Artiklid

Luterluse hetkeseisust ja tulevikuperspektiividest Eesti näitel

Kallid ametiõed ja -vennad, austatud külalised! Suur rõõm on kõnelda teile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juubelikongressi raames! Tänan vaimulike konverentsi juhatust nii kutse kui mulle antud teema eest. Minu ülesanne on arutleda süstemaatilise teoloogina luterluse hetkeseisu ja tulevikuperspektiivide üle Eesti näitel. Ma alustan kolmeosalist mõttekäiku selgitamisega, mis ikkagi on luterlus, ja selgitan ühtlasi metoodilist vaatepunkti, millelt luterluse piiritlemine toimub – seda, kuidas luterluse identiteet on meile ligipääsetav ja mõistmiseks antud. Küsin seejärel, kuidas ikkagi luterluse hetkeseisu hinnata, ning näitlikustan seda, arutledes luterluse rolli üle tänase Eesti kontekstis. Viimaks näitan, millises konkreetses teoloogiliselt sügavas ja hõlmavas tähenduses ajendab luterluse hetkeseisu hindamine nägema luterluse – ja ka Eesti – tulevikuperspektiive sõltuvat ennekõike haridusest.

 

1. Seda, mis on luterlus, võib määratleda loomulikult mitmesugusel viisil. Mina lähenen sellele küsimusele nii, et mõistan luterlust päris konkreetselt luterliku kiriku kaudu. See võib esmapilgul paista problemaatilise kitsendusena, ühekülgselt kirikukesksena, ignoreerivana luterluse avaramat ühiskondlik-kultuurilist tähendust või siis ka luterlusele sageli omistatud rõhuasetust sügavalt isiklikule ja individuaalsele. Mõttekäigu edenes saab aga loodetavasti ilmseks, et nii see tegelikult ei ole. Luterluse avamine luterliku kiriku kaudu on asjakohane, sisuliselt hädavajalik ja praktiliselt viljakas.

 

1.1 Küsimusele selle kohta, mis on luterlus – niisiis küsimusele luterluse identiteedi kohta –, on kohane vastata selgitamisega, mis on luterlik kirik. Põhjapaneva tähtsusega sedastuse leiame luterliku kiriku põhikirja preambulast, kus üteldakse, et luterlik kirik „rajaneb rõõmusõnumil Kristusest Jeesusest, kes on ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku Issand“. Nimetus „evangeelne luterlik kirik“ väljendab ilusasti luterliku kiriku identiteedi jaoks otsustavat asjaolu, et luterliku kiriku aluseks on evangeelium Jeesusest Kristusest. Luterliku kiriku identiteet ei asu niisiis temas eneses ja tema enda kätes, vaid väljaspool – evangeeliumis. See evangeelse luterliku kiriku põhikirja preambula esimene lause kätkeb endas mitmeid olulisi momente.

(1) Tegu on lausega, mis on sõnastatud luterliku kiriku enesemõistmise perspektiivist. Lause kätkeb endas veendumust evangeeliumi tõest ja on seega iseloomult usutunnistus – Jeesuse tunnistamine Kristuseks. (2) Asjaolu, et kiriku lättena tunnustatakse ja tunnistatakse rõõmusõnumi tõde, tähendab, et luterlik kirik mõistab end põhjapanevalt ja läbivalt määratletuna evangeeliumi kaudu. Evangeelium on see, millel kirik rajaneb – evangeelium on kiriku alus. Põhikirja § 3 kohaselt on evangeeliumi tõe tundmisele ehk pääsemisele juhtimine kiriku eesmärk. Kiriku keskne ülesanne on seetõttu Jumala sõna – seaduse ja evangeeliumi – kuulutamine ja sakramentide jagamine. (3) Preambula lause, mis pealauses lokaliseerib kiriku aluse ja identiteedi evangeeliumis, väljendab kõrvallauses ka luterliku kiriku enesemõistmist osana ühest, pühast, üleilmsest ja apostlikust Jeesuse Kristuse kirikust (vrd § 3). See tähendab, et kiriku identiteet ei ole samastatav näiteks mingi konkreetse institutsionaalse ülesehitusega, vaid kirik eksisteerib ajaloos algusest peale paljukujulisena – nagu näitlikustab ilmekalt tõsiasi, et üht evangeeliumi Jeesusest Kristusest tunnistatakse Uue Testamendi kaanonis mitmesugusel moel.

 

1.2 Asjaolu, et luterliku kiriku enesemõistmise kohaselt on kiriku ja tema identiteedi aluseks evangeelium Jeesusest Kristusest, tähendab, et kirikut mõistetakse järjekindlalt teo-loogiliselt. Veendumuse algust ja uuenemist evangeeliumi tões, s.t usku ning sellega ühtlasi usuosaduse lätet nähakse asuvana Jumala enda kõnelemises, Jumala Sõnas, Jumala enda tegutsemises. Teisiti sõnastades: kiriku mõistmine evangeeliumi kaudu, tähendab evangeeliumi tõe tunnustamist ja tunnistamist ehk uskumist Jeesusesse kui Kristusesse. See tähendab aga ühtlasi, et seda iseenda olukorra määratletust usu kaudu Jeesusesse Kristusesse tunnustatakse ja tunnistatakse Jumala ligiolu ja tegutsemise tulemusena. Kirik – see on inimesed, kes näevad iseenda ja kogu maailma tegelikkust usu silmadega, s.t Jumala tegelikkuses, tema kohalolu ja tegutsemise valguses.

Usu trinitaarse tegelikkusemõistmise ühtset tervikut, mille keskmes on evangeeliumimõistmine, sõnastab kokkuvõtlikult vanakiriklik ristimistunnistus. Apostliku usutunnistuse suurepärast seletust võime lugeda evangeelse luterliku kiriku usutunnistuskirjadest, Lutheri katekismustest aastast 1529. Aasta varem koostas Luther samale vanakiriklikule tekstile orienteerudes testamendilaadse usutunnistuse, mida võib pidada evangeelsete luterlike kirikute usutunnistuse algkujuks. Tolles Lutheri usutunnistuses sisaldub võtmelõik, mida võib nimetada usutunnistuse summaks. See väljendab hõlmavalt ja ilmekalt asja, mille küljes „süda ripub“, s.t seda, mida usk usub – seda, mis on usu asi:

„See on kolm isikut ja üks Jumal, kes on end meile ise täielikult andnud kõigega, mis ta on ja omab. Isa annab meile ennast taeva ja maaga, ühes kõigi loodutega, nii et nad peavad meid teenima ja meile kasulikud olema. Aga see and on Aadama langusega muutunud pimedaks ja kasutuks. Seepärast on seejärel ka Poeg end ise meile andnud, kinkinud kõik oma teod, kannatuse, tarkuse ja õiguse ning meid Isaga lepitanud, et me – taas elavate ja õigetena – võiksime ka Isa tema andidega ära tunda ja teda omada. Kuna aga see arm ei oleks kellelegi kasuks, kui see jääks salaja varjatuks ja ei saaks tulla meie juurde, siis tuleb Püha Vaim ja annab end samuti meile täielikult. Ta õpetab meid ära tundma seda Kristuse heategu, mis meile on osutatud, aitab seda vastu võtta ja hoida, kasulikult kasutada ja jagada, kasvatada ja edendada. Ja ta teeb seda nii sisemiselt kui välimiselt: sisemiselt usu ja teiste vaimulike andide kaudu, välimiselt aga evangeeliumi kaudu, ristimise ja altarisakramendi kaudu, mille kaudu ta – kolme vahendi või viisi kaudu – tuleb meie juurde ja teeb meis Kristuse kannatuse meie õndsuseks elavaks.“ (Martin Luther, „Usutunnistus“ [1528]).

Usutunnistuses, mida pühapäeviti ka luterlike koguduste jumalateenistusel tunnistatakse, sõnastatakse kristlik-piibelliku õpetuse summa – Looja kohalolu Kristuses Püha Vaimu kaudu. Seega tunnistatakse Isa, Poja ja Püha Vaimu tegutsemist, mille tulemuseks on inimese tunnistus „mina usun“ ja koguduse tunnistus „meie usume“. Usutunnistuse sisuks on Jumala enda tegutsemine – tegutsemine, mille tulemuseks on veendumus sellest, kes on Jumal, mida ta tahab ja teeb. Suure Katekismuse sõnadega: „[N]eis kolmes artiklis on ta ise ilmutanud ja avanud oma isaliku südame sügavuse ning sõnul väljendamatu armastuse. Ta on meid loonud ju selleks, et meid lunastada ja pühitseda“ (Martin Luther, „Suur Katekismus“ – Luterlikud usutunnistuskirjad. Tallinn: SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, 226–296, 267j).

See veendumusele jõudmine Jumala südame laadist – sellest, et ta teostab kõiges oma lepitus- ja osadustahet – vabastab elule usalduses Jumala vastu ja rõõmsas kuulekuses tema tahtele. Nii on usutunnistuse ja kristliku õpetuse sisuks õigupoolest see, mida Jumal ise õpetab, kinkides end meile Isa, Poja ja Püha Vaimuna ning olles nõnda ise usu ja usuosaduse lätteks ja aluseks. Seega asjaolu, et kirik mõistab end rajanevana evangeeliumil, tähendab iseenda tegelikkuse ja olukorra mõistmist määratletuna Püha Vaimu tegutsemise ja ligiolu kaudu. See on Jumal Püha Vaim, kes avab inimeste südamed evangeeliumi tõele ja teeb oleviku olukorra mõistetavaks kui kütkestatud ja kaasahaaratud olemise kolmainu Jumala tegelikkusest. Elamine usus on oma oleviku tajumine sellises määratletuses ja elamine sellise orientatsiooniga.

Seega, kui luterliku kiriku põhikirja preambula nimetab kiriku alusena rõõmusõnumit Kristusest Jeesusest, siis väljendab see veendumust, et kiriku aluseks ei ole mingid inimlikud kokkulepped ja kompromissid õpetuse sõnastuse osas. Kiriku aluseks ei ole ka inimeste tehtud isiklikud usuotsused ja sellele järgnev soov liituda endasugustega. Kiriku aluseks ei ole mingid erilised õpetusvormelid ja uskumuste kataloogid ega ka erilised käitumisviisid ja väärtuste kataloogid. Veendumust, et luterlik kirik rajaneb evangeeliumil, tuleb mõista kui veendumust Püha Vaimu väes. Kiriku alust iseloomustatakse pneumatoloogilisest perspektiivist – evangeeliumi nähakse Jumalast lähtuva tõe Sõnana Jumala kohta, usku ja usuosadust loova Sõnana. Kiriku kui usklike osaduse identiteeti mõistetakse kolmainu Jumala elava tegelikkuse kontekstis ja määratuna tema enda tegutsemise kaudu.

 

2. Olen jõudnud teise sammuni. Ma visandasin eelnevas luterluse identiteedi luterliku kiriku enesemõistmise kaudu. Kirik on rõõmusõnumil rajanev usuosadus, mis on oma lätte kaudu kutsutud ja seatud olema rõõmusõnumi tõe tunnistaja ja sellisena Jumala lepitus- ja vabastustöö instrument. Nõnda koondub kirikumõistmises õigupoolest kogu kristlik õpetus. Arusaamises kirikust sisaldub usu arusaamine tegelikkusest üldse, sh arusaamine inimesest, ühiskonnast, ajaloost.

 

2.1 Kuidas ikkagi luterluse hetkeseisu hinnata? Võtmetähtsusega on siin arusaam, et luterliku kiriku hetkeseisu hindamisel on vajalik orienteeruda usu enda tegelikkusemõistmisele. Loomulikult on luterluse hetkeseisu kohta võimalik küsida väga erinevatest vaatepunktidest. Sõltuvalt vaatepunktidest võib olukorra iseloom paista erinevana. Erineda võib see, millisena tajutakse olukorras sisalduvaid ülesandeid ja väljakutseid, aga ka see, mis moel neile reageerida. Kiriku jaoks on väljakutseks integreerida erinevaid lähenemisi hetkeseisu hindamisele kiriku enesemõistmise horisondil – usu tegelikkusemõistmise horisondil, mis tajub olevikku Jumala oleviku valguses. Ülesanne on hinnata kiriku ühiskondlik-ajaloolist situatsiooni kiriku evangeelse lätte ja identiteedi valguses. Ülesanne on hinnata hetkeseisu selle valguses, millena ja milleks kutsub evangeelium kirikut olema, s.t usuosadus, mis rajaneb rõõmusõnumil Kristusest Jeesusest ja elab osadusena, mis annab sellest tunnistust. Evangeelium vabastab usule – elule usalduses end evangeeliumis kinkiva Jumala vastu, elule koos Jumalaga. Just nõnda rajab evangeelium ka kirikut, usklike osadust, mis tunnistab rõõmusõnumit. Usu allikas on osaduse allikas.

 

2.2 Kui me peame juubelikongressi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 100. sünnipäeva puhul, siis kehtib see ühenduses kiriku korraldusvormiga, kiriku kogetava sotsiaalkujuga. Ilma selleta kirikut ajaloos ei leidu. Kirik, mida usutakse evangeeliumi poolt looduna, võtab ajaloos ja igas ühiskondlikus kontekstis alati kuju kõigile kogetava ühise eluna. Kirik on mitmesuguste tegevuste ehk institutsioonide korrastatud tervik ja nii ise ühiskondlik institutsioon, mis kujundab ühiskonda tervikuna. Nagu see on ülesandeks igas olevikus, nii nähti ka 100 aastat tagasi vaeva selle nimel, et kujundada kirikut viisil, mis oleks tolles ajaloolises ja ühiskondlikus olukorras ustavam evangeeliumile, paremini kooskõlas kiriku identiteediga, aitaks olla ehedam instrument rõõmusõnumile. Nii sai siinsest luterlikust kirikust korralduslikult „vaba rahvakirik“. Just sellist kirikukuju ümberkujundamist nägid toonased kirikuõpetajad ja teised kirikuliikmed toonaste ühiskondlike murrangute olukorras ülesandena ja vastavuses kiriku evangeelse identiteediga. Faktiliselt tähendas see kiriku puhul eristamist nende joonte vahel, mis kuuluvad kiriku lättel rajanevatena kiriku identiteedi ja kontinuiteedi juurde olemuslikena, ning nende joonte vahel, mis ajaloolises-ühiskondlikes kontekstides teisenevad ja nõuavad vastutustundlikku kujundamist. Sõna „vastutustundlik“ osutab asjaolule, et ülesandeks on tajuda kiriku olevikuolukorda, hinnata selles kätketud ülesandeid, otsida neile lahendusi ja viia neid ellu usu perspektiivist, s.t evangeeliumis avaliku Jumala oleviku valguses. Seda tähendab kiriku iseseisvust. Seda, et kirikukorraldus ühiskonnas on kiriku enesekorraldus ja toimub kiriku enesemõistmise valguses, mitte allutatuna poliitilistele või muudele huvidele ja kaalutlustele.

 

2.3 Näitlikustada tahaksin ma küsimust luterliku kiriku tänase hetkeseisu kohta, mõtestades selle rolli tänases Eesti ühiskonnas. „Vaba rahvakirik“ püüab aidata kirikukorralduse tasandil kehtivusele sellist käsitust kristlikust kirikust, mis sisaldub reformatoorse teoloogia põhiarusaamades. Siia juurde kuulub arusaam poliitilise ja religioosse valdkonna õige eristamise olulisusest. Eristamine ei tähenda kindlasti lahutamist, kuid igal juhul ei ole kirik poliitilise süsteemi allsüsteem ning sama oluline on ka vastupidine: poliitiline süsteem ei ole kiriku allsüsteem. Selle eristustarvilikkuse vajalikkuse taju on tänapäeva Eestis erinevatel kaalutlustel levinud ja jagatud küllalt laialdaselt. Poliitilist süsteemi ei saa ega tohi absolutiseerida. Poliitilise süsteemi võim ja pädevusala on piiratud, mitte totaalne. Räigelt totalitaarse režiimi ebainimlikkuse pikaaegne kogemus kuulub tänase Eesti kujunemislukku ja mõjutab olukorda, milles asub luterlik kirik. Luterliku kiriku korraldamine vaba rahvakirikuna tähendab tunnustamist, et ühiskond on religioosselt ja maailmavaateliselt paljukujuline. Kirikusse kuulumine on vabatahtlik.

Eesti ühiskonna kui terviku elus osalevad väga mitmesuguse usulis-religioossete ja maailmavaateliste põhiveendumuste esindajad. Märkimisväärne vähemus Eesti ühiskonna liikmetest kuuluvad erinevatesse kristlikesse kirikutesse. Viimased teevad Eesti Kirikute Nõukogu vahendusel omavahel nii mõneski valdkonnas koostööd, kuid päriselt kirikutena tunnustatakse üksteist vastastikku või ühepoolsest üksnes osaliselt või üldse mitte. Loomulikult on Eestis muid religioosseid ja maailmavaatelisi kogukondi. Ka siis, kui end mingisuguse konkreetse religiooniga seotuna ei tajuta, ei tähenda see loomulikult, et inimese osalust ühiskondlikus elus ei tingiks, inspireeriks ja suunaks see, millised on tema maailmavaatelised põhiveendumused, tema elulooliselt kujunenud hoiak ellu kui tervikusse. Need veendumused on igaühe isikliku elukäigu ja kogemuste tulemus ja on jätkuvas kujunemises. Need võivad olla rohkem või vähem teadvustatud, rohkem või vähem sõnastatud ja nii ka rohkem või vähem avalikult ligipääsetavad ja diskuteeritavad. Need inimese põhilised eluveendumused, tema südamelaad ja ellusuhtumine, moodustab tingiva tausta ja orientiiri tema osalemisele ühiskondlikus kooselus.

Ühiskondliku elu poliitiline korrastatus ja funktsioneerimine riigina sõltub sellest ja eeldab, et riigi kodanikud on sellised olendid, kes on oma südametunnistuses erisuguselt seotud, keda iseloomustavad erinevad religioossed ja maailmavaatelised veendumused. Seda äratundmist peegeldab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. § 40 „Igaühel on südametunnistuse- usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.“ See on luterliku kiriku perspektiivist ehedalt kristlik ja igati inimlik tõdemus. See põhiseaduse säte tunnustab asjaolu, et inimeste südameveendumus ja selle kujundamine ei kuulu poliitilise toimimise kompetentsi ega saa olla riigi ülesanne. Seega ühiskond, inimeste ühiskondlik kooselu oma erinevates dimensioonides ja valdkondades, ei omanda oma identiteeti mitte poliitiliselt. See oleks totalitarism. Ühiskondliku elu aluseks on inimeste tegutsemist ja ühiskonnas osalemise viisi orienteerivate eluveendumuste kommunikatsioon ja selle tulemused. Taoliste veendumuste ja usuliste-maailmavaateliste ühenduste vabaduse respekteerimine tähendab selle respekteerimist, et ühiskonna kui terviku avalikkus on põhimõtteliselt pluralistlik. Vaba rahvakirik tähendabki taolise olukorra tunnustamist normaalse ja küpse olukorrana. Sarnaselt näeb seda ka tuleval aastal 100-aastaseks saav Eesti Vabariik.

Ühiskondliku kooselu identiteedi andja, suunaja ja alusena võidakse mõista erinevaid asju. Absolutiseerida võidakse poliitikat, aga näiteks ka majandust – kui ühiskondlikku elu, aga ka inimeste eraelu vaadeldakse ja mõistetakse üksnes või peaasjalikult majandussuhete võtmes. Ka ühiskonna pidamine põhinevaks teadusel või teaduslikel teadmistel on naiivne ja ebarealistlik, ülehinnates teaduse suutlikkust ja rolli ning alahinnates teadustegevuse perspektiivsust. Tendentsina on tegemist ebateadusliku katsega teadust ideologiseerida. Loomulikult on aga luterliku tegelikkusekäsitusega ning sellele orienteeruva vaba rahvakiriku ideega vastuolus ka mingi ühe konkreetse religiooni – nt luterliku kiriku – propageerimine või poliitiline väärkasutamine aluse- ja identiteediandjana ühiskonnale kui tervikule, niisiis tsiviilreligioonina.

Eelöeldu tähendab, et nii luterliku kiriku põhikirja kui Eesti Vabariigi põhiseaduse perspektiivist tunnustatakse faktiliselt seda, et inimlik ühiskond ja avalikkuse korraldus on selline, mis võtab tõsiselt inimest kui isikut ja tunnustab südametunnistuse ja usu vabadust. See aga sisaldab ühtlasi tunnustamist, et inimlik ühiskond ja avalikkuse poliitiline korraldus on selline, mis respekteerib ühiskonda usupõhisena, s.t tunnustab ühiskondliku tervikkooselu maailmavaatelis-religioosset, mitte aga poliitilist, majanduslikku ega isegi teaduslikku alust. Poliitilise valdkonna või terviktegevuse spetsiifiline ülesanne ja panus ühiskonna kui terviku elus on niisiis ühe erilise interaktsioonisüsteemi panus teiste seas ning on – vähemalt peaks olema – oma pädevuses selgelt piiratud.

Näiteks hiljuti Eesti Vabariigi presidendi väljendatud seisukoht, et Eesti riik on „rangelt ilmalik“, on põhiseaduses sedastatud riigi maailmavaatelise neutraalsusega selges vastuolus ja omistab riigile ekslikult spetsiifiliselt positiivse maailmavaatelise hoiaku. Põhiseadus seda ei tee. Taoline seisukoht näib peegeldavat pikka aega laialdaselt kehtivaks peetud dogma, et erinevad religioossed-maailmavaatelised veendumused on eraasi, mis on ebaolulised ja millel ei saa olla kohta avalikus poliitilises ruumis, mis orienteerub universaalselt mõistlikule. Taolise arusaama naiivsus ja ebarealistlikkus jõuab üha enam kohale ka Eestis. Loomulikult ei saa eirata religioossete-maailmavaateliste veendumuste konfliktipotentsiaali, kuid lahenduseks ei ole kindlasti nende poliitiline tasalülitamine ja väljatõrjumine avalikkusest. Vajalik on just vastupidine: tunnustada religioosse-maailmavaatelise kommunikatsiooni avalikku olulisust ning toetada avalikkuses erinevate religioossete ja maailmvaateliste positsioonide vahel ja üle toimuvat suhtlust. Religioosselt-maailmvaateliselt neutraalne riik sõltub niisiis tegelikult sellest, et ühiskondlikus elutervikus tegutsevad riigi õiguskorra raames, kuid iseseisvana ja enesekorralduse õigusega erinevad religioossed-maailmavaatelised kogukonnad, mis näevad oma kutsumust ja ülesannet just nimelt inimeste eluveendumuse kujundamises – nende südame harimises. Selle rolli avaliku olulisuse märkamine ja tunnustamine on Eesti ühiskonnale jätkuvalt väljakutseks, kuid mitmel põhjusel täna ilmselt lihtsam kui mõni aeg tagasi.

 

3. Olen jõudnud kolmanda ja viimase sammuni. Eelnenud kahe sammu taustal saab ütelda, et luterliku kiriku identiteedilättes juurduva ühiskondlik-avaliku vastutuse keset tuleks tänasel päeval näha ennekõike hariduses ja haridustöös. See kõlab esmapilgul võib-olla reduktsionistlikult ja nõuab seetõttu selgitust ja täpsustamist.

 

3.1 Luterliku kiriku väljakutse ja kutsumus Eesti ühiskonnas on olla iseseisvalt kirik, oma avalikku, kõigile kogetavate tegevuste ja institutsioonide tervikut isekorraldav kirik. Kuivõrd selle iseseisvuse ja isekorralduse lätteks on evangeelium, siis sõltub kiriku vabaduse määr sellest, mil määral kirik orienteerub oma elus ja tegevuses oma evangeelsele lättele ning selles kätketud eesmärgile ja ülesandele.

Kirik on maailmas kogetav kui sotsiaalsete institutsioonide kogum, mida kiriku enesemõistmise kohaselt Jumal ise kasutab instrumendina, et inimestele saaks kogetavaks evangeeliumi tõde, mis kujundab südame ümber uskmatusest usku. Nii on kirik oma kogetavas institutsioonide tervikus kristliku elu identiteedikese – koht, kus toimub usu algusesaamine ja uuenemine. Kogetava kiriku sotsiaalsed institutsioonid on seega keskselt inimeste südame – nende isikliku kristliku identiteedi kujunemise ja kujundamise institutsioonid. Isikliku ja ühise kristliku elu identiteedikujunemise, selle algusesaamise, kujundamise ja uuenemise keskne sündmus on jumalateenistus. Jumalateenistus on kiriku tegevustes keskne institutsioon – kristliku elu kiriklik identiteedikese, ehkki sellega kiriku haridusinstitutsioonid ei piirdu. Hetke pärast tulen nende juurde tagasi. Kristliku eluna – evangeeliumitõe veendumusest inspireeritud ja orienteeritud eluna – ulatub kogetav kirik ja selle kujundav mõju ühiskondliku elu teistesse seostesse ning kujundab kaasa kogu ühiskonna iseloomu, korraldust ja arengusuundi. Ühiskondlikku elutervikut kujundav on kirik aga juba ka kõigi isekorralduslike, oma lättest ja eesmärgist juhitud tegevustega. Luterliku kiriku tulevikuperspektiive silmas pidades peatun lõpetuseks pisut lähemalt esmalt teoloogia ja siis kooli erilisel tähtsusel.

 

3.2 Luterliku kiriku enesekorralduse õiguslikuks aluseks olev põhikiri fikseerib algusosas (§ 4) kiriku „õpetuse alused“, milleks on teatud tekstid. Õpetuse alustes on talletatud algne tunnistus kirikut rajava Kristuse Jeesuse rõõmusõnumi tõelisusest ja juhatus evangeeliumiusus kätketud tegelikkusemõistmise juurde. Ligipääs kiriku õpetuse alustele ja seega sellele, mida kirik ja usk inimese, maailma ja Jumala kohta õpetab, eeldab õppimist ja haridust. Kiriku elu, enesekorraldus ja kujundamine toimub üksnes siis vabalt ja tõesti kirikuna, kui järjekindlalt orienteerutakse kiriku õpetusele, s.t kui ollakse õppinud vaatlema maailma Kristuses avaliku Jumala valguses. Seetõttu on ka teoloogial ja teoloogilisel haridusel kiriku jaoks eriline tähtsus.

Väljakutseks ja ülesandeks on arendada teoloogiat, mis aitaks kirikul orienteeruda ka ühiskonna ja iseenda hetkeseisus, tuvastada selles sisalduvaid ülesandeid ja leida teid nende lahendamiseks. Teoloogia on kiriku ja usu eneserefleksioon, s.t kiriku ja usu mõistmine sellest vaatepunktist, millest lähtuvalt kirik ja kristlik usk ennast ise mõistavad – evangeeliumis avaliku kolmainu Jumala tegelikkuse ja tegutsemise vaatepunktist. Kirik ei saa oma olemuse, sotsiaal-ajaloolist hetkeseisu ja tegevuste raskuspunktide mõistmist ja hindamist naiivsel kombel importida väljapoolt, lasta seda dikteerida teistel. Kirik on kirikuna vaba ja kirik üksnes siis, kui ta ise järjekindla eneserefleksiooni käigus tajub ja tõlgendab olevikusituatsiooni ajaloolis-empiirilisi jooni kristliku tegelikkusemõistmise põhijoonte horisondil. Seega, üksnes teoloogia saab olla kirikliku praktika orienteerumishorisont ja –instrument. Järjepidevaks ülesandeks on seega hea, võimeka ja suutliku teoloogia arendamine, mis võtab tõsiselt nii teoloogia enese sisemist tarvilikku jaotumist mitmeteks põhidistsipliinideks, aga ka teoloogia ülesannet dialoogiks teiste mitteteoloogiliste distsipliinidega. Üksnes nõnda saab luterlik kirik iseendaks jäädes olla konteksti- ja olukorratundlik, tuvastada ülesandeid ja otsida neile asja- ja ajakohaseid lahendusteid. Teoloogia kui kiriku ja usu eneserefleksioon ei ole mitte kirikliku praktika eeldus, vaid teoloogiliselt vastutustundliku – evangeeliumile orienteeritud – praktika esimene samm. Arvamus, et praktiline on üksnes praktiline teoloogia on sügavalt ekslik.

Seetõttu on luterliku kiriku eriline tulevikuvastutus teha endast olenev, et Eestis oleks jätkuvalt usuteaduskond, kus õppida ja õpetada teoloogiat evangeelses luterlikus paradigmas. Täna paistab see tähendavat vastutust pidada Eesti ainsat evangeelset-luterlikku usuteaduskonda Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudis. Ülioluline on instituudi edasiarendamine nõnda, et see suudaks täita ka kiriklik-teoloogilise uurimiskeskuse rolli. Väga oluline on aga jätkata ka koostööd Tartu Ülikooliga ja rõhutada kirikupoolset lootust ja tuge, et meie riiklik, mittekonfessionaalne usuteaduskond näeks ühe oma raskuspunktina jätkuvalt ka evangeelse teoloogia õpetamist ja uurimist. Järjepidev eestikeelne teoloogiline kõrgharidus ning eestikeelse teoloogilise töö ja kõneluse toimumine on kriitiliselt oluline luterliku kiriku, aga ka Eesti ühiskonna kui terviku jaoks.

 

3.3 Luterliku kiriku kui südame- või ka hingehariduse institutsiooni tegevus Eestis ei piirdu jumalateenistusega koguduseelu keskmes, ehkki jumalateenistus ja jutlus, nii nagu kasuaaliad, on oma tuumas südameharidus ja hingehoid. Südame kujundamine väikeste laste puhul toimub eelkõige koduse elu kontekstis. Sageli, kuigi mitte igal pool, on toeks koguduse pühapäevakool. Tänaseks on loodud päris mitmeid kiriklikke lasteaedu ja päevahoide. On kogudusi, kus toimub noortetöö. Siis on muidugi leerikool gümnaasiumivanuses noortele, kus aga väga sageli osalevad muidugi erinevas vanuses täiskasvanud. Riiklikes koolides on usuõpetus mõnes üksikus koolis. Täiskasvanutele on küllaltki paljudes kogudustes piiblitunnid, toimub koolitusi ja pakutakse erinevaid nõustamisteenuseid. Tulevikuperspektiive silmas pidades on luterliku kiriku jaoks kõige suurem ja keerulisem, aga ka paljutõotavam väljakutse ilmselt üldhariduskooli taastamine enesestmõistetava kirikliku haridusinstitutsioonina. Seda vajadust tajutakse kirikus üha teravamalt ja tänaseks on loodud mitmeid kirikukoole. Seda teed tuleb käia edasi, sest kooliealiste lasteni ja noorteni jõudmine on luterliku kiriku jaoks ka viimastel aastakümnetel väga tugevalt takistatud. Seetõttu on kirikukoolide pidamine ja loomine hädavajalik.

Suureks väljakutseks on aga selle sammu astumine ja esitlemine viisil, mis vähendaks võimalusi, et seda tajutakse avalikkuses kapseldumisena, eemaletõmbumisena ja vastandumisena ning peetakse seetõttu ühiskonna religioosse-maailmavaatelise konfliktipotentsiaali suurendamiseks ning ühiskondliku sidususe ja rahu ohustamiseks. Seega, (1) vajalik on toetada ka teiste religioossete ja maailmvaateliste kogukondade samalaadseid püüdlusi. (2) Vajalik on selgitada, et kirikukoolid aitavad täita just seda eelpool kirjeldatud südamehariduse funktsiooni, mis on ühiskonna kui terviku jaoks väga oluline, aga mida neutraalne riik ise ei täita ei saa. (3) Vajalik on jätkuv oikumeeniline suhtlus teiste kirikutega, aga kindlasti ka suhtlus teiste religioonide ja maailmavaadete esindajatega. Avalikult peab saama kogetavaks ja mõistetavaks, et usulis- maailmavaateliste põhiveendumuste ja tõetaotluste erinevus ei päädi vältimatult konfliktis ja vägivallas, vaid võimalik on konstruktiivne suhtlus ja ühes ühiskonnas üheskoos elamine.

Ehkki riiklikud koolid ei ole Eestis maailmavaateliselt ilmalikud, vaid neutraalsed – nii nagu seda on Eesti Vabariik –, on tõsiasi see, et isegi mittekonfessionaalset usundiõpetust on võimalik paraku õppida üksnes vähestes Eesti riiklikes koolides. Luterlik kirik on õigusega toetanud usundiõpetuse arendamist ja koolide õppekavadesse liitmist, kuid isegi siis, kui sellest hakkaksid osa saama paljud või enamik kooliõpilastest, ei oleks see ikkagi piisav. Kiriku kui haridusinstitutsiooni töö on suunatud eesmärgile, milleni jõudmine pole ei õpetajate ega õpilaste endi kätes. Nimelt eesmärgile, et igaüks ise avastaks iseend, kõiki oma elusuhteid ja kogu maailma kantuna jumalasuhtest, et igaüks õpiks ise elama maailmas evangeeliumi valguses ja võiks olla oma eluga rõõmusõnumi tunnistaja maailmas. Kristlikes üldhariduskoolides, kus erialaaineid õpetatakse loomulikult riikliku õppekava järgi, asetub õppetöö kristliku vaimsuse ja elu tervikruumi, mis palju ehedamalt ja loomulikult võimaldab kogeda seda, mis kristlik usk on – et see ei ole vaid mingite veidrate uskumuste, rituaalide ja käitumisnormide kogum, vaid oleviku kogemine ja tajumine evangeeliumis kingitud jumalasuhte kaudu ning elamine selle rõõmsa veendumuse väes.

Just erinevate haridusinstitutsioonide toimimise järjepidevuse eest hoolitsemine ning nende hoolikalt läbimõeldud ja pikaajaliselt plaanitud edasikujundamine ja edendamine näib tulevikuperspektiive arvestades luterliku kiriku jaoks esmatähtsa ülesandena. See on ülesanne hoida ja kujundada kiriku tegevusi ja kiriklikke institutsioone nii, et kristlikule identiteedile orienteeritud ja seda tunnistav elu võiks üha uuesti saada alguse, kujuneda iseseisvaks ja küpseks, olla elujõuline ja kujundada kaasa ühiskondliku elu tervikut.

Luterliku kiriku tulevik Eestis sõltub niisiis sellest, et inimestel õnnestub ühenduses kirikuga kogeda tähendusrikkaid ja sügavaid hariduselamusi – selliseid, mis kutsuvad ja inspireerivad neid aktiivselt osalema kristlikus elus ning kiriklikus elus kui kristliku elu identiteedikeskmes. Need hariduselamused võivad vallanduda ka näiteks ühenduses kiriku diakooniatööga. See võib aidata tajuda, kuidas kristlik elu tervikuna on elu ligimese ja kogu loodu hüvanguks. Diakoonia kiriku tegevusena kehastab seda, mida tähendab elu koos evangeeliumis avaliku Jumalaga – et see tähendab armastust, halastust, nõrgemate ja abivajajate toetamist, ebaõigluse vastu väljaastumist, loodusest hoolimist. Diakoonia näitlikustab kristliku elu mõtet ja kuju kutsumusena, Jumala kutsele vastava teenimisena.

Ma jõuan lõpule. Nagu öeldud, sõltuvad luterluse tulevikuperspektiivid sellest, et kogetakse luterliku kiriku olulisust ja ollakse inspireeritud osalema luterliku kiriku elus ja töös – et osaletakse koguduseelus ja toetatakse üldkiriklikke töövaldkondi. Aeg-ajalt on vaieldud selle üle, kas luterliku arusaama kohaselt tähendab kristlik elu eelkõige midagi isiklik-individuaalset või pigem sotsiaalset ja poliitilist või ikkagi midagi kiriklikku. Ka Eesti luterluse hetkeseisus kohtab ühe või teise seisukoha eestkõnelejaid. On neid, kelle jaoks esiplaanil on usu isiklik kogemuslikkus, vaimsus, hingehoid. On neid, kes rõhutavad sotsiaalset vastutust ja teenimist. On neid, kelle tähelepanu keskmes on kiriku liturgia, õpetus ja amet. Luterluse tulevikuperspektiivide jaoks on oluline jaatada kristliku eksistentsi isiklikku, poliitilis-sotsiaalset ja kiriklikku mõõdet ning neid mitte vastandada. Sama oluline on aga ka edendada arusaamist sellest, et need erinevad mõõtmed juurduvad ja koonduvad kristliku elu kiriklikes haridusinstitutsioonides ja -praktikates, sest neid kasutab Jumal ise tööriistadena inimeste südamete harimisel – inimkonna ja loodu eshatoloogilisel uuendamisel. Ja seda ka Eestis.

Suur tänu teile tähelepanu eest!

 

Ettekanne Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kirikukongressi „Vaba rahvakirik 100“ raames toimunud vaimulike konverentsil Tartu Jaani kirikus 26.5.2017. Töödeldud ja täiendatud kujul ilmub see EELK Usuteaduse Instituudi toimetiste sarjas EELK 100. juubelile pühendatud köites.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English