Artiklid

Jumala kuningriigi evangeelium, 2. osa

Annely NeameArtikli esimeses osas tegelesime metoodiliselt küsimusega, mida vahendab narratiiv väliselt ja mida sisemiselt. Kasutasime ajaloolis-kriitilise töö ja narratiivikriitika tulemusi. Teises osas teeme ülevaate Markuse evangeeliumist narratiivikriitilises võtmes. Missugune Jumala kuningriigi ideoloogia avaneb Markuse narratiivi mudellugejale? Ehk mida Markuse evangeeliumi mudelautor kirjutab ja mudellugeja puhta kullana võtab?

 

1. Sissejuhatus: Jumala Suur lugu

Alguses lõi Jumal inglid, kes teda kiitsid ja austasid. Aga kõige ilusam ingel Lucifer sai Jumala peale kadedaks ning meelitas hulga teisi ingleid enda mõju alla, et nad hoopis teda kummardaksid, ja selle eest visati nad maa peale. Luciferist sai saatan – süüdistaja, vastane.

Maa oli tühi ja paljas; Jumal lõi kõik, mis on maa peal ja sees ja ümber. Lõpuks lõi ta inimese oma näo järele ning andis talle ülesande valitseda kogu loodu üle ja juhtnöörid eluks. Inimene uskus aga saatana valet, kes pakkus talle võimalust saada Jumala sarnaseks ja unustas, et ta oli loodud Jumala näo järgi. Jumala käsust üle astudes astus inimene Jumala meelevalla ja kuningavõimu alt välja ega võinud enam Jumala juures elada. Jumal ei unustanud teda aga iialgi, vaid püüdis inimest endale tagasi võita.

Inimesed eemaldusid Jumalast, Jumal hävitas elu maal, siis aga halastas taas. Inimesed kavatsesid saada Jumalast sõltumatuks, kavatsesid ehitada enestele linna ja torni, mis nende ühtsust kaitseks. Jumal segas nende keeled nii, et nad enam üksteist ei mõistnud ja sellest paigast sai Paabel (Babülon).

Leping Aabrahamiga oli Jumala plaan pöörata ümber inimese kurb saatus. Ta kutsus kõrbest omale rahva, kelle ta nimetas Iisraeliks – Jumal võitleb ja Jumal valitseb.

Mooses tõi Iisraeli rahva kõrbest välja ja andis talle seal oma seaduse, mille järgi elada. See seadus pidi olema rahval kogu aeg silme ees ja südames. Jumal asus elama oma rahva keskele, talle ehitatud kogudusetelki. See oli lootus tulevikule: samamoodi nagu Jumal oli kõrbereisil tulnud elama oma rahva juurde, teeb ta ka tulevikus (Wright 2012, 90–95). Mooses juhatas oma rahva tõotatud maale.

Kohtumõistjad korraldasid Iisraeli rahva elu, preestrid teenisid Jumalat ja hoolitsesid, et rahvas Jumalast ei taganeks. Rahvas aga tõrkus ja tahtis endale samasugust kuningat, nagu oli teistel rahvastel. Jumal andis Iisraeli rahvale kuningaks Sauli ja teatas, et kuningavõim saab rahvale olema karm ja rahvas kahetseb seda. Kuningas Taavet laiendas kuningriiki oma alluvuses ning valitses kuningriigi üle Jeruusalemmas kolmkümmend kolm aastat. Taavet nimetas Jeruusalemma Taaveti linnaks ja laskis seaduselaeka sinna tuua, et Issand teda õnnistaks. Jumal tõotas Taavetile, et tema kuningriik jääb püsima. Taaveti kuningriik kasvas ja tema liit Jumalaga tugevnes. Taaveti poeg Saalomon ehitas Issandale templi ja endale kuningakoja.

Kuningriik jagunes kaheks – Juudaks ja Iisraeliks, järgnes kuningate ja kuningriikide ja sõdade aeg. Jumal kutsus oma rahvast meelt parandama ja tema juurde tagasi pöörduma, taastama õige jumalateenistuse, aga rahvas ei kuulanud ja Jumal karistas neid. Paabeli kuningas Nebukadnetsar hävitas Jeruusalemma templi, Iisraeli rahvas pagendati Jumala tõotatud maalt Paabelisse. Paabeli vangipõli oli Iisraeli rahvale murranguline aeg, mil Jumal kutsus oma rahvast enda juurde tagasi pöörduma ja lubas nad lunastada, aga ähvardas nad hävitada, kui nad oma patusest teest ei pöördu. Ta hoiatas Iisraeli silmakirjaliku jumalateenistuse eest, ta kuulutas neile Päästja ja Rahukuninga tulekut, kes taastab tema rahva ja hävitab tema vaenlased. Jumala plaan oli teha oma rahvaga uus leping ja panna oma käsk nende südamesse, siis on Issand nende Jumal ja nemad tema rahvas ning see liit on täiuslik. Valmistuda tuli Issanda au ilmsiks saamiseks, mis vältimatult tulemas oli.

Neli laulu sulasest, kes pidi kannatama oma rahva eest ja kelle peal on Jumala Vaim, on võrreldavad Jeesuse ettekuulutustega tema ristisurmast ja ülestõusmisest. Jumal andis teada, et Lunastaja sureb tema rahva üleastumiste ja patu pärast ning tema surm on Issanda enese plaan oma rahva lunastamiseks patust. Issand julgustas rahvast ennast otsima, ta manitses neid õigesti ja siiralt oma pattu kahetsema ja ennast tema meelevalla alla alandama, kui nad paastuvad, sest tulemas oli Jumala Võitu rõõmusõnumiks alandlikele, parandama neid, kel on murtud süda, vabastama vange, avama pimedate silmi, trööstima leinajaid. Issanda plaan oli olla leitav, see oli plaan luua uus taevas ja uus maa, kus valitseb Jumal kuningriigi täiuses. Issand kutsus Iisraeli sugu tema poole tagasi pöörduma, et nad võiksid elada. Ta oli lubanud, et teeb oma rahvaga uue lepingu ja siis on tema neile Jumalaks ja nemad talle rahvaks, siis nad tunnevad teda. Ta rajab oma kuningriigi, mis jääb hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. Jumal ei tagane oma lepingust. Jumal oli lubanud Iisraelile ja Juudale[1], et tema ise saab nende Lunastajaks. Jeruusalemm, Issanda püha linn oli saanud kõrbeks, ta oli hävinud.

Joonis: eelteadmine, mis on nii mudelautoril kui mudellugejal.

Juudid olid Paabelis pagenduses, kuni Pärsia kuningas Koores sai Issandalt käsu taastada tema koda Juudas Jeruusalemmas. Juudid tulid vangipõlvest tagasi Jeruusalemma ja Juudamaale, tempel ehitati taas üles ning templiteenistus taastati, kuid Jumala au lahkus templist. Jumal ei olnud rahul preestrite lodeva liturgiaga ja lubas oma templisse tagasi pöörduda ootamatult. Kas siis ollakse valmis tema au vastu võtma nii, nagu siis, kui see täitis esimese templi? Jumal on lubanud, et ta tuleb tagasi oma rahva juurde.

 

2. Jumala Suur lugu läheb edasi

Markuse narratiiv algab kirjeldusega, kuidas Jumal (JHWH) oma rahva juurde tagasi tuleb ja oma kuningriigi kehtestab (Wright 2012, 89). Jeesus on Jumala armas Poeg (Mk 1:11) ja see, mida tema teeb ja millest ta räägib, on Jumala pääste plaan (Mk 1:3, Ml 3:1, Js 40:3–11) (Guelich 1989, xxii).

 

2.1. Markuse evangeeliumi süžee

1:1–13                  Ettevalmistus avalikuks teenimiseks.

1:14–8:26            Teenimine Galileas: Jumala kuningriik[2] on ligi.

1:16–3:6              Esimene faas: Jeesus ei lähe üle järve, selle faasi lõpus peavad variserid ja Heroodese mehed plaani Jeesus hukata.

3:7–5:43              Teine faas: Jeesus nimetab apostlid, variserid süüdistavad teda koostöös saatanaga, Jeesus õpetab tähendamissõnadega, Jeesus ja jüngrid ületavad esimest korda järve ja Jeesus vaigistab tormi; Jeesus ajab rüvedad vaimud sigade sisse, kes end järve uputavad, Jeesus äratab surnuist Jairuse tütre.

6:1–8:26              Kolmas faas: Jeesus sõidab edasi-tagasi üle järve ja õpetab mõlemal pool järve, Jeesus annab kaheteistkümnele apostlile meelevalla rüvedate vaimude üle ja läkitab nad jutlustama, Jeesus toidab 5000 meest, Jeesus kõnnib vee peal, Jeesus tervendab kreeklanna lapse, Jeesus toidab 4000 meest, jüngrid ei saa ikka aru, kes Jeesus on.

8:27–10:52          Teekond Jeruusalemma: Peetrus kutsub Jeesust Messiaks, Jeesus räägib kolm korda, et ta on tulnud kannatama, et ta tapetakse ja kolmandal päeval tõuseb ta üles, Jumal kinnitab, et Jeesus on tema armas Poeg, jüngrid igatsevad aukohti Jeesuse kirkuses – nad ei saa ikka aru, et Jeesus on tulnud ise teenima ja oma elu lunaks andma paljude eest.

11:1–13:37          Teenimine Jeruusalemmas: Jeesust tervitatakse kui Taaveti kuningriigi taastajat, Jeesus näitab templis oma meelevalda, Jeesus avalikustab tähendamissõnaga religioossete juhtide kurja plaani teda tappa, religioossed juhid kiusavad Jeesust pühakirja tõlgendamise küsimustega, Jeesus kuulutab ette Jeruusalemma templi ja templi ajastu hävingut ja Püha Vaimu tulekut evangeeliumi kuulutamiseks kõigile rahvaile.

14:1–16:8            Jeesuse töö viiakse lõpule: Juudas reedab Jeesuse, Jeesus allub seadusele, süües paasat koos oma jüngritega. Ta ütleb, et uus leping tehakse tema veres.[3] Peetrus ja teised jüngrid ei jaksa koos Jeesusega valvata, Jeesus võetakse kinni, tema üle mõistetakse kohut. Tema ristilöömise põhjus on „poliitiline“ – juutide kuningas (15:2, 12, 15, 18, 26). Jeesus sureb ristil ja templi vahevaip, mis eraldab inimesi Jumalast, rebeneb ülalt alla pooleks, avades tee kõige pühamasse paika. Jeesuse maetakse kaljuhauda. Kui teda tullakse sinna otsima, on haud tühi. Ingel tuletab teda otsima tulnud naistele meelde, et Jeesus oli seda ju neile ütelnud (14:28). Ta on see, kes ta ütles end olevat.

 

2.2. Faabula

Narratiivis leiduvad mudelautori vaatepunktid. Nende omavaheline sümfoonia ja kakofoonia avalduvad tegelaste vaatepunktide ja nende omavaheliste suhete, aegruumiliste vaatepunktide, psühholoogiliste vaatepunktide uurimise tulemuste kokkuvõttes, millest on näha narratiivis leiduv iroonia ja konfliktid. Sellepärast uuritakse esmalt tegelasi, nende omavahelisi suhteid ja vaatepunkte, aegruumist lähtuvaid vaatepunkte ning psühholoogilisi vaatepunkte, enne kui asutakse mudelautori vaatepunktide kirjeldamisele. Sündmusi Markuse narratiivis on vaadeldud tegevuse toimumispaikade ja liikumisega koos. Millised on protagonisti ja antagonisti karakterid, nende toetajad ja võitlustander (neid, kelle pärast võitlus käis või, kes ei saanud valida, näiteks nagu rüvedad vaimud).

Jeesuse avalik tegevus algab kuulutusega Jumala kuningriigi tulekust. Jeesusel on meelevald ja vägi, ta kasutab seda. Viimane tervendamistegu on pimeda Bartimeuse nägemise taastamine Jeerikos. Jeruusalemmas ta enam tervendamise tegusid ei tee, ega rüvedaid vaime välja ei aja. Tegevus algab kõrbes, kuhu Johannese meeleparandusristimisele tuleb „kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma rahvas“. Jeesus kuulutab evangeeliumi: Jumal on saanud kuningaks.

Sealt edasi algab sõda Jeesuse ja saatana vahel, esialgu Galilea territooriumil, kus alguses on Galilea järv piiriks, mille Jeesus ja tema õpilased ületavad loo teises faasis, sealt edasi levib Jumala kuningriigi meelevald koos Jeesuse tegevusega mõlemale poole Galilea järve. Jeesus allutab ka järve enda, kõndides vee peal ning vaigistades tormi.

Jeruusalemmas, Jumala pühas linnas, rakendab ta viimases võitluses saatana ja surma vastu avalikult Jumala meelevalda. Seda kuulutab Jeesus vähemalt kolm korda ette.

Jeruusalemmas tervitab rahvas teda kui Taaveti kuningriigi taastajat. Jeesus aga õpetab, et ta on Jumala Poeg ning et ta on õigusega tulnud Jumala, oma Isa kotta. Ta õpetab, et Taaveti poeg ei saa kuidagi olla Messias, asub religioossete juhtide ees avalikult Lunastaja kuninga rolli täitma ja viib lõpule lunastustöö, milleks ta oli tulnud. Ta on tulnud andma oma elu paljude eest.

 

2.3. Tegelased

Tegelased jaotuvad nelja gruppi:

  1. Protagonist Jeesus ja need, kes tunnistavad Jeesuse jumalikkust, pühadust (Jeesus ise, Jumal, Püha Vaim, ristija Johannes[4], pühakiri ja prohvetid).
  2. Rüvedad vaimud, kes Jeesuse jumalikkuse ning pühaduse ära tunnevad ja sõna kuulavad, meeleparandusest siin aga rääkida ei saa.
  3. Antagonist saatan ja need, kes Jeesuse jumalikku meelevalda ei tunnista: religioossed juhid, pärimus, perekond.
  4. Jüngrid ja rahvas – nende pärast käib võitlus; poliitilised juhid.

 

2.4. Aegruumilised vaatepunktid

Aega tähistavad Markuse evangeeliumis kestvust väljendavad sõnad (nt millal? kui kaua?), samuti käivad aja kohta tüpoloogiat väljendavad määrsõnad (kuidas? mis sorti ajal?) (Powell 1990, 73). Narratiivides esineb teatud monumentaalne ajalooülene dimensioon, mida inimesed aimavad, kuid nende igapäevast elu väljendatakse läbi sureliku aja (kohe, algus, lõpp, päev, varane tund, õhtu, öö) – see on aeg, milles inimesed elavad oma igapäevast elu. Markuse evangeelium on narratiivina ajalooline selles mõttes, et lugejale on esitatud ajakirjeldus. Mitte küll väga täpselt, kuid siiski on teada, millal sündmused aset leidsid, samuti on nimetatud nimesid (samas, 74).

Sündmused hakkavad toimuma kohe. Sõnadega kohe ja otsekohe (euthýs) juhatatakse sisse uus episood, uus algus, järgnev episood on lühike ja sõna euthýs tõmbab sellele tähelepanu (1:12, 18, 42, 2:12, 3:6 jne).[5]

 

2.5. Psühholoogiline vaatepunkt

Markuse narratiivi jutustaja ei räägi otse adressaadiga, pigem toimub vestlus tegelaste vahel. Ainult üks kord pöördub jutustaja otse lugeja poole ja käsib tal Jeesuse sõnade peale mõtelda. Jeesus räägib siis Peetrusele, Jaakobusele, Johannesele ja Andreasele Jeruusalemma templi hävingust ja kaosest, mida see enesega kaasa toob (13:3–20).

 

2.6. Mudelautori vaatepunkt, milles tuleb esile narratiivi ideoloogia

1) Jumala kuningriigi (kuningavõimu) kehtestamisest teatamine

Jeesus kuulutab evangeeliumi: Jumal on saanud kuningaks (1:14–15). Markuse narratiiv algab hüüatusega, et Jumal (Jhvh) on nüüd kuningas ja et nüüd kehtivad tema kuningriigi seadused[6]. See hüüatus ei tule tühja koha pealt, vaid on pika ootuse lõpp ja uue alguse tähis. Jumal oli lubanud Iisraelile ja Juudale, et tema ise saab nende Päästjaks (Js 63:7–14; 64). Jeruusalemm, Issanda püha linn oli saanud kõrbeks, ta oli hävinud (Js 64:1–11; Jr 52:12–13). Jumal on lubanud, et ta tuleb tagasi oma rahva juurde. Sissejuhatus kohe algavatele sündmustele tehakse kõrbes ning Johannese meeleparandusristimisele tuleb „kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma rahvas“ (Mk 1:5). Sealt edasi levib evangeelium Galileas, Jeesus allutab rüvedad vaimud, tervendab haiged, temale alluvad loodusjõud (Mk 4:35–41; 6:45–56). Jeesus viib evangeeliumi teisele poole Galilea järve, seejärel Jeruusalemma ja templisse. Jeruusalemmas näitab Jeesus, et tal on kuninglik võim ja õigus Jumala seadus kehtestada (11:12–12:44).

2) Jeesus tegutseb täielikult Jumala meelevallaga

Jeesusel on vägi (dýnamis), mis tähendab, et tema või tema nimel saab ja on võimalik teha Jumala kuningriigi tegusid (5:30; 6:2; 9:39; 1:22, 27; 2:10; 3:15; 6:7; 11:28, 29, 33; 13:34). Jumala kuningriigil on suur vägi (9:1). Kes ei tunne Jumalat, sellel pole väge (12:24). Aeg lõpeb, kui Kristus tuleb tagasi ja toimub lahing taeva vägede ja Inimese Poja vahel, kes tuleb väe ja kirkusega (13:24–27; 14:62, vrd 1Kn 22:19). Jeesus võib ja saab pidalitõbise puhtaks teha, patte andeks anda, toit või pesemata jätmine ei saa inimese südant rüvetada (1:40; 2:7; 7:15, 18). Jeesus võrdsustab palve usuga; kes usub, see palvetab ja ei kahtle, sellele on kõik võimalik (9:23–29; 11:24). Jeesuse vägi on nii suur, et mitte keegi, kes tema nimel tema väge kasutab, ei saa järgmisel hetkel kohe midagi tema vastu teha (9:39).

3) ainult Jumal saab inimesi päästa

Mitte ükski inimene ei saa (pára anthrōpois adýnaton)[7] ise pääseda Jumala kuningriiki, see on võimatu, aga Jumalale on võimalik (pánta gar dynatá pará tō theō) inimesi päästa (10:26–27).[8]

4) saatan jääb oma kuningavõimust ilma

Saatana kuningriik on aga isekeskis riius ning sellepärast ei saa (see ei ole võimalik) püsima jääda. Maapealseid kuningriike saab poolitada ja ära anda, kuningriigid saavad olla (on) omavahel riius (3:24; 6:23; 13:8).

5) Maa peal taastatakse Jumala absoluutne kuningavõim

Inimese Poeg tuleb tagasi ja siis saab Jumala kirkus kõigile täielikult ilmsiks. Jumala kirkust ja au ei saa tegudega välja teenida. Jeesuse isikus algab Jumala kuningriigi sisenemine ajalukku, sest aeg sai täis (1:15).

Jumala kuningriik on absoluutne, seda ei saa peatada (13:33–37). Jumala kuningriigi tulemine on kosmiline katastroof (13:23–26), midagi täiesti teistsugust. Jumala riik ei ole ainult sõnades, vaid ka väes. Jumala riigi kuulutamise juurde käivad Jumala riigi teod – Jumala meelevallaga õpetamine, tervendamine, rüvedate vaimude väljaajamine. Kutse Jumala riiki on esitatud kõigile, sinna pääsemine ei sõltu rahvuslikust kuuluvusest ega sotsiaalsest seisusest, kuid esitab kutse vastuvõtjaile väljakutse loobuda kõigest endisest. Jumala riigi vastuvõtmine tähendab täielikku pöördumist ja see toimub läbi Jumala seadusele allumise (usu). Jumala riik tuleb vastu võtta või sellest loobuda. Vahepealset teed ei ole, erapooletuks jääda ei saa, samuti ei ole võimalik saada täiuslikuks ilma meeleparanduseta.

 

3. Eksegeetika põhimeetodite ja narratiivikriitilise meetodi ühisosast ja koostööst saadud tulemused

Markuse narratiivi mudelautor näib oma lugu alustavat sealt, kus Vana Testamendi prohvetid Jumala Suure loo narratiivi jutustamise pooleli jätavad.

Markuse evangeeliumi mudelautori jaoks on Jumala kuningriigi „evangeelium“ Jeesuse kuulutus koos Jeesuse isiku ja tegudega – see tähendab, et Jeesuse tegevuse kaudu saab Jumala kuningriik ja meelevald avalikuks. Jeesus tegutseb täielikult Jumala meelevallaga (exousía). Jeesusel on vägi (dýnamis), mis tähendab, et tema või tema nimel saab, see tähendab, on võimalik teha Jumala kuningriigi tegusid. Mudelautor rakendab Pauluse kasutusele võetud terminit „evangeelium“ teadlikult, viies selle tähenduse palju kaugemale, kui Paulus oli seda teinud. Mudelautori jaoks ei ole evangeelium ainult inimeste isikliku usu küsimus, vaid vastandumine saatana kuningriigile ja, kui vaja, ka selle maailma valitsustele ja tavadele; veelgi enam, see võib tähendada ka vastandumist perekonnale. Evangeeliumi vastuvõtmine tähendab uskuda sellist uut maailmakorda, kus Jumal on kuningas. See maailmakord tuleb omaks võtta uskudes. Usk ongi viis või tee, kuidas Jumala kuningriik vastu võetakse. Usu eelduseks on meeleparandus ehk oma endistest paradigmadest loobumine. Need, kes ei usu (ei võta Jumala kuningriiki vastu) ega allu Jeesuse jumalikule meelevallale, langetavad ise enda kohta kohtuotsuse ega saa Jumala kuningriiki kuuluda. Nad valivad sellega teise (saatana) poole. Ainult Jumal saab inimesi päästa, päästet ei ole võimalik (heade) tegudega välja teenida. Jumala poolt tunnistavad Jeesus, Püha Vaim, ristija Johannes, pühakiri ja prohvetid. Rahvas läheb igale poole, kuhu läheb Jeesus, et saada puudutatud Jumala kuningriigi väest ja leida leevendust oma hädadele. Jeesus tervendab kõiki, kes usuvad. Jüngrid ei saa aru, et Jeesus on Jumala Poeg, kust tuleb tema vägi ja miks ta peab kannatama, aga ikkagi järgnevad nad talle, sest Jeesus on neid kutsunud.


joonis2

Erapooletuks ei ole võimalik jääda. Saab olla kas Jumala poolt või vastu. Antagonistide hulka kuuluvad Markuse mudelautori järgi religioossed juhid ja nende loodud ja kasutusel olev pärimus. Isegi rüvedad vaimud tunnevad ära, et Jeesus on Jumala Püha, kuigi nad ei saa „uskuda ja meelt parandada“. Religioossed juhid ja nende pärimus, viljatu viigipuu ja Jeruusalemma tempel esindavad mudelautori vaatepunkte maailmakorrast ilma Jumalata – need hävitatakse. Markuse narratiivis leidub ka üks jutustaja märkus („lugeja mõtelgu sellele“ Mk 13:14). Selle märkuse kaudu tuleb esile narratiivi psühholoogiline vaatepunkt: lugejal on kõige tähtsam tähelepanu pöörata sõnumile, et pühamu rüvetatakse ja seetõttu kaotab ta oma templi iseloomu. Religioossete juhtide õpetus, ohvriteenistus ja nende edasi antav pärimus sellisel kujul enam ei kehti.

Seega on kätte on jõudnud lõpuaeg (mitte veel lõpp). Äärmusliku piirini minevad häda ja viletsuse ajad on tulemas, seda kuni Jumala Poja tagasitulekuni välja, mil maa peal taastatakse Jumala absoluutne kuningavõim. Jumala Poeg tuleb tagasi ja siis saab Jumala kirkus kõigile täielikult ilmsiks.

Jumala kuningriik on absoluutne, seda ei saa peatada, see on kosmiline katastroof, midagi täiesti teistsugust. Jumala kuningriik ei ole ainult sõnades, vaid väes; Jumala kuningriigi kuulutamise juurde käivad Jumala kuningriigi teod. Kutse Jumala kuningriiki on esitatud kõigile, sinna pääsemine ei sõltu rahvuslikust kuuluvusest ega sotsiaalsest seisusest, kuid kutse vastuvõtjaile esitatakse väljakutse loobuda kõigest endisest. Jumala riigi vastuvõtmine tähendab täielikku pöördumist ja see toimub läbi Jumala seadusele allumise (usu).

Jeesus kuulutab ette oma kannatamist, surma ja ülestõusmist kui teed, mida mööda ta peab käima, et Jumala kirkusse jõuda ja selle läbi sinna tõmmata kõik, kes temasse usuvad. Sel ööl, mil ta ära antakse, näitab ta oma jüngritele, et nüüd on tema uus ohver kõikide patu eest. Ja seda peab kuulutatama kogu maailmale. Selline mudelautori vaatepunkt tuleb esile Markuse evangeeliumi narratiivikriitilise uurimuse tulemusel.

 

Kasutatud kirjandus

Guelich, Robert A. (1989) Mark 1–8:26. Word Biblical Commentary 34a. Nashville: Thomas Nelson.

Powell, Mark Allan (1990) What is Narrative Criticism? Minneapolis: Fortress Press.

Wright, Tom (2012) How God Became King, Getting to the Heart of the Gospels. London: SPCK.

 

[1] Nõnda pöördub Jumal prohvetite kaudu oma rahva poole.

[2] Kuninga vägi, meelevald, kuningavõim, valitsus.

[3] Jeesus seadis uue ohvri, ohverdades enda paljude eest. Sellega kehtestas ta Jumala kuningriigi maa peal. Inimesed peavad selle Jeesuse teo vastu võtma (8:31–38; 9:30–37; 10:13–16, 17–31; 10:32–45).

[4] Tõlgin otse kreeka keelest „Johanneseks, kes ristib“ (Iōánnēs ho baptizōn), seepärast ka „ristija“ väikese tähega.

[5] Kokku on esineb euthýs Markuse narratiivis 41 korda.

[6] Evangeelium on sõnum uue kuninga võimuletulemisest (1:1, 14–15).

[7] Dýnamai – suutma, võimeline olema.

[8] Nimi Jeesus (Ješua’ või Jehošua’) koosneb kahest osast; esimeses on Jumala nimes esinevad konsonandid jhvh, teine osa on heebrea verb jaša’, mis tähendab ’lunastama, päästma, ära päästma’.

 

Annely Neame (1970) on EELK Tallinna Jaani koguduse diakon.

Print Friendly, PDF & Email
English