Arvamused

Olümpiaadiessee: Ime – kadunud või kadumatu?

„Vaenlaste kurjus olgu sulle ehteks,
südame voorused olgu sulle ülistuseks,
head teod olgu sulle krooniks,
meie mõlema armastus olgu sulle ülenduseks,
minu rõõmustav ime olgu sulle pühitsuseks.”

(Magdeburgi Mechthild, Jumaluse voolav valgus, Tartu: Ilmamaa, 2015, 32–33).

Mis on ime? Küsimus on raske, sest tegu on millegi haruldase ja raskesti määratletavaga. Et aga anda mingigi definitsioon enne kui täpsemalt lahkama hakkame, arvan, et ime on nähtus või sündmus, mille olemust ja võimalikkust ei saa selgitada loodusteaduslikku meetodit kasutades. Siinkohal tuleb juba rõhutada, et hoidun ime kohta väitmast, et ta on üleloomulik või loodusseadustega tingimata vastuolus. Viimane näib olevat loomulik järeldus ning sellest edasi on loomulik sündima ka seos religiooniga: kui loodus ei võimalda nähtuse teket, võimaldab seda Jumal, kes on oma kõikvõimsuses loodusest üle. Selles essees tahan aga rõhutada teadusliku ja religioosse eluselgitamise erinevust ning seetõttu ei tee järeldust, mille eelnevalt tõin ning mida on teinud paljud suured mõtlejad.

Filosoof Baruch Spinoza järgi on ime loodusega täiesti kooskõlaline nähtus, mille seletust me lihtsalt ei oska mõista. Siinkohal võiks esitada järgneva küsimuse: kas see tähendab, et takistus on teadmiste vähesuses ehk kui teadus oleks rohkem arenenud, suudaksime me imesid tõeliselt mõista ning need lakkaks olemast imed? Spinoza idee, mis rõhutab teadmiste piiratust, toob esile ajaloo tähtsuse. Teadus on ajaloo vältel üha arenenud ning paljud seletamatutest nähtustest on saanud teadusliku seletuse. Kas imed kaovad, kui teadus suudab neid mõista? Usun, et küsimuse vastus sõltub „mõistmise” tähendusest.

Loodusteadus seletab maailma tehnilisest küljest. Loodusteadus küsib, kuidas miski toimib. Religioon ja kunst küsivad, miks miski juhtub. Küsimuste eristamine ei vii võib-olla nii selge eristuseni. Kuidas-küsimuse tehnilisuse all mõtlen välist maailma, seda mis ei lähtu inimese sisemisest tunneterohkest reaalsusest, vaid väljaspool asuvast maailmast, tegeleb mateeriaga, mitte inimese mõtete-tunnetega, mida edaspidi kutsun siseilmaks või „sisemiseks“. Kunst ja religioon tungivad sinna, kus teadus ei saa enam vastata. Kui teadus on seletanud ära, miks miski juhtub, siis religioon küsib, miks see just nii juhtub. Seal, kus teadus näeb vastust, näevad kunst ja religioon ikka küsimust.

Religioossel lähenemisel imele tuleks ime definitsiooni lisada üks oluline tahk: ime on nähtus, mis omandab sellega kokku puutuvate inimeste jaoks sügava tähenduse. Lähen veel kaugemale, arvates, et sügav tähendus on ime definitsioonis vähemalt religioosselt seisukohalt vaadates esmatähtis tunnus. See, kas see on (teadaolevate) füüsikaseadustega vastuolus, omandab teisejärgulise tähtsuse või kaotab tähtsuse hoopiski. Toome näite ühest tuntumast imest Piiblis: Neitsi Maarja toob ilmale Jeesuslapse. Selle sündmuse puhul on oluline tähendus, mida ime endas kannab – neitsilikkus kui ääretu puhtuse sümbol, kuhu nüüd istutatakse ääretu valgus. Ime muutub kujundiks, mille abil on võimalik edasi anda sügavust, mida tavapäraste vahenditega teha ei õnnestu.

Toon paralleeli kirjandusest. Garcia Marquezi romaanis „Sada aastat üksildust” põimuvad imed argieluga, andes inimliku elu motiividele seeläbi uue sügavuse, tähenduse ja suuruse. Lugejana oleks selles ideede maailmas üsna tarbetu küsida, kuidas saab taevast kollaseid õisi sadada, see on ju ilmvõimatu! Niikaua kuni keskendume välisele poolele nähtusest, ei jõua me lähemale selle mõistmiseni.

Siiani olen vaadelnud imesid nende kujundilise ja metafoorse funktsiooni kaudu. Nüüd aga toome näite, mis toob kokku teadusliku ja religioosse lähenemise ning annab mõlemale lähenemisele olulise rolli. Võtkem ette olukorra, et keegi nimetu pühak ravib terveks lootusetult haige inimese. Tähtis on, et inimene usub pühaku tervendavatesse võimetesse ning pühak usub inimese tervenemisse väga tugevalt. Arstide vaatepunktist olgu tegemist peaaegu võimatu, ääretult ebatõenäolise juhtumiga. Seega on usul inimese tervenemises olulisim roll. Leian aga, et usu jõud ei ole sugugi vastuolus „loodusjõuga” ehk antud juhul keha keemilise toimimisega. Nõustun Spinozaga: tegemist on juhtumiga, kus arstide poolt esindatav meditsiiniline maailmamõistmine pole jõudnud inimese toimimise täieliku mõistmiseni. Teame, et näiteks neuroloogias on palju avastamata maastikke – inimese kohta ei teata sugugi nii palju. See aga, et mingit nähtust ei suudeta selgitada, ei tee seda üleloomulikuks.

Lahendame aga oma juhtumi lõpuni. Oletame, et teadus on jõudnud selgusele selles, et usk on tõepoolest „ime” põhjustaja ning käivitab kehas suurima efektiivsusega keemilisi protsesse, mis viivad inimese tervenemiseni nii, nagu seda varem tuntud ei ole. Kas teadlane nüüd automaatselt mõistab maailma? Kas teadlane mõistab nüüd usku? Ta ehk tõesti „mõistab”, st mõistusega hoomab seda maailma, mida on võimalik puhtteoreetiliselt mõista. Selleks, et patsient terveks saaks, peab viimane aga uskuma hakkama ning see on miski, mis ei kaasne automaatselt teoreetilise teadmise sünniga.

Näeme, et ajaloo vältel on arusaam „imest“ muutumas. Mida rohkem suudab teadus selgitada maailma tehnilist külge, seda enam muutub ime olemasolu juures tähtsaks teguriks tema erilisus isiklikus kontekstis, inimese tunneterohkes sisemaailmas. See, et inimene suutis uskuda nii tugevalt pühakusse, kes ta terveks ravis, oli ime tänu sellele, et see oli inimese elus ebatõenäoline, uskumatu ja harukordne sündmus. See, kas imed on olemas, sõltub tänapäeval aina rohkem inimese hinnangust elule. Oluline on, kas inimene ise hindab endaga toimuvaid statistiliselt ebatõenäolisi sündmusi imelistena või peab neid puhasteks juhusteks, mis ei oma mingisugust sümboolselt tähendust.

Kalle Kasemaa toob oma järelsõnas Magdeburgi Mechthildi „Jumaliku voogavale valgusele“ keskaegsete müstiliste tekstide tõlkimisraskuste seas esimesena välja, et tõlkimisel tekib algupärasusebarjäär: „müstilisi kogemusi ei otsita enam nii pingsalt; samuti ei saada neid reeglina tänapäevases, igasuguste elamuste ja kogemuste poolest võrratult rikkamas maailmas“ (samas, 341). Müstilist kogemust võib samuti näha imena, just inimese sisemaailma seisukohalt. See, kas tänapäeval on „imelisus“ kaduv, sõltub inimestest endist. See, et maailm on „kogemuste poolest võrratult rikkam“, võib tähendada nii seda, et harjutakse pideva „imelisusega“ ning ime lakkab olemast, kui seda, et kõike võib tegelikult näha imena. Arvan aga, et miks-küsimuse esitamine ning erakordsuse tabamine on tänapäeval sama võimalik ning absoluutselt sama vajalik, kui see on olnud ajaloos. Ka praeguses kiires elus ei piisa mõistuslikust „teadvustamisest“, vaid mõistmist tuleb süvendada tunnetamisega, tuleb võtta aega, et näha imesid.

Erinevus teadusliku ja religioosse maailmanägemuse vahel sarnaneb minu arvates erinevusega kirjanduse ja filosoofia vahel: filosoofia aitab maailma mõista, aga kirjandus muudab mõistmise sügavamaks, muudab mõistmise tundmiseks. Tunne aga tungib paratamatult kaugemale, kui mõistus tungida suudab. Inimene ei ole ainult mõistuslik olend – puhas, külm mõistus on surm. Inimene on elusolend ning elusolend saavutab endaga kooskõlas oleva teadmise tundmise läbi. Imede uurimises on oluline pöörata tähelepanu mõlemale, nii mõistuslik-kriitilisele vaatenurgale kui tähenduslik-tundlikule. Sellest, et patsient teab, et tervenemiseks on vaja uskuda, ei tee teda terveks. Terveks teeb uskumine – teadmise tunnetamine.

 

Marta-Liisa Talvet (1998) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi 12. klassi õpilane.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English