Esiletõstetud lood

Samaaria naise õppetund (Jh 4:5–26)

Anne Kull„Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile; seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg. Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: „Anna mulle juua!” Aga tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma. Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega. Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.” Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee”? Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?” Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” Naine ütles talle: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” Jeesus ütles talle: „Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!” Naine vastas: „Mul ei ole meest.” Jeesus ütles talle: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest”, sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.” Naine ütles temale: „Isand, ma näen, et sa oled prohvet. Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel, ja teie ütlete, et Jeruusalemm olevat paik, kus peab kummardama.” Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas! Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt. Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.” Naine ütles temale: „Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuulutab meile kõik.” Jeesus ütles talle: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.”” (Jh 4:5–26)

Armsad sõbrad. Kuuldud lugu on rikkalik, nii nagu sobilik 2. pühapäevale pärast ilmumispüha ehk kolmekuningapäeva. Evangeeliumi autor püüab lugudega osutada, kuidas Jumala riik on juba Jeesuse isikus alguse saanud. Kui inimesed vaata/sid/vad taeva suunas, ja oota/sid/vad väelist ja silmipimestavat muutust, siis Jeesuse Jumala riik kerkib esile vaikselt ja märkamatult, altpoolt, vaeste, tõrjutute ja naiste kaudu. Selle riigi sümboliteks ei ole kuningad, mõõgad, võidukad sõjakäigud, vaid pigemini naiselikud – vesi, tainas, maa, tillukesed seemned, naised, kodu. Tema riigis ei saa võimu ja väega Jumala tahet maailmale peale suruda. Ta istutas ühiskonna, mis on vaba dualismist meie-nemad; mis on vaba vägivallast – seemne. Luterlastena ei ole vägivallavaba riik olnud meie prioriteet. Reformatsioon sai ju alguse hoopiski Pauluse lahendusest armu ja pääste suhtele, ning sotsiaalsete suhete lood, kus inimene ja juut Jeesus peategelaseks, pole olnud samaväärselt esiplaanil. Ometigi on Jeesuse õpetuses vägivallatus ja vaenlaste armastamine kesksel kohal. Mitte sellepärast, et need õpetused oleksid tõesemad kui teised, vaid seetõttu, et see on ainus viis vägivalla lõpetamiseks ilma uut vägivalla süsteemi asemele panemata.

Sel aastal pühitseme reformatsiooni 500. aastapäeva. Ajad ja probleemid on muutunud. Meie kontekstis pole kõige põletavam Lutheri küsimus, kuidas ma võin leida armulist Jumalat? Vaid pigemini, kuidas me võime leida Jumala meie vaenlastes? Nagu süütunne Lutherile, on vaenlane meie jaoks astel ja piits, mis võib meid ajada Jumalat otsima. Usk pole kunagi olnud ainult privaatne eraasi, ja täna ei saa seda keegi enam tõemeeli uskuda. Nii nagu me ei saa ise päästa ennast patust, ei saa me päästa ennast oma vaenlastest, ent Jumala imeline arm pakub meile päästet mõlemast.

Õigupoolest näib, et ainult vaenlase kaudu võib tänapäeval jõuda Jumalani. Vaenlase armastamine on saanud võtmeküsimuseks nii kõigile aabrahamlikele religioonidele kui ka aatomirelvadega võimendatud ühiskondadele laiemalt. Täna rohkem kui iial varem, tuleb meil pöörduda Jumala poole, kes laseb päikesel tõusta nii kurjade kui heade üle, kui me tahame, et meil oleks neid päikesetõuse ülepea.

Jeesuse õpetus vaenlase armastamisest on kristluse lakmustestiks tänapäeval ja genotsiidid ning terroriaktid ei tee seda lihtsaks. Ometigi on paljud kristlasedki valmis ütlema, et nad on väsinud kristluse leebusest ja teise põse ette keeramisest, palju põnevam oleks ju saavutada rahu relvade tärina saatel. Ometigi eristab tõelist prohvetit valeprohvetist asjaolu, et ükski valeprohvet ei suuda kujutleda Jumalat, kes oleks ühtlasi vaenlase Jumalaks.

Jeesuse eeskujul vaenlase armastamist on peetud ebapraktiliseks ja idealistlikuks, see ei ole kooskõlas sellega, mida me oleme õppinud pidama rahvaste vajaduseks ja rõhutud inimeste õiguseks. Vägivalda kujutatakse ja usutakse olevat lunastav. Lunastava vägivalla müüti usuvad innukalt nii kapitalistid kui sotsialistid, ateistid ja kristlased, moslemid ja hindud, ja seda nimekirja võib pikendada. Lunastava vägivalla ideoloogiat tunnistavad osad Kirikute Maailmanõukogu liikmeskirikud, paljud konservatiivsed teoloogiad ja mõned vabastusteoloogiadki.

Selles Johannese evangeeliumi 4. peatükis võib näha, kuidas jumalateenistus ja teoloogia, teoloogia ja rahu sõlmimine omavahel seotud on. Kuidas on õige või millises stiilis jumalateenistust pidada, ei ole ainult tänapäevane küsimus. Selle ajalugu ulatub aastatuhandete taha ja seostub vahetult tänase kirjakohaga. Kõigepealt, kes on samaarlased?

Samaarlased seostavad end Joosepi poegade Efraimi ja Manasse, samuti Leevi ja Benjamini hõimudega (viimased Benjamini hõimlased kadusid 1960ndatel). Muistne Samaaria on tänapäeval paremini tuntud Läänekalda nime all, ent heebrealased asustasid selle juba Kaananimaa vallutuse ajal (13. saj e.m.a). 922 e.m.a eraldusid kümme Iisraeli põhjapoolset hõimu ning tekkis Iisrael (põhjapoolne kuningriik), mis kestis umbes 200 aastat. Assüürlased vallutasid selle 722 e.m.a. Et vältida ülestõuse, küüditati osa rahvastikust ja asemele toodi teisi inimesi teiste jumalatega. Piirkond sai nimeks Samaaria. 587 e.m.a vallutasid babüloonlased lõunapoolse riigi, Juuda ja küüditasid elanikud Paabelisse. Mõne aja pärast vallutasid pärslased omakorda babüloonlased ja Pärsia kuningas Küüros lubas küüditatuil tagasi Jeruusalemma pöörduda. Eksiil kestis umbes pool sajandit ja Esra sõnul olid Samaaria elanikud saanud vastasteks Juudale ja Benjaminile (lõunariigi hõimudele). Samaarlaste religioon on väga lähedane judaismiga, aga nad tunnistavad ainult pentateuhhi (viit Moosese raamatut), peavad kinni leviitlikust preesterlusest ja loevad oma religiooni muistsete iisraellaste religiooniks enne Paabeli vangipõlve (598/7–538 e.m.a), mille hoidsid alal nood, kes jäid alles Iisraelimaale (nende käsitluses oli naasnud küüditatute religioonis õpitud võõrsil võõraid kombeid ja arusaamu). Eestlastena võime me üsna hästi mõista pingeid, mis tekkisid paigalejäänute ja deporteeritute vahel, kui mõtleme usaldamatusele, mis on sageli väliseestlaste ja kodu-eestlaste vahel. Kes on õige eestlane? Kes on õige juut?

Tüliõunaks juutide ja samaarlaste vahel on jumalateenistuse paik. Juutide jaoks on selleks Siioni mägi ja samaarlaste jaoks Gerisimi mägi kui Iisraeli algne pühapaik sellest ajast peale, kui Joosua vallutas Kaananimaa (Iisraeli). Kogukond oli arvukas, aga vähenes oluliselt 6. sajandil samaarlaste ülestõusude ajal Bütsantsi keisririigi vastu. Toimus ka konversioone – nii kristlusesse, kui ka hiljem islamisse. Kõnelevad nad heebrea ja araabia keelt, liturgias kasutavad samaaria heebrea ja arami keeli, samuti araabia keelt, mida pannakse kirja muistse samaaria tähestiku abil. Mõned juudi õpetlased peavad samaaria religiooni judaismi haruks, teised nõuavad täiemõõdulist konversiooni judaismi astumiseks.

Ühe arvamuse järgi säilitasid küüditamisest pääsenud ja nende järeltulijad Iisraeli puhta religiooni. Teise arvamuse järgi rüvetasid nad seda, abielludes paljude võõrastega, kes asustati Samaaria aladele. Kui küüditatud naasid, tahtsid samaarlased aidata Jeruusalemmas templi ehitamise juures, aga neid ei lubatud, sest neid ei peetud enam “puhasteks” juutideks. Hiljem ehitasid nad oma templi Gerisimi mäele (samaarlased usuvad ka, et Iisaki ohverdamise lugu leidis aset seal). Aastal 37 m.a.j tapeti paljud neist Pontius Pilatuse ajal. Bütsantsi keisririigis elasid samaarlased jõukalt, ent 620 kuulutati nad keisririigi vaenlasteks ja paljud löödi risti. 637. aastal vallutas islam Nabluse ja selle ümbruse ning Samaaria kultus keelustati. 1300. aastal tehti Nabluse sünagoogist mošee ja paljud samaarlased põgenesid Egiptusesse või Damaskusesse. 1711. aastal said nad tagasi sünagoogi ja veidi maad Gerisimi mäel. 1785 keelati neil Gerisimi mäel kokku tulla ja alles järgmisel sajandil lubati neil taas koguneda. 1948 puudutas samaarlasi Briti mandaadi lõpp. Relvarahu Iisraeli ja Jordaania vahel lahutas kaks Samaaria kogukonda: Nabluse ja Holoni. Kogukond väheneb jätkuvalt, aga säilitab oma selgepiirilist religioosset omapära. 1. jaanuaril 2015 loeti samaarlaste arvuks 777, enamik on Holoni ja Qiryat Luza elanikud.

Aga meie jaoks olulistes piibellikes tekstides on samaarlased kogukond, keda enamasti mainitakse vaenulikult. Jesaja ähvardab Samaariat hävinguga, Aamos võrdleb nende naisi paksude lehmadega, Hoosea kõneleb samaarlaste kurjadest tegudest, Miika raamatus tõstatakse küsimus, kas Jaakobi süü pole mitte Samaaria ja lubab, et see tehakse maatasa. Samaarlasi vihati nende rahvusliku segunemise pärast ja prohvetid süüdistasid neid väärjumalate kummardamises (kolonistidega koos tulevad alati kaasa ka nende jumalad; hbr ba’al tähendab nii abikaasat kui (paganlikku) jumalat). Igatahes oli kahe kogukonna vahel ületamatu lõhe ja vaen, mis tekkis ilmselt veel enne, kui juudid hakkasid prohveteid ja kirjutisi kanoonilise pühakirja osana tunnustama (samaarlased ei tunnista prohveteid, psalme ja teisi Vana Testamendi kirjutisi pühakirjana). Tekstilisi variante Samaaria pühakirjast on leitud ka Qumrani käsikirjade seast. On ajaloo iroonia, et pärast holokausti Iisraeli naasnud juudid on jätkanud seda muistset vihkamise traditsiooni, samaarlasi on samastatud pigem palestiinlastega ja pühad paigad on ikka vaidlusalused.

Vaidlus pühade paikade ja jumalateenistuse üle on tänaseni püsiv kontekst meie kirjakoha lugemiseks. Väsinud Jeesus peatub Jaakobi (kes on nii juutide kui samaarlaste esiisa!) kaevu juures ja palub Samaaria naiselt (nimetult loomulikult) juua. Naine on jahmunud, et juut Jeesus on valmis temaga rääkima ja isegi tema kannust jooma. Juudid ju kõnelesid, et “Samaaria tütred menstrueerivad hällist alates” (m. Nid. 4.1) ja on seetõttu rituaalselt ebapuhtad sünnist saati. Jeesus ja naine kõnelevad kaevust, naise isiklikust elust (või pigemini kodeeritult hoopiski Samaaria ajaloost) ja muistsest vaidlusest juutide ja samaarlaste vahel jumalateenistuse koha üle. Kui naine ütleb, et tema ja tema rahvas ootavad Messiat, ütleb Jeesus: “Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.” Naisest, kes vaidles Jeesusega õige jumalateenistuse teoloogia üle, saab misjonär oma rahvale ja Samaariast koht, kus kristlik kuulutus kiriku alguaegadel kiiresti levis. Jeesus samastas end samaarlaste oodatud Messiaga ja oli valmis jooma samaarlaste kaevust nii sõna-sõnalises tähenduses kui ka metafooriliselt. Hiljem, Jh 8:48 Jeesust isegi süüdistatakse: „Ja Juudid kostsid talle: „Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?”” Tol korral pääses Jeesus vaevu kividega surnuks viskamisest.

Sotsialiseerimine, kasvatamine antud ühiskonda, pole probleem; probleem on see, millesse sotsialiseeritakse. Mõned sotsialiseerimise elemendid on universaalsed, nt aja ja ruumi, mõõtude, numbrite, põhjuslikkuse mõistmine. Ega pole inimesed ka passiivsed sotsialiseeritavad, traditsiooni vastuvõtjad. Ometigi pole vabaduse määr oma sotsialiseerumist n-ö kõrvalt vaadata väga suur ja erineb paljuski inimeste vahel. Nii rõhujad kui ka rõhutud on sotsialiseeritud oma rolli. Kui aastatuhandeid sotsialiseeriti juute ja samaarlasi teineteist kahtluse ja vihaga vaatama, siis tõepoolest ainult Jumal/Messias saab neid kokku tuua ja näidata seda petuskeemi, millega nende enda traditsioon neid raamides hoidis.

Esimese sajandi Palestiinas ei olnud „patused” mitte subjektiivse süütunde kandjad (nagu hilisemas kristluses), vaid määratletavad sotsiaalsed grupid: nt põlatud ametite esindajad, avalikult moraalireeglite vastu eksijad (prostituudid, väljapressijad, mõrtsukad jne) ja samaarlased ning paganad. Nad kõik olid väljaspool pühaduse ehk puhtuse koodeksit (nagu seda tolleaegsed autoriteedid tõlgendasid).  Seetõttu Jeesuse sõnum samaaria naisele, sisuliselt samaarlaste (põlatute, rüvedate) liitmine Jumala riigiga oli radikaalne judaismi eksiilijärgse enesetõlgenduse kõrvaleheitmine ja kriitika süsteemi vastu, mis samastas pühaduse ja eraldatuse. Pühaduse ja vahetegemise asemel kehastas Jeesus Jumalat, keda ei huvita pühadus kui puhtus. Rituaalse puhtuse reeglid hoiavad inimesed ja grupid nende „õigel” kohal. Kui puhtuse reegleid pole, ei saa moodustada olulisi hierarhiaid: seesolijad ja väljasolijad, meie ja nemad, püha rahvas ja mittepühad paganad. Kui selliseid eristusi ei tehta, kuidas me siis teame, kes keda valitsema peab?

Traditsiooniliselt peeti rüvedust nakkavaks. Jeesus ilmselt arvas, et pühadus on nakkav. Seetõttu võis Jeesus puudutada või lasta end puudutada inimestel, keda peeti ebapuhtaks. Jeesus ei muutunud nende kokkupuudete järel rituaalselt ebapuhtaks, vaid vastupidi, teda puudutanud „ebapuhtad” või need, kellega ta koos sõi või jõi, muutusid puhtaks.

Puhtuse ja pühaduse reeglite murdmise loogiliseks järelduseks oli etniliste (ja rassiliste) tabude murdmine. Me ei tea, kuivõrd Jeesus oli ise teadlik oma rõõmusõnumi järeldustest. Ta tervendas süürlanna Foiniikiast (Mk 7/Mt 15), tõenäoliselt pagana Dekapolisest, aga otseselt paganate juurde ta oma rännakutes ei läinud. Samaaria naise lugu on pealtnäha triviaalne – paljud panevadki tähele vaid „viis korda lahutamist”. Varakirikliku arvamuse järgi (vt ka Josephus, Ant. 9.277–291) on hoopis tegemist mõistulooga Samaaria ajaloost – viis abikaasat on viis rahvast, kes Samaariat on  koloniseerinud (2Kn 17:24: „Ja Assuri kuningas laskis rahvast tulla Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning asustas nad Samaaria linnadesse Iisraeli laste asemele; ja nemad pärisid Samaaria ning elasid selle linnades”). Kuues, kes ei ole tema abikaasa, on Rooma, kelle võimu all Samaaria oli Jeesuse ajal. Ometi suutis see napisõnaline lugu mõne reaga puudutada sajandite pikkuse vaenu kõiki olulisi punkte. Kuidas ja kus on õige jumalateenistust pidada, kellel ja kuidas on õigus selles osaleda, kelle ilmutus ja õpetus on tõde ja kelle oma vale jne. Jeesus kiidab naist: „Sa kõneled tõtt.” Samaaria naine omakorda tunnistab Jeesuse tõlgendust oma rahva ajaloost: „Ma näen, et Sa oled prohvet.” Siis oli kord Jeesuse ahhaa-elamuseks: mina ja mu rahvas on samuti sotsialiseeritud meie-nemad vastandusse.  Jh 4:22: „Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt”. Milline iroonia: muidugi, pääste tuleb ju Jumalalt! Muuseas on see lühike vestlus ainus kord Johannese evangeeliumis, kus Jeesus otseselt tunnistab, et ta on Messias – ja seda mitte juudalasele või galilealasele, vaid samaarlasele. Mitte mehele, vaid naisele! Jeesuse Jumalariigis teenitakse Jumalat mitte sellel või teisel mäel, mitte selles või teises stiilis, vaid tões ja vaimus. Jumal ise on see, kes otsib välja ja loob sellised Jumala teenijad – nii meie kui nende seast, nii vaenlaste kui sõprade seast, nii samaarlaste kui juutide seast.

Kui vaadata tänast kirjakohta Jeesuse elu laiemas kontekstis, siis saab ilmsiks Jeesuse nägemuse kõikehõlmav iseloom: see ei olnud ühe või teise seaduse kallal nikerdamine. Ega ei olnud ta ka revolutsionäär, kes tahaks ühe võimustruktuuri asendada uue, enda omaga. Ta seadis kahtluse alla mistahes rõhumist võimalikuks tegevad eeldused. Ei maailmal ega tekkival kirikul polnud kategooriaid Jeesuse algatatud uuenduste jaoks. Revolutsioonid vahetavad välja valitsejad, aga ei puuduta reeglit, et ühed on valitsejad ja teised, kelle üle tuleb valitseda. Pole ime, et kirik püüdis peatselt Jeesuse radikaalsusest mööda hiilida. Ent siiski säilitas kirik Jeesuse sõnumi, lood temast ja temaga, millest me meelsasti või vastutahtsi õpime tundma Jumalariigi väärtusi ja reegleid.

Kui Jeesus ei oleks kunagi elanud, ei oleks me võimelised teda välja mõtlema. Keegi poleks olnud võimeline õppima ise (Samaaria naiselt!) ja õpetama teisi vaatlema väljaspoolt oma sotsialiseeritust vägivallaga valitsemise, omade ja vaenlaste, süsteemi kasti. Sestap pole ime, et temas hakati nägema Jumala Poega. Sest ta tõepoolest polnud sellest maailmast, st süsteemist, mis ihaldab valitseda vägivallaga, mis ihaldab jagada ja valitseda.

Kristlastel on lugu, mida jutustada maailmale ka 21. sajandil. Ja kes teab, võibolla on selle loo jutustamisest kõige enam kasu meile endile. Aamen.

 

Jutlus on peetud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 15.01.2017.

 

Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.

 

Print Friendly