja kiriku liturgia kauniduseta – elu aegade kaoses ilma Jumala juhatuse ja toetuseta.

See on palju hullem, kui elu eksiilis või tagakiusamise all kannatades, sest elu ilma Jumalata on nagu pime puiestee. Seal ei ole lubadusi. Ainult üks hirmuäratav lubadus, et kõik ja igaüks sureb neile määratud ajal. Ja see ongi kõik.

See on kiriku võit, et me oleme täna siin, sellel imelisel hommikul, ja on ikka veel ülestõusmisaeg. Loodus, meie palved ja õdede ning vendade osadus kuulutavad, et Kristus on üles tõusnud! Nii ka kirik – hoolimata kogu viletsusest on kirik elus. Inimesed vajavad, et kirik pühitseks nende elusid, mõtteid, tundeid ja tegusid. Jumala kuningriigi seeme sai külvatud, rohelised võrsed on nähtaval. Kuningriik kasvab ja me võime koos apostel Paulusega rõõmutseda Kristuse ülestõusmise üle, teades, et surmal ei ole meie üle enam võimu: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?“ (1Kr 15:55).

Kiriku ees seisavad erinevad väljakutsed: maailmas käivad sõja ja toimub tagakiusamine, käivad üleilmsed võimumängud, uued tehnoloogiad arenevad kosmilise kiirusega, tõstatatakse aina uusi eetika küsimusi. Kuidas reageerivad kristlased? Kuidas vastavad nemad uutele küsimustele? Kas nad usuvad jätkuvalt Jumala lubadustesse? Nende küsimuste vastustel on mõju meie tulevikule.

Meie tõsimeelsetes otsingutes neile küsimustele vastuseid ja lahendusi leida, meie mõttevahetuste keskel usaldagem ennast Jumala meie Looja kätesse, kuigi on võimatu teada kõiki õigeid vastuseid, sest me oleme ainult inimesed. Me oleme kutsutud Jumala armu kuulutama ja jutlustama, et loodu, inimesed ja lunastus ei ole müügiks. See oli reformatsiooni alustala 500 aastat tagasi, see on põhimõte, mida me järgime tänapäeva kontekstis.

Jumal vabastab meid ja volitab meid kuulutama vastuseks ajastu küünilisele meelelaadile, et Jumala annid ei ole müügiks, et Jumala arm on rikkalik, et on võimalus halastuseks ja kaastundeks. Jumal tuleb meid päästma, kui meie aeg on käes. On aeg üles ehitada iidsed varemed ja taastada paigad, mis laastati kaua aega tagasi. On aeg teenida Jumalat meie oma, uue lauluga, hoides silmad Kristusel, kes on sama eile ja täna ja igavesti. (Hb 13:8).

See on meie usk, lootus ja teenistus. Aamen.

 

Jutlus on peetud Luterliku Maailmaliidu 12. peaassamblee avajumalateenistusel. Avaldatud autori loaga. Tõlkinud Kreet Aun.

Elena Bondarenko (1975) on Venemaa Euroopa osa Evangeelse-Luterliku Kiriku vaimulik.

Print Friendly
English