Esiletõstetud lood

Palves elamine ja õppimine. Jutlus Usuteaduse Instituudi 70. aastapäevaks

Lugemised: Jh 15:1–10; Ib 37:21–24; Ef 4:1–6 

Mul on suur au ja suur rõõm olla kutsutud avama Jumala sõna teiega sellel 500. aastapäeval, mil me tähistame Martin Lutheri teeside avaldamist Wittenbergis ning Euroopa kirikute asumist teekonnale reformatsiooni ja uuenemise poole. Me alustame seda teie kiriku jaoks erilist päeva ja instituudi 70. sünnipäeva tähistades Jumalat Kristuses. Kristus on teid kokku kutsunud üliõpilaste ja õppejõududena koos oma äsja uuesti ametisse seatud rektori õp dr Ove Sanderiga, et te kristliku kujunemise ja õppetöö kaudu kannaksite evangeeliumi vilja.

Ma toon teile erilised tervitused meie Rochesteri anglikaani piiskopkonnalt, mis on teie koostööpartner Porvoo ühisavalduse kaudu. Veelgi olulisemalt on aga meid sügavalt üksteisega ühendanud koosolemine meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumis.

Täna, kui me tähistame nii suure viljakandvuse lõikust, kutsub Jumal meid tagasi, et uuesti vaadata neid juuri ja oksi, mis teevad lõikuse võimalikuks. Koos ühendavad need maa meie jalge all Jumala elavuse, armastuse ja eesmärkidega, mis on Jeesuses. Selles on ka minu esimene ning peamine mõte: kõik, mida me teeme oma õpingutes ja õpetamises, nende pikkade tundide jooksul, mil me loeme, õpetame ja kirjutame, nende kuude ja aastate jooksul, mil me kasvame elava Issanda Jeesuse järgijatena ja evangeeliumi teenijatena – kogu selle tuum on seotud-olemine.

Õppida, et teenida Jeesuse evangeeliumi, tähendab armastada Jumalat kogu oma mõistusega. Uurida Pühakirja ja kiriku traditsioone, samas teenides elatist, hoolitsedes oma pere eest, olles ligimene ja sõber, tähendab armastada Jumalat kogu oma hingega. Loovutada ennast Jumala armastusele Jeesuses ning anda ennast sellisele palvele, kus sa tead seda, et sa vajad andestust ja paranemist, mitte ainult seda, et teised inimesed peavad kahetsema ja pöörduma Kristuse poole, tähendab armastada Jumalat kogu oma südamega. Jätkata Jeesuse järgijana ning evangeeliumi teenijana päevast päeva ja aastast aastasse, nii rõõmsatel aegadel kui ka siis, kui sinu teenimine teeb sulle väga haiget, tähendab armastada Jumalat kogu oma jõuga. Armastada Issandat oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga, samas armastades oma ligimest kui iseennast. Seadusetundja, kes tuli Jeesuse juurde (Lk 10:25jj), teadis oma peas seda kõike. Aga ta teadis iseennast ja Jeesus nägi selgelt, et ta ei olnud veel loonud ühendust, mis transformeeriks tema usu kohustusest viljakandvaks ja rõõmsaks eluks. Seetõttu pidi Jeesus rääkima talle loo, mis viis ta endaga väga keerulisse olukorda.

Jumal kutsub meid täna mõtisklema selle üle, mis võimaldab tõelist viljakust Jumala teenimisel. Mis saab meid päästa sellest, et me ei elaks ega kuulutaks võltsevangeeliumi või, nagu suur luterlik kirikuõpetaja Bonhoeffer hoiatas oma õpilasi, mis saab meid päästa selle eest, et me ei oleks ukselt uksele „odava armu” kaubitsejad? Veidi keerukamalt sama mõtet sõnastades küsin seoses kiriku tunnistusega siin Eestis ning seoses instituudi tarviliku tööga, et mis peaksid olema põhilised lähtekohad ning jätkuvad prioriteedid meie kujundamisel ja harimisel teenijatena. Olla kiriku juhtideks, kes elavad ja kuulutavad rõõmusõnumit, mis kannab tõde sellest, kes on Jeesus; olla selge selles osas, mis on kesksed lähtekohad ja prioriteedid meie ühistes õpingutes teenijatena – need on eluliselt tähtsad küsimused meile Inglise Kirikus ja ma arvan, et need võivad olla olulised ka teile kui meie partneritele, kes kannavad tunnistust ülestõusnud Kristusest tänapäeva maailmas.

Inglise Kirikus elame me pingega sellele vahel, mida võime kutsuda „teenimine kui korraldamine” ning „teenimine kui suhtes olemine”. Teenimine kui korraldamine näeb rahvuslikku, piiskoplikku ja kohalikku kirikut organisatoorses ja halduslikus võtmes. Kui evangeeliumi ülesanne on edeneda, peame me olema arukad maailma mõtlemisviiside suhtes, õppima ettevõtlusest, mis võimaldab parimat kogudusele ja ülesandekesksele juhtimisele, peame olema teadlikud, millised seosed on strateegia, saavutatavate eesmärkide ja võimalike ressursside jms vahel. Kontekstuaalne teenimine tähendab, et me peame põhjalikult mõistma neid maailma kultuure ja praktikaid, kus me tahame anda tunnistust ülestõusnud Kristustest. Samuti on kirikuelus tarvilik nende kultuuride üle järelemõtlemine ning nendest eristumine. Kõik alates piiskoppidest kuni praostide ja kohalike kirikuõpetajateni on selles osalised. Parimal juhul võib nii kirikuõpetajate kui inimeste jaoks olla vabastav, kui mõistetakse, mida meid on kutsutud tegema ja kuidas me peaksime seda tegema. Kuid võimalik on ka see, et mõnda põhilisimat seost võetakse enesestmõistetavalt või halvimal juhul jäävad mõned põhilisimad seosed loomata, sest kavatsetult ja otsustavalt ei loo keegi neid.

Kuulus näide Inglise Kirikust oli hiljuti tutvustatud kava, mille järgi on võimalik ära tunda inimesed, kes võiksid olla „tipptegijad” vaimuliku avalikus ametis – võimalikud tulevased ülemdiakonid, toompraostid, piiskopid. Need inimesed võiksid kiiresti läbida koolituse struktuuride ja juhtimise kohta ning olla valmis kohale määramiseks. Inimesed, kes ei saa selle programmiga hästi hakkama, võivad päris kiiresti välja langeda. Kui see programm välja pakuti, siis oli seal palju teenimisstruktuuride ja -kontekstide kohta, kuid peaaegu mitte midagi põhjalikumat teenimise teoloogia ja vaimsuse kohta. Kui seda ilmset puudust vaidlustati, siis vastus oli, et me võiksime võtta seda poolt kui implitsiitset osa kogu protsessist. Teises kavas kutsuti kõiki toompraoste kiirkursusele magistri äri- ja juhtimisõppekaval. Väga hea mõte! Meil on vaja, et meie toomkirikuid kui keskseid misjoneerivaid kogukondi juhitakse ja administreeritakse nii hästi kui võimalik. Ent kui küsiti, kuhu jääb selle vaimne sisu, siis eeldati sellena toompraostide kestvat palveelu ja nende enda jüngerlust. See nähtav kindlus kirikujuhtide vaimsuse eeldamises – ilma et selle tegelikkusele pöörataks otsest tähelepanu – on muljetavaldav, ja ma loodan, et see on tegelikkuses täielikult õigustatud.

Terav reaktsioon eelkirjeldatud teenimine-kui-struktuur lähenemisele on pöörduda traditsioonilise arusaama poole, mis näeb teenimist kui suhtes olemist. Seega, seni kuni me oleme kindlad, et meie vaimulikud toetuvad osavalt palvele ning nad suudavad luua loovaid suhteid inimestega, ja seni kuni põhilised asjad on korras, näiteks avalik jumalateenistus, jutlustamine ja leer, võime olla kergendatud ega pea muretsema struktuuride pärast! Mis puutub jutlustamisse, siis vajame head rahvalikku asja, lugude pajatamist, mis aitab inimestel õppida ning annab neile samal ajal hea tunde nii enda kui ka oma kogukonna suhtes. Jutlustajatel pole vaja muretseda liiga palju Piibli tõlgendamise peensuste pärast – veendu, et suhestud sellega, kus inimesed on, ja võib-olla aita neil astuda sammuke edasi nende teekonnal Issandaga. – Kõik eelnev oleks peaaegu vastuvõetav, kui meie peamine teenimisülesanne oleks olla kahanevate koguduste vaimulik. Aga meie peamine teenimisülesanne on kasvatada järgijaid, kes lähevad Jeesuse evangeeliumiga maailma!

Tõsi, meil ei ole vaja kristlikku jutlustamist ja õpetamist, mis ei suuda ühendust leida inimestega ega nende olukordadega, milles nad peavad iga päev elama. Jutlustamine, mis ei haaku, on ülepingutatult intellektuaalne, liigselt tõsine, millel puudub olemuslik rõõm, mängulisus ja siiras Jumala armastamine, mis on evangeeliumi südames, on võimetu teenima seda, mida Püha Paulus kutsus „lootus[eks, mis] ei jäta häbisse” (Rm 5:5). Kuid samuti pole meil vaja kristlasi, kelle ootus kasvada Jumala teadmises ja armastuses on nii madal, et nad võiksid sama hästi jätta oma ajud ukse taha, kui nad kirikusse tulevad, ning siis jälle need üles korjata, kui nad lähevad välja tegelikku maailma. Tegelik maailm on see, mida Jumal armastas nii väga, et saatis oma Poja seda päästma! Kristlasi on kutsutud elama järgimist tänases maailmas, mis on täis šansse, tõotusi, väljakutseid, võimalusi ja ohte. Tõsi on see, et elav kirik on inimlik institutsioon nii nagu ka jumalik ühendus, nii et teenijate kujundamine ja harimine peavad silmitsi seisma selle reaalsusega, hoides oma alust ja tegutsemist kindlalt õiget laadi seoses.

On selge, et teie kiriku ajalugu, traditsioonid ja kultuurid siin Eestis on väga erinevad meie omadest Ühendkuningriigis. Teil on palju sügavamalt kinnistunud eeldus oodata oma kirikuõpetajatelt head haridust magistrikraadi tasemeni näiteks piiblikeeltes ja eksegeesis, süstemaatilises teoloogias ja apologeetikas. Jutlustamisel avaliku jumalateenistuse kontekstis on siin kõrgem profiil kui paljudes Inglismaa kirikutes. Kui ma esimest korda tulin Eestisse juba päris mitu aastat tagasi, olin ma sügavalt liigutatud ja innustatud, saades teada, kuidas te hoidsite kõrgekvaliteedilisi piibli- ja teoloogiaõppe traditsioone vaimulike haridusliku ettevalmistuse keskmes, ning kuidas te hoidsite elus kristliku usu lugu, tähistades seda muusikas ja laulmisega nende pikkade aastate jooksul, kui teie kirik oli tõsiselt rõhutud. Siiski küsimus seotud-olemisest jääb eluliselt oluliseks ka teile siin. Sest Eesti rahvaste kultuurid ja ootused elule muutuvad väga kiiresti. Tallinn ise on linn, mis on täiesti muutunud võrreldes sellega, mida ma esimest korda kogesin siin umbes kakskümmend aastat tagasi. Teie kirik oli suuteline hoidma oma tunnistust elus aastate jooksul, mil teda rõhuti ning piirati selliselt, nagu pole meie kunagi kogenud kogu Ühendkuningriigi ajaloo jooksul. Küsimus aga on, et kuidas te suudate luua elavaid ja viljakaid seoseid evangeeliumi ning tänaste ja homsete kultuuride vahel kiriku kaudu, mis on vaba kandma oma tunnistust ning andma end jumalateenistuses ja teenimises.

Ma olen kaks korda kasutanud väljendit „teenijate kujundamine ja harimine”. Kujundamine osutab sellele, millisteks meesteks ja naisteks me saame Kristuses, kui me valmistume „nähtavalt ennastandvaks eluks“ (Church of England Ordination Service – Bishop’s Charge to Priests, 2000) vaimuliku avalikus ametis. Hariduse tuum on kasvamine Jumala Sõna tundmises ning oskus Jumala Sõna tõlgendada, kui me jutlustame ning õpetame, et kasvatada maailmas uusi järgijaid. Tegelikult need kaks – kujunemine ja haridus, tundmine ja armastus – ei kuulu mitte ainult kokku, vaid nad on olemuslikult samad asjad. See armastus, millest ma räägin, on Jumala tundmise viis; ja tundmine, millest ma räägin, on Jumala armastamise viis. Mulle meeldib väga, kuidas üks Ameerika praktilise teoloogia isadest sellest rääkis. Ta kirjeldas teoloogilist haridust kui theoria ja habitus – viis, kuidas sa näed maailma ja kuidas sa selles elad. (Edward Farley, The Fragmentation and Unity of Theological Education Philadephia, Fortress Press 1983/2001).

Niisiis, mida on meil kristlastena, ilmikute ja vaimulikena koos vaja, et elada oma järgimist ja teenimisi sellisel viisil, et me kannaksime palju vilja ja seega osutuksime olema tõeliselt Jeesuse järgijad?

Meie evangeeliumi lugemise Jh 15. peatükis kasutab Jeesus kümnes salmis üksteist korda sõna „jääma“ (kreeka meno). Tal pidi midagi mõttes olema! See tähendab seotuks jääma. Seotuks jääma. Sinu elu sõltub sinu seotusest, mis hoiab sind õigel kohal, just nagu viinapuu okste seotus viinapuu tüvega teeb vilja võimalikuks. Ükskõik kui hästi oled sa selgeks saanud süstemaatilise teoloogia või õpetuse või isegi Piibli eksegeesi tehnilised nüansid ja kirikukorralduse, pole sellel kõigel tähtsust ilma orgaanilise seoseta Kristusega. Nagu Jeesus ütleb: „[M]inust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Jh 15:5). Lahus olles ei saa sa midagi teha. Olles seotud saad sa kanda nii head vilja, et see jääb kestma – sinu vili jääb endas kandma Kristuse elu.

Seda on palju rohkem kui öelda, et kristlikud piiskopid ja kirikuõpetajad peavad oskama sõnada palveid õigesti, enne kui nad alustavad „teenimine kui korraldamine“ tüüpi misjoneerimist. Iseenda teadlik andmine, et jääda seotuks Kristusega, on rohkem, kui öelda palveid enne teoloogiliste õpingute või teenimise alustamist. Kui Jeesus räägib endast kui viinapuust ja oma jüngritest kui okstest, siis ütleb Ta midagi palju sügavamat, midagi palju kaugeleulatuvamat. Ta ütleb, et Temaga nii lähedaselt seotuks jäämine nagu viinapuuoksad on viinapuu tüvega, tähendab oma eluenergia ammutamist Temalt. Sest kui Jeesuse järgijad tahavad kanda sellist vilja, mis jääb kestma, siis on neil vaja olla täidetud elujõuga, mis on Jumala enda armastus. See peab meid täitma ja meist välja voolama – „Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.“ (Jh 15:19). Püsida, jääda seotuks Kristusega tähendab jääda seotuks mitte millegi vähemaga kui armastusega, mis on Jumala enda elu.

Seetõttu õpetasid suured kirikuisad ja -emad, et olla teoloog tähendab olla mees või naine, kes palvetab. Evagrius Ponticus 4. sajandil ütles suurepäraselt, et „teoloog on see, kelle palve on tõene”. Püha Bonaventura oli õppejõud Sorbonne’is 13. sajandil. Tal oli kombeks lõpetada kõik oma loengud samade sõnadega: „Mu vennad (toona olid kõik mehed!), nüüd on aeg lõpetada meie kõne ja tulla Tema lähedusse, kellest oleme rääkinud.”

Natuke varem, 12. sajandil oli Püha Clairvaux’ Bernard nii mures oma vendade munkade pärast, et nad ikka oleksid kindlad ülestõusnud Kristuse kohalolus ja eesmärgis oma elus ning et neid oleks sütitatud jumaliku armastuse jõuga, et ta jutlustas oma kloostris 18 aastat sama piibliteksti – Ülemlaulu – põhjal. Tema teema oli, et tõeline järgija on see, kes igatseb ja januneb Jumala armastuse järele enda sees. „Mina kuulun oma kallimale ja tema on minu, ja tema lipp mu kohal on armastus.“ Nagu armastaja januneb armsama järele ja viinapuuoks ammutab oma elu viinapuu tüvest, nii Jeesuse järgijatena saame me elada ainult evangeeliumi järgi, ammutades oma elu tema armastuse sügavast kaevust. Jeesuse prioriteet, kui ta õpetab oma järgijaid risti varjus, on, et nende seotus temaga oleks sügavalt juurdunud.

Ma usun, et sellel on olulised järelmid viisile, kuidas me korraldame kiriku teenijate kujundamist ja haridust. See on rohkem kui tagada instituudile täielikult töötav kabel, kus kogudus saab koos palvetada, kuigi ka see on eluliselt oluline. Ma usun, et see tähendab, et nii palveelu õppimine kui praktiseerimine, kontemplatiivne palve, peab olema teoloogilise haridusprogrammi keskne osa. Kõige tõhusam Piibli eksegeesi, misjoni ja kultuuri, süstemaatilise teoloogia ning kõige muu õppimine leiab oma keskse fookuse just selles.

Ja miks see peaks nii olema? Sest kui me anname end sellisele teoloogiale, mis on palve elamine ning mis kätkeb endas Jumala armastamist kogu oma mõistusega ja südamega ja hingega ja jõuga, siis kohtame me Teda, kes ei ole keegi muu kui ülestõusnud Issand Jeesus ise.

Üks tänapäeva suurimaid teoloogia õpetajaid, Mark MacIntosh, mõtiskles, kust alustada raamatut, mis on mõeldud esimese aasta teoloogia üliõpilastele. Ta otsustas alustada peatükiga hämmastusest, sest, nagu ta ütles, „Kogu teoloogia, mis on kristlik, algab kogemusest ja see kogemus on hämmastus näost näkku kohtumise üle ülestõusnud Issanda Jeesuse Kristusega.”(Mark McIntosh, Divine Teaching: An Introduction to Christian Theology, Oxford, Blackwell 2007).

(Mulle tundub, et me ei oleks ilmselt kunagi kohtunud, meie vennad ja õed Eestist ning Inglismaalt, kui ei oleks olnud jagatud veendumust selles ühes tõsiasjas – et Jeesus Kristus on ülestõusnud ja ülistatud ning läbi oma Püha Vaimu on meiega siin ja praegu).

Ma soovin, et tähistades seda imelist lõikust, mis on teie teenimise kujundamise ja õppeprogrammide töö ja vili siin Eestis täna, võiksime me kõik leida ennast uuenenutena, jäädes seotuks ülestõusnud Issanda Jeesuse eluga, kes on meie seas, ning olla sellest hämmastunud.

Aamen.

 

Jutlus EELK Usuteaduse Instituudi 70. sünnipäeva aasta ja 2016./2017. õppeaasta lõpujumalateenistusel Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus 16. juunil 2017. Tõlkinud Karin Kallas.

 

Kanoonik Gordon Oliver, emeriteerunud Inglise Kiriku preester, on teeninud vaimulikuna nii tööstuslike, äärelinna- kui maapiirkondade kogudustes, olnud Nottinghami St. John’s College’i (St John’s School of Mission) praktilise teoloogia valdkonna juhataja ning Rochesteri piiskopkonna vaimulike väljaõppe osakonna juhataja. Raamatute Holy Bible, Human Bible: Questions Pastoral Practice Must Ask (Darton, Longman & Todd Ltd, 2006) ja Ministry Without Madness (London, S.P.C.K. Publishing, 2012) autor. Inglise Kiriku partnerlussuhete hoidjaks Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga on Rochesteri piiskopkond. Gordon Oliver on ligi kahekümne aasta vältel korduvalt viibinud Eestis ning olnud ka EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari ja EELK vaimulike konverentsi külaliseks.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English