Artiklid

Igaviku ajalugu

Jaan LaheRaamatuarvustus: Bernhard Lang, Colleen McDannell, Heaven. A History. London and New Haven: Yale University Press, 1988.

Kahekümnendal sajandil on kirjutatud palju raamatuid erinevate ideede ajaloost – meenutame kasvõi selliseid teoseid nagu Michel Foucault’ (1926–1984) „Seksuaalsuse ajalugu“[1] või Umberto Eco (1932–2016) „Ilu ajalugu“[2] ja „Inetuse ajalugu“[3]. Kuigi see võib kõlada paradoksaalsena, on kirjutatud raamatuid ka taeva (mida ju teadupärast mõistetakse osana igavikust ehk ajavälisest olemisest) ajaloost. Bernhard Langi ja Colleen McDannelli teos „Heaven. A History“ on sellistest üks tuntumaid.

Inimest on huvitanud iidsetest aegadest peale, mis saab temast pärast surma. Vanimad muistised, mida seostatakse religiooniga, on kiviajast pärinevad matused ja paljud uurijad on oletanud, et surmal on olnud oluline roll religiooni kujunemises. Mõtleme siin kasvõi Edward Burnett Tylori (1832–1917) animistlikule teooriale, mille järgi usk kehast lahus eksisteeriva hinge olemasolusse pani aluse ka kõigile muudele uskumustele (usk vaimsetesse olenditesse, loodusvaimudesse jne), või oma suurmehele Uku Masingule (1909–1985), kes on palju kirjutanud surma tähendusest religioonile[4]. Ent surma teema on oluline olnud ka filosoofias.[5] Usk surmajärgsesse ellu on levinud ka nende inimeste hulgas, kes ennast ise usklikeks ei pea ega ühtegi konkreetset usundit ei järgi.[6] Huvist teema vastu kõneleb ka surmalähedasi kogemusi kirjeldava kirjanduse üha kasvav hulk.[7]

Kui näiteks John Ashton ja Tom Whyte vaatlevad oma raamatus „Paradiisi otsinguil“ (ee 2006) paradiisi ja igavikku erinevate rahvaste müütides ja usundites, siis on seadnud raamatu „Heaven. A History“ autorid, kellest esimene on katoliikliku teoloogia professor Paderborni ülikoolis ning teine religiooni professor Utah’ (USA) ülikoolis, oma eesmärgiks kirjeldada kristlikku arusaama taevast kui surmajärgsest olemispaigast. Nad vaatlevad seda läbi kogu kristluse ajaloo ning püüavad vastata küsimusele, kuidas on arusaam taevast aja jooksul muutunud ning milles need muutused seisnevad.

Nagu iga ajalookäsitlus jagab vaadeldava ajastu perioodideks, teevad seda ka Lang ja McDannell, alustades oma käsitlust peatükiga taeva sünnist[8], kus käsitletakse Iisraeli usundi ja varase judaismi arusaamu surmajärgsest elust. Kui Vanas Testamendis oli valdav käsitlus allilmast (hbr šǝ’ol) kui surnute vegeteerimispaigast (eluks seda hästi nimetada ei saa), siis alates hellenismiajastust ilmus judaismi uus kontseptsioon – idee surnute ülestõusmisest, mille vanimaks dateeritud allikaks on 2. sajandist eKr pärinev Taanieli raamat. Ülestõusmisusk, mille religiooniloolise päritolu üle vaieldakse kuni tänaseni, püüdis vastata küsimusele, mis saab neist, kes Makkabite sõja käigus olid langenud oma usu eest. Ülestõusmisusu järgi ei jäta õiglane Jumal märtritele tasumata, kuid tasub neile tulevases maailmas pärast ülestõusmist.

Kõik meie ajaarvamise alguse judaismi rühmitused ei võtnud surnute ülestõusmisusku omaks. Nii jäid näiteks saduserid vanema arusaama juurde allilmast (siit ka Mk 12:18 leiduv väide, et saduserid „ütlevad, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas“, ja Ap 23:8 leiduv väide, et saduserid ei uskunud surnute ülestõusmist) ning ka esseenid ja hellenistlikud juudid eelistasid sellele usku hinge surematusesse ning hinge ülesminekut taevasse. Kristliku käsitluse jaoks eshatoloogiast sai aga määravaks, et Jeesus võttis omaks usu surnute ülestõusmisesse.

Kuigi Lang ja McDannell vaatlevad Jeesuse ütlusi surnute ülestõusmisest varase judaismi taustal, leiavad nad ometi mõned jooned, mis eristavad selles punktis Jeesuse kuulutust judaismist oluliselt. Suurimaks erinevuseks võrreldes Jeesuse-aegsete apokalüptiliste ootustega on autorite meelest Jeesuse arusaam, et pärast ülestõusmist ei oma jagunemine sugupoolteks enam mingit tähtsust ja seetõttu puuduvad uues maailmas ka abielu ja perekond (vt Mk 12:18 jj ning par). Teiseks oluliseks erinevuseks on nende arvates Jeesuse ütlused, mis lubavad ülestõusmist mõista mitte tulevikuliselt, vaid vahetult pärast surma toimuva sündmusena (vt nt Lk 23:42–43). Kui esimeses küsimuses saab autoritega vaid nõustuda, võib teise väite üle vaielda ja küsida, kas näiteks tõotuse puhul röövlile ristil ei eeldata hinge surematust. Nimelt on Martin Hengel (1926–2009) näidanud oma põhjalikes uurimustes hellenismiajastu judaismi kohta, et usk kehast lahus eksisteerivasse hinge oli juutide hulgas kindlasti tuntud juba eelkristlikul perioodil. Kahtlemata eristab aga Jeesuse kuulutust uue maailma saabumisest igasuguse militaarsuse puudumine, st uue maailma saabumine ei tähenda Iisraeli maiste vaenlaste hävitamist. Seda joont on Jeesuse kuulutuse puhul tõstnud esile ka Gerd Theissen ja mitmed teised Jeesuse elu „uusima uurimislaine“ esindajad.

Pauluse teoloogias, milles idee ülestõusmisest ja uue maailma ootus on samuti olulised, on autorite arvates kõige originaalsem vaimse ihu idee (1Kr 15:35–50), mille all Paulus mõistab ülestõusmisihu. Nii mõiste „vaimne ihu“ kui ka ülestõusmisihu käsitlemine mittemaisena on Langi ja McDannelli arvates Pauluse uus ja originaalne panus varakristlikku mõtlemisse. Ilmselt oli idee vaimsest ihust aga paljude jaoks raskesti hoomatav ja seetõttu iseloomustab järgneva ajajärgu varakristlikke teolooge lähenemine varase judaismi kontseptsioonidele – ülestõusmisihu ja uuendatud maailma hakatakse ette kujutama maisena, nii nagu seda kujutas suurem osa varase judaismi ilmutusraamatuid, kus uut maailma iseloomustavad erakordne viljakus ja maine küllus. Nagu on märkinud Russell oma teoses „From Early Judaism to Early Church“, olid varases judaismis kujutlused uuest maailmast kui vaimsest maailmast pigem erandlikud. Maise ja viljaka paigana kujutavad paradiisi ette nii Papias (2. saj keskpaik) kui ka Eireanios (surn u 202). Mõlemad olid hiliastid – nad uskusid Ilm 20:1 jj alusel tuhandeaastasesse rahuriiki enne kurjuse jõudude lõplikku hävitamist. Varasest judaismist pärit rahuriigi kujutluse hülgas alles Augustinus (354–430), samastades teoses „De civitate Dei“ tuhandeaastase rahuriigi kiriku valitsemisajaga maa peal, mis algas 313. a Constantinus Suure ristiusu tunnustamisega. Siiski on kujutlus tundeaastase rahuriigi saabumisse hiljem mitmetes kristlikes gruppides taaselustunud ja mänginud olulist rolli näiteks mitmetes reformatsiooniaegsetes radikaalsetes liikumistes.

Lang ja McDanell väidavad, et 4. sajandil toimus oluline rõhuasetuse muutus varases kristluses. Kuigi usk ihu ülestõusmisse säilis läbi kogu kristluse ajaloo, hakkas tollal askeetliku liikumise tugevnemise tulemusena (munkluse tekkimine) domineerima usk hinge taevaminekusse ning kollektiivne eshatoloogia taandus selle mõjul individuaalse eshatoloogia ees. Kollektiivse eshatoloogia idee omandas endise elujõu uuesti alles keskajal. Autorite arvates oli see seotud askeetlike mõtlejate suhtumisega inimihusse kui millessegi alaväärsesse. Veel 2. sajandil oli selle arusaama vastu võidelnud kirikuisa Eirenaios, kes väitles ihu alavääristavate gnostikutega. Askeetlikus traditsioonis muutub oluliseks hinge surmajärgse taevarännu motiiv, millele leidub paralleele nii zoroastrismis, gnoosises, platonismis kui ka islami traditsioonis[9]. Oluliseks peetakse õiget ettevalmistust surmaks. Usuti, et askeetlik elu, mis imiteerib inglite elu (vita angelica) juba maa peal, aitab hingel edukalt takistused ületada ja tal Jumala juurde jõuda. Kirikuisa Augustinuse mõjul, kes omakorda oli mõjutatud uusplatonismist, muutus oluliseks kontseptsioon taeva ja uuendatud maailma ilust. Nii pidid Augustinuse arvates olema ülestõusnute kehad erakordselt kaunid. Ka Jumala oluliseks omaduseks peab Augustinus headuse kõrval tema ilu.

Inimesed on ikka ja jälle küsinud selle kohta, milline näeb välja surmajärgne elu. Kuigi juba Uues Testamendis väljendatakse seda erinevate piltide kaudu – Jeesusel on see messiaanlik söömaaeg koos esiisadega, Johannese Ilmutusraamatus osalemine taevasel liturgial –, võib raamatu autorite meelest rääkida surmajärgse elu kujutlemise osas teatud perioodidest ning murrangutest, mis on toimunud üleminekul ühest perioodist teise.

Varakristliku perioodi lõpuks kujunes Langi ja McDannelli arvates välja Ilmutusraamatust lähtuv nägemus taevast, mis oli rangelt teo- resp kristotsentriline. Varakristluse varasemal perioodil (2.–3. sajandil) oli sealpoolsusega seotud ootustes oluline koht surnud lähedastega taaskohtumisel (motiiv esineb paljudes martüüriumilugudes) ning Aleksandria Klemens (u 150–215) ja Origenes (u 186–254) rõhutasid õndsate hingede omavahelist suhtlemist ja nende vaimset täiustumist (taevas oli nende arvates hingede didaskalion e kool). Augustinuse teoloogias sai aga keskseks ideeks surmajärgne õnnis jumalakaemus (visio beatifica), mille kõrval muud motiivid taandusid. Äärmuseni arendas selle motiivi Aquino Thomas (1225–1274), kelle meelest taevane õndsus polegi muud kui vaid jumalakaemus. Lähedastega taaskohtumine ja muud varasemates sealpoolsuse ootustes olulised motiivid puuduvad tal sootuks. Thomase taevas pole ka loomi ega taimi. Selles osa erineb ta ka paljudest teistest keskaegsetest teoloogidest, kes kujutasid paradiisi kas Ilmutusraamatu eeskujul kauni linnana, milles kasvavad puud, või aiana, milles elavad nii linnud kui loomad. Kõige iseloomulikum joon on Thomase teoloogiale siiski taeva range jumalakesksus.

Thomase visandatud pilt igavesest elust domineeris kuni renessansiajastuni. Üks esimesi teolooge, kes hakkas taas rõhutama taaskohtumist lahkunute hingedega ning kirjeldama paradiisi kui kaunist rohelist aasa, kus elavad väikesed armsad loomad (näiteks jänesed), oli dominikaan Girolomo Savonarola (1452–1498), kes pälvis sellega oma ordukaaslaste pahameele. Renessansiajastul muutus jumalakaemuse kõrval muude motiivide rõhutamine üldiseks ja seda võib pidada Langi ja McDannelli arvates ettevalmistuseks tänapäevase taevakontseptsiooni tekkimisele. Viimane sündis nende arvates 18. sajandil ja muutus üldiseks 19. sajandil, romantismiajastul. Lang ja McDannell peavad tänapäevase taevakäsitluse loojaks rootsi müstikut Emanuel Swedenborgi (1688–1772), kes rõhutab sealpoolsuse täielikku sarnasust siinpoolsusega: seal on linnad, majad, tänavad ja pargid, purskkaevud jne. See sarnasus olevat Swedenborgi arvates ka põhjus, miks surnu ei saa kaua aega aru, et ta on surnud. Inimesed tegelevad taevas erinevate meelelahutustega – käivad jalutamas, kuulavad muusikat, loevad raamatuid jne. Elatakse perekondadena. Swedenborgi puhul on autorite meelest aga uudne tema väide, et taevas jätkub ka seksuaalelu, mille eesmärk pole aga järglaste saamine, sest uusi inimesi seal ei sünni. Teine Swedenborgi uudne kontseptsioon seisneb selles, et taevas muutuvat inimesed ingliteks. Varasemas teoloogias oli ingleid ja surnute hingi vaadeldud kahe eraldi olendite kategooriana, ent Swedenborg samastab nad. Mõlemad motiivid – nii surmajärgne ingliks muutumine kui ka erootilise armastuse jätkumine taevas – saavad olulisteks motiivideks romantismiajastul ning juurduvad eeskätt tollal alguse saanud seapoolsusele pühendatud ilukirjanduse kaudu. Taevas on seal eeskätt koht, kus armastajad taas kohtuvad.

Nagu rõhutavad Lang ja McDannell, ei ole kujutlus surmajärgsest elust tänapäeva õhtumaises kultuuris valdavalt teo- ega kristotsentriline, vaid äärmiselt inimesekeskne. Kui seal kohtutakse ka Jumala või Kristusega, on esiplaanil inimeste omavahelised suhted. Oluliseks on muutunud ka idee inimese pidevast vaimsest täienemisest, mida kohtas küll ka Origenesel ja Swedenborgil, kuid mis on oluliseks muutunud ilmselt siiski uue vaimsuse mõjul – selle üheks keskseks ideeks on ju inimvaimu lõputu osalemine kosmilises arengus. Ka kohtumõistmise idee, mis veel varasel uusajal oli oluline, on tänapäevases õhtumaises käsitluses sealpoolsusest jäänud tagaplaanile või kadunud hoopis. Sellest lähtuvalt on tagaplaanile jäänud või kadunud ka idee Jumalast kui kohtumõistjast, mis oli näiteks hiliskeskajal valdav. Jumalapildi teisenemine ajas aga väljub juba käsitletud raamatu raamidest.

Bernhard Langi ja Colleen McDannelli raamat on põnev teejuht ideedemaailma. Isegi siis, kui me usume, et sealpoolsus on reaalne ja elu pärast surma jätkub, on ometi ilmne, et kujutlused surmajärgsest elust peegeldavad inimeste üldist maailmatunnetust ning muutused selles on seotud ühiskonnas ja kultuuris aset leidnud murrangutega. Raamatut „Heaven. A History“ on kasulik lugeda mitte vaid teoloogidel, vaid kõigil, kes huvituvad religioonist ja ideede teisenemisest ajas. Raamatust on tõlgitud üks peatükk ka eesti keelde ning avaldatud ajakirjas Vikerkaar, kuid kindlasti vääriks raamat tõlkimist tervikuna.

[1] Ilmunud eesti keeles 2005. a Indrek Koffi tõlkes (Tallinn: Valgus).

[2] Ilmunud eesti keeles 2006. a Maarja Kangro tõlkes (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus).

[3] Ilmunud eesti keeless 2008. a Ülle Udami tõlkes (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus).

[4] Selles seoses tuleks mainida Masingu eesseesid „Surmast“ (ilmunud kogumikus Uku Masing (1995) Pessimismi põhjendus, koost Hando Runnel, Tartu: Ilmamaa, 78–82) ja „Surma metateooriat“ (ilmunud kogumikus Uku Masing (1991) Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, koost Hando Runnel, Tartu: Ilmamaa, 305–310).

[5] Sokrates nimetab oma filosoofiat õpetuseks surmast, sest filosoofiale tõeliselt ustavad mõtlejad tegelevad ainult ühe asjaga – suremise ja surmaga. Filosoofia on ettevalmistumine surmaks. Sokratese seisukohtadele seisab väga lähedal Miguel de Unamuno, kelle arvates filosoofia ja poeesia on konkreetse inimese soov mitte surra, mitte muutuda eimillekski (vt Sergei Stadnikov (1998) „Surm ja teispoolsus vanas Egiptuses“ – S. Stadnikov, Vana-Egiptuse kultuurilugu, Tallinn: Kodutrükk, 166).

[6] 2010. a läbiviidud uuringu „Elust, usust ja usuelust“ andmetel nõustus 13,5% küsitletutest väitega, et „inimhinge eksistents jätkub ka pärast surma“ ja 33,8% oli selle väitega pigem nõus (vt kogumikus Astu alla rahva hulka. Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist, koost Eerik Jõks. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2012, 294). Vrd neid 2015. a läbiviidud sama uuringu andmetega, mille järgi väitega nõustus täielikult 16,8% ja pigem nõustus 33,9% küsitletutest (vt kogumikus Kuhu lähed Maarjamaa?, koost Eerik Jõks. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2016, 442). Surmajärgse elu uskujate hulk on seega aja jooksul pisut tõusnud.

[7] Sel teemal eesti keeles ilmunud olulisemate raamatutena olgu nimetatud järgmised: Raymond A. Moody (1993) Elu pärast elu, Tallinn: Kupar; Raymond A. Moody (1995) Mõtisklusi elust pärast elu, Tallinn: Kupar; Jeffrey Long, Paul Perry (2011) Surmajärgse elu tõendid, Tallinn: Nebadon; Ebben Alexander (2013) Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu, Tallinn: Pilgrim; Penny Sartori (2015) Surmalähedaste kogemuste tarkus, Tallinn: Varrak.

[8] Vrd Michel Foucault’ vangla ajaloole pühendatud teose „Valvata ja karistada“ (Tartu: Ilmamaa, 2014) alapealkirjaga „Vangla sünd“.

[9] Vt nende kohta: Kurt Rudolph (2015) Gnoosis. Ühe hilisantiikse usundi olemus ja ajalugu, tõlk Jaan Lahe, Jana Lahe, Marju Lepajõe, Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.

 

Print Friendly