Esiletõstetud lood

Jutlus ülestõusmispühaks (Ho 6:1–3)

Marko Tiitus

„Tulge, pöördugem Issanda poole,
sest tema on meid murdnud
ja tema parandab meid;
tema on meid löönud
ja tema seob meid!
Tema teeb meid elavaks kahe päevaga,
kolmandal päeval aitab ta meid üles
ja me võime elada tema palge ees.
Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat:
ta tuleb nagu ilus koidupuna;
ta tuleb meil nagu vihm,
otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”
(Ho 6:1–3).

Tundmatu mõistmine ja tajumine läbi tuttava on üks viis maailma avastada ja tundma õppida. Nii on ka Jumala, Suure Tundmatuga või Täiesti Teistsugusega, kelle kujutlemine ja kellest mõtlemine on võimalik üksnes empiirilisest maailmast laenatud analoogiate või võrdumite abil. Mõnikord heidetakse Piibli Jumalale ette liigset antropomorfsust – Talle on omistatud mitmeid inimlikke jooni, kõneldes näiteks sellest, et Jumal vihastab või annab andeks. Paraku pole meil transtsendentse, meie kogemuse ja taju piire ületava reaalsuse kirjeldamiseks muid sõnu kui need, mis tuginevad sellele inimlikule kogemusele ja tajule.

Prohvet Hoosea raamatust võetud ülestõusmispüha perikoobis kõneldakse Jumalast kui loodusnähtusest: „Ta tuleb nagu ilus koidupuna, Ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.“ Usun, et eestlase hingele ja vaimulaadile on niisugune Jumalast rääkimise viis mõistetav ja lähedane – oleme ju harjunud pidama loodut hingestatuks, pühaks ja elusaks, tajuma loodus Looja kirkust, otsima metsaradadel ja mererannas Tema jalajälgi. Nii kõlavad need prohvet Hoosea sõnad meile peaaegu sama ekstaatiliselt nagu vendade Urbide laul:

Vihmana ma sajan,
vihmana ma sajan aeda;
tuulena ma lendan,
tuulena ma lendan ringi;
järvena ma vaatan,
järvena ma vaatan üles;
taevana ma kuulan,
taevana ma kuulan alla;
tuulena ma kannan,
tuulena ma kannan jõudu;
kastena ma emban,
kastena ma emban jalgu;
mäena ma vaikin,
mäena ma vaikin paljust;
merena ma randun,
merena ma randun õue.

Kristuse ülestõusmine surnuist on otsekui ilus koidupuna, mis lõpetab sünkmusta öö ja kuulutab uue päeva algust, nagu kevadine vihm, mis mõne tunniga võib panna maa pärast pikka ja väsitavat talve haljendama ning laseb uuel kevadel, uuel elul, uuel loomisel tärgata. Nendest kujunditest lähtudes ja neis püsides mõelgem Kristuse ülestõusmisest neljal erineval tasandil, mis on siiski üksteisega lahutamatult seotud ja läbipõimunud.

 

Esmalt, ülestõusmine üksikinimese jaoks ja tema elus

Inimene, kes kohtub Ülestõusnuga, kogeb uue päeva koidikut ja elukevade saabumist sõltumata sellest, millisesse punkti oma elurännakul ta parasjagu jõudnud on. Ta teadvustab surma reaalsust – nii nagu seda teadvustasid jüngrid Suurel Reedel. Ülestõusmine ei tee surma olematuks, ei lükka teda edasi, ei „kodusta“ ka mingil viisil surma ja kaduvust, kuid surmalt on võetud tema kohutavus ja lõplikkus – surma astel on katki murtud, kui kasutada piibellikku väljendit.

Kohtumises Ülestõusnuga tõotatakse ja tegelikult juba antakse maitsta olemist väljaspool aega ja ruumi, olemist Igaveses Armastuses. See kohtumine ei sünni mitte ainult kord aastas, ülestõusmispühal, vaid igas liturgias, igal pühapäeval – ülestõusmise päeval, esimesel ja kaheksandal loomispäeval, igas armulauas, kui Ülestõusnu ihu ja veri saab söömise ja joomise aktis meie ihuks ja vereks, Tema elu meie eluks, Tema olemus meie olemuseks.

 

Siin jõuamegi ülestõusmise teise tasandini, mis puudutab Kirikut

Kui me kõneleme tänapäeval Kirikust, siis kaldume silmas pidama eeskätt pühakoda või institutsiooni, kiriku välist kuju ja korraldust, tema ajas ja ruumis eristatavaid ja muutuvaid tunnuseid. Ning kuna postmodernne inimene kipub olema skeptiline mistahes institutsioonide suhtes, siis hõlmab see kahtlustav ja ettevaatlik hoiak ka Kirikut. Ometi ei ole Kirik midagi muud kui keskkond või suhtlusvõrgustik, kus kohtuvad taevas ja maa, Jumal ja inimene, Ülestõusnu ja maised palverändurid.

Võime meenutada viis aastat tagasi Moskva Lunastaja kirikus toimunud punkbändi Pussy Riot skandaalse kontserdi järelkajasid avalikkuses ja meedias, mille käigus vastandati inimlikkust ja pühadust, inimõigusi üldiselt ja usklike õigusi kehtestada oma pühakojas kindlaid reegleid ning nõuda neist kinnipidamist. Tegelikult ei ole kristliku arusaama kohaselt olemas pühadust lahus inimestest ja inimsusest (loomulikult on Jumal püha iseeneses, kuid kuna Tema pühadus meist ei sõltu, siis ei vaja see ka inimlikku kaitset või piiride seadmist), ning samuti ei saa rääkida inimlikkusest ja inimeseksolemisest lahus pühaduse dimensioonist ja pühaduse kogemusest. Kirik on sild argise ja püha, maa ja taeva vahel, aga see ei piirne pühitsetud ruumide (kirikuhoone või selle osade), aegade (jumalateenistuste ja kirikupühade) ja isikutega (vaimulikud), vaid hõlmab kõiki usklikke, sest kohtumises Ülestõusnuga saavad argine ja püha, Looja ja loodu üheks ning see kohtumine pühitseb meid preestriteks ja sillaehitajateks taeva ja maa vahel.

 

Kolmandaks, Kristuse ülestõusmisel on tähendus kõigi inimeste, kogu inimkonna jaoks

Apostel Paulus kõneleb Kristusest kui uuest Aadamast, öeldes: „Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses“ (1Kr 15:21–22). Nii nagu kevadine vihm kastab vahet tegemata kõiki puid, põõsaid ja maastikke, nii nagu koidupuna kuulutab uue päeva algust kogu maale, nii ei ole ka Kristuse ülestõusmine rõõmusõnum mitte üksnes valitud seltskonnale, ta ei ole ka usupüha kitsas mõttes – ühe kiriku liikmete või religiooni järgijate jaoks –, vaid uus perspektiiv kogu inimkonnale ja tema ajaloole: perspektiiv, milles on võidetud surm ja vaen, lahknevused ja kildkondlikkus ning milles on kaotatud vaheseinad rahvuste ja kultuuride vahel, sest kirgastunud on Elu oma sügavamas, puhtas, loodupärases olemuses.

Seetõttu ei ole ka Kirik midagi muud kui märk või ikoon uuest inimkonnast või maailmakorrast, kus kõik inimesed on saanud elavaks Kristuses. Ning seetõttu on Kirikule alati omane universaalsus, kõikehõlmavus, mis välistab igasuguse partikularismi, klubistumise, ühe rassi, rahvusgrupi või vagaduslaadi erahuvide teenimise, ning kutsub meid uue loodu preestritena teenima, armastama ja pühitsema kogu inimkonda.

 

Viimaks, Kristuse ülestõusmise tähendus on kosmiline, see hõlmab kogu loodut

Usun, et just seepärast on Vana Testamendi prohvet Hoosea Kristuse ülestõusmisele kui kosmilisele sündmusele viidates valinud võrdpildiks päikesetõusu ja kevadise vihma. Võib-olla just selle kosmilise aspekti taandumine või varjulejäämine on olnud üks olulisi põhjuseid, miks ülestõusmise sõnum ja kogu ristiusk on muutunud tänapäeva Lääne ühiskonnas marginaalseks. Üheltpoolt on viimase viie sajandi jooksul rõhutatud Lääne kristluses ühekülgselt 1. Moosese raamatu 1. peatüki lauset: „Täitke maa ja alistage see enestele!“, mis on saanud progressi ja piiramatu tarbimise religiooni alustalaks ning teinud inimesest pigem looduga manipuleerija kui tema pühitseja. Mürgitatud õhk, saastatud vesi ja laastatud maapind on selle saatusliku eksimuse tunnismärkideks ja näitavad meile inimestena, eelkõige aga Kirikuna väga selgelt, kus tuleb meil parandada meelt.

Teiselt poolt on aga ühekülgne ka ennast loodususu või maausuna propageeriv ilmavaade, mis näeb inimest üksnes osana loodusest kui tervikust ega rõhuta tema erilist rolli Jumala kaastöölise ja kaasloojana, mateeriale vaimse dimensiooni andjana, loodu kirgastaja ja preestrina. Apostel Paulus kirjutab roomlastele: „Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist. Loodus on ju allutatud tühisusele – ei mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt – kuid ometi lootuse peale, et ka loodus ise vabastatakse kord kõdunemise orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Rm 8:19–21). Metropoliit Stefanuse sõnadega: „Loodud maailma olukord, tema läbipaistvus või läbipaistmatus, tema vabanemine Jumalas või orjastamine surmale ja kaduvusele sõltuvad inimese põhilistest hoiakutest, sellest, kas inimene on läbipaistev või läbipaistmatu jumalikule valgusele ja ligimese kohalolekule. Inimese osadusvõime määrab maailmakõiksuse seisundi. Vähemalt algselt oli see nii, ja on seda ka praegu Kristuses, Tema Kirikus.“

Jah, meie osadusvõime määrab maailmakõiksuse seisundi, mitte vastupidi. Kristuse surma ja ülestõusmise läbi sai jumalik valgus – armastuse valgus meie jaoks läbipaistvaks, ning Temaga, Tema ülestõusnud loomusega täitudes ja samastudes muutume sellele valgusele aina läbipaistvamaks ning Kristuse kohalolu meis saab aina kirkamaks. See on rõõmusõnum, lunastus ja pühitsus kogu loodule.

Kandkem endas seda jumaliku valguse läbipaistvust ning rõõmu, kui läheme ülestõusmispüha liturgialt – pühitsema Jumala loodud maailma, oma kaasinimesi, inimeste ja kogukondade vahelisi suhteid, aga ka teadust, kunste, poliitikat ja majandust. „Ja see, kes istub troonil, ütles. „Ennäe, ma teen kõik uueks!““ (Ilm 21:5). See uueksloomine on alanud Kristuse ülestõusmises ja meid on kutsutud selles uueksloomises osalema. Aamen.

 

Marko Tiitus (1971) on EELK haridusassessor, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.

 

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English