Esiletõstetud lood

Mis värvi on Jumala silmad? (Ps 32:8)

Annika.mv.„Sina ütled: „Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia,
ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.”” (Ps 32:8)

Täna, Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva päikesetõusul, olid tuhanded silmad suunatud üles taeva poole. On eriline, et need samad kolm värvi, mis taeva poole heisatud lipul – sinine ja must ja valge – olid olemas ka paljudes silmades, mis lippu pilguga saatsid. Eriliselt sinised on vastsündinud laste silmad. Küllap uudistas tänagi esimest korda ilmavalgust mõni väike  siniste silmadega inimlaps – selle maa lapsuke, kes hakkab oma sünnipäeva aastast aastasse tähistama koos oma kodumaaga. Sinine ja must ja valge on paljude eestlaste silmavärv.

Aga üles sinimustvalge lipu poole vaatas hallikassinise taeva all, musta maa ja valgete lumelaikude keskel seistes ka palju teistsuguseid silmi – selliseid, mille iiris on pruun, hall, rohekas või tähniline. Neiski silmis oli tänu, uhkust ja rõõmu, mälestusi, ootusi ja igatsusi.

Kõige selle üle vaatasid aga veel ühed silmad – Isa silmad. Tema silmad, kes on loonud kõik need teised – hallid, pruunid, rohelised ja sinised. Mis pilguga Tema meid vaatas? Oli ehk neiski tänu, uhkust, rõõmu ja igatsusi? Küllap vaatas Ta meid nõnda, nagu meie vaatame oma lapsi. Ema ja isa pilgus on nii rõõmu ja tänu kui ka muret ja valu.

Jumala kõikenägev silm, mis on näinud seda Eesti maad ja rahvast läbi aastatuhandete, läbi kõigi meie naerude ja nuttude, rõõmude ja kaotuste. Ometi ei ole see Jumala silm üksnes meie päralt. Jumala silm ei ole sini-must-valge.  Seesama kõikenägev silm, mis näeb ja peab kalliks meid, peab samamoodi kalliks ka teisi maid, teisi lapsi, teisi värve, teisi silmi. Mismoodi Ta seda küll suudab?

Norra kirjanik Jostein Gaarder on oma seni veel eestindamata, ent hädasti eestindamist vajavas  romaanis „I et speil, i en gåte” kirjutanud vähihaige tüdruku Cecilie ja teda viimastel elukuudel sageli külastava ingel Arieli jutuajamistest.[1] Ingel tunneb siirast huvi selle vastu, mis tunne on inimesena elada. Nõnda hakkab ka Cecilie selle üle järele mõtlema. Üks nende arutlusi puudutab just nägemisvõimet – nii meie kui ka Jumala oma.

Ariel selgitab tüdrukule, et osa taevaseid ingleid peab iga viimsetki Jumala loomistööd nägevat silma Jumala enese silmaks. Ning kes saaks väita, et Jumalal ei võiks olla mitmeid miljardeid silmi? Võib-olla on Ta puistanud üle kogu oma loodu miljardeid väikeseid fotorakke, et igal hetkel näha oma loodut miljardi erineva nurga alt. Et aga inimesed ei saa sadu meetreid veepinnast allapoole ujuda, siis on Jumal andnud silmad ka kaladele. Inimesed ei mõista ka lennata, kuid igal hetkel laiub taeva all linnusilmadest moodustuv elav vaip, mis vaatab alla maa poole.

Ent seegi pole veel kõik, kinnitab ingel Ariel. Vahel tuleb ette, et inimeselaps tõstab silmad oma taevase lätte poole. Siis on nõnda, nagu näeks Jumal iseennast peeglist. Just nõnda, nagu taevas peegeldab end meres, saab Jumal näha enda peegelpilti kahes inimsilmas. Sest silmad on hinge peegliks ja Jumal saab end peegeldada inimhinges.

Tõepoolest, Arielil on õigus. Mõnikord sünnib nii, et inimlaps tõstab silmad oma lätte, taevaste taeva poole ning saab tekkida silmside Jumala ja tema lapse vahel.

Ent kuidas tunda ära oma Looja silmad? Kuidas taibata, et need on Tema silmad, mitte aga meie enda hinge, meie lootuste, hirmude ja igatsuste projektsioon pilvedes? Projektsioon, mis muutub pidevalt vastavalt sellele, milline on meie hingeseisund? Projektsioon, mille me oma häguse nägemisega kuulutame ainuõigeks, selgeks, raudkõvaks tõeks?  Kuidas taibata, et see, mida me praegu omaenese silmadega näeme ja oma enda mõistusega taipame, on parimalgi puhul nähtud vaid ,,aimamisi, nagu peeglist”?

Ühel maailma tunnustatuimal kitarristil Eric Claptonil on hämmastav laul pealkirjaga „My Father’s Eyes”. Selle laulu on kirjutanud mees, kes pole iial näinud oma isa ning kes ei saa siin ilmas enam iialgi näha oma poega. Eric Claptoni isa oli Kanada sõdur, kes II maailmasõja lõppedes pöördus tagasi kodumaale, saamata iialgi teada, et tema seemnest sündis Inglismaal poisslaps. Eric Claptoni oma poeg, ainus ja rõõmus ja särasilmne, hukkus traagiliselt 4-aastase poisikesena. Mõeldes neile kahele inimesele, kelle vahel ta seisab ja kellega teda ühendab vereside, kirjutab Clapton laulu oma isa silmadest. Ta pole neid silmi kunagi näinud, ta ei saa neid kunagi nägema. Ometi otsib ta ise isaks saanuna just neist silmist selgust ja tuge. Isa silmadesse vaadates otsib ta sidet ka oma pojaga ning teed, mis viiks edasi.

Isa silmad, mida me pole kunagi näinud – ka meie saame neid otsida ja neisse vaadata. Me tunneme oma Looja, oma taevase Isa silmad ära Tema pojas. Kõik, mida meil on tarvis Jumalast teada, on Ta meile juba teada andnud. See kõik on olemas Tema pojas Jeesuses Kristuses. Kui me küsime Jumala tahtmise, Tema meele ja mõtte, Tema südame järele, siis tohime me pöörata pilgu Kristusele, Tema elule ning armastusele. Tema pilk, Tema silmad on need, milles me võime vähehaaval mõista Jumala mõtteid ja tahtmist meie jaoks.

Isa silmad on ka Poja silmad. On üks imeline ungarikeelne kirikulaul, mis räägib Jeesuse silmadest (Szelíd szemed Úr Jézus). Need on hellad, halastavad silmad, mis üha meie peale vaatavad. Need on hellad isegi siis, kui me eksime ja langeme, hellad ka siis, kui me oma väljateenitud vitsad kätte saame. Need silmad annavad uut jõudu jaluletõusmiseks ning juhivad meid jälle samm-sammult edasi. Need on silmad, kust ammutada armu armu peale.

Nende silmadega tahab Jumal juhtida meid, oma lapsi. Nende silmadega tahab Ta õnnistuse radadele juhtida ka meie Eesti rahvast ja maad.

Aidaku Jumal, et me tohiksime selle maa rahvana tõsta oma silmad üles Tema poole, et kõigis meis – nii sinisilmsetes, mandlisilmsetes, pilusilmsetes kui  sõstrasilmsetes – võiks peegelduda vastu Jumala armastus.

,,Ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides”, ütleb Issand, Sinu Jumal.

 

[1] Raamatu ingliskeelne pealkiri on „Througy a glass, darkly”, saksa keeles on raamatu pealkirjaks „Durch einen Spiegel, in einem dunklen Wort”. Tegemist on tsitaatiga Pauluse 1. kirjast korintlastele 13. peatükist: ,,/…/ aimamisi, nagu peeglist /…/ ” (1 Kor 13:12)

 

Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna abipraost ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

**

Vaata veel samas numbris:

Martin Luther, Usutunnistus (1528).

Lugejaintervjuu Marju Lepajõega.

Print Friendly, PDF & Email
English