Arvamused

Loodu pole müügiks – loodu heaolu kaitseks

Suhestun järgnevas arvamusloos Martin Koppi kirjutatud esseega „Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõigluse kaitseks“ (Kogumikus Jumala armu poolt vabastatud, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 247–255), mis on avaldatud Luterliku Maailmaliidu (LML) reformatsiooniaasta puhul välja antud brošüüris „Loodu pole müügiks“. Kopp tutvustab lühidalt kliimamuutuste probleeme ning ohte, seejärel vastab küsimusele, kuidas kliimamuutused on õigluse küsimus. Kopp näitab, kuidas kliimamuutuste ja nende põhjuste temaatika on seotud teoloogiaga. Ta seob selle loomisteoloogia ning õigluse teoloogiaga. Essee viimases osas esitab Kopp küsimused, millele tahangi keskenduda. Tegemist on põhimõtteliste küsimustega, kuidas peaksid teoloogid, tema näites LML, kliimaõigluse teemat propageerima ning milliseid vahendeid kasutama, et saavutada muutused kliima ja loodu(se) heaks. Tsiteerin järgnevalt Koppi küsimusi ning probleemipüstitust, millega suhestun:

„[V]õib-olla oleks kõige parem viis säästa loodust suurtest kliimamuutustest  ja nende mõjust, kui me rõhutaksime selles valdkonnas julge tegutsemisega kaasnevaid majanduslikke eeliseid. Kas me kristlastena peaksime kasutama majanduslikku argumenti, et panna inimesi ja valitsusi tegema moraalselt õiget valikut? Kas see oleks sobilik meie identiteedile kirikute osaduskonnana? /…/ [M]eil ei ole aega ühiskondlikke kujutelmi ümber pöörata, et neid kujundaksid majanduslike argumentide asemel rohkem moraalsed argumendid – kui see üldse on võimalik. (Samas, 253). /…/ Kas me ei kasuta sel juhul abivahendina täpselt sama asja, mis on meie praeguse kriisi põhjustanud? /…/ Kas osaduskond, mille ülesanne on olla hääletute, vaeste ja haavatavate eestkõneleja, võib kasutada liikumapaneva jõuna inimeste egosimi? (Samas, 254).“

Lühidalt öeldes on probleemil (vähemalt) kaks tahku: esiteks on tegemist kiireloomulise probleemiga, mis vajab lahendamist kohe; teiseks, siit lähtuvalt tekib küsimus, kuidas motiveerida kogu inimkonda selle eesmärgi nimel töötama. Kui on teada, et inimesi mobiliseerib tegutsema nende vahetu materiaalne kasu, kas siis võib õilsa eesmärgi nimel abivahendina toetuda sellistele inimeste tungidele, mis algselt probleemi tekitasid? Või peaks osa n-ö kliima päästmise programmist olema ka inimeste mõttemudelite ja väärtuste ümberprogrammerimine, mis võtaks aga palju aega ja võimalik, et niiviisi ei jõuta loodust muutuste käest päästa.

Tegemist ei ole probleemiga ainult kristlikust vaatenurgast, vaid ilmselt seisab iga kliimaõiguslane ja keskkonnaaktivist sarnase dilemma ees. Kristlikus perspektiivis võib probleemil olla aga lisadimensioone, nagu näiteks Koppi tsiteeritud probleemipüstituse viimane küsimus näitab. Igal juhul on kristlusel ja kristlikel institutsioonidel olemas üks viis, kuidas inimesi kõnetada ning õigluse sõnum edasi anda: see on prohvetlik kõne. Prohvetlik kõne peab erinema lahjast kriitikast või diplomaatiliselt esitatud etteheidetega konformismist. Prohvetlik hääl peab olema vali ja julge. Kristlastel on just sellise häälega võimalik seista loodu – nii looduse kui inimeste – hea eest. On mõttetu loota, et suudetakse muuta nende mõtteviisi, kelle käes on kaevanduste, gaasitorude ja naftapuurkaevude ohjad. Tegemist peab olema muutuste ja initsiatiiviga alt poolt, ühiskonnast, kus inimesed keelduvad loodut hävitava süsteemi kasuks töötama. On paratamatu, et keskkonnaõigluse ja inimõiguste nimel tegutsemine kätkeb endas nii majanduslikke kui poliitilisi dimensioone ja ebameeldivusi. Ja ebameeldivused on just need, mis takistavad tegevust, isegi püüdeid muuta inimeste mõttemalle ja väärtusi.

Kas meie ise, kes me kõneleme kliimaõiglusest ja tahame seista loodu heaolu eest, oleme tegelikult valmis radikaalsete sammude tagajärgedeks? Kas pole nii, et me oleme valmis eluviisi muutuseks senimaani, kuni meilt mugavusi ei võeta? Kui me teadvustaksime, et kliimapäästmise hind on see, et me peame sõitma auto asemel rattaga, me ei ole enam nii mobiilsed, peame leppima vähese tarbimise ja luksusega, kasvatama ise enda toitu ja taaskasutama ise enda prügi, loobuma globaliseerunud majanduse ning tehnoloogia eelistest, kui väga oleksime valmis prohvetlikku häält tegema? Probleem ei ole vaid selles, et me ei suuda tervete ühiskondade ja võimulolijate mõttemalle ning väärtusi muuta, vaid ka see, et me ise ei ole tegelikult valmis nii radikaalseteks muutusteks. Selle asemel, et olla arenenud ja kõrgelt tsiviliseeritud riikide kodanikud, peaksime elama maalähedaselt ja tagasihoidlikult. Loodu päästmine (st loodu säilitamine sellisel kujul, nagu me teda praegu tunneme) nõuab kiiret ja radikaalset tegutsemist, nagu Kopp seda näitlikustab, kuid selleks ei piisa korra kuus paastumisest, nagu Kopp sellest kõneleb, ega mõõdukamast tarbimisest ja harvem uue tehnika ostmisest, vaid leppima peab eluks vajaliku minimaalse tarbimise, mugavustest äraütlemise ja pideva progressi idee eitamisega. Areng peaks toimuma tagasihoidlikkuse ja alalhoidlikkuse suunas, mitte taevastesse kõrgustesse.

Minu hinnangul on vastus küsimusele, kas võib kasutada majanduslikke argumente, veenmaks inimesi loodussõbralikult käituma, kindel ei. Sellise vastuse peaksid andma mitte ainult kristlased, vaid kõik loodu(se) heaolu eest seisjad. Kui opereerida samade argumentide ning väärtustega, mis on seni viinud loodu hävitamiseni, siis pannakse loodu päästmine sõltuma selle majanduslikust kasulikkusest. Kui aga tuleb välja, et mõni teine tegevus, mis kahjustab loodut, on kasulikum, lükatakse loodust päästev tegevus kõrvale kui ebaefektiivne ja kahjumlik. Vajalik on süsteemide – majandus-, väärtus- ja poliitsüsteemide – muutmine, mitte nende jaatamine ning nende loogikat kasutades kliimaõigluse eesmärkide teenimine.

Mittekristlik kliimaõiglus järgib oma loogikat ja oma argumente, kuid ilmselt on need üsna sarnased kristlikega: loodu(s) iseenesest on väärtus, tal oma olemisõigus – see kehtib nii inimese kui looduse kohta; inimene kui olend, kellel on võime ja võimalused ära kasutada loodut, kannab ka vastutust loodut hoida; inimesel on vastutus ja kohustus kaasinimeste ees, ta ei tohi ligimest kahjustada, vaid peab ka teda hoidma. Olen kindel, et nende põhimõtetega nõustuksid mittekristlastest keskkonnakaitsjad. Kristliku usu perspektiivist on tegemist fundamentaalse suhtega, kuidas inimene suhestub Jumala looduga. Kristlik usk on kohustatud seisma loodu õigluse ja õiguste eest, tehes prohvetlikku häält, mitte andes järele mugavusele.

Kui adresseerida veel kord seda probleemi, et vajalik on kiire ning efektiivne käitumine, et oleks lootust pääseda kõige hullematest katastroofidest, siis on tõsi, et suurte gruppide mõttemallide ja käitumise muutmine on pikaajaline ning kompleksne protsess. Tegemist ei saa olla meelevaldselt pealesunnitud protsessiga. Sellisel juhul muutuksid ühe õiguse eest seisjad teiste rõhujateks. Vajalik on aga prohvetlikule häälele lisaks eeskuju ja selle eeskuju julge propageerimine. Kui LML-i diakooniategevus arenguriikides on peamiselt suunatud inimestele ja inimõiguste kaitseks, siis arenenud riikides võiks see olla suunatud kliimaõigluse kaitseks – on ju arenenud riigid ja nende kodanikud kõige suuremad süüdlased, isegi kui me oleme tootmise viinud arenguriikidesse ja naftat ise ei tarbi, vaid müüme (nagu on tendents näiteks Norras). Nagu öeldud, vajalikud on radikaalsed sammud ja valmidus ise oma mugavusest esimesena loobuda. Ökokommuunid, talupidajate toetamine, leppimine minimaalse, eluks vajaliku tarbimisega jne. Kõlab askeetlikult? Harjumuspärase priiskamise ja luksuse kõrval kõlab igasugune piiramine askeetlikult. Meid igat pidi ümbritsevast tootmise ja tarbimise süsteemist ei olegi võimalik välja astuda muidu, kui üles näidates allumatust, seda süsteemi eitades, võttes n-ö askeetliku hoiaku. Usu perspektiivist kõneldes saan öelda, et pöördumatutest muutustest saab loodu päästa Jumal, kuid tema tegutseb inimeste kaudu. Tema vaimust kantuna ja inspireerituna on võimalik julgesti ja valjusti rääkida tõelise inimlikkuse kasuks ja hoolimatu inimliku käitumise vastu.

Prohvetlikul kõnel ja enda eluga suuna näitamisel on potentsiaal olla piisavalt kiire ja ühiskonda nakatav meetod kliimaõigluse eest seismisel sellepärast, et me ei ole alguses. Usupõhised organisatsioonid, erinevate õiguste eest võitlevad organisatsioonid ja üksikisikud on juba alustanud võitlust loodu heaolu eest. Rohelise eluviisi ideaal on lääne ühiskondades laialt levinud, probleem on, et see on jäänud enamasti ideaaliks. Sellised lööklaused nagu „Juba väikesed teod aitavad!“ tekitavad illusiooni, nagu vähesest piisakski. Vajalik on (kliima)õigluse eest seismine muuta veelgi intensiivsemaks, häälekamaks ja aktiivsemaks. Siin ei ole tegemist lääne ideaali või väärtusega, mis mittelääne ühiskondi ei puuduta. See on üks väheseid teemasid, kus tõesti iga inimene kui maaga seotud ja sellest sõltuv olend on paratamatult probleemiga seotud ning vastutav.

Kokkuvõttes on oluline tegeleda kiireloomulise ja karjuva kliimaprobleemiga, astudes välja süsteemist ja mõttemallidest, mis on suures osas probleemi tekkimise eest vastutavad. Võimalik on vastata, et esmalt peaks proovima probleemi võimalikult kiirete ja efektiivsete abinõudega kontrolli alla saada – st rõhutama ja välja tooma ettevõtmise rahalise kasulikkuse –, ning seejärel ühiskonna mõttemalle muutma. On aga oht, et kui kliimakaitsjad – kas kristlikud ühendused või muud organisatsioonid – astuvad ise kasumlikkuse tagaajamise ringi, ei suudeta näha enam problemaatilisust ning see muutub tavapäraseks viisiks, kuidas eesmärke saavutada. Viimasel juhul aga kaotaks tegevus oma kristliku identiteedi ja õigustuse, lakkaks olemast loodu õiguste eest võitleja ning sulanduks üldisesse ettevõtjate võrgustikku, mis ise palju õig(l)usprobleeme tekitab.

 

Loe ka kokkuvõtet Martin Koppi ettekandest Luterliku Maailmaliidu 12. assambleel siit.

Koppi esseed „Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõigluse kaitseks“ saab ingliskeelsena lugeda siit (lk 31–40).

 

Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane, on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly