Esiletõstetud lood

Taevase ja maise maailma vahel (Jh 17:11–17)

Foto: Tanel Valdna, ERR

„Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!  Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.  Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.  Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.  Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.  Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.“ (Jh 17:11–17).

 

Kallid kirikulised, armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.

Mul on suur au täna siin kirikus teie ees olla – veel aasta tagasi ei osanud ma seda uneski näha. Tõenäoliselt on see minu esimene ja ka viimane kord siin selles kirikus – selles maailmas – jutlustada.

Öeldakse ju, et naised on Veenuselt ja mehed Marsilt. Paralleelmaailmades elamine, alternatiivreaalsustesse peitumine on üha süvenev trend. Minul oma maailm ja arusaam, temal oma maailm ja sinul veel võib-olla hoopis kolmas maailm, milles sa elad ja millest keegi midagi ei tea. Ometi öeldakse ka seda, et elame globaliseeruvas ühiskonnas, ühes suures globaalses külas. Mis iganes kusagil juhtub, on samal hetkel ka meile teada. Meedia toob meieni uudiseid mistahes maailma nurgast ja meie elame seda siin samamoodi ja võib-olla isegi emotsionaalsemalt läbi, kui seal kaugel tegelikus sündmuspaigas. Nii et mõnes mõttes on see ilmaruum isegi väiksemaks ja hoomatavamaks muutnud. Aga igaüks elab siiski edasi omas maailmas.

Seekordne evangeeliumi kirjakoht rääkis meile jüngrite lohutamisest. See on hetk, mil Jeesus palvetab oma Isa poole. Ta teab, et on seda maailma juba selja taha jätmas või juba selja taha jätnud, ning läheb Isa juurde. Jüngrid jäävad sellesse maailma, kus nad vajavad Isa kaitset, sest maailm vihkas Poega ja vihkab ka jüngreid, kuna nemad ei ole maailmast.

Erinevad reaalsused, nii-öelda paralleelmaailmad on olnud olemas algusest peale. Maailm tänase kirjakoha tähenduses on küllap ikka seesama, mida meiegi oleme kogenud. Olgu need füüsilised või vaimsed kannatused – haigused, lähedase kaotus, vägivald, sooline diskrimineerimine, tagakiusamine päritolu, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, poliitiliste veendumuste või usuliste tõekspidamiste pärast – ühtmoodi murravad need maha iga kannatajat. Vahel tundubki ja Jeesus lausa ütleb, et maailm vihkab meid. Kurjus vihkab meid, aga sellepärast ongi vaja Jumala hoidmist, mida Jeesus oma jüngritele palus. Ta ei palunud, et meid võetaks ära sellest maailmast, vaid et meid hoitaks kurja eest. Ka selle kurjuse ja kannatuste keskel on võimalik säilitada ideaale, elada täie teadmisega, et me saame kurjuse maailmast läbi minna Vägeva kaitse all.

Ja maailm ei ole ka ainult kurjus. Maailmas on palju neid, keda on võimalik selle sama Isa sõna läbi lohutada ja julgustada – nii nagu Kristus oma jüngreid hoidis Isa nimes –, varjates neid, et ükski ei hukkuks.

Tänase evangeeliumi kirjakoha juures on huvitav märkus selle kohta, et üks jüngritest siiski langes – Juudas –, et kiri täide läheks. Tekst viitaks siin justkui tagasi Vana Testamendi psalmile 41, kus on öeldud: „Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.“ Aga kas see peaks meid heidutama? Kas peaksime keelama rahus elamist, usaldamist, leiva pakkumist teistele, kui üks meid ka reedab?

Jeesuse ülempreesterlikus palves oma Isa poole tunnistab ta otsesõnu, et tema ja Jumal Isa on üks. Sellele Isa ja Poja ühtsusele tugineb ka üksmeel jumalarahva keskel. Jeesus ütleb: „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!“. Piibliteadlased John Barton ja John Muddiman selgitavad, et kaks imperatiivi – kaks soovi –, mida Jeesus jüngrite eest Isa poole palvetades kasutab, on „hoia“ ja „pühitse“, kolmas soov hilisemas salmis 21 käib kõikide usklike kohta „et nad oleksid üks“ (17:21). Need kolm palvet kuuluvad kokku ja julgustavad meid hoidma koos osadust, mida ähvardatakse väljastpoolt. Ähvardati siis, ja küllap ähvardatakse ka praeguses maailmas. Aga meie eest palutakse, et me oleksime hoitud, pühitsetud ja üks.

Seekordne teema on kirikukalendri järgi „Jumala rahva koduigatsus“. Ja sellest teemast on kantud ka seekordsed lugemised ja laulud. Me teame, et Jeesus, kui ta Isa poole palvetas, oli tegelikult juba koju Isa juurde jõudnud. Mida see koduigatsus meile tähendab? Kas see on lootus, et kunagi selle maailma kannatused ja vaev lõppevad ja pärast surma ootab meid igavene elu? Kuidas peaks seda mõistma noor või keskealine inimene, kellel on veel aastaid selles maailmas põnevusega ringi rännata ja kes ilmselt oma lõppu veel niipea ei oota? Mis on see koduigatsus?

Kui Jeesus palub Isa poole ja ütleb, et ei tema ega jüngrid ei ole sellest maailmast, siis võib-olla me olemegi juba kodus. Oma Jumala juures. Jah, me käime selle maailma teedel, sest meil on põhjust siin olla, nii nagu Kristusel oli oma missioon, mis vajas täitmist. Meie elu maailmas on rännak Jumala hoidmise, pühitsuse all, üks olles Temaga ja omavahel ühte hoides.

Sellele rännakule on Jeesus meile kaasa andnud Jumala Sõna, millest juhinduda. Meil on ka teadmine sellest, et Kristuse missioon ei lõppenud Kolgatal, vaid sealt edasi kolmandal päeval ülestõusmisega sai kõik alles alguse. Ja me peaksime meeles pidama veel üht märksõna tänasest evangeeliumi lugemisest, milleks on rõõm. Kui Jeesus palub oma jüngritele kaitset, ütleb ta isale: „Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.“

Me elame vastuolulises maailmas, kus ideaalid ja taevas on kaugel, aga need on siiski olemas. Me elame siin, aga teame, et kuulume viimaks sinna poole. Inspireerituna taevasest väest saame rõõmuga tegutseda tänases maailmas, mida igaüks püüab veidi paremaks muuta, aga mis jääb ikkagi rikutuks. Ometi ei tohiks me heituda, vaid elada täies teadmises, et juba siinne elu on eelmaitse paradiisist, kuhu üks kord kuulume.

Aamen.

 

Meelis Süld (1979) on Eesti Rahvusringhäälingu raadioprogrammi Vikerraadio vastutav toimetaja, EELK avalike suhete komisjoni liige ning EELK Usuteaduse Instituudi teoloogiaeriala magistrant.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly
English