Artiklid

Insula sanctorum et salvatio Europae, 2. osa

Loe artikli esimest osa siit.

Insula sanctorum

Levantist alguse saanud kristlik misjon jõudis antiikajal ida pool toomakristlusena Indiani (Laats 2015: 5), manilusena tänapäeva Hiina aladeni (Rudolf 2014: 345–346)[1], lõunas Etioopiani ja läänes kuni Euroopa äärealadel asuva rohelise niiske ja tuulise Iiri saareni.[2] Kuna Iiri saar Rooma impeeriumi koosseisu ei kuulunud ja jäi seetõttu välja nii riigisüsteemiga kaasnevast bürokraatiast kui toonaste kirjameeste huviorbiidist, siis puuduvad ka varasemat saare olustikku käsitlevad kirjalikud otseallikad.[3] Samas on mungad hilisemal ajal kristluse-eelset ühiskonda oma töödes kirjeldanud ja üldjoontes on neid kirjeldusi toetanud ka arheoloogiline aines. Nii on tänu erinevale ja võrdlemist võimaldavale teabele olnud võimalik üht-teist siiski rekonstrueerida (Jones, Pennick 2003: 134).

Tõenäoline on, et just varakult alanud misjoni tulemina vahetus vana keldi usk kristluse vastu suhteliselt valutult. Arvestada tuleb ka asjaolu, et usuvahetus iirlaste seas ei toimunud kuninga ja/või ühiskonna eliidi eksklusiivse valikuna, vaid pikaajalise loomuliku protsessina. Kristluse Iirimaale jõudmine ja selle ilmselgelt kiire levik ning kinnistumine ühiskonnas on olnud varakeskaja keskne narratiiv, mis on joonistunud välja eksegeetilistele, ajaloolistele, keelelistele ja kirjanduslikele tõenditele tuginedes. Materiaalseid ja paleograafilisi tõendeid nagu metallitooteid (nt altariplaadid, altaritaldrikud jne), luksuslikult illustreeritud käsikirju (nt evangeeliumid) ja keerulise ornamentikaga kiviobeliske (nt suurristid) on esitatud kui varajasi Iiri kristluse monumente. Munklust, tihti just askeetlikku munklust, on kujutatud kui religiooninormi ning hästituntud pühakuid nagu nt Püha Patrickut, Püha Brigitit ja Püha Columbat on reklaamitud kui vanimaid Iirimaa pühasid inimesi. „Vana religioon“, kui sellega kunagi ka on arvestatud, on Iiri keskaegsest kirjandusest kerkinud tihtipeale esile kui esiajalooline ebamäärane ja moonutatud üksiksüsteem (Bhreathnach 2014: 130–131). Varakult alanud ja üldjoontes rahulikult aset leidnud misjoni käigus absorbeeris saarele jõudnud kristlus teineteist vastastikku rikastades endasse kohaliku keldi paganluse (Andresen, Ritter 2000: 41). Seega oli kristlusega kokkupuude vastastikune kommunikatsiooniprotsess võrdsete osapoolte vahel ja puudutas sellisel viisil keldi ühiskonna kõiki sotsiaalseid kihte enam-vähem ühtemoodi. Ka ei tähendanud ristiusu vastuvõtmine sugugi seda, et varasemad uskumused kohe kõrvale heideti. Vana keltide usku praktiseeriti veel mitu järgnevat sajandit ja see suutis säilitada ühiskonnas teatava funktsiooni veel üsna pikalt (Cronin 2009: 21). Nii on keldi pärandit näha ka hilisemas kujutavas kunstis, nagu näiteks käsikirjade illustratsioonides, menhirite ja/või megaliitristide madalareljeefse dekooriga ornamentikas[4], arhitektuuris jne.

Stiliseeritud keldi rist

Pealegi olid paljud religioossed sümbolid multivalentsed. Näiteks oli tulel paganlike keltide seas sümbolina üks võimsamaid tähendusi. Samas on tuli olnud ka kristluses üks olulisemaid sümboleid, tähistades Jumala kohalolekut. Seega võisid kahe religiooni kokkupuutel sarnased sümbolid olla sillaks ühe juurest teiseni (Renser 2014: 47).

Usuvahetuse valutus toimumises võis teatavat rolli mängida ka see, et 3. sajandil ei olnud kristluses veel normatiivset usutunnistust ega ka pühakirja fikseeritud kaanonit (Dodds 2003: 72). See asjaolu võis kaasa aidata ilma suuremate komplikatsioonideta paindlikule usuvahetusele nn rohujuure tasandil. Jaan Lahe on märkinud, „et varane kristlus oli oma keskkonnaga seotud oluliselt rohkem, kui varasema aja uurijad on osanud või tahtnud seda näha“, „[p]iirid kristluse ja mittekristluse vahel ei olnud veel nii selged ja ühemõttelised“ (Lahe 2015: 4), et oleks toona ka Iirimaal põhjustanud indiviidide või kogukondade vahel ületamatut veelahet. Igatahes kujunes Arthur Võõbuse sõnul „Euroopa vaimsuse pildis kõige huvitavamaks just olukord Iirimaal, kus eeldused süürlaste mõjudele olid eriti soodsad“. Selle põhjuseks pidas ta asjaolu, et Iirimaa jäi peale Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemist Mandri-Euroopa kristlusest mõneks ajaks isoleerituks (Võõbus 2009: 300–305). Pealegi ei olnud Iirimaa küllalt intensiivsele merekaubandusele vaatamata[5] Mandri-Euroopale ja seega Rooma riigile kunagi liialt avatud olnud. Eraldatus ülejäänud Euroopast tagas juba iseenesest kohalike eripärade kujunemise ja hilisema säilimise. Kuid oma panuse andsid ka nii kristluse enda habras olukord (sh märkimisväärsed sisemised vastuolud) mandril kui Lääne-Euroopas jätkuv poliitiline kaos. Peale Lääne-Rooma langemist tsementeerisid Euroopas eraldatust ka sellised tegurid nagu linnade tähtsuse vähenemine (paljud neist purustati ja/või nende elanikkond vähenes drastiliselt), senise õigus-, kaubandus- ja rahandussüsteemi kokkuvarisemine ning seetõttu kogu piirkonnas järjest enam domineerivad, kuid varasemaga võrreldes selgelt lokaalsema iseloomuga naturaalmajanduslikud suhted. Süvenevale eraldatusele andis viimase lihvi 6.–8. sajandil Euroopat tabanud katkuepideemia, mis laastas ka Iirimaad (Dooley 2007: 215–228).

Süürlased-egiptlased aga, kelle askeesi ja munkluse ideed elik vaimsed otsingud olid mitu sajandit enne suurt kaost leidnud kloostrikultuuris kristlikku misjonit toetava organisatoorse väljundi, ei kaotanud aega, vaid olid liikunud 3.–4. sajandil varasemalt rajatud Vahemere lääneosa kolooniatest[6], nagu näiteks keltidega asustatud Galliast (Markale 1993: 137–152), edasi loodesse üle mere keldi hõimude juurde Iirimaale (Ritner 1979: 65).[7] Nii saabki oletada, et just varakult laotud vundamendile toetudes hakkas munklus juba 5.–6. sajandil Iirimaal väga kiiresti levima ja kogu saar kattus sõna tõsises mõttes kloostritega, nõnda et Iirimaa sai enesele väljaspool nimetuse Insula sanctorum, st pühakute saar (Võõbus 1989). Vähetähtis ei ole ilmselt ka asjaolu, et kloostrid olid lisaks vaimsuse templile (kus spirituaalsus rõhutas täielikku andumist Jumala teenimisele) ajastut iseloomustava majandusliku ja poliitilise ebastabiilsuse taustal ka kindla tagamaaga majandusüksused.[8] Lisaks tagas kloostrimajandus Euroopa kontekstis laiemalt ka põllumajanduskultuuride arendamise ja nii ka põllumajandusliku mõtte säilimise (Woods 2005: 29–32). Oli ju agronoomia teadusharuna üks olulisemaid roomlaste saavutusi, mille tähtsust on toonitanud nii mitmedki antiikautorid nagu näiteks Cato Vanem (234–149 eKr) oma teoses „De Agri Cultura“ või Marcus Terentius Varro (116–27 eKr) triloogias „Rerum rusticarum libri tres“.

Nii Iirimaa kui Inglismaa kristluse kujunemisele lisas omapärase aktsendi asjaolu, et Britannia kristlased leidsid anglosakside rünnaku ajal 5.–6. sajandil varjupaiga just keltide juures Cornwallis ja Walesis (Black 2004: 20–25). Seetõttu on mõnes uuemas uurimuses iiri-keldi kristlust ja kloostrikultuuri käsitletud üldisemalt kui Mandri-Euroopast erinevale, nn Britannia kristluse vundamendile rajanevat nähtust (Saard 2005: 84–87). Kristluse levimiseks ja kinnistumiseks kulunud aega ning sündmuste keerukust arvestades on aga selge, et mõjutused olid vastastikused. Näiteks on oletatud, et kristlus võis roomlaste vahendusel esmalt jõuda hoopis Briti saarel elanud keltideni ja alles sealt edasi Iiri saarele[9] (Bhreathnach 2014: 152–159). Kuid vaatamata sellele, et puuduvad vettpidavad kirjalikud tõendid idamunkluse jõudmise kohta Iirimaale vahetult oriendist, ei saa (ida)kristluse levikust rääkides mööda vaadata lõunast põhja suunduvast nn Gallia koridorist. Igatahes on dokumenteeritud idamisjoni jõudmine Gallia provintsi asumitesse 3. sajandil (Markele 1993: 137–152) ja varajase kristluse levik sealsetes linnades (Dodds 2003: 72–74). Seega on nii keldi hõimude omavahelist läbikäimist (keeleprobleemi puudumine)[10], toonast mandri ja saarte vahelist aktiivset merekaubandust, misjonäride innukust oma sõnumi levitamisel ning hilisema idamunkluse mentaliteedivälja kandumist Iiri munklusesse arvestades üpris tõenäoline, et idamisjon jõudis Iiri saarele siiski ilma vahepealse olulise transformatsioonita. Küll aga ei saa välistada, et see võis toimuda läbi Cromwalli, Walesi ja/või Šotimaa lääneosa, kus toona toimisid vägagi elujõulised iiri-keldi nn Oghami kultuuri (1.–9. saj pKr) püsiasustused (Duffy 2005: 38–40) koos juba varem välja kujunenud ühiskondliku struktuuri (Bhreathnach 2014: 152) ja hilisema üha laialdasemat kandepinda leidnud kristlusega. Kindlasti ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et iirlaste tuntuim kaitsepühak Püha Patricius ehk Püha Patrick (u 390–461)[11] oli pärit rooma-briti perekonnast (Saard 2013: 119–120).

Erinevalt Vahemere piirkonna kristlikust kultuuriruumist, kus pühakud omandasid tagakiusamiste ja hukkamiste tõttu pahatihti märtrioreooli, Iirimaal pühakute hulgas märtreid ei olnud. Pühakuteks hakati Iirimaal pidama hoopis kloostrite asutajaid, kelle pühadus laienes konkreetsele asukohale. Nii näiteks lisas paigale pühadust see, kui sinna olid maetud ka selle rajaja säilmed. Kuna ajale on vastu pidanud u 60 pühaku elulood[12], siis on alljärgnevalt märgitud neist vaid mõned.

Kõige tuntuma Iiri pühaku Püha Patricku kõrval on üheks Iirimaa munkluse rajajaks peetud Püha Finniani Clonardist (u 470–549/552), kes sai kristliku koolituse Walesis ja oli legendi kohaselt, nagu märkimisväärne osa toonaseid pühakuid, Püha Patricku järgija. Õpetajana ja kloostrite asutajana oli Püha Finnian kahtlemata väga tähelepanuväärne isik.[13] Samas aga on teada, et Iirimaal tegutses juba enne teda või ka temaga samal ajal suur hulk teisigi pühakuid, nagu näiteks Püha Tassach (? – u 497), kes asutas Raholpi kiriku (väidetavalt olla Püha Patrick isiklikult määranud ta nimetatud kiriku haldajaks) ja kellest on teada, et ta veetis koos teiste askeetidega seitse aastat eraldatuses Donegali lähedal Rathlin O`Brine’is. Samuti Püha Enda (? – u 530), kes oli sõdalaskuningas Ulsterist ja kelle pööras ristiusku tema õde Püha Fanchea (? – u 585). Püha Enda asutas u 484 Killeaney kloostri Aran Mori saarele. Teda on nimetatud ka „Iiri kloostrite patriarhiks“, sest Arani saartele asutatud kloostrikoolist kujunes keskus, kus Orienti munkluse ja kloostrikultuuri eeskujul järgiti ranget askeesi ja koolitati tulevasi misjonäre (Quinn 1936: 190). Arani saarte kloostrielu püsis kuni aastani 1650, mil puritaanist protestandi Oliver Cromwelli (1599–1658) väed saared rüüstasid (Kinder, Hilgemann 2001: 267).

Ka Püha Donard (eluaastad teadmata) oma väikese askeetide kogukonnaga Põhja-Iirimaal Mourne’i mäestiku koobastes väärib siinjuures märkimist. Kuid Iiri varakeskaegsest kirikuloost on teada veel hulk pühakuid, keda ma lähemalt ei tutvusta, aga kes väärivad siiski mainimist. Nendeks on Püha Forhchern (elas 5. sajandil), kellest ei ole kuigivõrd teada, kuid kes võis olla piiskop ja üsna kindlalt oli ta Püha Finniani õpetaja ning Meathi askeet. Samuti Püha Buite (? – u 521), kes asutas Monasterboice pühapaiga Louthi krahvkonnas ja läks legendi kohaselt sealt ka taevasse, kust talle selleks redel alla lasti. Lisaks Püha Senan (488–544), kes ristis lääne ja lõuna Clare’i ja kelle jüngrid asutasid mitmeid pühamuid Clare’i rannikule ja Shannoni jõe suudmesse. Aga ka nunn Püha Gobnait (elas kas 5. saj lõpus ja/või 6. saj alguses), kes oli pärit Clare’i maakonnast ja legendi kohaselt põgenes Arani saartele, sai seal nägemuse misjonitööks ning tegutses seejärel Ballyvourney’s Corkis. Teda peetakse ka mesilaste ja mesinduse pühakuks. Püha Arraght (elas 5. sajandil) tegutses Sligo krahvkonnas Killarachtis ja Monasteradenis, nunn Püha Monnina Killevy’s Armagh’ krahvkonnas. Nunn Püha Brigit (u 455–524) oli pärit Kildarest ja (tõenäoliselt) asutas kaks kloostrit[14] (Ó Ríordáin 2001: 21–26), nunn Püha Bronagh (elas 6. sajandil) pärines Kilbroney’st Downi maakonnast ja nunn Püha Ita (? – 570), keda peetakse Püha Brigiti järel kõige kuulsamaks pühaks naiseks Iirimaal (Ó Ríordáin 2001: 58–63), pärines Killeedy’st Limericki lähedalt. Igatahes on arvatud, et piiskopid, askeedid, mungad ja nunnad asutasid Iirimaal umbkaudu 4000 kirikut, mida võib saare suurust ja elanikkonna suhtelist vähesust arvestades väga suureks numbriks pidada.

Esimesed kloostrid Iiri saarel

Lisaks jätkuvale misjonile Iiri saare keltide seas läks aja jooksul sealt liikvele arvukalt munki nii Šotimaale kui mandrile.[15] Tähelepanu väärivad neist eelkõige Püha Columba ehk Püha Colmcille (521–597) ja Püha Columban (543–615). Esimene nimetatutest, kes oli ka kuninglikku verd, suundus kristlikule misjonitööle Šotimaale, kus rajas Iona saarele kloostrikeskuse (Ó Ríordáin 2001: 27–31), teine suundus aga frankide juurde Burgundiasse ja rajas seal hulga kloostreid, millest tähtsaim oli Luxeuil.

Iirlaste misjonitöö edukust ilmestab fakt, et enne nende Galliasse jõudmist tegutses seal umbes 220 kloostrit, kuid järgmise 100 aasta jooksul kasvas nende arv pea 550-ni (Saard 2013: 121). Columbani ja ta jüngrite tegevus oli niivõrd edukas, et kohalik frangi vaimulikkond tahtis iirlastest misjonäre enda kirikuga liita ja niiviisi nende tegevuse oma kontrolli alla võtta. Columbian keeldus ettepanekust ja seepeale ta vangistati. Mingil moel õnnestus tal aga põgeneda langobardide juurde Itaaliasse. Ka seal oli Columbani (ladina päraselt Columbanus) misjon erakordselt tulemuslik ja tal õnnestus 612. aastal rajada Roomast vaid paarisaja kilomeetri kaugusele Bobbiosse klooster (Võõbus 2009: 304–305). Viimane asjaolu tekitas aga konflikti Roomaga, kus oldi selgelt häiritud iirlaste äärmuslikust askeesist ja spirituaalsusest oma väravate taga. Paavst Gregorius Suur (590–604) oli juba mõnevõrra varem elik 597. aastal otsustanud asuda piirama iirlastest munkade misjonitööd Mandri-Euroopas ja saatnud vastukaaluks Britanniasse oma nn vastumisjoni. Selle tulemina ristiti Inglismaal seni veel paganlik Kenti kuningas Ethelbert (560–616) ja rajati Canteburysse Rooma mudelile vastav kiriklik struktuur (Andresen, Ritter 2000: 38–39).

Vaatamata paavsti otsesele sekkumisele säilis Briti saarte läänekristluses siiski oma eripära (Saard 2005: 86). Keskajal väljendus see Iirimaa puhul kirikuorganisatsioonis, mille peamiseks tugisambaks oli kohalik munklus ja kloostrikultuur. Muuseas ei määranud kohalikku kirikupead seetõttu mitte Rooma paavst (paavsti poolt määratud piiskoppidel ei olnud piisavat autoriteeti ega ka organisatoorset tugisüsteemi), vaid kiriklikud juhid valiti munkade endi keskelt. Seega sarnanes Iiri kiriku juhtimisstruktuur Egiptuse koptikiriku omaga[16], mis viitab idakiriku selgele mõjule (Ritner 1979: 65). Küll aga mängis Iirimaal olulist rolli kohalike ilmalike võimukandjate elik maahärrade mõjukus nii majanduslikus kui poliitilises mõttes, sest nende patronaažil oli vaimulike elu korraldamisel täita oma osa. Teisisõnu saab rääkida ka Iiri kirikust kui kohaliku võimusüsteemi peegeldusest, kus esimesed kirikujuhid võtsid üle toonase keldi ühiskondliku süsteemi[17], mis tugines võimsatele perekondadele ja nõrkadele kuningriikidele[18]. Seega asutati piiskopkonnad Iirimaal vastupidiselt Euroopas kehtestatud nn hierarhilisele kiriklikule struktuurile arvukate väikeste kohalike kuningriigikeste või mõjukate perekondade lähedusse, mis juba iseenesest välistas kiriku kui organisatsiooni tsentraliseeritud juhtimise. Ka Carl Andresen ja Adolf M. Ritter on märkinud, et „maal, mis polnud kuulunud Rooma riigi koosseisu ja kus vaevalt tunti linnu, samastusid piiskopkonnad ala(tasa) muutuvate suguharupiiridega“ (Andresen, Ritter 2000: 42). Nii ei kujunenud piiskoppidel, kes olid maahärradest elik kohalikest autoriteetidest majanduslikus (ja ka poliitilises) mõttes sõltuvad, välja isiklikku (ilmalikku) võimu (ja piisavat vaimulikku autoriteeti). Selle tulemina aga muutusid kiriku kui organisatsiooni kõige tähtsamateks struktuuriüksusteks vaimulikus mõttes autoriteetsed ja majanduslikus mõttes sõltumatud kloostrid (Maddox 2007: 63–72).

 

Insula doctorum

Suuremates Iirimaa kloostrites, nagu näiteks Clonart Meathi maakonnas, võis elada ja töötada korraga kuni kolm tuhat munka (Cronin 2009: 22). Lisaks kloostrite aktiivsele spirituaalsele elule, praktilisele ligimese aitamisele ja sealt lähtunud misjonitööle anti neis ka oma ajastu või vähemalt Euroopa üldises kontekstis[19] väga kõrgetasemelist haridust (Lane 2002: 84).[20] Tähelepanuväärselt ei olnud Iirimaa kloostrites hariduse omandamine vaid meeste monopol. On leitud kindlaid tõendeid, et tihtipeale said ka naisterahvad[21] kloostrites meestega võrdväärse hariduse. Mõned kloostrikoolid olid isegi tänapäeva mõistes väga suured. Näiteks on teada, et Walesis Bangori[22] kloostris oli õppetöö jagatud seitsme osa(konna) vahel, millest igas õppis umbkaudu kolmsada inimest. Samas suurusjärgus oli õpilasi ka Clonardi ja Clonforti kloostrites ning mõnevõrra vähem Molaisse ja Gobba kloostrites (Quinn 136: 191).

Kuid lisaks õppijate arvukusele, mis oli kindlasti oluline näitaja, oli õppetöö kvaliteedi mõttes palju olulisem kloostrikoolides saadud kreeka ja ladina keele oskus (Saard 2005: 85). Lisaks ladina ja kreeka keelele peeti Iirimaa kloostrites pühaks ka heebrea keelt (Saard 2013: 120–121), mis viitab juba väga selgele seosele esimestel sajanditel Vahemere regioonis õitsenud kristliku pärandi ja kirjakultuuriga, sh ka käsikirjade ümberkirjutamisega. Nii saabki nentida, et sarnaselt Süüriale (või ka Levantile laiemalt) toimisid Iiri kloostrite juures õppeasutused või ka lihtsalt õppesüsteem, kus tegeldi lisaks keeleõppele käsikirjade ümberkirjutamise ja kalligraafiaga (Võõbus 2009: 302).

Tundmatu munk käsikirja illustreerimas või ümber kirjutamas.

Kuid millal siis kloostrikoolid levima hakkasid ja kes nendes õppisid? Laialdaselt on tuntud seisukoht, et just Püha Patrick pani Galliast Marmontieri ja Lernsi kloostritest õpingutelt naasnuna ja sealsest kogemusest innustununa aluse Iirimaa kloostrikoolidele. Igatahes on teada, et esimene taoline kool Iirimaal asutati aastal 450 Armagh’s ning 5. sajandil asutati koolid veel Noendrumi, Louthi ja Killdare’i. Järgneval sajandil rajati kloostrikoolid Clonferti, Clonardi, Clonmacnoise’i, Arani ja Bangori ning 7. sajandil Glendalough’i ning Lismore’i. See ei tähenda, et kloostrites õppetööga varasemaltki ei võidud tegeleda. On ka teada, et näiteks Armagh’ kloostris, kus õppetöö oli jagatud kolme struktuuriüksuse vahel, nimetati ühte osakonda Trian-Saxon’iks ehk Saxons’ Third’iks. Seega võib oletada, et kolmandik õppijatest olid Inglismaalt pärit saksid[23] ja enamik õppureid, kuna neid kuidagi erilisel viisil ei märgitud, kohalikud iirlased (enne ladina keele omandamist toimus märkimisväärne osa õppetööst keldi keeles). On tõenäoline, et Iiri kloostrikoolide kõrge maine tõttu õppis seal arvukalt mujaltki Euroopast pärit inimesi (Quinn 1936: 190–195).

Kloostrite kui haridustemplite arengut ja ladina keele järjest laialdasemat kasutust seal võis lisaks kunagistele otsesidemetele Levanti munklusega ja seda kaudu omandatud kreeka ja heebrea keele oskusele olulisel määral mõjutada just läbikäimine ladinakeelse kloostrikultuuriga Gallias[24]. Viimase vahendusel omandatud ladina keele oskus koos varasema Britanniast lähtunud roomlaste mõjuga võis olla üheks teguriks, mis andis tõuke Iirimaalt Mandri-Euroopasse lähtuvale nn tagasimisjonile (Cronin 2009: 23). Ladina keele elujõu tagatiseks omakorda oli „selle kasutamine läänekristliku kiriku asjaajamise, õppetöö ja liturgia keelena“ (Tamm 2013: 24), mis tugines suuresti ladinakeelsele Piiblile.[25]

Võib oletada, et just nimetatud keelteoskus[26] ja misjoni intensiivsus võimaldasid peale Lääne-Rooma riigi langust aset leidnud ja pea kogu kontinenti räsinud saeculum obsculumi’t päästa kild killu haaval hävinevat kirjavara ja toimetada see ohutusse kaugusesse Iirimaale (Cahill 1995: 148). Niivõrd julged väiteid võib pidada ka liialt ambitsioonikateks, seda enam, et ei ole neid piisavalt toetavaid kirjalikke allikaid (Burke 2013: 9). Küll aga ei saa mööda vaadata kaudsematest tõenditest, millele on viidanud mitmedki uurijad (Võõbus 2009: 302; Ritner 1979: 65–84). Seega on siiski tõenäoline, et kloostrites antud haridus, omandatud tehnilised oskused ja saadud vilumus tagasid ülejäänud Euroopas unustusehõlma kippuva kirjavara säilimise ja käsikirjade kõrgetasemelise paljundamise. Marek Tamm on „Keskaja kirjanduse antoloogias“ sedastanud: „Tagantjärele võime tõdeda, et kogu varasema Lääne kirjapärandi säilimises sai määravaks meediumivahetus – pea kõik see, mida papüüruserullidelt pärgamentkoodeksisse ümber ei kirjutatud, kadus igaveseks“ (Tamm 2013: 34). Näitena tasub siin esitada tänaseni säilinud keldipäraselt illumineeritud käsikirjade – nagu nt aastal 675 kirjutatud Book of Durrow[27] või u aastal 700 kirjutatud Book of Kells[28] – väga kõrge taseme (Cronin 2009: 23).

Näide Book of Kells`i illustratsioonist

Kloostrite panus kirjavarasse ja haridusse üldisemalt ei seisnenud üksnes munkade õpetamises, vaid hariduselu mõjusfääri jäid ka kloostrite juures tegutsenud ilmikud. Kirjaoskajaid võis keskajal olla siiski vaid üks-kaks protsenti elanikkonnast (Tamm 2013: 26) ja veel sajandeid hiljemgi olid nendeks peaasjalikult vaimulikud (Harmening 2004: 176). Seega oli isegi see tänapäeva mõistes vähene vaimuvalgus, mis kloostrite seinte vahel väreles, virvatulukeseks, mis säilitas kirjanduse ja keelte õppimise kaudu kultuurilise järjepidevuse antiigiga ja aitas ära hoida Euroopa poliitilise ja sotsiaalse katastroofi. Thomas E. Woods on oma raamatus „How the Catholic Church Built Western Civilization“ tsiteerinud ühte „ebasümpaatset“ õpetlast positiivses võtmes: „Nad uurisid paganlike poeetide laule ja ajaloolaste ning filosoofide kirjutisi. Kloostrid ja kloostrikoolid õitsesid edasi ning igast paigast kujunes religioonikeskus nagu hariduskeskuski.“ (Woods 2005: 44–45).  Kloostritest võrsusid mõtlejad ja filosoofid, kes kujundasid poliitilist ja religioosset mõtet. Nii tagati otsene mõttekontinuiteet antiikmaailma tsivilisatsiooniga, millega rajati kultuuriline vundament hilisematele arengutele kõrgkeskajal ja uusajal kuni tänapäevani välja. Olid ju toonased paremad kloostrikoolid siiski omamoodi nn keskaegsed ülikoolid elik tulevaste ülikoolide eelkäijad (Ireland 1999: 61).

 

Summarie

Hilisantiik ja varakeskaeg oli Euroopa ajaloos perioodiks, mil toimus kvalitatiivne muutus inimeste maailmatunnetuses ja seeläbi ka ühiskondlikus korralduses. Muutuste tagajärjeks oli ühe ajastu asendumine peale paarsada aastat kestnud ühiskondlikke puhitusi teisega – ja mitte ainult ühiskonna korralduse, vaid ka vaimses mõttes. Õnnetuseks langes nimetatud periood kokku sündmustega, mis laastasid kogu kontinenti. Aasiast olid läinud liikvele hunnid, kelle maruline läände suundumine pani omakorda liikuma juba niigi rahutud germaani hõimud. Samal ajal jõudis ilmselt koos hunnidega Euroopasse ka katkuepideemia. Kuid paralleelselt eelpool nimetatud ühiskondlike ja pandeemiliste protsessidega levis üha laiemalt ka kristlus, mille kohta on Eric R. Dodds oma raamatus „Paganad ja kristlased ängistuse ajastul“ kirjutanud, et „üks kristluse edu põhjusi oli lihtsalt vastase nõrkus ja väsimus: paganlus oli kaotanud usu nii teadmisesse kui iseendasse. Kristlus oli avatud kõigile. Ta ei teinud põhimõtteliselt sotsiaalset vahet; vastuvõetav oli käsitööline, ori, heidik, endine kurjategija; ja ehkki temas arenes meie vaadeldaval perioodi kestel välja range hierarhiline struktuur, pakkus see hierarhia andekale inimesele avatud karjääri“ (Dodds 2003: 87). Kristluse omaksvõtnute seas levinud lihalik askees, üksinduse soov ja meditatsioonivajadus panid aluse kloostrikultuurile, mis oma vaimsuse, hingehoiu, majandusliku stabiilsuse, aga ka iga üksiku kloostri autonoomia ja sisemise korraldusega tagas kloostrite jätkusuutlikkuse ja arengu institutsioonina.

Sellisel moel jagasid kloostrid ühiskonnas vajaka jäävat sotsiaalset turvalisust ja kokkukuuluvustunnet, mida suhteliselt suletud kristlik kogukond ühiselulise munkluse näol pakkus, hoolitseti ka kloostrite tagamaal elanud leskede, orbude, eakate ja vigaste eest. Üks oluline aspekt kloostrite autoriteedi suurenemisel just sel ajal võis olla 6. sajandil Euroopat, sh Iirimaad, tabanud katkuepideemia, mille ajal vajas suur hulk inimesi hoolitsust, mida tolleks ajaks juba suhteliselt tugevad kloostrikogukonnad pakkuda suutsid. Pealegi asusid kloostrid tihtipeale looduslikult eraldatud ja raskesti ligipääsetavates paikades nagu näiteks Arani või Sceilig Mhór (Sceilig Mhichíl) saartel või mägedes, mis juba iseenesest võimaldas kehtestada karantiine ja end vajadusel epideemiatest isoleerida (kuigi näib, et munkadel puudus igasugune ambitsioon maise vara ja ilu järele, tuleb ometigi märkida valitud kloostrikohtade looduslikku ilu ja suurepärast kaitstust, seda eriti saartele rajatute puhul). Teised kloostrid aga rajati kas hõimukeskustesse, kus oli alaline asustus koos majanduslikus mõttes olulise tagamaaga, või nn kärajate platsidele erinevate hõimu- või perepiiride ristumiskohta. Need kloostrid olid enamasti suured ja neist kujunesid tõsiselt võetavad lokaalsed keskused, mis oma funktsionaalsuselt ja elanike arvukuselt sarnanesid väikelinnadega mujal Euroopas. Erinevatel asukohtadel olid kloostrite jaoks erinevates situatsioonides omad plussid ja miinused, kuid taoline maastikul paiknemise mitmekesisus tagas kloostrivõrgustiku paindlikkuse ja jätkusuutlikkuse.

Nii saamegi tõdeda, et kloostrite positsioon ühiskonnas, nende paiknemine tiheda võrgustikuna maastikul ja idamunkluse eeskujul asutatud kloostrikoolid tagasid jätkusuutliku ja süsteemse hariduselu, mille mõju ulatus kaugelt üle Iiri saare ja keltide asuala piiride. Tegeleti ju kloostrikoolides lisaks kristlikule teoloogiale ja Piibli eksegeesile ka grammatika, retoorika, matemaatika, geomeetria, füüsika, antiikkirjanduse ja -filosoofiaga. Õppetöö jätkusuutlikkuse tagamiseks oli aga paratamatult vaja paljundada käsikirjalisi õppematerjale, enamasti varasemate autorite töid. Tänu toonastele ümberkirjutustele ja omakorda nende hilisematele ümberkirjutustele, aga ka viidetele, on säilinud paljut ka tänapäevani. Väga oluline oli seegi, et kloostrivaimsus pani aluse nii rahva- kui ladinakeelse kirjasõna tekkele kaugelt enne Martin Lutheri vastavasisulist üleskutset.

Seega võib veelkord tõdeda, et kloostritest lähtunud teadmine ja oskused ladusid vundamendi Euroopa tulevasele vaimsusele. Suundusid ju paljud õpetlased Iirimaalt Mandri-Euroopasse, kus nad täiendasid ja arendasid mitmesaja aasta jooksul sealseid ühiskondi oma teadmistega. Nii tagasid Iirimaa arvukad kloostrid ja kloostrikoolid oma hariduselu, teadmiste ja misjoniga kontinuiteedi antiigiga, mis seeläbi on andnud oma panuse ka tänapäeva. Siin on Iirimaa olnud vaieldamatuks toeks ja eeskujuks ülejäänud Lääne-Euroopale.

 

Kasutatud kirjandus

Alar Laats (2015) „Monofüsiidid, 3. osa (Armeenia, toomakristlased jt)“, nr 162.

Ann Dooley (2007) „The Plague and Its Consequences in Ireland“ – Plague and The End of Antiquity. The Pandemic of 541–750. Ed. Little, K. Lester. Cambridge: Cambridge University Press in association with The American Academy in Rome, 215–228.

Antoninus Quinn (1936) „Early Irish Monastic Schools“ – Dominicana 21:3 (September), 190–194.

Arthur Võõbus (1989) „Uusi perspektiive Euroopa vaimuloo uurimisel“ – Sõnumitooja, nr 11–12.

Arthur Võõbus (2009) Kummargil käsikirjade kohal. Koost. Amar Annus, Eesti mõttelugu 86. Tartu: Ilmamaa.

Carl Andresen, Adolf M. Ritter (2000) Kristluse ajalugu I/2, Teoloogiline raamatukogu, Tartu: Greif.

Colin Ireland (1999) „Seventh-Century Ireland as a Study Abroad Destination“ – Frontiers: The Interdisciplinary Journal of Study Abroad 5/2, 61–80.

Dieter Harmening (2004) „“Contra Paganos“ = „Maarahva vastu“? Etnoloogiliste mõistete teoloogilisest taustast“ – Mäetagused, 165–190.

Edel Bhreathnach (2014) Ireland in the Medieval World AD 400–1000. Landscape, Kingship and Religion. Dublin: Four Courts Press.

Edward Gibbon (2016) Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu, 1. ja 2. köide, Avatud Eesti raamat, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Eric R. Dodds (2003) Paganad ja kristlased ängistuse ajastul, Tallinn: Varrak.

Esther de Waal (2007) Keldi palvemeel, Tallinn: Logos.

Hermann Kinder, Werner Hilgemann (2001) Maailma ajalugu esiajast tänapäevani, Tallinn: Avita.

Jaan Lahe (2004) Gnoosis ja algkristlus, Tallinn: Kodutrükk.

Jaan Lahe (2006) „Kas Siimon Nõid oli gnostik?“ – Akadeemia, nr 5–6, 1069–1110.

Jaan Lahe (2009) „Kas gnoosis on olemas? Diskussioon gnoosise mõiste ja olemuse üle XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse gnoosise-uurimises“ – Usuteaduslik Ajakiri, nr 1, 138–156.

Jaan Lahe (2015) „Nag Hammadi „raamatukogu“ varase kristluse kontekstis“ – Kirik & Teoloogia, nr 204.

James MacKillop (2011) Keltide müüdid ja legendid. Tallinn: Tänapäev.

Jean Markale (1993) The Celts. Uncovering the Mythic and Historic Origins of Western Culture. Rochester, Vt.: Inner Traditions.

Jeremy Black (2004) Briti saarte ajalugu. Tallinn: Valgus.

John Haywood (2005) Keldid pronksiajast uusajani. Tallinn: Olion.

John J. Ó Ríordáin (2001) Early Irish Saints. Dublin: Columba Press.

Kurt Rudolph (2014) Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu, Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Marek Tamm (2013) „Keskaja Euroopa kirjakultuurist“ – Keskaja kirjanduse antoloogia I. Ladinakeelne kirjandus. Tallinn, 18–48.

Melanie C. Maddox (2007) „Early Irish Monasteries and their Dynastic Connections“ – Studia Celtica Fennica IV, 65–76.

Mike Cronin (2009) Iirimaa ajalugu, Tallinn: Valgus.

Patrick Burke (2013) „Ireland: Savior of Civilization?“ – Constructing the Past, Vol. 14, Iss. 1, Article 5, 9–14.

Prudence Jones, Pennick Nigel (2003) Paganliku Euroopa ajalugu, Tallinn: Olion.

Sean Duffy (2005) The Concise History of Ireland. Dublin: Gill & Macmillan.

Riho Saard (2005) Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest tänapäevani, Tallinn: Argo Kirjastus.

Riho Saard (2013) Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani, Tallinn: Argo Kirjastus.

Robert K. Ritner (1979) Egyptians in Ireland: A Question of Coptic Peregrinations – Rice University Studies, William Marsh Rice University, 62/2, 65–87.

Thomas Cahill (1995) How the Irish Saved Civilization. London: Hodder and Stoughton.

Thomas E. Woods (2005) How the Catholic Church Built Western Civilization, Washington: An Eagle Publishing Company.

Thomas George Kurian, A. Mark Lamport (2015) Encyclopedia of Christian Education, vol 3, London: Rowman & Littlefield Publishers.

Tony Lane (2002) Õhtumaa mõtte loojad, Tallinn: Logos.

Ulvi Renser (2014) Püha Brigida aeg kolme varasema eluloo põhjal, Tartu Ülikool, magistritöö.

 

[1] Maniluse apostlid jõudsid 694. aastal Hiina õukonda. 762. aastal sai manilusest Uiguuride riigi riigiusund ja oli selleks kuni aastani 840, mil Uiguuri riik kokku varises. Piirkonna väikeriikides aga jäi manilus nestoriaanluse kõrval püsima kuni 13. sajandini, mil kohalikud võimukeskused mongolite invasiooni ohvriks langesid.

[2] Iirimaad on antiikajal ja varauusajal ladina keeles nimetatud Hiberniaks. Kui Pytheas Massaliast kasutas Iiri saarest kirjutades nime Iérnē (Ἰέρνη), siis Tacitus oma raamatus „Agricola“ kasutas aastal 98 pKr juba nime Hibernia.

[3] Keltidel oli oma kirjalik keel olemas, kuid sellest on teada liialt vähe. Enamasti 5.–6. sajandist pärit vanakeldikeelsed tekstid, mida druiidid kasutasid arvatavasti liturgilistel eesmärkidel, olid kirjutatud ogamites (vanaiiri tähestik) puutükkidele ja menhirite (sambataolised tahumata või vähetahutud kivid) servadele. 7.–8. sajandil hakati kirjutama iiri keelt ladina kirja erivormis, mis oli kasutusel kuni 17. sajandini (Bhreathnach 2014: 40–77). Samuti on mõningaid viiteid Iirimaa ja sealsete asukate kohta antiikautorite töödes. Küll aga ei ole see piisav teave väga detailsete ja põhjapanevate järelduste tegemiseks olnu kohta. Samas on ajale vastu pannud hiljem, keskajal talletatud legendid, õiguslikud tavad jms.

[4] Keldi rist ühendab endas ladina risti ja keldi sümboolika, kus risti harude keskkohas paiknev ornamentikaga ring sümboliseerib päikest ja igavikku. Hilisematel ristidel on ringi keskel tihtipeale kujutatud talle või tuvi kui Kristuse sümbolit.

[5] Olemas on selgeid arheoloogilisi tõendeid (oliiviõli- ja veiniamforaad) Iirimaa ja Vahemere idakalda vahel toimunud kaubandussuhetest (Bhreathnach 2014: 155).

[6] Esimesed kristlased jõudsid Galliasse varakult. Teada on, et juba „esimene kirikuisa“ Eirenaios (Ireneus), kelle eluaastad võisid jääda u 140/150–202 vahemikku, jõudis Lyoni (Lugdunum) kas 177 või 178. aastal, et võtta üle seal märtrina surnud piiskopi amet (Rudolph 2014: 15; Lane 2002: 19–21). Aastal 250 saatis Püha Cyprianus (210–258) Aafrikast toona veel keltidega asustatud ja täielikult romaniseerimata provintsi hulga misjonäre nagu nt Nabronne Pauluse, Arles`i Trophimuse, Toulous`i Saturniuse, Limoges`i Mariali, Lutece`i Denise jne. Vähemalt kaks neist – Saturnius ja Denis – langesid aastal 251 keiser Deciuse tagakiusamise ohvriteks ja hukkusid (Markele 1993: 137–152)

[7] Tõenäoline on, et esmalt jõuti sellel teekonnal roomlaste võimu all olevasse Britanniasse, mis esialgu jäi valdavas osas siiski paganlikuks. Britannia kristianiseerus nii Rooma riigi kunagiste mõjude (nt riigiusk), iiri munkade misjonitöö kui paavsti pingutuste ühisviljana alles 6.–7.sajandil (Black 2004: 24–25). Samuti ei ole kirjalikke allikaid Iirimaa varase kristianiseerimise kohta ja esimesest kindlast daatumist saame rääkida alles siis, kui paavst Celestine I (?–432) määras 431. aastal Auxerre diakoni Palladiuse (u 408–461) Iirimaa piiskopiks (Duffy 2005: 41). Teisalt aga on olemas ikkagi hulk kaudseid viiteid idamisjoni varasest jõudmisest Iiri saarele.

[8] Kuigi Euroopa mandriosas, eriti just sisemaal, kestis poliitiline turbulents, jätkus kaubandus Atlandi ookeani rannikul nii, nagu see oli käinud kristluse-eelsetel aegadel (Cronin 2009: 23). Seega omandasid rannikule ja/või saartele rajatud kloostrid kaubandusvõrgu toimimiseks väga olulise rolli mitte ainult Iirimaa enda, vaid ka Euroopa jaoks üldisemalt.

[9] Arheoloogilistele leidudele tuginedes on oletatud, et iirlased on teeninud Rooma riigisüsteemis kõrgetel ametikohtadel ja pälvinud selle eest ka (küllalt haruldasi) autasusid. Kuna kristlus oli alates 4. sajandist riigiusk, siis pidid ka riigi teenistuses olnud iirlased sellega tahes-tahtmata kokku puutuma. Samuti on oletatud, tuginedes majandustegevusega seotud arheoloogilistele leidudele, et Cornwalli, Walesi, Šotimaa lääneosa ning Iiri saare rannikuvööndit (Meathi ja Dublini piirkonda) hõlmanud kaubavahetus võib olla võti mõistmaks seda, kuidas sealses kultuuri- ja majandusruumis kulgesid lingvistilised ja religioossed mõjud. Nimetatud mõttekäiku toetab asjaolu, et Iiri keelde on vulgaarladinakeele kaudu jõudnud hulgaliselt kaubandusega, eeskätt veinikaubandusega, seotud laensõnu (Bhreathnach 2014: 155).

[10] Galliat, eriti selle lõunaosa (hilisemat Provance`i) on peetud üheks kõige romaniseerunumaks Rooma provintsiks ja on arvatud, et suurem osa Gallia keltidest minetas hõimuidentiteedi juba 1.–2. saj pKr. Ometi on tõsiasi, et tänapäeva Prantsusmaa Bretagne’i poolsaarel räägitakse ühte keldi keeltest ehk bretooni keelt tänapäevalgi (Haywood 2005: 109–179).

[11] Väidetavalt olla Püha Patrick asutanud Iirimaale ligikaudu 300 piiskopkonda, kuid temaga seotud tegevuste ja esitatud faktide puhul on mõistlik jääda kriitiliseks. Ebakõlad ilmnevad juba tema Iirimaal tehtud misjonitöö aastates, rääkimata talle omistatud nn 1000 imeteo paikapidavuses. Ilmselt on mingi osa vähemtuntud misjonäride poolt korda saadetust hilisemal ajal tema teeneks loetud.

[12] Pühakute elulood e vitae’d on säilinud kolmes peamises (13.–14. saj kirja pandud) käsikirjade kogus, mis said nimed 17. sajandil. Nendeks on Codex Salmanticensis (asub Brüsselis), Codex Insulensis (asub Oxfordis) ja Codex Kilkenniensis (asub Dublinis).

[13] Osa uurijast on seadnud Püha Finniani (keda kiriku- ja kultuuriloos ning ka ajalookirjanduses teatakse lisaks nimede Finian, Finden, Vennianus ja Vinnianus all) kloostrite (hulgi)asutamise väite kahtluse alla.

[14] Põhjalikuma käsitlusega Püha Brigitist on võimalik tutvuda Ulvi Resneri magistritöös „Püha Brigida aeg kolme varasema eluloo põhjal“.

[15] Sarnaselt idakirikule kehtis Iirimaa kloostriteski arusaam, et oma kodukohast ja kodukloostrist lahkumine ja kõrvalisse maanurka rändamine koos (äärmusliku) askeesi ja misjoniga on kõrgeim meeleparanduse väljendus.

[16] Apologeet Cyprianus Kartaagost (Thascius Caecilius Cyprianus) esitas juba 3. saj keskpaigas oma nägemuse kiriklikust valitsemisstruktuurist kui võrdsete piiskoppide kolleegiumist (Lane 2002: 33). Arvestades munkluse levikut Iirimaale idakiriku kaudu, pole sugugi välistatud, et Cyprianuse seisukohad on Iirimaa kristlikku kultuuri ja kiriku organisatoorset arengut mingil määral mõjutanud.

[17] Klannisüsteemile tuginenud Iiri ühiskonna maakasutus erines latifundiumi majandusele tuginenud Mandri-Euroopa maakasutusest. Klannide haja-asustusel põhinenud elukorraldus välistas ka tiheasustusega linnaliste asulate tekke. Samuti polnud Iirimaale rajatud teedevõrku. Kindlasti mängis siinjuures rolli ka asjaolu, et Iirimaa ei olnud Rooma riigi koosseisu kunagi kuulunud ja sealne elukorraldus, mille barbarid mujal üle olid võtnud, jäi iirlastele piisavalt võõraks. Kuni 12. sajandini säilis Iiri ühiskonnas vana keldi õigussüsteem, mis määras kindlaks perestruktuuri ning pärilus- ja omandisüsteemi. Näiteks oli naistel patriarhaalse Rooma jurisdiktsiooni omaks võtnud Lääne-Euroopaga võrreldes märkimisväärselt rohkem õigusi. Nii lubas Iiri õigus üheksat erinevat abieluliiki, millest tähelepanuväärseim oli see, et võrdsete rahaliste vahendite olemasolu korral oli abieluga kaasnev partnerlus võrdsete osapoolte vaheline tehing. Samuti võis naine abielluda ilma pere nõusolekuta, lahutada jne (MacKillop 2011: 94–95).

[18] Iiri saarel võis olla u 100 väikest kuningriiki (on mainitud ka numbrit 150), mis moodustasid viis suuremat rühma. Varakeskaegsete jõujoonte alusel kujunesid hilisemad administratiivpiirid, mis omakorda on aluseks tänapäeva Iirimaa haldusjaotusele.

[19] Kindlasti ei saa väita, et Euroopas poleks toona haridusele tähelepanu üldse pööratud. Kloostrites ikkagi õppetöö toimus. Kuna aga kloostreid endid oli esialgu vähe ja kontinendil valitsesid poliitilises ja sõjalises mõttes keerulised olud, oli hariduse mõju ühiskonnale esialgu marginaalne. Tasapisi paranes küll nii õppetöö kvaliteet Mandri-Euroopa kloostrites kui laienes nende mõju ühiskonnale, aga tegemist oli siiski väga vaevalise ja pikaajalise protsessiga (vt Andresen; Ritter 2000: 18–48), eriti võrreldes Iirimaal toimunuga.

[20] Keskajal, eriti varakeskajal, oli kirjaoskus väga haruldane. Toona kujunes välja ka mõisteline eristus kirjaoskajate (litterati) ja kirjaoskamatute (illiterati) vahel, mis jooksis suuresti vaimulike (clerici) ja ilmikute (laici) vahelt. Kuna aga ka ühes sotsiaalses rühmas, enamasti ilmikute seas, võis koos eksisteerida nii kirjaoskus kui -oskamatus, siis saab tänapäeva vaatepunktist käsitleda kirjaoskust ikkagi eelkõige erinevate kultuuritasandite kaupa ühe kindla sotsiaalse koosluse sees (Tamm 2013: 21).

[21] Üheks Iirimaa eripäraks võib pidada naispühakute rohkust, mis ülejäänud kristlikule kultuuriruumile hilisantiigis ja varakeskajal iseloomulik ei olnud (de Waal 2007: 185). Võib oletada tugevat paganliku keldi ühiskonna mõju, kus naistel oli märgatavamalt suurem roll kui valdavalt patriarhaalses Euroopas.

[22] Bangori-nimeline klooster asus ka Iiri saare kirdeosas (tänapäeva Põhja-Iirimaa territooriumil).

[23] Põhjalikumat ülevaadet toonastest kloostrikoolidest ja hariduselust üldisemalt võib lugeda Colin Irelandi 1999. aastal ilmunud artiklist „Seventh-Century Ireland as a Study Abroad Destination“. Selles toetub ta peamiselt kolmele allikale: 8. saj tegutsenud anglosaksi kirjameestele Aldhelmile ja Bedele ning 7. saj keskpaigas kirjutatud sekulaarse tooniga Hisperica Famina’le.

[24] Läbikäimine Mandri-Euroopaga oli ajastu konteksti ja üldist liikumise piiratust arvestades hämmastavalt intensiivne ja hõlmas pikki vahemaid. Sellest tulenevalt olid ka vastastikused mõjud märkimisväärsed. Näiteks võib tuua alemannide apostli Pfalzi kaitsepühaku Reichenan Pirminiuse, kes oletatavasti oli pärit gootide alalt Akvitaaniast või ka Hispaaniast. On arvatud, et tema esivanemad liikusid koos baski väljarändajatega Lõuna-Iirimaale, kust ta ise seejärel mandrile tagasi suundus (Harmening 2004: 184) ja tänapäeva Saksamaa territooriumile elama asus.

[25] Kristluse esimestel sajanditel oli kasutusel mitu ladinakeelset piiblitõlget, mida tänapäeval nimetatakse versio vetas’eks (vana tõlge). Suure tõenäosusega pärinesid need Põhja-Aafrikast (2. saj), aga ka Euroopast (3. saj). Et tõlkeerinevuste virvarri ja sellest tulenevaid erimeelsusi tasandada, tellis paavst Damasus I (u 305–384) Piibli tõlkimise Hieronymoselt, kes lõpetas töö aastaks 406. Uus versioon versio vulgata sai laiemalt tuntuks aga alles Karolingide ajal 8.–9. sajandil (Tamm 2013: 35).

[26] Hiljemalt 7. sajandiks ei elanud Euroopas enam kedagi, kellele oleks ladina keel olnud emakeeleks (Tamm 2013: 51).

[27] Book of Durrow`i peetakse üheks vanimaks säilinud käsikirjaliseks raamatuks. Kõik raamatu lehed on kaetud värvilise mustriga. 16. sajandil läks raamat kloostrist kaotsi, kuid leiti hiljem ühe kohaliku taluniku juurest, kes sellega oma katkist veekatelt olevat lappinud.

[28] Tegemist on ühe paremini säilinud keskaegse käsikirjalise teosega, mida hoitakse tänapäeval Trinity College’i raamatukogus Dublinis (laialdaselt levinud eksiarvamuse kohaselt keeratakse avalikkusele näitamiseks iga päev ühte Book of Kells’i lehte; tegelikult tehakse seda nii harva kui võimalik, aga siiski aeg-ajalt lehti keeratakse). Raamat, mille kirjutas ümber ja illustreeris rühm munki, on evangeeliumi ümberkirjutus, kus iga teine leht on värviline. Book of Kells’i koostamist alustati Šotimaal Iona saare kloostrikompleksis ja lõpetati Kellsis.

 

Agu Karelsohn (1966) on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe kristliku kultuuriloo erialal ja on ametilt sõjaväelane.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English