Artiklid

Jumala mõtlemisest ja üteldavusest

Sissejuhatus

Selle essee eesmärk on aidata mõtestada, kuidas inimene võib mõelda ja kõneleda Jumalast. Teoloogia eesmärk on kõneleda Jumalast ning teoloogia lähtekoht on usk sellesse, et Jumal on ilmutanud end maailmale. See väide on lähtekoht teoloogiale, aga see sisaldab ka eeldusi teoloogilisele ontoloogiale ehk maailma olemuse kirjeldamisele teoloogia vaatepunktist. Jumala eneseilmutus tähendab seda, et ta kõnetab maailma nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Tema eneseilmutus tähendab ka seda, et mõistus tajub maailma, ennast ja kogu olemist Jumalast sõltuvana ja temaga relatsioonis.

Eelnevalt väidetut võib võtta vastu usus, aga tähtis on, et mõistame, mida usume. Või vastupidi, me usume, selleks et mõista. Mis või kes on Jumal, kellest tahame kõneleda? Mida tähendab kõnelemine Jumalast? Võime kõneleda Jumalast eeldab seda, et me mõtleme Jumalast ning see sõltub omakorda sellest, kuidas me teda mõistame. Jumalale mõtlemine ja temale osutamine tähendab seda, et meil on meeles kontseptuaalne kuju sellest, millest me mõtleme, ja sellest, millest me kõneleme. Seega on kasulik alustada mitte Jumalast, vaid kõnelemise ja keele mõtestamisest.

 

Platon – keel kui värav muutumatute ideede mõistmiseks

Dialoogis „Cratylos“, esitleb Platon keelefilosoofia põhimõtteid ja pakub välja kesktee kahe vastanduva teooria vahe. Esimene teooria on nn konventsionalism, mis tähendab, et kõik sõnad on kokkuleppeliselt sellised, nagu nad on. Mõni sõna võiks tähendada midagi muud, aga meie kultuuris on otsustatud, et just see sõna tähendab seda, mida ta tähendab. Teist teooriat võib kutsuda naturalistlikuks ning selle kohaselt on kõikidel sõnadel orgaaniline ja olemuslik side asjaga, mida nad kirjeldavad või millele nad osutavad. Asjadel võib seega olla tõeline nimi, mida tundes inimene tajub ära asja tõelise olemuse. Iga keele kasutaja teab, et mõned sõnad on onomatopoeetilised ehk viitavad olemuslikult oma objektidele. (Kõik teavad, et koerad hauguvad ja kassid näuguvad.) Platon esitab teooriat, mille kohaselt kunagi ammu esimesed inimesed ehk nimeandjad tundsid asjade olemust ning suutsid anda asjadele nende tõelised nimed. Judeo-kristlikus traditsioonis võime mõelda siinjuures Aadamale paradiisis, kes pärimuse järgi andis nimed kõigile loomadele.

Platon valib kesktee nende teooriate vahel, kuigi kaldub pigem naturalistliku keeleteooria poole. Kõige selle taustal on tema teooria muutumatutest ideedest, mis peituvad sõnade taga ning on tõeliseks teadmise objektiks. Maailmas empiiriliselt vaadeldavad asjad on muutuvad ning nende kohta on võimalik omada üksnes õiget arvamust. (Maailma teisel pool või selle „kardina” taga on aga ideede maailm, mis on muutumatu ja igavene.) Õigele arvamusele aga leiab inimene tugipunkti universaalsetes ideedes, mida inimene õpib meeldetuletamise kaudu. Platoni tuntud meeldetuletamise (anamnesis) õpetus püüab seletada, miks inimestel on teatud asjadest intuitiivne arusaam, isegi kui neid pole otseselt empiirilise vaatluse tulemusena õpitud. Kõik inimesed tajuvad näiteks ilu, harmooniat, headust või sarnasust, kuigi neid maailmas otseselt ei näe. Õppimise keskmes on seega inimese hinges olemasoleva avastamine.

Mõned ideed on inimese jaoks mõistetavad, aga mõnest olulisest ideest on võimalik saada üksnes aimdus. Sellele vihjab Platon nõndanimetatud aporeetiliste dialoogide tulemuse kaudu, kus pika dialoogi tagajärjeks ei jõuta siiski arutluse teemaks olnud idee juurde. Dialektika ehk asjade olemuste uurimine jaotuste tegemise kaudu on teadmise otsimise meetodiks. Dialektika eesmärk on jõuda universaalse ja muutumatu olemuse juurde. On tähtis mõista Platoni teadmise ja õige arvamuse erinevust. Meie kasutame argikeeles sõna „teadma” väga vabalt, aga suurest osast asjadest ei ole meil Platoni järgi teadmist. Ainult ideed on tema jaoks teadmise objektid. Keegi ei võiks Platoni meelest ütelda, et „teab”, kuidas jõuda Tallinnast Tartusse, sest sellise asja teadmine ei väljenda muutumatut teadmist.

Keel annab Platoni jaoks loogilise vormi sellele, mida inimene mõtleb. Siinjuures võin tuua ühe näite. Mõnes ulmefantaasias võib keegi unistada, et kauges tulevikus ei vaja inimkond enam keelt üksteisega suhtlemiseks, vaid suhtleb sõnatult mõtteid lugedes. Idee iseenesest on põnev, aga küsitavaks jääb, kuidas selle uue suhtlemise mõistestik on parem kui näiteks eesti keel. Kas uues „mõtete keeles” on sõnastikus näiteks rohkem sõnu ehk mõisteid, mis teeb selle keele paremaks kui olemasolevad keeled? Ilmselt mitte. Mõned filosoofid on siiski leidnud, et teatud keeled on lähemal mõtete keelele kui teised. Näiteks saksa keeles on mõned aedviljad naissoost, aga noorel neiul pole üldsegi sugu. Oma mõtetes aga ei arva me tegelikult, et mõni asi on feminiinne, maskuliinne või neutraalne. Nõnda mõistame, et inimkond vajab alati keelt oma mõtete väljendamiseks, olgu see siis kõneldud või mentaalne keel. Mõistete keel on meie ainus viis osutada väljaspool asuvale maailmale, vahendada abstraktseid mõtteid ning väljendada tundeid ja hinnanguid.

 

Aristoteles – olevast on võimalik kõneleda erinevatel viisidel

Aristotelese jaoks põimuvad keel ja loogika omavahel. Keele ja loogika kõneaineks on olemine, millest Aristotelese järgi on võimalik kõneleda erinevatel viisidel. Seetõttu on Aristotelesel mitu paralleelset teooriat olemise mõistmiseks.[1] Olemine iseeneses on tundmatu, aga erinevate olemise viiside ehk olemise kategooriate kaudu saab olemine maailmas tajutavaks. Kategooriad on erinevad viisid kõneleda olevast ning need on substants, kvaliteet, kvantiteet, relatsioon, koht, aeg, positsioon, omamine, toimimine millegi suhtes ja mõjutatud olemine millegi poolt. See tähendab, et Aristotelese jaoks tähendab olemine olla mõistetav või tajutav. Esimene ja kõige tähtsam olemise kategooria on substants (kr hypostasis) ehk see, mis „seisab (olemise) all”. Substants on olemuslikult tuntav teadmise objekt ning võib omada teiste kategooriate määratlusi nagu värv, arv, seos teise asjaga vms. Nõnda kirjeldavad sõnad ja keel muidu kirjeldamatut olemist kategooriate kaudu, mis on kirjeldatavad. Ratsionaalne inimene saab aru, et olemine on kõige taga, aga samas olemist ennast pole võimalik mõista lahus kõikidest asjadest, mis on olemas.

Kui miski on olemas, on seda võimalik vaadelda kõikidel nendel erinevatel viisidel ehk nende kategooriate kaudu. Olemine aga ei ole tuntav üksnes kategooriate kaudu, vaid selle olemus avaneb ka teatud aspektides, mida nimetatakse transtsendentaalideks. Transtsendentaalide õpetuse töötas süstemaatiliselt välja alles keskajal filosoof, teoloog ja Pariisi Jumalaema kiriku kapiitli kantsler Philipp (u 1225), kuigi juba Aristoteles viitab neile. („Medieval Theories of Transcendentals“ – Stanford Encyclopedia of Philosophy. Vt siit.) Olemisest on võimalik kõneleda erinevatel viisidel ning kõiki omadusi, mis ületavad olemise kategooriad nimetatakse transtsendentaalideks. Need on klassikaliselt ühtsus, tõde, headus ja ilu. Olemine on seega sünonüümne transtsendentaalidega. See tähendab, et kõik mis on, peab olema üks. See universum on üks universum ning iga inimene on üks inimene. Seetõttu on olemine sama kui ühtsus.

Kuidas on aga lood tõega? On ilmne, et kõik, mis on, peab olema nii, nagu see on. Tõde aga pole midagi muud kui viis, kuidas asjad on, nagu need tõeliselt on. Tõe juures pole seega probleemiks ontoloogia ehk küsimus „Mis on tõde?”, vaid pigem epistemoloogia ehk kuidas inimene on võimeline teadma, kuidas või milline mõni asi hetkel on. Tõe defineerimine on lihtne, sest tõde on väite vastavus reaalsete asjaoludega.[2] Kõik, mis on aga tõene, on ka paratamatult hea ja ilus, sest headus ja ilu väljendavad asjade harmooniat ja eesmärgipärasust. Headus ja ilu on esteetiline tõde oleva kohta, mis mõjutab inimese tahet ja paelub tema tähelepanu.

Nõnda oleva üle mõtisklemine aitab meil mõista ka iseennast. Olemine, tõde, headus ja ilu on olemise asjaolud, mis teevad mõtlemise huvitavaks ja tähenduslikuks. Mõistmine tähendab ju seda, et mingi asi on meie tähelepanu keskmes ning et me otsustame suunata oma tähelepanu sellele ja selle uurimisele. Otsus vaadelda midagi kõneleb sellest, et asjad, milles on kõige suuremal kujul tõde, headust ja ilu, on olemuslikult ja loomulikult inimese jaoks külgetõmbavad ja ahvatlevad. Inimteadvuse omadus on tähenduslikkus ja eesmärgipärasus, mis otsib harmooniat, tähendust ja märke nii keeles, mõistetes, ajaloos kui ka looduses.

 

Augustinus – inimene vajab Jumala illuminatsiooni oleva mõistmiseks

Siinjuures on hea vaadata veel ühte lähenemist keelele. Augustinus oli platonist ning seetõttu on tema lähenemine sarnane Platonile. Kuigi Augustinus tõrjus kõrvale Platoni õpetuse õppimisest kui meeldetuletamisest, uskus ta siiski, et Jumal on loonud inimese hinge teatud käsituse tõest, headusest, ilust. Augustinus käsitleb keelt oma teoses „De Magistro“ ning väidab seal, et keel koosneb märkidest, mis osutavad endast väljapoole, tõeliste ideedele. („Saint Augustine – Stanford Encyclopedia of Philosophy. Vt siit.) Keel on seega tööriist ehk märkide süsteem, milles märgid, osutavad ideede lisaks teistele märkidele ning ka konkreetsetele asjadele maailmas. Sõnad aga on häälitsused, millel on mõistetav tähendus ning kirjutatud sõnad on märgid öeldud sõnadest. Öeldud sõnad on seega iseenda nimed, aga ühtlasi ka nende asjade nimed, millele nad osutavad. Sõna „kohvitass” osutab korraga iseendale märgina ehk sõnale „kohvitass“, aga samas ka kohvitassile töölaual ja kõikidele kohvitassidele, mis on olnud, on ja saavad olema. Sõnad on kasulikud ja täidavad oma eesmärki üksnes siis, kui me teame, millele need osutavad. Võime mõista uusi asju õppides sõnade tähendusi üksnes siis, kui teame, milline on asi, millele sõna osutab. Seega üksnes sõna tundmisest ei piisa, vaid sõnade kasutajal peab olema võimalus ühendada sõna sellega, millele see osutab.

Augustinus arvas siiski, et maailma ja märkide vahel on kuristik, mis tähendab seda, et märgid ei suuda kirjeldada meie ümbritsevat maailma täielikult. Põhjus on inimkonna pattulangemise rikutuses, mistõttu maine keel on alati puudulik. Kui üks inimene kõneleb teisele, ei kuule teine tingimata sõnumit õigesti, mis jätab ruumi tõlgendusteks ja eksimusteks. Me võime kuulda või lugeda märke, mõista neid valesti või üldsegi mitte. Seega annavad märgid inimesele õige uskumuse (arvamuse) asjadest, aga mitte täielikku teadmist. Teadmise objektiks on ju muutumatud ideed ning nende avastamiseks vajab inimene Augustinuse järgi jumalikku valgustamist.

 

 

Mina olemise horisondil

Seni oleme tõstnud esile kolm üksteist täiendavat nägemust keele mõistmiseks ning on aeg kokkuvõtteks. Püüdes mõista maailma enda ümber, peab inimese mõistus järgima teatud protsessi. Esiteks me püüame mõista üksikasju ja üksikuid nähtusi, mida näeme kogu aeg enda ümber. Teiseks püüame teha üksikasjadest üldistavaid järeldusi (abstraktsioone), mida kasutame uute nähtuste ja asjade mõistmiseks. Inimese meeled võtavad vastu meeltele tajutavaid kogemusi, ettekujutusvõime loob neist pilte, mõistus teeb piltidest järeldusi ja eristab neist mõisted. Mõistete vastavus maailma asjaoludega määrab selle, mil määral need on tõesed. Kogu see protsess on tunnistus sellest, et olemine ehk maailm meie mõistusest väljaspool on oma olemuse poolest mõistetav ning iga vaadeldav asi avaneb inimese mõistusele.

Mõtlemise protsessile mõeldes märkame, et igas teadmise sündmuses on korraga kolm elementi: (1) see, et me teame teatud asja, (2) see, et teame, miks me seda teame ning (3) see, et me teame, et meie teame. Olemine saab alati meie jaoks tajutavaks minakogemuse horisondil, milles peitub ka mõtlemise ja kogemise isiklik element. Teadmise ja teada saamise kogemuses on seega inimesest sõltumatu tõe element, mida inimese teadvus ei loo, vaid mille inimene avastab. Sellele lisaks on teadmise kogemuses alati üllatav metafüüsiline element, mis avaneb minakogemuse kaudu. Kogemus minast on koherentne teadvuse tervik, mis seob kokku meie teadmised, mineviku mälestused ja meie isikliku ajaloo, oleva hetke ja tuleviku lootuse, soovid ja unistused. Minakogemus on vahetu ning kuigi inimese ajutegevuse ja mõtlemise vahel on korrelatsioon, pole ajutegevus loogilise mõtlemise või minakogemuse põhjustaja. Kui aju põhjustaks mõtlemist, poleks ühelgi mõttel sisu või tähendust. See tähendaks nimelt, et iga mõte oleks teatud ajukeemiliste reaktsioonide paratamatu ja predetermineeritud tulemus. Ka väide, et „üksnes ajukeemia põhjustab mõtlemist“ oleks paratamatu ja sisutühi kirjatähtede rida. Vaba tahe on ratsionaalse mõtlemise eeldus ning iga tähelepanupööramine millelegi on meie tahte väljendus. Nõnda teeb minakogemus inimmõistusest väljaspool olevate asjade vaatlemise mõtekaks ning selle kaudu saab meid ümbritsev meie jaoks tähenduse. Kogu maailmast saab nõnda sõnatu ja sõnaline keel. Lisaks sõnadele on kõik asjad meie ümber ühtlasi ka märgid, mis osutavad endast väljaspoole ja kuulutavad oma ilu, tõe ja headusega Jumala au.

 

Kõne Jumalast – mina Jumalas ja Jumal minus

Kõike seda oli vaja käsitleda, et suudaksime mõtestada, kuivõrd me suudame kõneleda Jumalast. Lühike ekskurss epistemoloogiasse on aidanud meil mõista, kuidas tõelisus jõuab inimeseni, kuidas me seda kontseptualiseerime ning kuidas võime sellest kõneleda. Kui teoloogia eesmärk on kõneleda Jumalast, millest teoloogia siis kõneleb? Eberhard Jüngel formuleerib Jumala üteldavuse probleemi järgnevalt: Kuidas on võimalik kõneleda või mõtelda inimlikult Jumalast, kaotamata sellega kaotada tema jumalikkust?

Teoloogiline eeldus Jumalast mõtlemisele on ka see, et inimene ei suuda mõista või kirjeldada Jumalat, sest lõplik ei suuda haarata lõpmatut. Seetõttu on paljud teoloogid püüdnud läheneda Jumala mõtlemisele apofaatiliselt ehk kirjeldades seda, mis Jumal ei ole. See viis oli uusplatonismi poolt inspireeritud, mille keskmes on üks haaramatu olemise läte, millest kiirgava emanatsioonina väljub kõigepealt maailma hing, siis mõistus ja lõpuks ka maailm koos mateeriaga.

Kristlik teoloogia ei tohi aga piirduda üksnes apofaatiliste väidetega Jumala kohta, sest kristlik jumalamõiste on sisutühi seni, kuni sellel ei ole ajalugu ning sel juhul jäetakse inkarnatsioon tähelepanuta. Jumala eneseilmutuse tõttu ei ole võimalik mõista teda puhta absoluudina. Jumal kui absoluut, mis on kõige oleva toimiv põhjus (causa efficiens), on pigem sõna otseses mõttes filosoofide jumal. Jumal kui olemise abstraktsioon või olemisülene abstraktsioon on kirjeldamatu kausaalsus, esimene ja viimane (nagu Platoni iroonilises dialoogis „Parmenides“ kirjeldatud Üks), keda inimene ei saa teenida või armastada, kelle poole ei saa ta palvetada ning kellele ei saa ka ohverdada. See on halastamatu jõud, mille nimetamine halastamatuks on juba iseenesest ebapiisav. Nõnda sisaldub kirjeldamatu absoluutse jumala mõiste deterministliku maailma mõistes, aga hävib iseendas ja kaotab oma tähenduse.[3]

Mõiste Jumal on mõttekas siis, kui see viitab millelegi, mille määratlus ei neeldu endasse ega hävita kogu määratlemise püüdluse tähendust ja selle mõtekust. Seega avaneb mõiste üksnes sellest lähtekohast, kus Jumal on ilmutanud ennast maailmale, ilmutab ennast ka praegu ja hõlmab oma eneseilmutusega ka tulevikku. See lähtekoht sisaldab muidugi juba usku Jumalasse, kuid samas ilma usuta ei ole Jumal mõeldav.

Mida see tähendab? Niikaua kui teoloogia püüab kõneleda Jumalast, varjab seesama kõnelemine Jumalat ning ta ei saa avalikuks. Usk aga tähendab lähenemist, kus Jumal saab ise kõneleda ning alles selles sündmuses saab ta inimese jaoks mõeldavaks. Jumal on ilmutanud end ajas ja ajaloos ning kui küsida juutidelt, kes on Jumal, vastaksid nad, et tema on see, kes juhatas Iisraeli rahva Egiptusest tõotatud maale. Kristlastelt küsides saame vastuseks, et Jumal on see, kes äratas Jeesuse üles surnuist, ning ühtlasi ka see, kes suri ristil ja tõusis üles surnuist. Olles tajutav ajaliselt, on Jumal tühjendanud ennast maailma jaoks, mistõttu ka maailma kenootiline loomus ilmub vaatleja jaoks teofaaniana Jumala olemust peegeldades.

Jumal on inkarnatsioonis teinud ennast teadmise objektiks ning selles avaldub tema partikulaarsus ehk muutuv tõelisus. Võib-olla peaks selle sündmuse tähendust seletama nõnda: inimeseks olemist varjutab alati võimalik olemise kaotamine ehk surm. Samas on inimese minakogemuse osaks alati  aimdus, et teadvus ei ole materiaalsest maailmast sõltuv. Minakogemus on seega vastuolus surmaga, mistõttu surm on inimese jaoks intuitiivselt ebaloomulik. Inkarnatsioon ehk Jumala enda tühjendumine materiaalsele olemisele ja Jumala surm ristil tähendab aga kvalitatiivselt teistsugust vastuolu olemise ja mitteolemise vahel. Ülestõusmise sõnum on, et mitteolemine ei ole enam tõelisus, vaid surma tõelisus on kaotatud. Sellele lisaks üllatab kõik see, mis maailmas on olemisülene või transtsendentaalne, inimest ning aeg-ajalt peatab teda imestama maailma üle, andes aimu Jumala olemusest. See imestamine avaldub inimesele minakogemuse kaudu palves ja liturgias, kus Jumala ajalugu põimub inimese enda elu ja ajalooga üheks tervikuks. Selles kogemuses ja sündmuses saab avalikuks Jumala olemuse seos maailmaga, aga üksnes osana inimese enda eksistentsiaalsest imestamise kogemusest. Selles kogemuses mõistame, et me usume, selleks et mõista.

[1] Need on näiteks kategooriateooria, vormi-mateeria eristus, potentiaalsuse-aktuaalsuse eristus või eksistentsi-essentsi eristus.

[2] Tõe epistemoloogia kriitikat on kahesugust: loogiline skeptitsism ja empiiriline skeptitsism. Loogiline skeptitsism tähendab, et inimene seab kahtluse alla loogika olemuse ning väidab et loogika ise on problemaatiline. Zeno paradoksid on head näited loogilisest skeptitsismist. Empiiriline skeptitsism väidab, et inimese meeled ei anna inimesele piisavalt usaldusväärset teadmist väljaspool asuva maailma kohta.

[3] Sellele viitas ka noor Wittgenstein oma loogilis-filosoofilises traktaadis, paragrahvis 6.41.

 

Joona Toivanen (1984) on EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English