Esiletõstetud lood

Kahe riigi kodanik

Kui tänast jutlust läbi väikese huumori alustada, siis võiks tõdeda, et kõik kes oleme ristitud ja tunnistanud, et Kristus on Issand, oleme seaduserikkujad Eesti vabariigis. Nimelt ei ole Eestis lubatud topeltkodakondsus. Ometi oleme ristimise läbi saanud jumalariigi kodanikeks ja kui oleme ka Eesti kodanikud, siis on meil ka topeltkodakondsus.  Eesti riik on meile andnud passid ja ID-kaardid, mis meie kodakondsust kinnitavad, ning jumalariigi pitser on tehtud meie laubale ja rinnale pühal ristimisel, vaatamata sellele, et nad on nähtamatud.

Ilmselt ei ole meil kellelgi tõesti põhjust karta, et meid sellise „topeltkodakondsuse“ eest karistatakse, sest see, mis on seotud jumalariigiga, on ju kuidagi vaimne ja mittenähtav ning ilmselt see ei sega olemast nii Eesti riigi kui taevariigi kodanik. Lühidalt öeldes suudame olla lojaalsed mõlemale riigile, sest üks on selles maailmas, nähtav ja kogetav, ja teine seal vaimses maailmas, mis ei ole nii selgete piiridega ja on nii-öelda vaimne.

Inimesed on väljendanud mõtteid, et kui tulla kirikusse, siis astud nagu teise maailma, ja pärast jumalateenistust astud taas tagasi reaalsusesse. On toodud välja ka seda kirik on varjupaik, kuhu saab põgeneda varjule elu tormiselt merelt.

See ei ole ainult kiriku osas nii. Ka igapäevaelus eristatakse vaimset ja ratsionaalset. Ratsionaalne on see, mis on selge ja arusaadav. Ratsionaalsete otsuste taga on kogemus ja teadmine. Tunded ja tajumine ratsionaalse mõtlemise juurde ei käi. Ometi peame tunnistama, et enamus inimesi, ka need, kes ei usu Jumala olemasolu, usuvad hinge olemasolusse, tunnetavad ja mõistavad ümbritsevat ja kogevad asju, mis on mõistusele seletamatud. Inimene ei ole monstrum, kes teeb ja usub vaid seda, mida ütleb mõistuse hääl. Igaühel meist on südametunnistus ja tunded, on see vaimne pool, mida mõõta ei ole võimalik ja kotti panna ei saa. Meis ei ole kaks inimest, vaid on üks, kes mõtleb, tunnetab ja tajub ehk siis kelles on olemas need kaks loomust – ratsionaalne ja vaimne – ja neid ei tohi lahutada, sest ühe mahasurumine rikub terviklikkuse.

Tegelikult on nii ka kirikuga. Oleme harjunud nimetama kirikuks hoonet, kuhu koguneme jumalateenistustele, talitustele, kus meil on hea olla. Ometi ei ole kirik vaid hoone, sest selles koguneb kogudus. Kogudus on aga Uue Testamendi arusaama kohaselt inimeste kooslus, kes tunnistavad, et Jeesus on Kristus, nende inimeste lunastaja ja Issand. Kuhugi kuulumine ei ole isiklik. Olles koguduse liikmed, oleme toimiv inimeste ühendus, keda ühendab üks ja sama usk ja ristimine, mis teeb ka selle kodanikuks olemise tähtsaks mitte tulevikus vaid juba nüüd.

Apostel Paulus ütleb esimeses kirjas Korintlastele: „Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.“ (1Kr 12:12).

Me võime eristada kodakondsuseid, kuid me ei saa eristada seda, et kirikusse tulles oleme üks inimene ja väljudes oleme teine. Me ei saa olla kristlased ainult nende müüride vahel, vaid me oleme seda ka väljaspool. Teisiti öeldes me ei saa ega tohi samastuda selle maailmaga, sest Jeesus Kristus seda ei teinud. Ta ei tulnud samastuma, vaid juhtima inimesi ja näitama, et Jumala armastus on hoopis midagi enamat, kui inimesed seda mõistavad. Ta tuli õpetama, et kõikide tegevuste põhituumaks on armastus nii Looja kui ligimese vastu. Armastus paneb meid liikuma ja toimima ja seda mitte pühapäev, vaid iga päev, sest me oleme Kristuse ihu liikmed ehk kogudus.

Seepärast ei tohi meid aga jätta tuimaks selles maailmas toimuv. Olgu rumalus, ebaõiglus, vale, kurjus ja palju muud. Oleme kohustatud kõigele sellele vastu astuma ja kuulutama armastuse sõnumit ning püüdlema selle riigi poole, et kõike seda, mida halvaks võib nimetada, ei oleks. See on meie igaühe kätes ja jumalariigi kodanikena ka kohus.

Võib jääd mulje, et me peame kõike seda tegema. Jah, sõna „peame“ ehk ei ole kõige parem iseloomustav sõna tegevusele, mis iseloomustab inimeseks olemist, sest just kõik see, millest kõnelesin, iseloomustab seda, mida tähendab olla inimene oma tervikus.

Möödunud nädalal ühes uuringus toodi välja, et me eestlastena oleme üks kõige vähem õnnelik seltskond paljude riikide hulgas, me oleme rahulolematud ja neid, kes on õnnelikud, on üpris vähe. Muidugi võiks siin vaielda uurimusmeetodite ja küsimuste üle, kuid ometi tasuks meil küsida, kui rahul me oleme, kui õnnelikud me oleme.

Olen sageli imestanud, kui inimesed järjekindlalt võitlevad Jumala olemasolu vastu ja kõikide vahenditega püüavad tõestada, et Jumalat ei saa olla. Miks? Kas hirmust, et elus võib midagi muutuda, et inimlik tarkus näitab oma rumalust? Olen küsinud sellistel puhkudel, et mis on selles siis halba, kui inimene usub. Kas ta kaotab midagi, kui inimene elab vooruslikult, armastades kaasinimest ja loojat, palvetab ja hoolib? Mis on selles halba, et inimene lapselikus meeles vähem muretseb ja kui linnuke laseb oma elul kulgeda? Kas muretsemine, vihas ja vaenus, teadmatuses ja lootusetuses on parem elada kui lasta Jumalal end kanda?

Ja ta kannab. Ta kannab meid oma sõna ja armuvahendite kaudu. Siingi on vaid küsimus, kas kasutame ja mõistame sõna ja armuvahendite tähendust, kas mõistame näiteks ristimise tähendust, ristimärgi jõudu, armulaua puudutust. Sageli on need muutunud vaid ilusateks tavadeks ja harjumusteks, kuid tegelikult hoovab neist vägi.

Kas märkame, et ristimise arm on meid hoidnud suurema kahju eest või palve on meid kandnud? Kas näeme palve vastuseid ja seda, kuidas meid kantakse ja hoitakse ning ikka rabeleme usaldamatuses?

Kui tänase pühapäeva tekstid räägivad rahust ja usaldusest, mis lähtub Jumalast, siis ongi oluline mõista, et see rahu, muretus ja kindlameelsus elus saab tulla vaid siis, kui Jumala Vaim meis elab. Siis inimene usub ja usaldab end Looja hoolde ja Tema kannab meid. Ikka on hea näiteks tuua Peetrust, kes hakkas ju vajuma siis, kui kahtles oma usus.

Kõige paremaks Jumala tõestuseks on see, kui vaatamata kõigele, olgu elu muredele ja raskustele, majanduslangustele, viimsepäeva ennustustele, tunneme enestes rahu ja kindlameelset hoiakut, et meie eest kantakse hoolt ja meile sünnib see, mis on meile kõige parem. See annab meile põhjust olla rõõmsad. Rõõmsad sellest, et oleme kahe riigi kodanikud.

 

Jaak Aus (1968) on EELK Tallinna Toompea Kaarli Koguduse õpetaja.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly
English