Artiklid

Mõningad märkused teispoolsusest muistses Mesopotaamias ja sumerikeelne tekst „Kirves Nergalile”

 

Allilma mõistest ja geograafilisest asukohast

Mesopotaamlaste ettekujutustel oli allilm või surnute riik (Espak 2008, 67–71) üpris sünge koht, täis kurbust, piinu ja masendust. Pärast surma[1] polnud inimeste elu teispoolsuses just eriti hea. Ilmselt seetõttu kandiski allilm ehk teispoolsus sumeri keeles nimetust kur, mis tähendas allilma, võõrast maad, mägesid, ida, ida tuult (Kramer 1997, 76), aga ka võõrast. Akkadi keeles nimetati allilma aga erşitu la tari – see tähendab ’koht, kust tagasipääsu ei ole’.

Teoloogiadoktor Peeter Espaki kirjeldab surnuteriigi geograafilist asukohta järgmiselt: „Maapinna all asus aga surnuteriik Kur, kus peajumalatena tegutses abielupaar Nergal ja Ereškigal koos suure kaaskonnaga…“ (Espak 2009, 24). Meie Vana-Lähis-Ida ajaloo raamatus kirjutame allilma käsitlevas peatükis järgmiselt (P. Espaki tekst):

„Üheks huvitavamaks näiliseks vastuoluks Mesopotaamia kosmilise geograafia mütoloogias tundub olevat erinevate allilmadega seonduv. Uus-Sumeri tekstide põhjal saab kindlalt väita, et eksisteerib kaks erinevat kosmilist sfääri, mis asuvad mõlemad maapinna all. Neist üks on koht, kuhu lähevad surnud (Kur), teine aga jumal Enki piirkond, kõikide kunstide, maagiliste saladuste ja tehniliste oskuste läte – jumalik Abzu. Kuidas Abzu ja Kur omavahel suhtestatud olid – ehk kus nad üksteise suhtes geograafiliselt paiknesid –, on tekstide põhjal võimatu öelda. Selge on aga see, et tegu ei ole omavahel ühenduses olevate maa-aluste piirkondadega. Nende olemus on täiesti lahknev ja need asuvad üksteisest ruumiliselt eraldi. Sumeri eeposest „Gilgameš, Enkidu ja allilm” saab teada, et Kur’i siseneti teatava avause kaudu maapinnas. Eepos „Gilgameši surm” näitab aga, et Gilgameši surnukeha sai minna surnuteriiki seeläbi, et talle ehitati kuivendatud Eufrati jõe sängi hauakamber. Pärast seda, kui jõeveed suunati taas sängis asunud hauale, sai Gilgameši keha allilma elama asuda.” (Sazonov, Espak, Johandi 2017, 78).

Mitmed sumeri ja akkadi tekstid käsitlevad surma teemat, nagu nt „Gilgameši surm“[2] või „Ištari laskumine manalasse“[3] või siis sumeri legend „Gilgameš, Enkidu ja allilm“.[4] Viimases on juttu sellest, et kunagi kasvas Mesopotaamias Eufrati jõe kaldal üks puu – huluppu-puu. Seda puud märkas sumeri armastusjumalanna Inanna (akkadi keeles Ištar) ja tõi selle Uruki linna ning hakkas seda seal kasvatama, eesmärgiga valmistada hiljem sellest endale troon. Puu kasvas suureks, kuid puu ladvas leidis endale varjupaiga kohutav Anzu-lind[5], huluppu-puu juurtes aga elas madu, kellele ei mõjunud manamised, ning puu keskel elas neitsi Lilit[6]. Jumalanna Inanna muutus kurvaks ning kutsus appi oma venna Gilgameši[7]. Kangelane Gilgameš võttis kätte kirve ning raius puu maha, võitis Anzu linnupoja, mao ja kurja neitsi. (Afanasjeva 1979, 85–86) Gilgameš andis üle puu Inannale, et Innana valmistaks sellest endale trooni, ise võttis endale vaid puu juured ja valmistas neist maagilised muusikainstrumendid – pukku ning mikkû, mille täpne otstarve on teadmata. Kuid Gilgameš kaotas need ära ja mingil arusaamatul põhjusel „kukkusid” pukku ning mikkû allilma. Gilgameš oli suures mures. Siis ütles Gilgameši kaaslane, teener ja sõber Enkidu Gilgamešile, et ta on nõus minema allilma ja tooma pukku ning mikkû talle tagasi. (Bauer 1989, 21).

Kuid see oli väga, väga ohtlik ettevõtmine. Siiski otsus oli langetatud ja Gilgameš rääkis Enkidule, mida ta ei tohi allilmas teha, milliseid reegleid ta peab järgima, muidu võib ta sinna igaveseks jääda. Kuid Enkidu, vaatamata Gilgameši hoiatustele, rikkus neid reegleid ja jäigi igaveseks allilma. Gilgameš oli jälle suures mures ja rändas Ekuri[8] templisse. Ta palus Enlililt abi, kuid Enlil keeldus. Seejärel pöördus Gilgameš kuujumala Sîni (sumeri keeles Su’en ehk Nanna) poole, aga ka Sîn keeldus. Vaid tarkusejumal Ea (sumeri keeles Enki)[9] oli valmis teda aitama. Kuid Eal polnud selleks võimu, et Enkidut tagasi maapeale tuua. (Afanasjeva 1979, 85–87).

Nagu me näeme oli allilma ehk Kuri sattuda võimalik ka elusolenditel enne nende füüsilist surma, lihtsalt sisenedes allilma mingi avause kaudu, mis oli maapinnal. (Espak 2009, 25). Seda väidet kinnitab ka sumeri eepos „Gilgameši surm“, kus surnud kangelase Gilgameši keha läks allilma sel viisil, et tema jaoks ehitati Eufrati jõe sängi hauakamber, kust eelnevalt olid vesi ära juhitud. Pärast seda, kui Eufrati veed olid tagasi suunatud ning Gilgameši hauakamber jäi vee alla (Espak 2009, 25; Cavineaux, Al-Rawi 2000, 241−242) „läkski“ Gilgameš surnuteriiki.

Surnuteriigist polnud võimalik tagasi tulla. Isegi jumalad, sattudes surnuteriiki, ei saanud enam tagasi pöörduda. Näiteks müüt „Ištari laskumine manalasse“ jutustab sellest, kuidas jumalanna Ištar (sumeri Inanna) sattudes allilma, pidi ära andma kõik oma riided ja ei saanud tagasi tulla enne, kui ei jätnud enda asemele asendajat. (MKA, 163–169).

Niisiis ainus, mida Ea sai Gilgameši jaoks teha eeposes „Gilgameš, Enkidu ja allilm“ oli paluda Nergalit lasta Enkidu hingel rääkida Gilgamešiga ja nii juhtuski. Ea palus päikesjumal Utut või akkadikeelse Gilgameši eepose XII tahvli järgi hoopis Nergalit, et too avaks maas avause (Bauer 1989, 22). Gilgameš sai Enkidu hingelt teada, et allilmas on olemine väga halb – „ussid söövad keha”, on külm jne. (Afanasjeva 1979, 87–88). Lõpuks jäigi Enkidu allilma igaveseks.

 

Kes oli Nergal?

Nergal oli mesopotaamlaste allilma peajumal e manalaisand. Nergal oli surnute riigi kuningas, samal ajal olles ka sõja ja katku jumal. Nergal oli tuntud Sumeris juba vähemalt varadünastilisest ajast (2800–2354), mil ta esimest korda esineb tekstis. Tema nime kirjutati erinevatel epohhidel erinevalt. Algselt esines ta tekstides ilmselt kui dGÌR.UNU.GAL või dU.GAR. Varasemal ajal olid Nergali nimevormideks, mis esinesid arhailistes tekstides, dKIŠ.UNU ja dGÌR.UNU.GAL. Nimevorm dKIŠ.UNU oli oletatavasti arhailisem vorm kui dGÌR.UNU.GAL ning see esines jumaluste nimekirjades, mida on leitud Fāras, Eblas, Adabis ja Abu Salabīhis varadünastilisel ajastul. Reeglina esineb Nergal III eelkristliku aastatuhande tekstides kui dKIŠ.UNU, kuid Akkadi ajastu (2334–2154 eKr) lõpus lisatakse sellele veel märk GAL, mis tõlkes sumeri keelest tähendab „suur”. Ning Akkadi ajastul on Nergali nimevormiks dKIŠ.UNU.GAL või siis dGÌRUNU.GAL (RLA 9, 215; Weiher 1971, 3) või GIR3.UNUG, nagu näiteks ühes nn Za-me-hümnis, mis on leitud Tell Abū Salābīhis.

Nergalit pole enne Akkadi ajastut maininud oma raidkirjas või muus tekstis ükski varadünastiline valitseja Sumeris. Akkadi allilma peajumalat Nergalit mainitakse esmakordselt just seoses Kuta linnaga Akkadi kuninga Narām-Su’eni (2254–2218 eKr) Bassetki tekstis nii: dNè-eri11-gal in Gú-du8-a (’Nergal Kuta linnas’).(FAOS 7, 81–82; Farber 1983, 67–72; RIME 2, Narām-Sîn E2.1.4.10, lk 113–114).[10] Kuta ehk Kutu (sumeri keeles Gú-du8-a) oli jumal Nergali üks tähtsamaid linnu ehk residentse, kus asus peamine Nergali pühamu. Akkadi ajastu lõpust on säilinud paar huvitavat kuningate raidkirja, kus kuningas pühendab Nergalile esemeid. Ühes kuningas Dudu (2189–2169 eKr) tekstis (RIME 2, Dudu E2.1.10.3, lk 212), mis on alabastri vaasil leiame järgmised read:

„1-8. Dudu, võimas, Akkadi kuningas, pühendas (selle vaasi) Apiaki Nergalile.“

Huvitav, et ka kuningas Dudu poeg, viimane Akkadi kuningas Šu-Turul (2168–2154 eKr) kirjutas Nergalile pühendusi, mida tõestab säilinud Šu-Turuli tekst (Šu-Turul E2.1.11.2003 – RIME 2, 216–217):

„1-9. (Jumal) Nergalile, Akkadi kuninga, Šu-Turuli elu jaoks.“

Siinkohal võib oletada, et Nergali roll hakkas mingil põhjusel kasvama just Akkadi ajastul. Nergalit (sum. Meslamtaea) samastati ka Ebla linnriigi ja laiemalt lääne-semiidi haiguse, tule- ja sõjajumala Rašapiga (ehk Rešep, heebrea keeles רֶשֶׁף‎ ).

Kuid võrreldes teiste tähtsate sumeri jumalate nagu Enlili, Inanna või Utuga, pole Nergali kohta säilinud nii palju tekste ega ka hümne. Nergali kohta (juba III eelkristliku aastatuhande lõpus ja II aastatuhande alguses) pandi sumeri keeles kirja küll mitu hümni ning mõnedki neist on säilinud, nagu näiteks Nergal B (ETCSL c.2.5.2.1) ja Nergal C (ETCSL t.4.15.3).

 

Kirves Nergali jaoks

Mitmed sumerikeelsed tekstid käsitlevad allilma ja surma. Üks neist on „Kirves Nergali jaoks“ (ee ilmunud: Sazonov 2012, 101–112). Teine oluline tekst on „Gilgameši eepos“ ja lisaks on veel akkadikeelne „Ištari laskumine manalasse“. Kõik kirjeldavad seda kui masendavat kohta ja kõiki tekste siinkohal käsitleda ei jõua.

Sumerikeelne pühendustekst „Kirves Nergali jaoks“ on huvitav just seetõttu, et keegi isik nimega Nibrutalu üritab saada Nergali käest õigust juua allilmas puhast vett. Selle eesmärgiga ohverdabki ta Nergalile kirve koos pühendustekstiga.

Selle teksti tõlke on avaldanud Oxfordi Ülikooli Orientaalinstituudi (The Oriental Institute, University of Oxford) teadurid nende loodud koduleheküljel ETCSL (ETCSL c.5.7.3), kuhu on kokku kogutud suur osa sumerikeelsest kirjandusest – originaaltekstid (transliteratsioonis) koos ingliskeelsete tõlgetega. Selle pühendusteksti süntaksi järgi võib järeldada, et teksti on tugevasti mõjutanud akkadi keel. Teos ise on väga huvitav oma sisu poolest. See on pühendustekst allilma isanda, jumal Nergali auks. Seda sumerikeelset kirjanduslikku lühiteost, mis koosneb vaid 16 reast, on varemgi korduvalt tõlgitud saksa ja inglise keelde Euroopa juhtivate assürioloogide poolt. Esmakordselt tegeles selle teksti tõlkimisega ja väljaandmisega veel saksa assürioloog Claus Wilcke, kes tõlkis selle ning avaldas 1969. a. Seejärel 1988. a avaldas teksti Hermann Behrens. „Kirves Nergalile“ on ilmunud ka vene keeles kaks korda (V. Jemeljanovi tõlge: Jemeljanov 2003, 247; Sazonovi tõlge: Sazonov 2006, 95–98), kuid eesti keeles ilmus see 2012. a minu tõlkes (Sazonov 2012, 101–112).

„1. Nibrutalu,
Lugalšuba [1], kaupmehe, poeg,
Nergali jaoks
(selle) vasest/pronksist kirve valmistas.

5. Selle puidust osa on arganum [2]-puust (mis on pärit) mägedest[4].
(Puu, mis) ületab alal-kivi[3].
(Kirve) kivi(st osa) on antasurra[4],
(Kivi), millel pole rivaale.
Kes lööb sellega – tolle käsi ei muutu nõrgaks.

10. Kui see katki läheb,
Ma parandan seda (Nergali jaoks).
Kui see kaob,
Toon ma selle tagasi.
Seni kuni olen ma elus, minu peale võib ta vaadata.

15. Kui ma suren, allilmas
puhast vett laseb (lubab) ta mul juua[5].“

 

Mõned kommentaarid tekstile

[1] Lugalšuba – Claus Wilcke translitereerib seda nime Lugal.ZA.MÙŠ (Wilcke 1969, 58). H. Berhensi ja ETSCSL-i järgi on see hoopis Lugalšuba (Behrens 1988, 31; ETCSL c.5.7.3).

[2] arganum – tundmatut liiki puu. Arvatavasti kasvas kusagil idapool Mesopotaamiast, sest Mesopotaamias metsi polnud.

[3] alal – omab ka mitu erinevat tähendust. Mina pakun tõlkida seda kui „kivi“. Siin on tegemist võrdlusega – et puidust osa on tugevam ehk parem isegi kui kivi.

[4] antasurra – arvatavasti mingi kiviliik (võib-olla meteoriitkivi), mida imporditi Mesopotaamisse, sest Lõuna-Mesopotaamis polnud eriti kive. (Wilcke 1969, 58).

[5] „lubab juua puhast vett“ – see tähendab saada endale õigus allilmas juua puhast vett, sest sumerite, akkadlaste ja babüloonlaste ettekujutusel elasid inimesed seal kehvades tingimustes. Seal oli alati külm, inimesed olid alasti, näljased, jõid mudast vett, sõid muda jne. Muistse Mesopotaamia rahvad (sumerlased, akkadlased, babüloonlased, assüürlased jne) olid veendunud, et allilm on sünge ja masendav koht. Et allilmas oleks veidi parem olla, oli vaja, et sugulased tooksid pidevalt surnu auks ohvreid, varustaksid kadunukest söögi ja joogiga (Antonova 1999, 21). Kui nad seda ei teinud, siis surnu hing võis tulla kummitama ja neid karistama. Neil aga, kellel polnud lapsi, oli olukord veel halvem – keegi ei hoolitsenud nende eest peale surma. Kuid oli veel üks võimalus, et oma elamistingimused allilmas veidi paremaks muuta – ohverdada jumalatele, eriti Nergalilie, kes oli allilma valitseja.

 

Järelsõna

Mesopotaamia kultuuriruumis oli üsnagi pessimistlik ettekujutus allilmast. Ja nagu õigesti märkis teoloog Peeter Espak et „elu allilmas kirjeldati üldjuhul väga hirmsa ja koledana. Hästi elasid vaid maa peal edu saavutanud valitsejad ja muud tähtsad isikud. Tihtipeale sõltus surnu heaolu tema järeltulijate poolt allilmale toodud ohvriandidest ja palvetest“ (Espak 2009, 24).

Ainus asi, mis vähesel määral võis leevendada sellist halba olekut allilmas, oli see, et kui inimene veel enne surma suutis tuua piisavalt ohvreid eriti jumal Nergalile, aga ka teistele jumalustele (näiteks Nergali abikaasale Ereškigalile või Gilgamešile, kellest sai hiljem allilmas jumalus-kohtunik), et nood lubaksid tal vähemalt juua puhast, mitte mudast vett.

 

[1] Surma kohta Mesopotaamias vt lähemalt Katz 2014, 716−721.

[2] Vt Peeter Espaki tõlget: Espak 2013, 1923−1954.

[3] Vt Amar Annuse tõlget: MKA, 163−169.

[4] Vt nt Shaffer 1963.

[5] Anzu oli sumeri-babüloonia mütoloogias kujutatud negatiivse kujuna. Anzu kohta vt Annus 2001; vt ka MKA, 170−186.

[6] Lilit oli naissoost pahatahtlik deemon akkadi mütoloogias.

[7] Gilgameš – legendaarne Uruki linnas valitsenud Sumeri kuningas, kellest hiljem sumerlased ja babüloonlased ning teised muistsed Lähis-Ida rahvad mõtlesid välja legende. Tuntuim teos on akkadikeelne „Gilgameši eepos“. Vt Annus 2010, Sallaberger 2008.

[8] Ekur oli sumeri peajumala Enlili tähtsaim tempel, mis asus pühas Nippuri linnas.

[9] Ea ja Enki kohta vt lähemalt Galter 1983; Espak 2015.

[10] Vt ka Ayish 1976, 70–73; Leick 2002, 100. Bassetki teksti eestikeelne tõlge on esmakordselt avaldatud: Espak, Sazonov 2005, 39. Vt ka saksakeelset tõlget: Farber 1983: 67–72; Bassetki teksti kohta vt Sazonov 2007, 15.

 

Kasutatud kirjandus

Aaron Shaffer (1963) Sumerian Sources of Tablet XII of the Epic of Gilgameš. PhD dis­sertation, University of Pennsylvania.

Abdul-Hadi Ayish (1976) „Bassetki Statue with an Old Akkadian Royal Inscription of Narām-sin of Agade (2291–2255 BC)“ – Sumer 32, Baghdad: Directorate General of An­tiquities, 63–76.

Amar Annus (2001) Epic of Anzu, Helsinki: The Neo-Assyrian Text Corpus Project.

Amar Annus (2010) Gilgameši eepos, Tallinn: TLÜ, Bibliotheca Antiqua.

Antoine Cavineaux, Farouk N. H. Al-Rawi (2000) Gilgameš et la mort: Textes de Tell Haddad VI avec un appendice sur les texts funéraires sumériens. Cuneiform Momographs 19, Groningen: Styx Publications.

Claus Wilcke (1969) Das Lugalbandaepos, Wiesbaden: Harrassowitz.

Dina Katz (2014) „Tod (death). A. In Mesopotamien“ – Reallexikon der Assyriologie und vorderasiatischen Archäologie, Bd. 14, Berlin, Boston: De Gruyter, 716–721.

Egbert von Weiher (1971) Der babylonische Gott Nergal. Alter Orient und Altes Testa­ment, Veröffentlichungen zur Kultur und Geschichte des Alten Orients und des Alten Testaments, Bd. 11, Kevelaer: Butzon & Bercker; Neukirchen: Verlag des Erziehungsvereins Neukirchen-Vluyn.

ETCSL = Jeremy Black, Graham Cunningham, Jarle Ebeling, Esther Flückiger-Hawker, Eleanor Robson, Jon Taylor, Gábor Zólyomi (1998) The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/ (viimane külastus 30. juuni 2017).

FAOS 7 = Ignaz J. Gelb, Burkhard Kienast (1990) Die altakkadischen Königsinschriften des Dritten Jahrtausends v. Chr. FAOS 7. Stuttgart: Franz Steiner Verlag.

Gwendolyn Leick (2002) Mesopotamia: The Invention of the City, England: Penguin Books.

Hannes D. Galter (1983) Der Gott Ea/Enki in der akkadischen Überlieferung. Eine Bestandsaufnahme des vorhandenen Materials, Dissertationen der Karl-Franzens-Universitat Graz, Graz: Verlag für die Technische Universität Graz.

Hermann Behrens (1988) „Eine Axt für Nergal“ – A Scientific Humanist: Studies in Memory of Abraham Sachs. Occa­sional Publications of the Samuel Noah Kramer Fund 9. Erle Leichty, Maria Dej Ellis, Pamela Gerardi (toim), Philadelphia: The University Museum, 27–32.

Jelena Antonova (1999) „Mesto umershikh i pogrebal’nyi inven­tar’: arkheologicheskie fakty i istoricheskie svidetel’stva (Mesopotamiia)“ – Pogrebal’nyi obriad, Rekonstruktsii i inerpretatsiia drevnikh ideologicheskikh predstavlenii. Valerii Guliaev, Igor Kamenetskii,Vlaerii Ol’khovskii (toim). Rossiiskaia akademiia nauk, Institut arkheologii. Moskva: Izdatel’skaia firma Vostochnaia literatura’ RAN, 19–30.

Josef Bauer (1989) „Der “schlimme Tod”“ – Mesopotamia, Dumu-E2-DUB-BA-A. Studies in Honor of Ǻke Sjöberg. Occasional Publications of the Samuel Noah Kramer Fund, 11. Hermann Behrens, D. Loding, Martha T. Roth (toim), Philadelphia: Samuel Noah Kramer Fund, University Museum, 21–27.

MKA = Amar Annus (koost) (2005) Muinasaja kirjanduse antoloogia, Tallinn: Varrak.

Peeter Espak, Vladimir Sazonov (2005) „Idamaise despotismi lätted“ – Horisont 5, 34–40.

Peeter Espak (2008) „Passing to the Underworld in Sumerian Texts“ – Forschungen zur Anthropologie und Religionsgeschichte 42. Münster: Ugarit-Verlag, 67–71.

Peeter Espak (2009) „Mesopotaamia kosmiline geograafia ja Abzu: Päikesejumala reis allilma“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2008 (3), 19–29.

Peeter Espak (2013) „Sumeri Gilgameši surm. Esimene teoloogilis-filosoofiline alustekst“ – Akadeemia 11, 1923−1954.
Peeter Espak (2015) The God Enki in Sumerian Royal Ideology and Mythology, Wiesbaden: Harrassowitz .

RIME 2 = Douglas Frayne (1993) Sargonic and Gutian Periods (2334–2113 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, Volume 2. Toronto-Buffalo-London: University of Toronto Press.

RLA 9 = Otto Dietz Edzard (väljaandja), Reallexikon der Assyriologie und Vorderasi­atischen Archäologie 1998–2001. Bd. 9, Berlin, New York: Walter de Gruyter.

Samuel N. Kramer (1997) Sumerian mythology. A Study of Spiritual and Literary Achievement in the Third Millenium B.C. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.

Veronika Afanasjeva (1979) Gil’gamesh i Enkidu, Moskva: Nauka.

Vladimir Jemeljanov (2003) Ritual v drevnei Mesopota­mii, Sankt-Peterburg: Izdatel’stvo “Azbuka-klassika”, Peterburgskoe Vostokovedenie.

Vladimir Sazonov (2006) „Topor dlia Nergala, kommentarii i perevod s shu­merskogo“ – Igor Kotjuh (toim, koost). Tuulelohe – Vozdushnyi zmei, Tartu, 95–98.

Vladimir Sazonov (2007) „Akkadi kuningate jumalikustamine“ – Tuna 2, 11–23.

Vladimir Sazonov (2012) „Kirves Nergali jaoks. Tõlge sumeri keelest ja kommentaarid“ – Mäetagused 51, 101–112.

Vladimir Sazonov, Peeter Espak, Andreas Johandi (2017) Mesopotaamia ajalugu kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi languseni, teine trükk, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Walter Farber (1983) „Die Vergöttlichung Narāmsins“ – Orientalia NS 52, 67–72.

Walter Sallaberger (2008) Das Gilgamesh-Epos, Myhos, Werk und Tradition, München: Verlag C.H. Beck.

 

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadur.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English