Arvamused

Eesti vaba rahvakiriku 100. sünnipäeva eel ilmus esmakordselt eesti keeles Ado Grenzsteini „Härraskirik või rahvakirik“

Läinud aasta detsembris ilmus Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo“ sarjas Simo Runneli tõlkes raamat „Tunne ja tarkus“, mis sisaldab kaht Ado Grenzsteini suuremat saksakeelset kirjutist: „Härraskirik või rahvakirik?“ (Jurjev 1899) ja traktaat „Looduse korraldus“ (Pariis ja Leipzig 1913). Mõned aastad varem oli Runnel koostanud Grenzsteini lühematest eestikeelsetest tekstidest „Eesti mõtteloo“ sarja kogumiku „Eesti haridus“ (2013).

Kui küsida arutelude kohta, mis ajalooliselt eelnesid meie vaba rahvakiriku sünnile, siis isikuti ja ideeliselt ilmselt kõige silmapaistvam roll ja erilaadiline mõju on kronoloogiliselt tagasi liikudes Johan Kõpul (1874–1970), Villem Reimanil (1861–1917), Ado Grenzsteinil (1849–1916) ja Theodosius Harnackil (1817–1889), kelle sünnist möödub tänavu 200. aastat.

Johan Kõpu ja Villem Reimani sõnavõtud ja kirjutised on saanud – suuresti tänu sarjale „Eesti mõttelugu“ – laiemale lugejaskonnale ligipääsetavaks juba varem. Varasemad Grenzsteini ja Harnacki väikesed, aga mõjukaks osutunud saksakeelsed raamatud on jäänud suurema tähelepanuta.

26.–27. mail 2017 Tartus toimuva Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku 100. aastapäeva puhul toimuva juubelikongressi eel olgu ebakonventsionaalsel moel – EELK Usuteaduse Instituudi kauaaegse süstemaatilise teoloogia professori Elmar Salumaa ja tema ühe tänase järelkäija varasemate sõnavõttude abil – juhitud tähelepanu hiljuti esmakordselt eesti keeles ilmunud Grenzsteini tekstile. Kumbki tsiteeritu vastutab oma sõnade eest ise.

Elmar Salumaa (katkend videointervjuust 16.10.1993): „[—] Meie haritlaskond oli ju kõik niisugune omapärase hoiakuga … See oli ajalooliselt tingitud. Sellepärast, et meie kirik oli ju – võiks öelda oli kuni vabariigi alguseni – täiesti baltisaksa asutus. Aga saks oli talumehe silmis ikka mõisahärra. Ta oli kirikhärra. [—] Seetõttu Eestis luterlik kirik ei olnud õieti hingehoiu kirik. Ei saanudki olla. Sest kas talumees läks siis mõisahärrale kaebama? Talumees pidi kätt suudlema. See härraskiriku vaim … Selles mõttes Grenzteinil on üks huvitav raamat kirjutatud saksakeelne – „Herrenkirche oder Volkskirche“.  Vaat see oleks väärt eesti keelde panna. See on väga mõtlemapanev asi. Ta seal arutab ka neid probleeme … Muidugi kahju, et tal seda vene orientatsiooni oli liiga palju. Aga üldiselt ta tabab probleemi õieti. Selles mõttes üks meie kiriku tulevikuperspektiiv on see, et ta areneks ja kujuneks hingehoiu kirikuks – mitte ainult kuulutuse (hingehoid on üks kuulutuse aspekte tegelikult) … Et ta seda tõesti oleks. See on üks niisugune minu soov tuleviku kohta. [—]“

Thomas-Andreas Põder (e-kiri Simo Runnelile, 27.09.2011): „[—] kuulsin Teie ettekannet [Jaan] Tõnissoni 2. köite/ „[Eesti] [m]õtteloo” 100. köite ilmumisüritusel ning jäi kõrvu, et töötate praegu Grenzsteini kogumiku koostamise kallal. See oli ajendiks, et peale üritust rongis Tartusse sõites tõmmata  TÜ raamatukogust digitaalselt alla tema „Herrenkirche und Volkskirche”. [—]  [L]ugedes tõdesin, et tegemist on äärmiselt huvitava materjaliga mitmes mõttes: selline tõeline „suur lugu” eestlaste aja-, hinge- ja vaimuloost; sugugi mitte ainult kitsalt usuinimestele või teoloogidele huvipakkuv materjal. Lisaks ka üsna nauditavas, hoogsas keeles. Lahus sellest, et tema mõtted olid omal ajal (mh Eesti vaba rahvakiriku loomise ajal) väga mõjukad, tunduvad need tegelikult mitmeti kõnekad ja aktuaalsed ka täna. Küsimus lühidalt järgmine: kas olete kavandanud ka selle teksti kogumikku? Kui (veel) ei ole, siis õhutaksin Teid asja kaaluma. Arutasin seda asja just kolleeg Urmas Pettiga, ka toonast ajastut uurinud inimesega, ning ka tema oli seda meelt, et taolise küsimuse või ettepaneku võiks Teile teha.”

Rõõm on tõdeda, et tänaseks on – mis iganes kaalutlustel – Simo Runnel ja kirjastus Ilmamaa Grenzsteini raamatu „Härraskirik või rahvakirik“ (1899) eesti keeles välja andnud. Nii on kunagi palju tähelepanu äratanud teos tänasele lugejaskonnale lihtsamalt kättesaadav.

Loodetavasti saab ka Theodosius Harnacki teoloogiliselt sügavamale haarav „Die freie lutherische Volkskirche“ (1870) [Vaba luterlik rahvakirik] edaspidi loetavaks eesti keeles.

Ehkki Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui „vaba rahvakiriku“ (EELK põhikiri § 1) tänane tähendus ei ole kindlasti taandatav 19. sajandi viimastel kümnenditel ja 20. sajandi alguses väljendatud eriilmelistele arusaamadele ja mõttekäikudele, oleks lühinägelik ja vastutustundetu nende ignoreerimine.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly
English