Arvamused

Kuidas mõista õigeksmõistmist?

Foto: Tanel Valdna, ERR

Foto: Tanel Valdna, ERR

Jeesuse veri päästab! Jeesus suri ka Sinu eest! Sinu patt on naelutatud Jeesuse risti külge! – need on kõik tõesed ja ristiinimestele arusaadavad väited, aga tekitavad kirikuga vähem seotud inimestes pigem võõristust, kui julgustavad Jumala päästeplaanist osa saama. Kuidas mõista ja selgitada õigeksmõistmist?

Ilmselt on sarnaselt õigeksmõistmisega ka selle sisu mõistmine Jumala armutegu ja meie püüd omast jõust seda selgitada, kedagi ära rääkida, kellelegi omaseks teha on kasutu, kui Jumal oma tõde inimesele ise ei ilmuta. Kuivõrd tajub meie aja inimene üldse pääste vajalikkust? Päästet millest? Patust? Mis pattu nüüd üks tavaline inimene ikka nii väga teeb? Päästet surmast? Meie aja inimesed ei ihkagi igavesti elada ja mitmed soovivad vanaduses või raske haiguse kätte jäädes õigel ajal siit ilmast lahkuda, et mitte piinelda või lähedastele koormaks jääda. Igavavõitu igaviku asemel köidab meid rohkem maapealne paradiis. Aga kas seda õigeksmõistuõpetus pakuks?

Isegi kui tõdeda, et inimene on patune ja vajab lunastust, siis miks peaks keegi teine selle pärast kannatama ja süü enda peale võtma – see pole ju õiglane! Ja kuidas üldse mõista seda, et 2000 aastat tagasi toimunud Jeesuse Kristuse vägivaldne surm peaks meid mõjutama tänapäeval? Küsimusi tundub olevat rohkem kui veenvaid vastuseid, mis omakorda tekitab sekulaarses ühiskonnas üles kasvanud inimestes kahtlusi, et kristlus võib olla üks maailma seletamise konstruktsioone, mitte tõde.

Tõde pole meil üldse enam: ajalugu on kallutatud, ajakirjandus valetab ja iseend petame samuti. Võib-olla tõesti vajamegi päästet, aga siis sellest valede maailmast, inimese tegudele ja edukusele rajatud maailmakorraldusest, usaldamatusest inimsuhetes, inimvõimete piire kompavast tööviljakuse tagaajamisest, kuluefektiivsusel põhinevast otsustusmudelist ning halastamatust ajarattast, mis meist täiel kiirusel üle sõidab. Kas seda pakub Jumala päästeplaan?

Kui püüda leida lahendusi tänapäeva inimeste probleemidele, mis vähemasti näivad paljuski erinevat Martin Lutheri omaaegsetest hirmudest ja otsingutest armulise Jumala järele, siis protestantlik käsitlus õigeksmõistuõpetusest isegi saaks pakkuda mõtteainet, eeskuju ning – kui Jumal ilmutab – võib-olla isegi päästet armutust maailmast.

 

Väljapääs valede maailmast

Tõenäoliselt otsivad kõik inimesed siiski omamoodi tõde ja seega püüavad vabaneda ka valedest ja kahtlustest. Sõltumata usust või veendumustest tahavad kõik, et see maailm oleks parem paik elamiseks. Igaüks nõustub vähemalt osaliselt kümne käsu põhimõtetega, kõigile on arusaadav seaduste vajalikkus ja eeldame ka seda, et inimesed räägivad tõde, püüdlevad hea suunas. Valetamine teeb meile haiget ja kui jätta välja n-ö väiksed valged valed, siis üldise arusaama järgi tuleks valed paljastada ja tõde au sisse tõsta. Valet või ebatõde võrdleb teoloog Eberhard Jüngel patuga. Õigupoolest läheneb tema küll teiselt poolt, võrreldes pattu valega, tuginedes Johannese evangeeliumile (8:44). Jüngeli käsitluse järgi püüab patt – vale – imiteerida tõde ja headust. Patt on vale „jah“. (Eberhard Jüngel, Justification. The Heart of the Christian Faith, London: Bloomsbury, 2014, 109–113).

See on ka meie kogemus tänapäeva ühiskonnas, kus lubatakse üht, aga tegelikkus on hoopis midagi muud – alates pesupulbri reklaamist telekas ja lõpetades oma lähedastega, kes ühel hetkel meid petavad. Kuigi teame, et valest ei ole lõplikku pääsu, püüame seda päevast päeva siiski tõega paljastada – nii võttes pattu paljastada kui ka sellest ise samuti loobuda, olgu me siis kristlased või mittekristlased, vajades päästet ebatõest.

Kas mitte selles samas patu ja vale võrdluses ning meie tõetaotlustes ei saagi nüüdisaja inimestele osaliselt mõistetavaks Martin Lutheri rõhutatud väide „simul justus et peccator” – ühtaegu õigeks mõistetud ja patused? Vaevalt keegi suudab väita, et ta ei valeta kunagi – ikka valetab, aga me arvame end olevat siiski ka õiged, tõe otsijad, siinkohal küll mitte ilmtingimata selles tähenduses, mida reformaator silmas pidas. Meie identiteet on seotud õigusega, tõega, aga tunnistame samas oma väiksemaid või suuremaid valesid ehk patte.

 

Loobumine minakesksusest

Individualistlikus maailmas sõltub kõik justkui meist. Minu haridus, minu töö, minu raha, minu edukus, minu vead, minu saamatus, minu probleemid, minu sõbrad, minu elu, minu usk. Kui toome Jeesuse õpetuse ja eeskätt armastusekäsu kõrvale ka tema ristisurma tähenduse ning selle mõistmise, siis läheb fookus mina pealt temale. Evangeelne teoloogia õpetab seda, et inimene ei saa ise oma lunastuseks, valede lõksust pääsemiseks ise midagi ära teha. Kas pole lohutav kuulda? Ei peagi kõike ise tegema! Kui jõuda teadmiseni, et omast jõust ei piisa, valedest ise välja ei rabele, siis tuleb leida pääsetee.

Jeesus päästab –  võib kõlada naiivselt, aga ometi on see pühapäevakoolist tuttav alati õige vastus „Jeesus“ ja õigeksmõistuõpetus kasvõi konstruktsioonina läbimõtlemist väärt. Kui Jumal lõi maailma, andis inimestele vaba tahte, aga toimus katastroof – tõe tallamine jalge alla ja valede võidukäik –, siis Jumal, kui ta oma loodust vähegi hoolis, pidi pakkuma tekkinud olukorrale lahenduse.

Reformatsiooni käigus ristiusus kesksele kohale tõstetud õigeksmõistuõpetus tegeleb võrdselt Jumala ja inimesega: Jumalaga, kes teeb õigeks, ja inimesega, kes mõistetakse õigeks. Täpsemalt öeldes tegeleb see õigusetute inimeste jumaliku õigeksmõistmise sündmusega, misläbi inimesed saavad õigeteks. (Samas, 147). Ristiusk õpetab, kuidas Jumal sündis inimesena maailma meid õigeks tegema, valede vangist välja ostma, andes selleks oma elu. Kui varasemalt tuli inimestel oma üleastumised lunastada vereohvrit tuues, siis Jumal eneseohverduses toob täiusliku ohvri, mis lõpetab selle korra – midagi enamat ei ole võimalik ohverdada kui Jumal ise. Sellega kaasnes paratamatult ohverdamise vajalikkuse unustamine ja ohvri mõiste algse tähenduse taandumine metafooriks. (Samas, 166).

Reformaatorid rõhutavad Uuele Testamendile toetudes, et õigeksmõistmine toimub üksnes Kristuses, üksnes armust ja üksnes usust. Inimese roll on passiivne, inimene ei saa õigeksmõistmiseks midagi ise ära teha, sest see on juba kaks aastatuhandet tagasi ära tehtud. Kas inimene, kelle kontole on juba kantud pärandina kopsakas rahasumma, saab midagi ära teha selle vara tekkimise heaks? Kas konto väljavõtte tellimine või raha väljavõtmine on aidanud kaasa, et see raha kontole laekuks? Kõik ei sõltugi minust. Õnneks.

 

Jumaliku õigusega arvestamine

Niiväga kui me ka ei tahaks õiglast õigusemõistmist, muutub see ometi ühel hetkel kellegi suhtes ebaõiglaseks. Roolijoodikud vangi! Aga mis saab napsusena rooli istunud autojuhi perekonnast, kui see juht oli ainus pere toitja? Mõrtsukad surma! Kuid mida tunneb selle surmamõistetu ema või isa lisaks sellele valule, et poeg või tütar on astunud kuritegelikule teele? Jagagem ühiskonna ressursid võrdselt! Miks peaks siis keegi rohkem tööl vaeva nägema ületunde tehes ja kuidas mõõta kõikide ühiskonnaliikmete võrdset panust?

Jumaliku õigusega on maises mõttes veel keerulisemad lood. Mis mõttes pääsevad tölnerid ja
hoorad jumalariiki? Miks peaks Jeesusega koos risti löödud kurjategija olema veel sel samal päeval koos temaga paradiisis? Eberhard Jüngel selgitab, et evangeeliumis kirjeldatud Jumala õigus on hoopis päästekontseptsioon. (Samas, 69). Evangeeliumis saab Jumala õigus avalikuks. Jumal on õiglane, sest ta teeb õigeks. (Samas, 75).

Võib-olla rohkem kui teistele õiglase õigusemõistmise soovimisega oleme kimpus iseenda üle kohtumõistmisega. Kas pingutasime ikka piisavalt ja kuidas tulemusega rahule jääda? Millega oleme oma ebaõnnestumised ära teeninud? Kuidas lunastada välja kaasinimese vastu toime pandud pahateod? Teadmine, et Jumal teeb meid õigeks sõltumata meie pingutusest või ka iseenda piitsutamisest, võiks meid ehk vabastada ilmaliku kohtumõistmise surnud ringist.

 

Andestamine ja inimlik õiglus

Jumala õigekstegev õiglus avab tee andestusele. Miks peaksin olema enda suhtes andestamatu, kui Jumal on teinud mind õigeks? Miks peaksin mitte andestama ligimesele, kelle Jumal on teinud samuti õigeks? Sõltumata sellest, kas ta valetas, varastas, rikkus abielu või tappis kellelgi. Mis loeb minu andestamatus, kui Jumal on teinud selle inimese õigeks? Sellisest andestamatusest peegelduks pigem minu lugupidamatus Jumala ja tema õigluse suhtes.

Mitte et ilmalik kohtumõistmine ja tegude tagajärgede eest vastutamine kaotaks mõtte. Jumalik õiglus sai elavaks tänu Jumala inimesekssaamisele. Jumala inimesekssaamine seab meile eeskujuks niisuguse inimliku õigluse saavutamise, mis vääriks oma nime – õiguskorra inimlikumaks muutmise. (Samas, 272). Õigussüsteem peaks olema niisugune, mis võimaldaks ka maises mõttes ebaõiglastel elada inimlikult ja õppida taas inimlikult elama. Oma nime vääriline inimlik õiglus arvestab õiguse Jumalaga, kes on õige oma armus (samas, 275), sest Jumal saab teha uue loodu vanast Aadamast, kes me kõik oleme ja kelleks me ka paraku kõik surmani jääme (samas, 266).

 

Kristlaste dialoog „jumalatute“ ja teiste religioonidega

Kuidas mõtestada õigeksmõistuõpetuse valguses dialoogi nendega, kelle jaoks Jeesuse ristisurmal ei ole mingit tähendust, kes ei suuda ennast paigutada sellesse päästeplaani? Kristlaste jaoks on küll õigeksmõistus peidus elu mõte või mõttekus, aga suurem osa inimestest ei nõustuks Lutheriga nagu maailm oleks ilma õigeksmõistuartiklita surm ja pimedus.

Mõistes Jeesuse ohvrisurma ühe ja lõplikuna kõikide inimeste eest, peaks see hõlmama ka uskmatuid ja teistesse religioonidesse kuuluvaid inimesi. Eberhard Jüngel ei räägi oma raamatus „Õigeksmõistmine. Kristliku usu süda“ midagi põrgust ega luba ka kõikidele otseteed taevasse – ja õigesti teeb. Küsimus siiski jääb, kas Jumala õiglus, mis teeb õigeks, laieneb ka neile, kes Kristust ei tunne. Või kui tunnevadki Kristust, siis teda kui ajaloolist isikut, moraaliõpetajat või prohvetit. Kas me saame neile panna süüks seda, et nad on sündinud sekulaarses ühiskonnas, kus religioone, sh kristlust, käsitletakse ajaloolises võtmes? Kas saame eeldada, et teises religioonis üles kasvanud inimene võtab kahtlusteta omaks õpetuse kolmainu Jumalast ja õigeksmõistmisest?

Õigeksmõistuõpetuse asetamine kristliku usu südamesse toob küll kristlasele rahu ja kindlustunde südamesse, aga pluralistliku religiooniteoloogia vaatenurgast on õigeksmõistuõpetuse eksklusiivselt pinnalt märksa keerulisem teistega dialoogi pidada. Teisalt ei saa usu seisukohalt ühegi religiooni esindaja teha dialoogi nimel õpetuses kompromisse.

Samas rõhutab Jüngel ka seda, et jumalik ja inimlik õigus on kommunikatiivsed – nende omaduseks on kõnetada kaasinimest. Inimlik õiglus ei jäta välja külma kätte neid, kes ei kuulu meie kogukonda, vaid annab võõrastele osa meie ühiskondlikust õigusest. Inimesed, kes lähtuvad Jumala õiglusest, ei piira ka inimlikku õiglust üksnes iseendaga. Me ei oleks õiglased, kui aktsepteeriksime jultunud vägivalda teistes kogukondades, näiteks inimõiguste rikkumist. (Samas, 275). Seega on õigeks mõistetud ja samas patuste kristlaste osaks kõnetada ja aidata mistahes veendumustega inimesi ja tõenäoliselt just seeläbi astuda tegudega dialoogi teistega, olles armust õigeks mõistetud.

 

Meelis Süld (1979) on Eesti Rahvusringhäälingu raadioprogrammi Vikerraadio vastutav toimetaja, EELK avalike suhete komisjoni liige ning EELK Usuteaduse Instituudi teoloogiaeriala magistrant.

Print Friendly, PDF & Email
English