Artiklid

Usutunnistus (1528)

LutherSaateks

„Usutunnistus“ pärineb Lutheri 1528. aasta kevadel ilmunud suurest kirjutisest „Kristuse armulauast. Tunnistus“, moodustades selle kolmanda ja ühtlasi viimase osa. Raamatut ennast mõistis Luther toona oma viimase sõnana juba mitu aastat väldanud väitluses ja vaidluses armulauamõistmise üle. Vahetuks ajendiks olid Zwingli jt Lutheri seisukohti kritiseerinud kirjutised 1527. aasta kevadest. Raamatu viimases osas asetab Luther eelnenu kinnituseks oma tunnistuse armulaua kohta hõlmavasse raamistikku ja esitab kokkuvõtliku kirjelduse oma usust tervikuna.

See usutunnistus on loomult testamendilaadne – nagu see, mida hiliskeskaegse tava kohaselt surija preestri ees tunnistas. Luther võtab öeldut ülima tõsidusega ja peab seda kehtivaks ja lõplikuks ka hiljem. Enne kirjutama hakkamist, suvel 1527, oli Luther olnud väga haige ja arvas end surevat. Iseenda haigushood, liikvel olev katkuepideemia, raskemeelsus, mure oma õpetuse väärkasutamise pärast jne – sellises olukorras tunnistab ta Jumala ja inimeste ees seda, mida peab isiklikult kõige tähtsamaks. Isiklik rajaneb aga ühisel: „See on minu usk, sest nii usuvad kõik ehtsad kristlased ja nii õpetab meid Pühakiri.“ Nii visandab Luther sammhaaval kristlikku tegelikkusemõistmist, haakudes Pühakirja ja vanakirikliku traditsiooniga ning suhestades neid oma olevikuga, s.t näidates nende kriitilist ja suunavat tähendust usu ja elu jaoks kaasajal – just ka ühenduses põletavate vaidlusküsimustega usumõistmise ja usupraktika küsimustes.

Luther haakub vormiliselt eelkõige Apostelliku usutunnistusega. Vastupidiselt keskajal tavaks olnud apostolicum’i liigendamisele 12 osaks taasavastas Luther selle trinitaarse struktuuri ja rõhutas selle olulisust. Kristliku usu tegelikkusemõistmine on tegelikkuse mõistmine kolmainu Jumala tegelikkusena. Selle osa alguses, mis kõneleb usust Pühasse Vaimusse, sisaldub võtmelõik, mida võiks nimetada ka usutunnistuse summaks (vt selle ja usutunnistuse n-ö loogika kohta: T.-A. Põder, „Euharistia ja jumalateenistus. Jumalateenistuse teoloogia põhijooned luterlikuks perspektiivis“, Usuteaduslik Ajakiri 2/2010, 18-39, eriti 21-23) ja mida avab lähemalt „Suure Katekismuse“ (1529) teine osa. Lõik algab sõnadega: „Need on kolm isikut ja üks Jumal, kes on end meile ise täielikult andnud kõigega, mis ta on ja omab.“

„Usutunnistus“ ilmus veel 1528. aastal esimest korda ka eraldi väljaandena pealkirja all „Kõikide usu artiklite tunnistus, evangeeliumi vaenlaste ja kõiksugu eksiõpetuste vastu“. Nõnda on sel tekstil oma laialdane retseptsioonilugu just ka eraldiseisvana, nt luterlikes usutunnistuskirjades ja kujunevas evangeelses hingehoidlikus kirjanduses. „Usutunnistust“ võib pidada evangeelsete luterlike kirikute usutunnistuse algkujuks. Schwabachi artiklite (1529) ja Marburgi artiklite (1529) vahendusel sisaldub see Augsburgi Usutunnistuses (1530).

Teksti ülesehitus:

(1) Kolmainu Jumal.

(2) Inkarnatsioon, Jeesuse Kristuse isik,

Kristuse tegu –

viimase raames: pärispatt;

lisana lükatakse tagasi

vaba tahe,

pelagianism,

kõik teoõiguse vormid (vaimulikud ordud, reeglid, kloostrid jne);

lisana on nimetatud

Jumala seatud „õiged korrad“ ja

kristliku armastuse „üleüldine kord“.

(3) Püha Vaim, mis loob usku/Kristuse päästeteo tunnetust – sisemiselt ja väliselt – suulise sõna ja sakramentide (ristimise ja armulaua) kaudu

/usutunnistuse summa/.

(4) Kirik

pattude andeksandmine

(ikka ja jälle; seetõttu erapihi kõrgelt hindamine, aga indulgentside, surnute heaks tehtud tegude, puhastustule, pühakute appi hüüdmise vastu)

viimse võidmise kui sakramendi eitamine,

abielu kui sakramendi eitamine,

preestrikspühitsemise kui sakramendi eitamine,

missa kui ohvri eitamine,

kloostrite jmt eitamine,

tseremooniad (pildid / kujutised, kellad, missarõivad, kiriku kaunistused, altarivalgustused jne) on adiaaforad.

(5) Surnute ülestõusmine.

Thomas-Andreas Põder

 

Usutunnistus (1528)

Kuna ma näen, et kildkondlikkust ja eksitust on seda enam, mida aeg edasi, ning saatana märatsemine ja vihastamine ei lõpe; ja selleks, et veel minu eluajal või minu surma järel tulevikus ei toetuks mõned minule ja ei väärkasutaks minu kirjutisi oma eksituste õigustamiseks – nagu seda on sakramendi ja ristimise innukad väänajad[1] tegema hakanud –, tahan ma selle kirjutisega tunnistada Jumala ja kogu maailma ees osade kaupa oma usku, millesse ma mõtlen jääda kuni surmani, milles (selles aidaku mind Jumal!) tahan siit ilmast lahkuda ja meie Is(s)anda Jeesuse Kristuse kohtujärje ette minna. Ja kui keegi peale minu surma tahaks ütelda: „Kui Luther praegu elaks, õpetaks ja ütleks ta seda või teist artiklit teisiti, sest ta ei mõtelnud seda piisavalt läbi jne“, siis selle vastu ütlen ma praegu niisamuti kui toona ning toona niisamuti kui praegu, et Jumala armust olen ma kõiki neid artikleid ülima usinusega mõtelnud ning ikka ja jälle Pühakirja valguses igakülgselt kaalunud ning tahan neid sama kindlasti kaitsta, kui olen praegu kaitsnud altarisakramenti. Ma ei ole praegu purjus ega mõtlematu. Ma tean, mida ma räägin, adun ka hästi, mida see mulle maksab Is(s)anda Jeesuse Kristuse tulemisel viimses kohtus. Seetõttu ei tohi keegi sellest minu kohta teha nalja või tühijuttu. Mul on tõsi taga, sest Jumala armust ma saatanat suuresti tunnengi. Kui ta saab Jumala Sõna ja Kirja moonutada ja ähmastada, siis mida võib ta veel teha minu või kellegi teise sõnadega?

Esiteks usun ma südamest ülimat artiklit jumalikust ülevusest (majesteedist): et Isa, Poeg ja Püha Vaim, kolm erinevat isikut, on õige, ainus, olemuslik,[2] tõeline Jumal, taeva ja maa, kõigi asjade looja (1Ms 1) – vastupidiselt ariaanidele,[3] makedoniaanidele,[4] sabelliaanidele[5] ja muule seesugusele ketserlusele. Seda kõike on siiani üteldud nii rooma kirikus kui teistes kristlikes kirikutes kõikjal maailmas.

Teiseks usun ma ja tean, et Pühakiri õpetab meile, et keskmine isik Jumalas, nimelt Poeg üksi on saanud tõeliseks inimeseks, saadud Pühast Vaimust ilma mehe osalemiseta ja sündinud puhtast pühast neitsist Maarjast kui ehtsast loomulikust emast, nagu seda kõike kirjeldab selgelt püha Luukas[6] ja on kuulutanud prohvetid[7]. Niisiis ei ole mitte Isa või Püha Vaim saanud inimeseks, nagu mõningad ketserid on õpetanud. Ka ei ole Jumal Poeg võtnud vastu üksnes ihu ilma hingeta (nagu mõned ketserid on õpetanud), vaid ka hinge, see tähendab tervikliku, täieliku inimeseksolemise[8]. Ta on Aabrahamile[9] ja Taavetile[10] ehtsa järeltulijana tõotatud[11] ning Maarjale loomuliku pojana sündinud, igal moel ja kujul ehtne inimene, nii nagu ma olen ise ja on kõik teised, välja arvatud see, et ta on tulnud ilma patuta[12] üksnes neitsist Püha Vaimu kaudu. See inimene on tõeline Jumal, saadud ühe igavese, lahutamatu isikuna Jumalast ja inimesest. Nii on püha neitsi Maarja ehtne, tõeline ema mitte ainult inimene Kristusele – nagu õpetavad nestoriaanid[13] –, vaid Jumala Pojale, nagu ütleb Luukas: „Kes sinust sünnib, seda hüütakse Jumala Pojaks“.[14] See on minu ja kõigi Is(s)and Jeesus Kristus, Jumala ja Maarja ainus, ehtne, loomulik poeg, tõeline Jumal ja inimene.

Ka usun ma, et see Jumala ja Maarja poeg, meie Is(s)and Jeesus Kristus, on meie, vaeste patuste eest kannatanud, on risti löödud, surnud ja maha maetud, millega ta on lunastanud meid pattudest, surmast ja Jumala igavesest vihast oma süütu verega, ja et ta on kolmandal päeval surmast üles tõusnud ja üles läinud taeva ja istub Jumala, kõigeväelise Isa paremal käel, Is(s)and kõikide isandate üle, Kuningas kõikide kuningate üle[15] ja kõikide loodute üle taevas, maa peal ja maa all, surma ja elu üle, patu ja õiguse üle. Sest ma tunnistan ja oskan Pühakirja põhjal tõestada, et kõik inimesed on tulnud ühest inimesest, Aadamast, ja toovad temalt sünni kaudu kaasa ja pärivad languse, süü ja patu, mille seesama Aadam sooritas paradiisis kuradi kurjuse pärast, ja et kõik üheskoos sünnivad, elavad ja surevad nii koos temaga patus, ja et oleme süüdi igavese surmaga, kui Jeesus Kristus poleks meile appi tulnud ning seda süüd ja pattu süütu tallena enesele võtnud, meie eest oma kannatusega tasunud, ja kui ta iga päev jätkuvalt meie eest ei seisaks ja välja astuks ustava ja halastava vahendaja, päästja ning meie ainsa preestri[16] ja hingede piiskopina[17].

Sellega heidan ma kõrvale ja mõistan hukka selge eksitusena kõik õpetused, mis meie vaba tahet ülistavad,[18] sellistena, mis on otseselt vastuolus meie Päästja Jeesuse Kristuse abi ja armuga. Sest kuna väljaspool Kristust on surm ja patt meie isandad ning kurat on meie jumal ja vürst, ei saa seal olla mingit jõudu ega võimu, mingit tarkust ega aru, millega saaksime endale valmistada või taotleda õigust ja elu, vaid peaksime olema pimestatud ja vangistatud, kuradi ja patu omad, nii et teeksime ja mõtleksime, mis neile meeldib ja oleks Jumala ja tema käskude vastu.

Nii mõistan ma hukka nii uued kui vanad pelagiaanid[19], kes ei taha pärispatul lasta olla patt, vaid see pidavat olema nõrkus või viga. Aga kuna surm käib kõiki inimesi mööda, peab pärispatt olema mitte (üksnes) nõrkus, vaid ääretult suur patt, nagu ütleb püha Paulus: „Patu palk on surm“[20], ja veel: „Patt on surma astel“[21]. Nii ütleb ka Taavet Psalmis 51: „Vaata, pattudes olen ma sündinud ja pattudes on ema mind kandnud.“[22] Ta ei ütle: „Minu ema on mind sünnitanud pattudega“, vaid „Mina, mina, mina olen pattudes sündinud“, see tähendab, et ma olen emaihus kasvanud patusest seemnest, nagu seda heebrea tekst mõista annab.

Seejärel heidan ma ka kõrvale ja mõistan hukka kuradi selge mässu ja eksitusena kõik ordud (korrad), reeglid, kloostrid, rajatised[23] ja mis on inimeste poolt Pühakirjale lisaks ja väljaspool Pühakirja välja mõeldud ja loodud, vandetõotuste ja kohustustega korraldatud, isegi kui neis on elanud palju suuri pühakuid, kes on Jumala väljavalitutena olnud omal ajal eksitusse aetud, aga saanud viimaks siiski usu kaudu Jeesusesse Kristusesse lunastatud ja (siis) põgenenud. Sest kuna sellistes ordudes, rajatistes ja sektides elatakse ja neid peetakse mõttega, et sellistel teedel ja selliste tegudega tahetakse ja võidakse saada õndsaks, pääseda pattudest ja surmast, siis on see meie ainsa päästja ja vahendaja Jeesuse Kristuse ainulise abi ja armu avalik, hirmus pilkamine ja salgamine. Sest meile ei ole antud ühtegi teist nime, mille kaudu me peame õndsaks saama, kui see, mida hüütakse Jeesus Kristus.[24] Ja on võimatu, et oleks teisi päästjaid, teid või viise saada õndsaks kui see ainus õigus, mis on meie päästja Jeesus Kristus ja mis ta on meile kinkinud. Ta on end asetanud meie eest Jumala ette meie ainsa armutoolina (Rm 3)[25].

Oleks kindlasti hea pidada kloostreid või rajatisi mõttega, et õpetada seal noortele inimestele Jumala Sõna, Pühakirja ja kristlikku elu[26]. Sellega kasvatataks ja valmistataks ette häid osavaid mehi piiskoppideks, õpetajateks ja teisteks töödeks kirikus,[27] aga ka tublisid õpetatud inimesi ilmaliku elukorralduse tarvis, ja häid korralikke naisi, kes võiksid seejärel korraldada kristlikult kodust majapidamist ja kasvatada üles lapsi. Aga otsida sealt õndsuse teed – see on kuradi õpetus ja usk (1Tm 4)[28].

Aga Jumala loodud pühad ordud (korrad) ja õiged rajatised on need kolm: preestriamet, abieluseisus ja ilmalik valitsus. Kõik, keda kohatakse õpetajaametis või Sõna teenistuses, on pühas, ehtsas, heas, Jumalale meelepärases ordus või seisuses – nagu need, kes jutlustavad, sakramente jagavad, vaestekassasid korraldavad, köstrid ja saadikud või sulased, kes selliseid isikuid teenivad, jne. Need on selged, pühad teod Jumala jaoks. Samuti see, kes on isa või ema, valitseb hästi kodu üle ja kasvatab lapsi Jumala teenistusse, on selge pühamu ja püha tegu ja püha ordu. Niisamuti seal, kus laps või teenijaskond on vanematele või isandale kuulekas, on selge pühadus; ja see, keda selles kohatakse, on elav pühak maa peal. Samuti ka vürst või kõrge isand, kohtunik, ametnikud, kantsler, kirjutajad, sulased, toatüdrukud ja kõik, kes neid teenivad, lisaks kõik, kes on kuulekad alamatena, kõik need on selge pühamu ja püha elu Jumala jaoks, kuna need kolm rajatist või ordut on kätketud Jumala Sõnas ja käsus. Mis aga on kätketud Jumala Sõnas, see peab olema püha asi, sest Jumala Sõna on püha ja pühitseb kõike, mis on tema juures ja sees.[29]

Lisaks nendele kolmele rajatisele ja ordule on (olemas) üleüldine kristliku armastuse ordu, milles teenitakse mitte üksnes neid kolme ordut, vaid ka üleüldiselt igat hädalist igasuguste heategudega, nagu näljaste toitmine, januste jootmine jne[30], vaenlastele andestamine,[31] palumine kõigi inimeste eest maa peal, igasuguse kurja kannatamine maa peal jne – vaata, kõik need on selged, head, pühad teod. Siiski ei ole ükski neist ordudest tee õndsusele, vaid kõikide nende üle seisab üksnes üks tee, nimelt usk Jeesusesse Kristusesse. Sest see on midagi täiesti erinevat: olla püha ja olla õnnis. Õndsaks saame me üksnes Kristuse kaudu, pühaks aga nii selle usu kui ka nende jumalike rajatiste ja ordude kaudu. Ka jumalatutel võib kindlasti olla palju pühasid asju, aga nad ei ole sellepärast nende kaudu õndsad. Sest Jumal tahab neid tegusid meilt tema kiituseks ja auks. Ja kõik, kes on nõnda usus Kristusesse õndsad, teevad selliseid tegusid ja peavad selliseid ordusid. Mis aga on üteldud abieluseisuse kohta, seda tuleb mõista nii, et see käib ka lese- ja neitsiseisuse kohta, sest need kuuluvad ju kodu ja majapidamise juurde jne. Kui nüüd need ordud ja jumalikud rajatised ei tee õndsaks, siis mida peaksid tegema kuradi rajatised ja kloostrid, mis on tekkinud täiesti ilma Jumala Sõnata ning liiguvad ja tegutsevad pealegi ainsa usu tee vastu.

Kolmandaks usun ma Pühasse Vaimusse, kes on koos Isa ja Pojaga tõeline Jumal ja lähtub igavesti Isast ja Pojast, kuid on ühes (ja samas) jumalikus olemuses ja loomuses (neist) eristuv isik. Tema kui elava, igavese, jumaliku anni ja kingitusega kaunistatakse kõik usklikud usuga ja teiste vaimulike andidega, äratatakse üles surmast, vabastatakse pattudest ja tehakse südametunnistuses rõõmsaks ja julgeks[32], vabaks ja kindlaks. Sest kui me selle Vaimu tunnistust oma südametes tunneme, on meie vankumatu veendumus[33], et Jumal tahab olla meie Isa[34], olla see, kes on andestanud patu ja kinkinud igavese elu.

See on kolm isikut ja üks Jumal, kes on end meile ise täielikult andnud kõigega, mis ta on ja omab. Isa annab meile ennast taeva ja maaga, ühes kõigi loodutega, nii et nad peavad meid teenima ja meile kasulikud olema. Aga see and on Aadama langusega muutunud pimedaks ja kasutuks. Seepärast on seejärel ka Poeg end ise meile andnud, kinkinud kõik oma teod, kannatuse, tarkuse ja õiguse ning meid Isaga lepitanud, et me – taas elavate ja õigetena – võiksime ka Isa tema andidega ära tunda ja teda omada. Kuna aga see arm ei oleks kellelegi kasuks, kui see jääks salaja varjatuks ja ei saaks tulla meie juurde, siis tuleb Püha Vaim ja annab end samuti meile täielikult. Ta õpetab meid ära tundma seda Kristuse heategu, mis meile on osutatud, aitab seda vastu võtta ja hoida, kasulikult kasutada ja jagada, kasvatada ja edendada. Ja ta teeb seda nii sisemiselt kui välimiselt: sisemiselt usu ja teiste vaimulike andide kaudu, välimiselt aga evangeeliumi kaudu, ristimise ja altarisakramendi kaudu, mille kaudu ta – kolme vahendi või viisi kaudu – tuleb meie juurde ja teeb meis Kristuse kannatuse meie õndsuseks elavaks[35].

Seetõttu ütlen ja tean ma, et nii nagu ei ole rohkem kui ühte evangeeliumit ja ühte Kristust, nii ei ole ka rohkem kui ühte ristimist, ja et ristimine on iseenesest jumalik kord, nagu seda on ka tema evangeelium. Ja nii nagu evangeelium ei ole sellepärast väär või ebaehtne, et mõned seda vääralt kasutavad või õpetavad või ei usu, nii ei ole ka ristimine ei väär ega ebaehtne, isegi kui mõned seda ilma usuta vastu võtavad või jagavad või teisiti väärkasutavad. Seetõttu heidan ma täielikult tagasi ja mõistan hukka uuestiristijate ja donatistide[36] ja kelle iganes õpetuse, kes ristivad uuesti. Samuti kõnelen ma ka ja tunnistan altarisakramendi kohta, et seal süüakse ja juuakse suuga tõeliselt ihu ja verd leivas ja veinis, isegi kui preestrid, kes seda jagavad, või need, kes seda vastu võtavad, ei usu või teisiti väärkasutavad. Sest see ei tugine mitte inimese usule või uskmatusele, vaid Jumala Sõnale ja korrale, kui nad just Jumala Sõna ja korda enne ei muuda ja teisiti ei tõlgenda, nagu teevad praegused sakramendi vaenlased, kellel muidugi on vaid leib ja vein, sest neil ei ole ka Jumala sõnu ja seatud korda, vaid nad on neid moonutanud ja muutnud iseenda heaksarvamise kohaselt.

Järgmiseks usun ma, et maa peal on üks, püha, kristlik kirik, see tähendab kogu maailma kõigi kristlaste kogudust ja hulka või kogu, Kristuse ainsat pruuti ja tema vaimulikku ihu, millele ta on ainsaks peaks[37]. Piiskopid või õpetajad ei ole tema pead ega isandad ega peigmehed, vaid tema sulased, sõbrad ja – nagu sõna „piiskop“ ütleb – ülevaatajad, hoidjad või asemikud[38]. Ja seesama kristlaskond ei ole mitte ainult rooma kiriku ehk paavsti all, vaid kõikjal maailmas, nagu prohvetid on kuulutanud, et Kristuse evangeelium peab tulema kõikjale maailma (Ps 2; Ps 18[39]), nii et kristlaskond on paavsti, türklaste, pärslaste, tatarlaste all ja igal pool mujal ihulikult hajali, kuid kogutud vaimulikult ühes evangeeliumis ja usus ühe pea alla, mis on Jeesus Kristus. Sest paavstlus[40] on kindlasti ehtne kristlusevastane valitsus ehk ehtne antikristlik türannia, mis istub Jumala templis ja valitseb inimese käsuga, nagu Kristus (Mt 24[41]) ja Paulus (2Ts 2[42]) kuulutavad. Ehkki selle kõrval küll ka türklane ja kogu ketserlus, kus nad (iganes) on, kuuluvad samuti selle jälkuse juurde, mille kohta on ette kuulutatud, et see asub isegi pühapaigas, ei ole need ometi võrdsed paavstlusega.

Selles kristlaskonnas ja kus (iganes) see on, seal on pattude andeksandmine, see tähendab armu ja ehtsa indulgentsi[43] kuningriik. Sest seal on evangeelium, ristimine, altarisakrament, milles pakutakse, otsitakse ja võetakse vastu pattude andeksandmist. Ja seal on ka Kristus ja tema Vaim ja Jumal ise. Ja väljaspool seda kristlaskonda ei ole päästet ega pattude andeksandmist, vaid igavene surm ja hukatus. Isegi kui seal on suur pühadusepaiste ja palju häid tegusid, on ometi kõik kadunud. Aga seda pattude andeksandmist ei ole oodata mitte üks kord – näiteks ristimises, nagu õpetavad novatsiaanid[44] –, vaid nii sageli ja nii palju kordi, kui seda vajatakse, kuni surmani.

Sel põhjusel hindan ma kõrgelt erapihti[45], kuna seal kuulutatakse Jumala Sõna ja absolutsiooni pattude andeksandmiseks nelja silma all ja igaühele üksikult ning ta võib seda andeksandmist ehk siis lohutust, nõu ja juhatust saada seal nii sageli, kui igatseb. Seetõttu on see hingedele väga hinnaline ja kasulik asi, seni kuni seda kellelegi seaduste ja käskudega peale ei sunnita, vaid lastakse olla vaba – igaühele tema häda tarvis, kui ja kus ta seda kasutada igatseb; nii nagu see on vaba otsima nõu ja lohutust, juhatust või õpetust, kui ja kus häda või tahe selleks sunnib; ja seni kuni ei sunnita loendama või rääkima ära kõiki patte, vaid üksnes neid, mis kõige enam koormavad või mida keegi nimetada tahab. Igati nii, nagu ma „Palveraamatukeses“[46] olen kirjutanud.

Indulgents aga, mida paavstikirik omab ja annab, on alatu pettus. Mitte üksnes seetõttu, et lisaks üldisele andeksandmisele, mida kõikjal kristlaskonnas jagatakse evangeeliumi ja sakramendiga, mõtleb see välja ja seab sisse veel erilise andestuse ning kahjustab ja tühistab sellega üldist andeksandmist, vaid et see ka seab ja rajab pattude hüvituse inimese teole ja pühakute teenele, ehkki üksnes Kristus saab tuua ja on toonud meie eest hüvituse.

Surnute eest palvetamisega ühenduses – kuna Pühakiri selle kohta midagi teada ei anna – ei pea ma patuks, kui vaba mõtisklusena palvetada nii või kuidagi sarnaselt: „Armas Jumal, kui hing on sellise kujuga, et teda saab aidata, siis ole talle armuline“, jne. Ja kui see on korra või kaks juhtunud, siis olgu sellest küllalt. Sest vigiiliatest[47] ja hingemissadest[48] ja iga-aastastest surnute mälestusprotsessioonidest[49] ei ole mingit kasu – ja see on kuradi aastalaat. Meil ei ole Pühakirjas ka midagi puhastustulest, ja see on kindlasti samuti poltergeistide esile kutsutud[50]. Seetõttu ütlen ma, et ei ole tarvilik uskuda puhastustuld, ehkki küll Jumalale on kõik asjad võimalikud ja ta saaks kindlasti lasta hingi ihust lahkumise järel piinata. Kuid ta ei ole lasknud seda ei ütelda ega kirjutada. Seetõttu ei taha ta ka selle uskumist. Ma tean aga küll üht teist puhastustuld, kuid sellest ei tule midagi õpetada koguduses ega tule selle vastu tegutseda missade annetamise või vigiiliatega.[51]

Pühakute appi hüüdmist on teised rünnanud enne mind, ja mulle see meeldib, ja ma usun samuti, et üksnes Kristust tuleb meie vahendajana appi hüüda. Seda ütleb Pühakiri[52] ja see on kindel. Pühakute appi hüüdmisest ei ole Pühakirjas midagi; seetõttu on see ebakindel ja seda ei tule uskuda.

Võidmised laseksin ma läbi, kui neid tehtaks evangeeliumi järgi (Mk 6 ja Jk 5[53]). Aga sellest sakrament teha on mõttetus.[54] Sest nii nagu vigiiliate ja hingemissade asemel võib kindlasti pidada jutluse surmast ja igavesest elust ning matusel palvetada ja meie lõpule mõtelda (nagu paistab, et vanasti tehti[55]), nii oleks kindlasti ka hea, kui minnakse haige juurde, palvetatakse ja manitsetakse[56]. Ja kui keegi tahab sellele lisaks teda Jumala nimel õliga piserdada, siis olgu see vaba (valik).

Nii ei tohi ka abielust ja preestriametist sakramenti teha. Nad on iseendast piisavalt pühad ordud. Ja nii ei ole meeleparandus midagi muud kui ristimise harjutamine ja vägi; nii et evangeeliumi kõrvale jäävad need kaks sakramenti, ristimine ja Issanda armulaud, milles Püha Vaim meile pattude andeksandmist rikkalikult pakub, annab ja teostab.

Jälkuste jälkuseks pean ma aga missat, kui seda jutlustatakse ja müüakse ohvri või hea teona – millel ju praegu kõik rajatised ja kloostrid püsivad, aga mis, kui Jumal tahab, peavad peagi langema. Sest ehkki ma olen olnud suur, raske, häbiväärne patune, ning olen ka oma nooruse hukkamõistetavalt elanud ja kaotanud, on minu suurimateks pattudeks siiski, et olen olnud nii püha munk ja nii paljude missadega enam kui 15 aasta vältel oma armast Is(s)andat nii jälgilt vihastanud, piinanud ja vaevanud. Aga kiitus ja tänu olgu igavesti üteldud tema sõnulväljendamatule armule, et ta on mind sellisest jälkusest välja juhtinud ja mind, ehkki olen väga tänamatu, veel iga päev hoiab ja kinnitab õiges usus.

Sellele vastavalt olen ma soovitanud ja soovitan jätkuvalt hüljata rajatised ja kloostrid ühes nende vandetõotustega ja astuda õigetesse kristlikesse ordudesse, et põgeneda missade jälkuste ja nurjatu pühaduse – kasinuse, vaesuse, kuulekuse – eest, mille kaudu kavatsetakse õndsaks saada. Sest nii hea kui ka neitsiseisuse hoidmine on kristlaskonna algusajal olnud, nii jälk on see praegu, kuna sellega salatakse Kristuse abi ja armu. Sest kindlasti saab neitsina, lesena ja kasinalt elada ilma nende nurjatute jälkusteta.

Pilte, kelli, missarüüsid, kirikukaunistust, altarivalgustust ja muud taolist pean ma vabaks (valikuks). Kes tahab, võib neist loobuda. Ehkki pilte Pühakirjast ja headest lugudest pean ma väga kasulikeks, pean ma neid siiski vabaks (valikuks) ja otsustamise asjaks. Sest pildirüüstajaid ma ei toeta.

Viimaks usun ma kõikide surnute, nii vagade[57] kui kurjade, ülestõusmist viimsel päeval, et igaüks võtaks oma ihu peal vastu seda, mida ta on ära teeninud.[58] Ja nii elavad vagad igavesti Kristusega ja kurjad surevad igavesti kuradi ja tema inglitega. Sest ma ei toeta neid, kes õpetavad, et viimaks saavad ka kuradid õndsaks.

See on minu usk, sest nii usuvad kõik tõelised kristlased ja nii õpetab meid Pühakiri. Mida ma aga siin olen ütelnud liiga lühidalt, sellest annavad minu raamatud piisavalt tunnistust, eriti need, mis on ilmunud viimase nelja või viie aasta jooksul. Ma palun kõiki vagasid südameid, et nad oleksid mulle tunnistajateks ja paluksid minu eest, et ma selles usus võiksin kindlalt püsida ja oma elu lõpetada. Sest kui (hoidku selle eest Jumal!) ma ka katsumuse[59] ja surmavalude tõttu peaksin ütlema midagi muud, siis on see siiski kehtetu. Ja ma tahan siinsega avalikult tunnistada, et see oleks ebaõige ja kuradi sisendatud. Selleks aidaku mind minu Is(s)and ja päästja Jeesus Kristus, kes on õnnistatud igavesti. Aamen.

 

[1] Sks schwermer.

[2] Sks natu(e)rlicher. Jumala „loomuse“ mõiste peab siin silmas tema olemust.

[3] Ariaanid eitavad, et Kristus on olemuse poolest Jumal, nii Aleksandria presbüter Ariuse (surn peale 335) järgi. Õpetus mõisteti hukka Nikaia kirikukogul 325. a.

[4] Makedoniaanid eitavad, et Püha Vaim on isik. Konstantinoopoli peapiiskop Makedoniuse (surn ca 360) järgi. Õpetus mõisteti hukka Konstantinoopoli kirikukogul 381. a.

[5] Sabelliaanid eitavad, et Isa, Poeg ja Püha Vaim on Jumala erinevad isikud, nähes neis üksnes Jumala erinevaid ilmumisviise, nii Rooma presbüter Sabelliuse (ca 215) järgi. Õpetus mõisteti hukka Konstantinoopoli kirikukogul 381. a.

[6] Vrd Lk 1:26–38; 2:1–21.

[7] Luther peab Vana Testamendi messiatõotusi Jeesuse kohta käivateks (nt Js 7:14; 9:16 jne).

[8] Sks menscheit – (humanitas) inimsus, inimlikkus, inimkond; inimese olemisviis, olemus, inimloomus.

[9] Vrd 1Ms 12:3; Gl 3:8.

[10] Vrd 1Sm 7:11–16; Ps 89:4j, 25–30; 132:11; Ap 2:29–35.

[11] Sks samen odder kind – „seeme või laps“.

[12] Vrd Hb 4:15.

[13] Nestoriaanid on valmis kõnelema Maarjast üksnes kui Kristuse-, aga mitte Jumala-sünnitajast, nii Konstantinoopoli patriarh Nestoriuse (surn peale 451) järgi.

[14] Lk 1:35.

[15] Vrd Ilm 17:14; 1Tm 6:15.

[16] Vrd Hb 2:17.

[17] Vrd 1Pt 2:25.

[18] Eriti tulevad siin silme ette Duns Scotuse ja Occami Williami vaimus skolastiline teoloogia ja Rotterdami Erasmuse humanism. Viimane mõjutas paljusid nn vasaktiiva reformaatoreid.

[19] Pelagiaanide jaoks on patt halb harjumus, nii briti juristi Pelagiuse (surn peale 418) järgi, kes vastandus Augustinuse päästeõpetusele. Uute pelagiaanide hulka luges Luther nt Zwingli.

[20] Rm 6:23.

[21] 1Kr 15:56.

[22] Ps 51:7.

[23] Sks stifft, s.t religioossed, teatud eeskirjadega asutused.

[24] Vrd Ap 4:12.

[25] Rm 3:25.

[26] Sks Christliche zucht; võiks tõlkida ka „kristlikku (elu-)korda, -laadi, -stiili“.

[27] Sks anderley diener der kirchen.

[28] 1Tm 4:1–5.

[29] Vrd 1Tm 4:5.

[30] Vrd Mt 25:35j.

[31] Vrd Mt 5:44.

[32] Sks getrost.

[33] Sks das ist vnser trotz.

[34] Vrd Rm 8:16.

[35] Sks das leiden Christi ynn yns ybet und zu nutz bringet der seligkeit.

[36] Donatistid järgivad Donatust, kes oli 4. saj ühe Kartaago kiriku piiskop, kus kiriku pühadust hinnati rangelt liikmete moraalse puhtuse põhjal, eitati ebapühade preestrite jagatud sakramentide kehtivust ja mõju ning praktiseeriti seetõttu n-ö tõelist ristimist ka nende liitujate puhul, kes olid varem ristitud. Luther näeb donatismi ka 16. saj ristijate liikumises, milles peeti ristimist kinnituseks eelnevalt tunnistatud usule ja praktiseeriti seetõttu ranget järelevalvet koguduseliikmete elu üle.

[37] Vrd 1Kr 12:27; Ef 4:15j.

[38] Sks auffseher pfleger odder furseher.

[39] Vrd Ps 2:8; Ps 19:5.

[40] Alates 1520. a keskpaigast pidas Luther paavstlust (mitte paavsti) avalikult Antikristuseks.

[41] Mt 24:5–11.

[42] 2Ts 2:3j.

[43] Sks ablas.

[44] Novatsiaanid eitavad, et kirikul on meelevald pärast ristimist anda andeks raskeid patte, nii Rooma õpetlase, teoloogi ja preestri Novatianuse (ca 200–258) järgi, kes oli aastast 251 vastupaavst.

[45] Sks heimliche (Beicht) – „salajane, varjatud (piht)“. Lõiku salajasest ehk erapihist raamatus „Kristuse armulauast, usutunnistus“ (1528) ei ole, kuid Luther palus selle lisada selle 3. osa ehk usutunnistuse eraldi väljaandele pealkirjaga „Usuartiklite tunnistus evangeeliumi ja kõigi ketserluste vastu“ (1528).

[46] Betbüchlein (1522), WA 10,2:331–482.

[47] Vigiiliate all on mõeldud surnutepalvusi (officium defunctorum), mida telliti (annetati) lahkunu hingeõndsuse pärast.

[48] Hingemissasid ehk reekvieme ehk surnutemissasid (missa pro defunctis) telliti (annetati) surnute õndsuseks ja peeti surma-aastapäevadel.

[49] Sks jerliche begengnisse.

[50] Lause on ajendatud teadetest ja uskumustest surnud inimeste ilmumiste kohta.

[51] Luther peab silmas enda läbi elatud katsumusi (Anfechtungen).

[52] Vrd 1Tm 2:5.

[53] Vrd Mk 6:13 ja Jk 5:14.

[54] Seitse sakramenti, nende hulgas viimne võidmine (extrema unctio), sätestati bullaga „Exultate Deo“ (22.11.1439).

[55] Sks wie es scheinet das die alten gethan haben, s.t nagu oli vanakiriklik praktika.

[56] Sks vermanet (Lutheri teoloogia ja keelekasutuse uurija Oswald Bayer tõlgib siiski „lohutust jagama“, „trööstima“).

[57] Sks frumen; mõtte poolest need, kes on õigeksmõistetud ehk õiged.

[58] Vrd 2Kr 5:10.

[59] Sks anfechtung (ld tentatio).

 

Originaal: Vom abendmal Christi, Bekendnis. WA 26, lk 261-509: 499-509 (= StA 4, 245-257). Tõlkinud Thomas-Andreas Põder, toimetanud Urmas Nõmmik.

 

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

 

**

Vaata veel samas numbris:

Lugejaintervjuu Marju Lepajõega.

Annika Laats, Mis värvi on Jumala Silmad? (Ps 32:8).

Print Friendly, PDF & Email
English