Arvamused

Intervjuu Eesti Kaitseväe peakaplan emeeritus dr Tõnis Nõmmikuga

Ühel maikuu teisipäeva õhtupoolikul valin Kaitseväe peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmiku telefoninumbri, et temaga intervjueerimiseks aeg ja koht kokku leppida. Juba pärast teist kutsuvat tooni kostab telefonitorust reibas soliidses eas meesterahva hääl. Enne kui olen jõudnud oma jutu helistamise põhjustega lõpetada, saan juba konkreetse vastuse: „Jah, muidugi!“ Pisut nagu vabandaval toonil lisandub: „Kahjuks täna enam ei sobi aga homme kindlasti.“ Jutule lisandub kiiresti ka Tõnise kodune aadress, kus võiks sobiv koht intervjueerimiseks olla. Esimene kontakt on väga soe, sõbralik ja külalislahke ning eestlase kohta kuidagi harjumuspäratu.

Saabudes kokkulepitud ajal Tõnisele külla tema Tallinna kesklinnas asuvasse korterisse, võtab Tõnis mind vastu sõbraliku tervitusega. Esimesel pilgul saab kohe selgeks, et selles kaunilt kujundatud kodus elab kordaarmastav inimene. Tõnis pakub mulle istet elutoa mugavale sohvale, ise istudes minu vastu tugitooli. Vestlus võib alata.

Tõnis Timmelmann (TT): Olete sündinud siinsamas Tallinnas 1933. aastal. Kuidas teie elutee algas?

Tõnis Nõmmik (TN): Just nii. Sündisin erahaiglas, palatis nr 2, mis asus Narva mnt-l praeguse hotell Tallinki kohapeal. Minu isa oli EW kindralstaabi ohvitser. Pärast minu sündi umbes aasta pärast viidi ta Eesti I diviisi staapi Rakverre ja selle tõttu elasime perega Rakveres poolteist aastat ja siis Tallinnasse tagasi, kuna isa tuli Kõrgemasse Sõjakooli erinevatesse ametitesse. Saime kolida päris palju. Elasime Tartus, Tallinnas Järvel ja ka Hobujaama, toonasel Jaama tänaval, kus on ka täna veel maja alles. Kooliteed alustasin Tartus 1940 ja tegin läbi sisseastumiskatsed Hugo Treffneri algkooli I klassi. Siis tulime tagasi Tallinna, kus käisin 2., 3. ja pool 4. klassi Õpetajate Seminari Harjutus algkoolis, mis asus praeguse Tallinna Ülikooli neljandal korrusel. See kool oli harjutusasutus selle tõttu, et seal käisid seminaris õppijad meile praktika korras tunde andmas. Klassiruumis oli kaks rida koolipinke ja klassi taga istusid meie klassijuhataja koos vastava ala pedagoogiumi spetsialistiga, kes pärast tundi kritiseerisid kõike seda tunnis nähtut ja kuidas see vaene tudeng oma praktikatunniga hakkama sai.

Hiljem läks isa Tartu sõjaringkonna staapi operatiivosakonna ülemaks. Sõja ajal, kui Eesti sõjavägi liideti punaarmeega oli isa Elva polgus staabi operatiivosakonna ülema abi. Selle polguga saadeti ta ka Venemaale. Kuna sõda algas loetud nädalad pärast esimest juuniküüditamist, siis olid eestlased hirmus tigedad kommude peale ja selle tõttu läks Eesti Korpusest üle 4500 sõduri koheselt sakslaste poolele, nende seas ka isa. Siiski pettuti sakslastes väga ruttu, kuna loodeti, et sakslased taastavad Eesti iseseisvuse. Kuid nii see ei läinud. 1943. aastal aimas isa, et sakslastel hakkab sõjas halvasti minema ja ta tundis, et peab jääma siiski saksa armeesse, et Eestimaad kaitsta. Emapoolne vanaema oli pärit Noarootsist ja seega voolas ka emas vähest rootsi verd. Selle tõttu sai isa teda ja meid vennaga eesti-rootslastena saata Rootsi, vahetult enne jõule 1943. aastal – ära siit sõjajalust. Pärast nelja aastat Rootsis elamist, hakkas Rootsi riik sõjaväelasi Nõukogude Liidule välja andma ja selle tõttu ema arvas, et targem oleks Rootsist lahkuda. Sel ajal oli Rootsi ettevõtetel tütarfirmasid Argentiinas, Brasiilias ja Venetsueelas ning selle tõttu läks üle saja eestlase, nende hulgas ema koos minu ja vennaga, Rootsist Argentiinasse, kuna töökoht oli seal juba ootamas.

TT: Kuidas isaga oli, kas kirjavahetus toimis sel ajal ja olite tema käekäiguga kursis?

TN: Kirjavahetust sõja ajal ei olnud. Punaarmee pealetung sundis saksa armeed taganema ja selle tõttu koos taganevate saksa sõduritega lahkus ka isa Eestist. 1945. aastal võeti isa „tšehhi põrgus“ punaarmee kätte sõjavangi. Isal oli vedanud, et tal oli ühe langenud saksa ohvitseri dokumendid ja ta ütles punaväelastele end baltisakslane olevat. Selle tõttu 1949. aastal pärast vangistusest vabastamist sai isa minna kui sakslane Lääne-Saksamaale, kus elasid ka tema õed. Nende kaudu sai isa teada, et ema ja mina vennaga elame Argentiinas, kuhu ta peatselt 1950. aastal meile järele tuli.

TT: Kuidas te perega siis Kanadasse sattusite?

TN: Argentiina on olnud nüüdseks üle kahesaja aasta iseseisev riik. Sellest ajast saati on Argentiina majandus olnud pidevas tõusus ja languses. Pärast sõda oli Argentiina väga rikas riik, kuna varustas liitlasi toiduainetega. Viiekümnendate keskpaigaks, pärast paljusid majanduslikke eksperimente oli riik jälle pankroti äärel. Selle tõttu hakkasid paljud sisserännanud Argentiinast ära minema USA-sse, Austraaliasse, mõned üksikud tagasi Rootsi. Saksa sõjaväeohvitseridele maksis Saksa riik pensioni ja neil oli võimalus naasta ka Saksamaale, kuid isa otsustas seda võimalust mitte kasutada. Isa õed laenasid talle raha, millega isa sai Kanadasse kolida, kus ta töötas paar aastat, et ema saaks järele tulla. Mina töötasin siis ühes rootsi firma laevaesinduses kajutipoisina ja vennale sain teisele laevale kokapoisi koha. Niiviisi õnnestus saada meil nende laevadega Kanadasse vanematele järgi.

TT: Kuidas kulges teie haridustee?

TN: Koolis sain käia Eestis algkoolis, Rootsis algkoolis ja pool aastat keskkooli I klassis; keskkoolis käisin Argentiinas ja pärast Kanadasse jõudmist hakkasin õppima inglise keelt ning võtma ülikoolis mõningaid kursusi. Umbes kolme aasta pärast läksin täie ajaga Toronto ülikooli õppima, kuid kehva inglise keele oskuse tõttu suutsin kohustuslikust kuuest kursusest läbida ainult kaks ja kukkusin ülikoolist välja. Seejärel läksin vähem mainekasse Waterloo Lutheran University’sse ja alustasin seal uuesti. BA (Bachelor of Arts) kursusega, mis tavaliselt toimub kolm aastat, kuid mina pidin võtma neli, kuna lisandusid kursused, mis valmistasid ette akadeemilise inglise keele ja muu vajaliku, et ülikoolis toime tulla. Kuna Kanada on kakskeelne, tuli õppida ka prantsuse keelt. Kanadas on ülikoolide juures ka reservohvitseride kursused. Seal toimusid iga nädala ühel õhtul rivistus ja kaks-kolm loengut ning lisaks muid ettekandeid. Sellega kaasnes ka see hüve, et kursuste ajal ei olnud suveks töö leidmisega muret, lisaks maksis sõjavägi suhteliselt viisakat palka. 1964. aastal sain BA kraadi ajaloos. Edasi õppisin samas ülikoolis teoloogiat ja 1967. aastal sain BD (Bachelor of Divinity) kraadi. Aastal 1974 sain magistrikraadi.

TT: Doktoriõpe oli teil siis juba Eestis?

TN: Doktoriõpet olin ma alustanud juba Kanadas. Olin läbinud seal mitmeid kursusi, kirjutanud kirjalikke töid ja artikleid, kuid Eestisse tulekuga jäid õpingud pooleli. Uuesti eesti keeles kirjutama hakkamine ei olnud kerge. Olin ju ainult kolm ja pool aastat eestikeelses koolis käinud. Kui hakkasin siin raamatuid kirjutama, siis minu kallis täditütre tütar Tiiu Pikkur ütles mu esimeste artiklite kohta: „Läks ikka tükk aega, et minu väliseesti keelt kodueesti keeleks tõlkida.“

TT: Te olete õppinud Eestis eesti keeles, Rootsis rootsi keeles, Argentiinas hispaania keeles, Kanadas inglise keeles. Kas hispaania keel on vee praegugi suus?

TN: Oo, jah. Lisaks alustasin Eestis saksa keele õppimisega, ka Argentiinas õppisin koolis saksa keelt. Selle kõige tõttu olen saanud jumalateenistusi pidada viies keeles, millest saksa keeles küll ainult kaks korda.

TT: Kuidas sai teist kaplan?

TN: 1966. aasta suvel alustasin õpinguid Kanadas, ülikooli vanglakaplanite kursusel. Selle käigus tuli läbi teha praktika: kaks nädalat medium security ja kaks nädalat maximum security vanglas ning kaks kuud naistevanglas. Hiljem läbisin ka Kanada kaitseväe. Esiteks soomusväe reservohvitseri kursuse, hiljem reservkaplanite kursuse. Kursus kestis kolm suve, igal suvel 12 kuni 14 nädalat, millest esimene suvi oli sõduri algkursus, teine suvi oli relvaliigi kursus, kolmas suvi oli praktika kaplanina ühe sõjaväeüksuse juures. Kanadas on nõudmised, et kui soovid saada kaitseväe tegevväe kaplaniks, siis nõutakse vähemalt kolm aastat koguduse praktikat. Tookord pakuti praktika kohta ühes saksa koguduses, kuna räägin ka saksa keelt. Teine võimalus oli minna Argentiinasse või Brasiiliasse ja teenida sealseid eesti kogudusi, mille ka kolmeks aastaks vastu võtsin. Kanadasse naastes teenisin ca aasta Kanada kaitseväe tegevteenistuses kaplanina. Pärast paari aastast teenimist tekkis suur vajadus eestlasest pastori järele ja selle tõttu läksin Kanada kaitseväe tegevreservi, mis on võrreldav meie Kaitseliiduga, kuid erinevus on selles, et iga nädal on kohustus olla üks või kaks õhtut sõjaväeüksuse juures, lisaks kaheksa kuu jooksul üks nädalalõpp sõjaväeteenistuses ja igal suvel minimaalselt kaheksa-nädalane laager; lisanduda võis ka mõni kursus.

1993. aastal Eestit külastades tegi toonane kaitseminister Hain Rebas mulle ettepaneku, et luua kaplaniteenistus Eesti Kaitseväes. Tookord vahetusid kaitseministrid sagedasti ja otsuse luua kaplanaat Eesti Kaitseväkke tegi kaitseväe juhataja Aleksander Einseln. Aastal 1995, pärast kümneaastast reservis olekut astusin vaatamata oma eale (62) uuesti tegevteenistusse ja sain Eesti Kaitseväe kapteni auastme ning mind saadeti koheselt Euroopa peakaplanite konverentsile Varsavisse. Samal aastal taastasime Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse, mis oli ka NATO-ga liitumise tingimuseks.

Enne kaitseväe kaplanaadi loomist oli kaitseväes olukord, et kui kaitseväelasel tekkis mõni tõsisem isiklik probleem, siis oli tal võimalus pöörduda ainult jaoülema poole, jaoülem aga sai pöörduda ainult seersandi poole, sealt läks ahel edasi: rühmaülem, kompaniiülem, kuni pataljoniülemani välja. See kõik oli väga vähe efektiivne. Kaplanaadi loomisega olukord muutus ja ajateenija sai mureasjadega pöörduda otse kaplani poole. Kaplan sai võimaluse, et ise lahendada olukord – vajadusel kaasates selleks kohe õige sõjaväeametnik. Selle tulemusena vähenes kaitseväes enesetappude arv drastiliselt.

2007. aasta alguses pöördus politsei peadirektor Raivo Aeg minu poole murega, milleks oli kõrge enesetappude arv Eesti Politseis. Proovitud oli psühholoogide abi, et lahendada probleemi, kuid tulemused olid vähesed ja pettuti psühholoogides. Niisiis, paar kuud pärast kaitseväest erru minekut alustasin Eesti Politseis kaplaniteenistuse ülesehitusega ja korraldasin kursuseid huvilistele, kes sooviksid politseisse kaplaniks tulla. Kaplanid suutsid küll olukorda parandada, kuid tulemused ei olnud siiski nii head kui kaitseväes. Põhiliseks põhjuseks oli, kui võrrelda politsei ja kaitseväe enesetapujuhtumeid, et kaitseväelaste riskigrupp oli enamasti kahekümnendates noormehed, kes olid tunduvalt avatuma loomuga, kuid politseinike riskirühm oli enamasti neljakümnendates, kes kippusid oma mureasju eneses hoidma. Pärast mõnda kuud politseis ametis oldud aega tegi Raivo Aeg ettepaneku, et ma jääksin politsei peakaplaniks, kuid ütlesin talle, kindla ei. Põhjus oli lihtne. Kaitseväes olin alustanud soomusväe ohvitserina ja olin läbinud mitmesuguseid kaplanite kursusi, nii Kanadas, Inglismaal kui Norras. Selle tõttu võisin öelda, et tunnen kaitseväge päris hästi. Kuid politseis ei tundnud ma end „oma poisina“, kuna ma ei ole läbinud politseikaplanite kursust, mis eeldaks ka seitsmekümne kolme aastasele mehele nii enesekaitse kui ka kurjategijate arreteerimisvõtete õppimist. Raivo Aeg pakkus välja võimaluse olla tsivilistina politseikaplani ametis, kuid keeldusin ka sellest. Kui oleksin tsivilistina politseis, ei võtaks mind samuti politseinikud kunagi „oma poisina“. Kokku töötasin politseikaplanina üksteist kuud. Nii politseis kui kaitseväes peavad kaplanid ühtlasi olema ka ohvitserid, see tähendab, et nad peavad olema suutelised langetama otsuseid. See ei tähenda, et kaplan peaks olema kõrk või kardetav, vaid kaplan peab olema võimeline politseis või kaitseväes toimuva eest vastutust kandma.

TT: Millal tulite taas esimest korda Eestisse ja millised olid esimesed muljed?

TN: Kõigepealt, et tulla, pidin saama Kanada kaitseväelt loa. Tulin 1990. aastal, siis kui oli laulupidu. Sel ajal tuli laulukooridega palju väliseestlasi. Siia saabudes, olgugi et vahepeal oli palju ehitatud, nägin, et linn kandis veel sõja jälgi. Esimestel kordadel Eestis käies koos Gustav Piiriga oli meil alati „saba taga“. Alguses olid suured plaanid, et E.E.L.K ja EELK hakkavad tihedat koostööd tegema. 1991. aastal käisin kaks korda Eestis seoses uue lauluraamatu koostamise komisjoniga, lisaks kohtusime veel üks kord Rootsis ja üks kord Kanadas. Huvitav oli teistkordsel külastusel 1991. aastal. Saabusin siia kui Nõukogude Liitu, aga lahkusin Eesti Vabariigist. Korra käisin ka 1992 ja 1993 ning 1994 mitmeid kordi.

TT: Mis on suurimad ohud Eesti iseseisvusele ja kas meie iseseisvus jääb kestma?

TN: Meie põhiline oht on idanaaber. Ma usun, et meie šansid iseseisvusele tõusid tublisti, kui me astusime NATO-sse ja praegu on olukord parem kui kunagi varem. Kui nüüd tõesti sõjaks läheks, ja veel aatomsõjaks, siis ei oska keegi ette ennustada, mis tuleb. Eesti on üks tubli riik, nende viie riigi hulgas, kes panustab 2% SKP-st kaitsekulutustesse. Meie kaitseväel on küllaltki viisakas väljaõpetatud kaitseväe reserv. Meil on ka mõned nõrkused. Üks nõrkustest on, et meil ei ole hävituslennukeid. Neid võiks mõned olla, aga need maksavad väga kõrget hinda. Küll me jõuame ükspäev ka neid osta. Teiseks ei ole meil korralikke raskeid tanke. Võib-olla jõuame ka neid mõne aasta jooksul soetada. Olemas on küll kergemaid tanke. Mereväes on ka kahjuks ainult kolm miinijahtijat, aga olema peaks veel saatelaevad jne. See, et me käime rahuoperatsioonidel ja meie ohvitserid on läkitatud ametikohtadele Brüsselisse ja NATO-sse on meile kasuks. Samuti võib kinnitada, et meie ohvitserid on väga hea väljaõppega.

TT: Kuidas eestlastega on, kas me oleme oma riigi patrioodid?

TN: Ma usun, et meil on küllaltki palju patrioote, kuid neid võiks alati rohkem olla. Kahjuks on ka ajateenistusest kõrvalehoidjaid, kuid mitte väga palju. Meie Kaitseliidu üksustes on 12 000–13 000 vabatahtlikku meest, kes on juba päris heal tasemel ja kes võtavad sagedasti militaarõppustest osa. Nt võrreldes Lätiga on Eesti kaitsevõime tunduvalt suurem.

TT: Kas olete olnud ka päris sõjakoldes?

TN: Sõjaväelasena mitte. Kõige lähem kokkupuude reaalse sõjategevusega on olnud 26.–28. augustil 1941, kui sakslased Tallinna vallutasid. Kus olen külastanud Eesti üksusi rahuoperatsioonidel, ei ole reaalset sõjategevust toimunud.

TT: Te olete palju sõduritega kokku puutunud, kas see ütlus peab paika, et kaevikutes pole ateiste?

TN: Arvatavasti, jah. Kui inimene ikka kardab elu eest, siis ta paneb käed kokku ja palub Jumalat. Aga nagu kirjutas Juhan Liiv: „Jaak, kurat, jalad põhjas!“ Enne seda paluti Jumalat küll, mis varsti unustati.

TT: Millised on suurimad rõõmud ja mured kaplani töös?

TN: Minul kui vanemkaplanil ja peakaplanil on mureks olnud see, et kõik vaimulikud, kes tulevad kaitseväkke ei sobi kaplaniks. Samuti ei pruugi kõik ametiga hästi toime tulevad üksusekaplanid sobida vanemkaplaniks või peakaplaniks. Kaitseväes on ette tulnud juhuseid, kus üksuse kaplan on tööülesannetega väga hästi toime tulnud, kuid pärast edutamist vanemkaplaniks ei olda enam võimelised täitma uusi ametikohustusi. Üheks eelduseks on siiski võimekus olla juht, mis ei ole igale inimesele omane. Hea vaimulik ei pruugi olla hea kaplan ja seda igas astmes.

Murekohaks on see, et viimased kaheksa kuni kümme aastat ei ole tegevteenistuse kaplanite järelkasvu kursust olnud, seda tuleks nüüd juba varsti teha, sest paljud hakkavad vanaduse tõttu töökohtadelt lahkuma ja uusi inimesi on vaja. Kaplaniteks ei tulda mitte kahekümne, vaid kolme-neljakümne-aastaselt.

Kõige raskemateks hetkedeks kaplani töös on muidugi surmateadete viimised, mis on kindlasti kaplanite ülesandeks. Surmateateid viiakse lahkunu omastele kui vähegi võimalik, siis ainult isiklikult kohale. Need on tõesti rasked hetked selles töös.

Kaplanid on tänapäeval oikumeenilised ja erinevatest konfessioonidest ning tuleb rõõmuks tunnistada, et kaplanid saavad kõik omavahel väga hästi läbi. Ei tehta mingit vahet, millisest konfessioonist kaitseväelane on – kõik võetakse jutule.

Suurimateks rõõmuvalmistajateks on sõjaväekaplani töös leerikursuste ja ristimiste korraldamine ajateenistujatele. Kõige suuremal leerikursusel on minu teada osalenud 49 leeripoissi.

Üks teine ilus näide on ühest naisest, kes oli reservohvitser ja töötas ministeeriumis kõrge koha peal ning oli Kaitseliidus. Teda ma ristisin pärast kahte tundi leeriõpet. See oli selle tõttu, et temal seisis ees eluohtlik operatsioon ja ta kartis surma ning ma ei saanud nõuda temalt, et ta peab mitu kuud leeris käima. See naine ei ole mulle kindlasti pettumust valmistanud, ta on praegu ühe luterliku koguduse nõukogus ja tubli koguduse liige.

TT: Te olete kirjutanud palju raamatuid, kuid üks raamat erineb kohe tublisti teistest. See on „Rita Nõmmiku moed ja kostüümid.“ Mis raamat see selline on?

TN: Rita Nõmmik oli minu ema ja ta suri aastal 2004. Temast jäi palju joonistusi järgi, millest ma raamatu kokku panin. Lisaks on veel raamatu lõpupoole keraamikat ja nahkehistööd. Ta oli väga mitmekülgne naine.

TT: Öelge palun lõpetuseks mõni julgustav soovitus EELK Usuteaduse Instituudi tudengitele. Miks tasub valida kaitseväe kaplani amet?

TN: Nii EELK Usuteaduse Instituudis kui Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja teistes Eesti usulistes seminarides on pearõhk koguduse vaimulike väljaõppel. Paljud vaimulikud arvavad, et kaplanite töö ei kanna oodatud vilja, sest vähestest kaitseväes leeri läbinutest saavad kohe aktiivsed koguduse liikmed. Teiste riikide kogemused näitavad, et nendest paljud hakkavad usu ja koguduselu vastu huvi tundma alles 50-60-aastaselt. Kaplanite töö kannab tihti vilja alles palju hiljem. Teiseks, paljud ajateenijad tutvuvad kirikute ja vaimulikega. Kolmandaks, kaitseväekaplanid on suureks toeks ajateenijatele teenistuse ajal ning nagu varem mainitud, kaplanite kohalolek vähendab enesetappude juhtumeid kaitseväelaste hulgas. Vaadake ainult meie vanemate relvavendade NATO ja teiste Euroopa kaitsejõudude kogemusi.

 

Tõnis Timmelmann (1971) on EELK Usuteaduse Instituudi rakenduskõrghariduse üliõpilane.

Print Friendly