Artiklid

Kiriku ja riigi vahekord

Ettekanne esimesel eesti pastorite ja koguduseasemike kirikukongressil 1917. aastal.

Jeesus Kristus ei ole mitte iseäralist kogudust ehk kirikut asutanud, ei ole ka kiriku ehk koguduse korralduse tarvis otsekoheseid põhjus- ega juhtmõtteid andnud. „Jumala riik” ei ole mitte „kirik” selle sõna otsekoheses mõttes, vaid on iseäraline seisukord, kus Jumala tahtmise täitmisel mitte enam vägivald ei valitse, vaid tõde, õigus ja armastus, inimlik seltskond, kus need kõige esimesed ja ülemad on, kes kõikide sulased tahavad olla (Mark. 10, 41 jj.; Matt. 5, 1 jj.). Matt. 16, 18 ja 18, 15 jj., kus Jeesus otsekohe „koguduse” nimetust (ecclesia) tarvitab, ligemalt tähele pannes peame otsusele jõudma, et need mitte eespool ette toodud väidet ümber ei lükka. Jeesus jättis nõnda oma järelkäijatele enese kogumise ja korraldamise kuju loomisel täielise vabaduse. Pärast Jeesust ühinesid tema poolehoidjad ühiseks seltskonnaks, kellel ühine usutunnistus oli: „Jeesus, kes risti löödud, on Kristus”, ühine osasaamine Pühast Vaimust, ühine jumalateenistus ühise armastuse söömaajaga. See kogu tunneb ennast Vana Seaduse tõotuste kandja olevat ja hakkab ennast Jumala koguduseks nimetama. Niisugused kogudused tekkisid siin ja seal – esialgu juutide hulgas. Need kogudused läksid kõlbliselt ja ühiseluliselt oma ümbrusest täiesti lahku. Rõõmus vaimustus nende koguduste liikmetes ilmus piirita armastuses üksteise vastu, mis avalikuks sai tõsises üksteise teenimises, ohvrimeeles, vastastikuses andeksandmises, üksteisest lugupidamises. Esimene ristikogudus oli täiesti vaba inimeste ühendus, ilma ametliku iseloomuta, ilma välise võimu tundemärkideta. Kui aga esimene entusiasmuse aeg kadus, Jeesuse Kristuse tagasitulemine ikkagi veel tõeasjaks ei saanud, hakkas ka ristikogudus ikka rohkem elunõuetega rehkendama ja ennast asjaolude kohaselt korraldama. Juba Pauluse ajal näeme teatavaid ameteid ja asutusi tõusvat ja kindlamaid korralduse vormisid välja arenevat. Teise aastasaja lõpul on üksikutes kogudustes täiesti valminud korraldus ametite ja nende kandjatega, vaimuliku seisusega. Selsamal ajal ühinevad üksikud kogudused omavahel – provintsiaal-sinodites ja viimaks Rooma maailmariigi eeskujul ja iseäranis „õigeusu” päästmiseks (gnostitsismus!) suureks koguduste liiduks, mille aluseks olid: apostlik usutunnistus, apostlik pühakirjade kaanon ja apostlik piiskopiamet. Niisugune ühine „kirik” asus kui võistleja riigi kõrval, lõi omale elamise vormid, milledel väliste, poliitiliste vormide iseloom oli – ideaalne, üks taevane kirik, oli nõnda reaalseks, maiseks asutuseks muutunud.

Kõigil aladel arenes kirik edasi – riigile lähemale, ja 4. aastasaja algul oli ta täiesti valmis ühendusse astuma, kes ka omalt poolt oli kirikule vastu liikunud. Kui Konstantin Suur ristiusule ja kirikule elamise õiguse andis, siis ei puudunud enam palju kiriku eesõiguslise seisukohani riigis. Theodosiuse edikti läbi a. 380 sai ristiusk riigiusuks, kirik riigikirikuks. Ühendus oli täielik, tegelikult hakkas riigi üleolemine kirikust maksma. Uue Rooma valitseja sai valitsejaks peale oma alamate ihu ja varanduse ka nende hingede ja südametunnistuse üle. Kirik võitis oma ühtluse alalhoidmise mõttes (iseäranis Hommikumaal), kaotas aga väga palju sisemiselt: usuline leigus ja silmakirjateenistus, ilmaliku meelsuse edasikestmine, võimu meelitamine, võimu teenistusse astumine. Juurde tulevad püüded ilmalikku võimu omandada ja laiendada, kindlustada, milleks ilmalikult riigilt abinõud ja viisid laenatakse. Hommikumaal jääb kirik täiesti riigi teenriks ja käsualuseks, Õhtumaa kirik jõuab heitlemises riigivõimu vastu võrdlemisi rohkem iseseisvust alles hoida, satub aga sellejuures ise täiesti poliitilise võimu ja mõju nõudmise teedele, missugune asjalugu kiriku tõsise olemise kohta saatuslikuks saab. Usupuhastus ei toonud kiriku ja riigi vahekorra küsimusse täit selgust ega otsustavat vahet. Kiriku mõiste ja mõtte äramääramises jõudsid usupuhastajad selgele ja õigele seisukohale (vt. Conf. Aug. VII pt.). Ometi jäi ilmaliku võimu ja kiriku ühendus edasi kestma ühes oma tagajärgedega. Riiklise võimu kandjad omandavad ülema võimu kiriku ja usu asjus (cuius regio, eius religio[*]), kiriku vaimulikud saavad ka uuendatud kirikus riigiametnikkudeks. Reformeeritud kirikul on korda läinud enesele ilmaliku võimu vastu vabamat seisukorda alles hoida kui Lutheruse kirikul.

Evangeeliumiusulistes maades on riigivõimu ja kiriku ühendus enamasti olemas „maakiriku” kujul: ta saab riigilt enam või vähem rahalist toetust, tema põhjusmõtted on nendele riigi korraldustele mõõduandvaks, mis usueluga ühenduses seisavad, tema teenritel on riigiametnikkude õigused; riigivõim annab talle abi korralduste maksmapanemiseks, maksude sissenõudmiseks jne. Selle eest seisab aga kirik täielikult riigi ülevalvuse all: kiriku seaduste ja korralduste muutused sünnivad ainult riigiasutuste lubaga: riik avaldab laialist mõju kirikuteenrite ettevalmistamise ja ametissepanemise kohta, kontroleerib kiriku varanduse üle valitsemist jne.

Riigi ja kiriku ühenduse mõju peab kiriku kohta kahjulikuks tunnistama, niisama lubamatuks üksiku riigikodaniku südametunnistuse vabaduse seisukohast. Riik segab ennast piirkonda, mis iga riiklise sunni vastu peab vaba olema. Kirik ei saa mitte täielikult oma usulis-kõlblisi ülesandeid täita, temale tulevad ülesanded juurde, mis tema sisemise loomuga mitte kokku ei sünni. Sundus, et iga riigikodanik peab ühe kiriku liige olema, oma tahtmise vastu kiriklikke kombeid täitma, kiriku ülespidamise kulusid kandma, on evangeeliumi mõtte vastane.

Meie Evang.-Lutheruse usu kirik on „maakirik”. Praegu on muutuste võimalused õhus heljumas. Nendele on tarvis vastu minna – mitte kartuse ja ahastusega, vaid selle teadmisega, et riigi ja kiriku lahutus kiriku enese elu ja olu seisukohast soovitav ja tarvilik on.

Missugust seisukorda peame oma kirikule soovima ja kätte püüdma? Ideaaliks olgu „vaba kirik” ühenduses „rahvakiriku” mõistega. Meie Evang.-Lutheruse usu kirik olgu vaba rahvakirik. Igaühel olgu võimalus välja astuda, ilma et kodanikuõigused selle läbi kannataksid; kirik jäägu aga ühendusse ajalooga, üleminek maakirikust vabasse rahvakirikusse sündigu nõnda, et side minevikuga mitte katkestatud ei saa: kiriku liikmeks olgu need, kes oma väljaastumisest teada ei anna. Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et eesti rahval see tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik. Selleks seisku kiriku korraldamine ja valitsemine rahva enese käes (demokraatline printsiip). Niisama olgu kirikul tõsisemaks püüdeks oma tegevust rahva hinge tõsiste tarviduste ja nõuetega kokkukõlasse viia, milleks hädasti tarvis on rahva hingeelu tundmaõppimise peale palju rõhku panna (rahvusline printsiip).

Vaim on, mis elavaks teeb. Tõsine, elu sünnitav ja elu edendav vaim saab aga ainult siis meie kirikus valitsema, kui universaalne ristiusu vaim ligidasse ühendusse astub elava rahvavaimuga. Selles mõttes olgu tervitatud vaba eesti rahva vaba Evangeeliumi-Lutheruse kirik!

 

Esmakordselt ilmunud: Johan Kõpp, „Kiriku ja riigi vahekord“ – J. Kõpp, Vaimu valgusel, koost. Andres Andresen (Eesti mõttelugu, 87), Tartu: Ilmamaa, 2009, 25–28.

Avaldatud väljaandjate loal.

[*] kelle maa, selle usk (ld.) (Toim.)

 

Tänases numbris:

Karl Gustav Girgensohn, Kristjan Luhamets, Karl Girgensohni kiri Tartust. Allikapublikatsioon.

Katri Aaslav-Tepandi, Eesti koguduste saadikute I Kirikukongress 31. mail ja 1. juunil 1917. Suurte sündmuste hoovuses.

Ants Tooming, Kõne Tartu Pauluse kirikus EELK 100 kongressi avajumalateenistusel 26.5.2017.

Print Friendly
English